Ärkasime keset ööd. Meie lennuk läks juba hommikul kuuest ning see tähendas, et kell äratas juba kolmveerand nelja ajal. Ma ei ole kunagi veel nii vara lennujaama läinud. Õhtul saime magama ka jube hilja ja see tähendas omakorda, et öö jäi häbematult lühikeseks. Hiljem, päeva jooksul, oli väsimust ka mitmel hetkel tunda, nagu oleks reisinud teise ajatsooni või kuhugi väga kaugele.
M pani mu lennujaama maha koos kohvritega ning läks ise autot parkima. Netis olin meile küll varasemalt esimesele lennule check-ini saanud ära teha, aga mingil põhjusel ei lasknud süsteem mul teisele lennule kohti valida. M on lennukis kohtade osas aga üpris tundlik, seda heade põhjustega, ja lendab reeglina tiivast taga pool akna all. Esimesele lennule olin sellised kohad meile kenasti saanud, teisel lennul pidime aga leppima süsteemi pakutuga ehk 12. reaga. Päris harjumatu oli istuda lennukis nii ees.
Tallinna lennujaama uuenenud turvakontrolli läbisime esimest korda. Kui reeglina läks Tallinnas vanasti turvakontrollis kiiresti, siis uus süsteem on oluliselt põhjalikum ja seetõttu võib oodatust kauem aega minna, ka lennu- ja lennujaama personalil. Meid lükati M-ga erinevatesse turvajärjekordadesse. M sai lõhkeaine proovi võtmise, mis reeglina satub mulle, ning minu puhul läks üks kast lindi pealt mu asjadega kõrvale käsikontrolli. Mu ees aga ootas veel omakorda kümmekond inimest. Nii sain oodata üle poole tunni, enne kui turvatöötaja minu plastikkastini jõudis ja selgitas välja põhjuse, miks eraldi kontrolli sain - olin läpaka küll kohvrist välja võtnud, aga jätnud hiire läpakaga ühte kotti ja see käivitas koheselt täiendava turvakontrolli.
Ma ei olnud enne reisi Mallorca kohta suurt midagi uurida jõudnud. Kui nädalapäevad enne puhkusele minekut tööl erinevate kolleegidega jutustama sattusin, selgus, et Mallorcal on käinud väga paljud ning mitmele oli just Mallorca väga meeldinud. Mul oli natuke tunne, nagu ma oleks viimane eestlane, kes pole käinud Kreeka saartel või Mallorcal, seda eriti käesoleval aastal, kus need kaks sihtkohta on olnud harukordselt populaarsed. Nii avastasin üllatusega kolleegide soovitusi kuulates, et Mallorca polegi tasase maaga Saaremaa suurune väikesaar, vaid siin on nii liivarandu kui mägesid, veinipiirkondi, koopaid ja sukeldumisvõimalusi liivarandades. Nii palju võimalusi nii väikses kohas!
Me oleme M-ga aastaid naernud, et meil on saksa pensionäri maitse, seda eriti hotellide ja rendiautode suhtes. Tundub, et ka Mallorca on üks klassikaline selline saksa pensionäri sihtpunkt, mis ei tee seda asukohta sugugi kehvemaks, küll aga võib esmamulje jääda kohast liiga rahuliku ja igavana. Samas internetifoorumid hoiatasid Mallorca kui briti poissmeeste lemmiksihtkoha eest, lisaks pidid siia kanti tulema suve veetma suur osa saksa noori. Eks see üks peokoht ole, kuid ega rannakuurortina suvel Pärnu väga teistmoodi pole. Nii et saksa keelt oskasin ma kohapeal oodata, kuigi ma seda sõnagi ei kõnele. Õnneks tundub oktoober olevat siiski aeg, mil noored on naasnud oma igapäevakohustuste juurde ja saare üle andnud just vanemale, rahulikumale põlvkonnale, kes ei soovi nii kuumi ilmu, kuid naudivad siiski päikest.
Kes Mallorcal veel esmapilgul kohe ja palju silma hakkavad, on kõikvõimalikud spordivormis ratturid. Ja neid on tõsiselt palju, nii et autoteed ületades on pidev oht jääda just ratturi alla. Ka eestlased käivad ju just Mallorcal ratta treeninglaagreid tegemas. Kliima, maastik ja õhkkond on siin selliseks spordiks ka muidugi täiesti ideaalne.
Ma kipun unustama, et Hispaanias ei käi asjad sellise täpsuse ja kiirusega, millega ma kodus harjunud olen. Meie lend jõudis kohale plaanitust varem. Kui risti läbi lennujaama kõndides lõpuks pagasilindini jõudsime ning suutsime kokku panna, et Estocolmo tähistab Stockholmi, saime hakata oma kohvrit ootama. Kohvriootusele kulutasime lõpuks pea tund aega, ent vähemasti tuli pagas korralikuna tervelt kohale.
Olen varasemalt kasutanud Rome2Rio äppi ja veebi selleks, et paika panna kõige optimaalsem teekond ja transpordiviis võõras kohas liigeldes. Millegipärast äpp meie hotelli kuidagi ei leidnud. Esialgu kirjutasin mitte leidmise selle arvele, et tegemist on uhiuue, alles sel aastal avatud hotelliga. Hiljem selgus lisaks hotelli paiknemine teise, äärmiselt sarnase hotelliga samal territooriumil. M nägi tükk aega eelnevalt kodus vaeva, enne kui müsteeriumi lahendatud sai ning äpp juhatas kõige parema transpordiviisi lennujaamast soovitud sihtkohta. Võtsime takso. Mallorcal, erinevalt Miamist, oli see väga lihtne. Jalutad siltide järgi taksopeatuseni, seal küsib härra mitu inimest on ning juhatab õige, ametliku taksoni. Taksomeetri arvestusest ma aga päris sotti ei saanud: alguses seisis sisseistumistasu väga pikalt paigal, seejärel hakkasid sendid juurde jooksma tohutu kiirusega. Lõpuks aga lisas taksojuht arvele hulga makse, nii et lõppsumma suurenes algselt taksomeetril olnust kolmandiku võrra. Kui ma poleks raamatust enne sirvides teada saanud, et lennujaama lähistele hotellidesse peaks saama paarikümne euroga hakkama, oleks selline lisatasude ja -maksude juurdepanek korraks päris ära ehmatanud. Tšekki taksojuht meile muidugi ei andnud ja tegelikult poleks see ka suurt mingit tulemust muutnud.
Meie hotell on suur, massiivne ja seest väga avar. Meid tervitas uksel üliagar portjee. Administraatori leti ääres oli aga järjekord. Kuigi olin end lendude ajaks pannud kihiliselt riidesse, valdas mind vaid soov kiiresti riided ära vahetada ja lipata basseini äärde päikest nautima. Olin päikesest kuidagi eriti puudust hakanud tundma. Olin küll hotelli nende kodulehelt broneerides kommentaaridesse kirjutanud, et jõuame enne ametlikku check-ini aega, kuid kahjuks ei olnud meie tuba veel meie saabumise ajaks valmis. Pagas paigutati kenasti pagasiruumi ära ja meil paluti paar-kolm tundi kuskil aega parajaks teha kuniks meie tuba korda saab. Lappasin pealmised riidekihid kohvrisse ümber, jätsin vaid pikad teksad, pulloveri ja topi, kuid klasskalise Eestimaa juuli päikese kätte astudes tundus siiski, et kipun teksades üles sulama.
Olime M-ga mõlemad pikast hommikust väsinud ja näljased. Varajasel öötunnil Tallinna lennujaamas söödud wrapi ja salati peal just väga pikalt ei ela. Lisaks oli kätte jõudnud klassikaline lõunaaeg. Seadsime oma sammud rannapromenaadile helesinise mere äärde. Pikk liivane mere äärt pidi kulgev promenaad ühendab tervet rannarajooni, ühel pool helesinine meri, teisel promenaadi palistavad suveniiri poed ja söögikohad. Valisime lõpuks promenaadil ühe söögikoha, B2, välja ning tellisime nende menüüst väikeportsud lõunaks. Meie mõistes olid portsud muidugi tegelikult klassikalise pubiprae suurused, nii et kõhu saime sellest mõistlikult täis. Vaikselt hakkas ka tulema esimene päris puhkuse meeleolu.
Jalutasime mööda väikseid Palma tänavaid tagasi hotelli poole. Mallorca see osa, mida ma täna siin ringi jalutades näha sain, meenutab mulle kompotti Barcelonast ja Playa del Carmenist Mehhikos. Eks mõlemad on ju hispaaniakeelsed riigid ja sarnase kultuuriruumiga. Jah, nagu Barcelona, kuid tundub oluliselt vaesem ja tumedanahalisi aafriklasi Michael Korsi kotte, kelli ja päikseprille tänaval müümas on oluliselt rohkem. Kuidagi veidralt on elu mind sel aastal Hispaaniasse juhtinud, olgugi et varem pole ma siia riiki sattunud ja nüüd ühtäkki kaks korda aastas.
Jõudsime tagasi hotelli pool tundi soovitatust hiljem. Minu üllatuseks ei olnud meie tuba ikka veel valmis. Tundsin, kuidas ma hakkan sellest ootamisest närvi minema. Mul oli vaid soov end normaalselt sisse seada, riided vahetada ja puhkust nautima hakata. Ootasime veel paarkümmend minutit ja lõpuks ometi saime kätte enda basseinivaatega juuniorsviidi. Arvestades, et meie vast ehitatud hotell on väga suursugune, avar ja ruumikas, on siin kõik toad tegelikult nii olemuselt kui suuruselt omavahel vägagi sarnased, ainult vaade aknast erineb veidi.
Pärastlõuna veetsime lõpuks päikese käes basseini ääres, jahe, kohati paisuv tuul nahka jahutamas. Kui korraks pilveräbal ka päikese ette tuli, oli tunne päris eestimaise suvelõpu sarnane. Soovisin enne reisi just sooja ja päikselist ilma meie puhkuse ajaks Mallorcale. Kuulsime portjeelt, et eelmine nädal oli siin olnud kaks kolmandikku ajast vihm, millele paistis sekka üksikuid päikselisi hetki. Tänase ilma ja eelseisva prognoosi kohaselt on lootust, et ilmaga on meil puhkuse ajaks siiski ehk vedanud.
Muide, üsna lähedal meie hotellile asub supermarket, kus müüakse sisuliselt kõike, alustades baastoiduainetest ja lõpetades juuksurikääridega, kuid lihtsat korgitseri me sealt leida ei suutnud. Ka ei müü ükski pood, kus me uudistamas käisime, kohalikku ettemaksuga sim-kaarti, mida lisatelefoni sisse panna, et sellega vajadusel teistele seadmetele internetti tekitada.
Õhtu lõpuks hakkab tekkima tõsine rammestus, nii et mul on oht keset blogi kirjutamist arvuti taha istudes lihtsalt magama jääda. Tundub, et ma hakkan end lõpuks puhkuselainele lülitama. Mida täpselt homne päev toob, me veel ei tea, aga eks päevapeale selgub. Mallorcal on, mida avastada, küsimus on vaid selles millises järjekorras.
M pani mu lennujaama maha koos kohvritega ning läks ise autot parkima. Netis olin meile küll varasemalt esimesele lennule check-ini saanud ära teha, aga mingil põhjusel ei lasknud süsteem mul teisele lennule kohti valida. M on lennukis kohtade osas aga üpris tundlik, seda heade põhjustega, ja lendab reeglina tiivast taga pool akna all. Esimesele lennule olin sellised kohad meile kenasti saanud, teisel lennul pidime aga leppima süsteemi pakutuga ehk 12. reaga. Päris harjumatu oli istuda lennukis nii ees.
Tallinna lennujaama uuenenud turvakontrolli läbisime esimest korda. Kui reeglina läks Tallinnas vanasti turvakontrollis kiiresti, siis uus süsteem on oluliselt põhjalikum ja seetõttu võib oodatust kauem aega minna, ka lennu- ja lennujaama personalil. Meid lükati M-ga erinevatesse turvajärjekordadesse. M sai lõhkeaine proovi võtmise, mis reeglina satub mulle, ning minu puhul läks üks kast lindi pealt mu asjadega kõrvale käsikontrolli. Mu ees aga ootas veel omakorda kümmekond inimest. Nii sain oodata üle poole tunni, enne kui turvatöötaja minu plastikkastini jõudis ja selgitas välja põhjuse, miks eraldi kontrolli sain - olin läpaka küll kohvrist välja võtnud, aga jätnud hiire läpakaga ühte kotti ja see käivitas koheselt täiendava turvakontrolli.
Ma ei olnud enne reisi Mallorca kohta suurt midagi uurida jõudnud. Kui nädalapäevad enne puhkusele minekut tööl erinevate kolleegidega jutustama sattusin, selgus, et Mallorcal on käinud väga paljud ning mitmele oli just Mallorca väga meeldinud. Mul oli natuke tunne, nagu ma oleks viimane eestlane, kes pole käinud Kreeka saartel või Mallorcal, seda eriti käesoleval aastal, kus need kaks sihtkohta on olnud harukordselt populaarsed. Nii avastasin üllatusega kolleegide soovitusi kuulates, et Mallorca polegi tasase maaga Saaremaa suurune väikesaar, vaid siin on nii liivarandu kui mägesid, veinipiirkondi, koopaid ja sukeldumisvõimalusi liivarandades. Nii palju võimalusi nii väikses kohas!
Me oleme M-ga aastaid naernud, et meil on saksa pensionäri maitse, seda eriti hotellide ja rendiautode suhtes. Tundub, et ka Mallorca on üks klassikaline selline saksa pensionäri sihtpunkt, mis ei tee seda asukohta sugugi kehvemaks, küll aga võib esmamulje jääda kohast liiga rahuliku ja igavana. Samas internetifoorumid hoiatasid Mallorca kui briti poissmeeste lemmiksihtkoha eest, lisaks pidid siia kanti tulema suve veetma suur osa saksa noori. Eks see üks peokoht ole, kuid ega rannakuurortina suvel Pärnu väga teistmoodi pole. Nii et saksa keelt oskasin ma kohapeal oodata, kuigi ma seda sõnagi ei kõnele. Õnneks tundub oktoober olevat siiski aeg, mil noored on naasnud oma igapäevakohustuste juurde ja saare üle andnud just vanemale, rahulikumale põlvkonnale, kes ei soovi nii kuumi ilmu, kuid naudivad siiski päikest.
Kes Mallorcal veel esmapilgul kohe ja palju silma hakkavad, on kõikvõimalikud spordivormis ratturid. Ja neid on tõsiselt palju, nii et autoteed ületades on pidev oht jääda just ratturi alla. Ka eestlased käivad ju just Mallorcal ratta treeninglaagreid tegemas. Kliima, maastik ja õhkkond on siin selliseks spordiks ka muidugi täiesti ideaalne.
Ma kipun unustama, et Hispaanias ei käi asjad sellise täpsuse ja kiirusega, millega ma kodus harjunud olen. Meie lend jõudis kohale plaanitust varem. Kui risti läbi lennujaama kõndides lõpuks pagasilindini jõudsime ning suutsime kokku panna, et Estocolmo tähistab Stockholmi, saime hakata oma kohvrit ootama. Kohvriootusele kulutasime lõpuks pea tund aega, ent vähemasti tuli pagas korralikuna tervelt kohale.
Olen varasemalt kasutanud Rome2Rio äppi ja veebi selleks, et paika panna kõige optimaalsem teekond ja transpordiviis võõras kohas liigeldes. Millegipärast äpp meie hotelli kuidagi ei leidnud. Esialgu kirjutasin mitte leidmise selle arvele, et tegemist on uhiuue, alles sel aastal avatud hotelliga. Hiljem selgus lisaks hotelli paiknemine teise, äärmiselt sarnase hotelliga samal territooriumil. M nägi tükk aega eelnevalt kodus vaeva, enne kui müsteeriumi lahendatud sai ning äpp juhatas kõige parema transpordiviisi lennujaamast soovitud sihtkohta. Võtsime takso. Mallorcal, erinevalt Miamist, oli see väga lihtne. Jalutad siltide järgi taksopeatuseni, seal küsib härra mitu inimest on ning juhatab õige, ametliku taksoni. Taksomeetri arvestusest ma aga päris sotti ei saanud: alguses seisis sisseistumistasu väga pikalt paigal, seejärel hakkasid sendid juurde jooksma tohutu kiirusega. Lõpuks aga lisas taksojuht arvele hulga makse, nii et lõppsumma suurenes algselt taksomeetril olnust kolmandiku võrra. Kui ma poleks raamatust enne sirvides teada saanud, et lennujaama lähistele hotellidesse peaks saama paarikümne euroga hakkama, oleks selline lisatasude ja -maksude juurdepanek korraks päris ära ehmatanud. Tšekki taksojuht meile muidugi ei andnud ja tegelikult poleks see ka suurt mingit tulemust muutnud.
Meie hotell on suur, massiivne ja seest väga avar. Meid tervitas uksel üliagar portjee. Administraatori leti ääres oli aga järjekord. Kuigi olin end lendude ajaks pannud kihiliselt riidesse, valdas mind vaid soov kiiresti riided ära vahetada ja lipata basseini äärde päikest nautima. Olin päikesest kuidagi eriti puudust hakanud tundma. Olin küll hotelli nende kodulehelt broneerides kommentaaridesse kirjutanud, et jõuame enne ametlikku check-ini aega, kuid kahjuks ei olnud meie tuba veel meie saabumise ajaks valmis. Pagas paigutati kenasti pagasiruumi ära ja meil paluti paar-kolm tundi kuskil aega parajaks teha kuniks meie tuba korda saab. Lappasin pealmised riidekihid kohvrisse ümber, jätsin vaid pikad teksad, pulloveri ja topi, kuid klasskalise Eestimaa juuli päikese kätte astudes tundus siiski, et kipun teksades üles sulama.
Olime M-ga mõlemad pikast hommikust väsinud ja näljased. Varajasel öötunnil Tallinna lennujaamas söödud wrapi ja salati peal just väga pikalt ei ela. Lisaks oli kätte jõudnud klassikaline lõunaaeg. Seadsime oma sammud rannapromenaadile helesinise mere äärde. Pikk liivane mere äärt pidi kulgev promenaad ühendab tervet rannarajooni, ühel pool helesinine meri, teisel promenaadi palistavad suveniiri poed ja söögikohad. Valisime lõpuks promenaadil ühe söögikoha, B2, välja ning tellisime nende menüüst väikeportsud lõunaks. Meie mõistes olid portsud muidugi tegelikult klassikalise pubiprae suurused, nii et kõhu saime sellest mõistlikult täis. Vaikselt hakkas ka tulema esimene päris puhkuse meeleolu.
Jalutasime mööda väikseid Palma tänavaid tagasi hotelli poole. Mallorca see osa, mida ma täna siin ringi jalutades näha sain, meenutab mulle kompotti Barcelonast ja Playa del Carmenist Mehhikos. Eks mõlemad on ju hispaaniakeelsed riigid ja sarnase kultuuriruumiga. Jah, nagu Barcelona, kuid tundub oluliselt vaesem ja tumedanahalisi aafriklasi Michael Korsi kotte, kelli ja päikseprille tänaval müümas on oluliselt rohkem. Kuidagi veidralt on elu mind sel aastal Hispaaniasse juhtinud, olgugi et varem pole ma siia riiki sattunud ja nüüd ühtäkki kaks korda aastas.
Jõudsime tagasi hotelli pool tundi soovitatust hiljem. Minu üllatuseks ei olnud meie tuba ikka veel valmis. Tundsin, kuidas ma hakkan sellest ootamisest närvi minema. Mul oli vaid soov end normaalselt sisse seada, riided vahetada ja puhkust nautima hakata. Ootasime veel paarkümmend minutit ja lõpuks ometi saime kätte enda basseinivaatega juuniorsviidi. Arvestades, et meie vast ehitatud hotell on väga suursugune, avar ja ruumikas, on siin kõik toad tegelikult nii olemuselt kui suuruselt omavahel vägagi sarnased, ainult vaade aknast erineb veidi.
Pärastlõuna veetsime lõpuks päikese käes basseini ääres, jahe, kohati paisuv tuul nahka jahutamas. Kui korraks pilveräbal ka päikese ette tuli, oli tunne päris eestimaise suvelõpu sarnane. Soovisin enne reisi just sooja ja päikselist ilma meie puhkuse ajaks Mallorcale. Kuulsime portjeelt, et eelmine nädal oli siin olnud kaks kolmandikku ajast vihm, millele paistis sekka üksikuid päikselisi hetki. Tänase ilma ja eelseisva prognoosi kohaselt on lootust, et ilmaga on meil puhkuse ajaks siiski ehk vedanud.
Muide, üsna lähedal meie hotellile asub supermarket, kus müüakse sisuliselt kõike, alustades baastoiduainetest ja lõpetades juuksurikääridega, kuid lihtsat korgitseri me sealt leida ei suutnud. Ka ei müü ükski pood, kus me uudistamas käisime, kohalikku ettemaksuga sim-kaarti, mida lisatelefoni sisse panna, et sellega vajadusel teistele seadmetele internetti tekitada.
Õhtu lõpuks hakkab tekkima tõsine rammestus, nii et mul on oht keset blogi kirjutamist arvuti taha istudes lihtsalt magama jääda. Tundub, et ma hakkan end lõpuks puhkuselainele lülitama. Mida täpselt homne päev toob, me veel ei tea, aga eks päevapeale selgub. Mallorcal on, mida avastada, küsimus on vaid selles millises järjekorras.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar