Peale hommikusööki tahtsin end sättida basseini äärde lebosse Mallorca reisijuhti lugema, et välja mõelda kuhu täna minna võiksime. Esimest korda meie siinviibitud aja jooksul märkasin, et bassini juures asuv rätikumaja on avatud, kuid plastikkaardid, mille eest rätikud lunastada, olin loomulikult tuppa jätnud. Ei suuda ma harjuda kuidagi sellega, et siin on asjad avatud vaid teatud tunnid päevast - nii saab basseini ääres rätikuid vaid hommikul ja pärastlõunal kahe tunni vältel. Muul ajal on sul kas oma rätik või juba varem küsitud rätik kaasas.
Olime auto broneerinud Record Gost lennujaamas. Tegelikult on lennujaama saada väga lihtne - sinna viib 5 euro eest kindel linnaliini buss, mis käib iga paarikümne minuti tagant ning bussipeatus asub otse meie hotellist mõnekümne meetri kaugusel. Kui esimene peatusse saabunud linnaliinibuss peatuses oodanud turistidest hooga mööda vihises ning linna saada soovinud Sepo Seemanni välimusega sakslane oma kaaslasega ammulisui bussile järele vaatama jäi, teadis keegi peatuses olijaist saksa keeles märkida, et bussi peatamiseks tuleb talle käega lehvitada. Ja bussist maha saamiseks nuppu vajutada. Vastasel juhul vuhisevad bussid üksteisevõidu lihtsalt mööda.
Pileti saab osta mugavalt sularahas juhi käest, kuid raha võiks olla võimalusel enam-vähem täpne, sest juhil ei pruugi olla enam kui 10 eurot vahetusrahana tagasi anda. Astusime bussi koos hallipäise härraga, kes oma rasket kohvrit lennujaama taris. Bussi esiosas oli vaid üksiks vaba istekoht ning viipasin härrale, et ta seal istet võtaks, kuid härra raputas uhkelt pead ja näitas näpuga istekoha juures olevale kleepsule, mis andis alust koha kasutamiseks rasedatele ja vanuritele. Ilmselgelt ei pidanud härra end veel piisavalt vanaks.
Leidsin hommikul netist, et autorendifirma väljastusboks asub lennujaamas pagasilintide alal ning minus tekitas küsimusi kuidas me selleni üldse jõuame, sest tuleme ju väljastpoolt. Kohapeal selgus, et ettevõte on olnud nutikas ning ehitanud boksi kahelt poolt juurdepääsuga, nii et kohapeal on võimalik juba neil, kes alles pagasit ootavad, ka kiiresti samaaegselt autorent ära vormistada. Kuna pagasit tuleb seal oodata omajagu, on see üpris nutikas aja kokkuhoiu lahendus.
Meie valitud autorendifirma leti juures oli lennujaamas üüratult pikk saba, kuid õnneks oli neil seal ka järjekorra automaat. Kuna olime teinud eile õhtul broneeringu koos kõikide lisadega ning kasutajakonto tegemise eest saanud ka võimaluse eelisjärjekorra pilet võtta, saime automaadist tšeki, mis märkis ooteajaks kuni 15 minutit. Hetk hiljem jõudis leti äärde joovastuv meesterahvas, kellel oli täitunud ooteajast tavajärjekorras just tund. Hiljem selgus, et Prantsusmaa lennustreigi tõttu jäid eile paljud lennud ära ning seetõttu on täna topeltkogus inimesi endale rendiautot soovimas ja sellest ka ebanormaalselt suur tamp töötajatele. Üsna pea olime aga leti ääres, saime oma lepingu kätte ning kümmekond minutit hiljem sõitsime juba parkimismajast välja vähem kui 10 000 kilomeetrit läbinud musta B-klassi Mersuga.
Kuna pool päeva oli juba möödas, siis ilmselgelt väga kaugele me täna sõita ei jõudnud ning võtsime ette lõuna Mallorca piirkonna, mida peetakse ehk turistide poolt veel kõige vähem avastatumaks ning seetõttu leidub seal paiku, mida on võimalik täies hiilguses ja ilus nautida segamatult.
Oma algava roadtripi esimese peatuse tegime Cap Blanci tuletorni juures. See tundus olevat inimestest hüljatud paik, kuigi tupiktee lõpus parkis veel kaks autot, ent ühtki hingelist me kuskil ei näinud. Lonely Planet oli maininud, et sisuliselt on võimalik peaaegu jalutada ümber majaka, kuid kaljuservaga tuleb ettevaatlik olla, sest see on järsk, ootamatu ja ilma piireteta. Kui majaka juurde jõudsime, avastasime selle ümbert kõrge lukustatud raudväravatega kiviaia. Alles hetk hiljem märkasime, et kiviaja kõrvalt läks üle müüri madala osa väike jalgrada, nii et teispoole müüri oli isegi suuremast kivist aste asetatud. Ahah, et siis niimoodi võibki täiesti majakat vaatama minna, üle aia ronides? Hiljem, kui Cap de Ses Salines majaka juurde jõudsime, tabas meid sarnane vaatepilt - ilmselt siinkandis ongi nii kombeks.
Majakast edasi viis meid tee Cala Pi väiksesse kuurortlinna, kuid täpselt tee peale jäi Capocorb Velli iidne küla, mille asukoht oli küll kaardile märgitud, kuid GPS navigatsioonirakendus Sygic ega Google Maps seda leida ei suutnud. Nii tuli appi võtta klassikaline paberkaardi järgi orienteerumisoskus, mis viis meid keset kitsaste teede ristmikku asuva kivimüüri taha peidetud väravani. Seal puude varjus asus väike puidust putka, mille kõrval ilutses pisike hütt mille ette oli seatud paar lauda ja pinki turistidele jala puhkamiseks. Putkas ootas meid lahkelt kohalik proua, kes meile hispaania keeles kaks kahe eurost piletit müüs. Positiivse üllatusena tervitas meid iidse küla väravas kohaliku turismiinfo esindaja, kes väga püüdlikus inglise keeles meile seletas mida me täpsemalt vaatama olime tulnud. Capocorb Velli arheoloogilised väljakaevamised alustati täpselt sada aastat tagasi. See on ca 1000 aastat e.Kr asutatud iidne küla, mis on Mallorca suurim ja paremini säilinud. Seal olla kunagi ca 500-600 inimest. Täna ei teata päris täpselt milleks ja kuidas kõiki ehitisi kasutati. Külakeses asuvad ka kahte sorti suurtest kivirühmakatest ehitatud tornid - ümmargused ja nelinurksed. Ümara kujuga torne kasutati ilmselt nii keraamika hoidmiseks kui muudeks igapäevategevusteks, kuid nelinurksete eripära on just alati 45-kraadi lõunast ehitatud ukseava, mis viitab hoone usulisele tarvitusele. Need tahutud rohmakad kivihunnikud ja säilinud müürid on midagi nii hoomamatut, et raske on kujutleda siin kunagi inimesi elamas ja toimetamas.
Iidse küla turismitöötaja jagas meile abivalmilt kaasa infolehti lähiümbruse vaatamisväärsuste kohta. Nii sattus meie pihku paber, mis kujutas Lõuna-Mallorca randu ja pidas neist üheks kaunimaks just Cala Pi randa, kust algab ka ca 2 km pikkune lihtsalt läbitav väike matkarada, mis viib Cala Beltrani väikse intiimse ja pealtnäha jumalast hüljatud türkiissinise merega kivisesse lahesoppi. See lahesopp on avamere eest varjatud ning kui matkajad just eesmärgiks pole võtnud sinna minna, vaid jätkavad mööda kaljuserval kulgevat matkarada, siis võib lahesopi serval julgelt täiesti alasti päevitada, ilma et keegi sind seal üldse märkaks. Kuna tee oli lühike ja pidi olema lihtne, mõtlesime M-ga sinna välja jalutada. Ma ei olnud matkaks ühestki otsast sobilikult riides oma nahkplätude, õhukese suvekleidi ja päikese tõttu huugama hakanud peakatteks muretsetud helesinise õlgkübaraga.
Matkarada on üsna hästi hoitud saladus, mida küll mitmedki turistid ja matkahuvilised teavad, kuid mille algus on hästi varjatud ega tundu esimese hooga kuidagi realistlik. Esmalt tuleb randa jõudmiseks laskuda kivitreppidest alla oma paarkümmend meetrit helesinise laguuniga liivaranda, seejärel ronida üle paadikuuri betoonist kaldteede ning keerata ümber paadikuuri nurga näoga vastu kaljuseina. Alles siis on märgata paari astmelaadset kaljunukki, mida mööda tuleb paarkümmend meetrit kaljuseinast üles tõusta, enne kui jõuda piki kaljureva kulgeva kiviklibu-punaliiva raja peale. Kui esialgu tundus, et oleme rajal üksi, siis hiljem kohtasime rajal veel mitut paari, kellest enamus oli riietatud korralikule matkajale kohaselt, ent üks naine nägi oma riietusstiililt üsna sarnane minu omaga võrreldes välja. Huh, ma polnudki päris ainus klassikaline suvitaja, kes matkarajale ära eksis.
Mallorca loodus on päris põnev: suured kivikaljud vahelduvad liivarandade, türkiissinise mere ja täiesti punase mullaga. Ka taimestik on siin kohati selline, mis meenutab pigem kõrbeloodust ja sarnaneb oma üldise pildiga veidi Austraalias nähtule. Kas teispool saart loodus on veidi teistsugune, eks seda saame veel lähipäevil näha. Igal juhul see, mida olen seni Mallorcast näinud, omab lummavat ilu.
Meie tee viis edasi Ses Salines tööstuslinna, kus toodetakse soola juba Roomlaste ajastust. See on pisike linnake, millest lipsad läbi, enne kui oled arugi saanud, kuid märkasin tee ääres üht väikest soolapoodi ja soovisin sealt kindlasti läbi astuda. See sattus olema kohaliku brändi Flor de Llumde Sal maitsesoolade pood, mille soolavalik, ürdisegude variatiivsus ning maitseäädikate küllasus võttis silme eest kirjuks. Proovisin kohapeal ära paar erinevat soola - nii imelist maitsekooslust ma ei ole soolade osas varem veel kohanud ning ürdisegud, mida segades õliga saab salatikastme või vett lisades lihamarinaadi, olid lihtsalt imelised. Mul oli tahtmine sisuliselt pool poodi tühjaks osta ja koju kaasa tuua. Viimasel hetkel märkasin mitmekülgset maitsebalsamicote valikut ning haarasin koju katsetamiseks kaasa mango balsamico. Lisaks imelisele maitsele näevad need tooted ka head välja. Ah, see on tõeline gurmee!
Väljas oli saabunud mõnus õhtupoolik ning päike vajus vaikselt madalamale. See oli paras hetk teha üks mõnus paus kuskil kohalikus söögikohas Santanyi linnakese keskmes, enne kui vaikselt keerata auto nina tagasi hotelli poole, et õhtusöögi ajaks mõistlikult tagasi olla. See linnake on klassikaline Lõuna-Euroopa väikelinn madalate ühevärviliste kivimajadega kitsaste tänavate rägastikus, täis poekesi ja butiike, mis endast nunnu üldmulje jätavad. Muide, ma ei jaksa ära imestada Mallorca teede ja tänavate kitsust. Maanteed on nii ahtad, et napilt mahuvad kaks sõiduautot teineteisest mööda, teeperv puudub ning tihti algab täpselt sõiduraja servast kivimüür, nii et kui suuremat sorti veok juhtub vastu tulema, polegi päriselt väga kuhugi minna. Kiirteed on õnneks küll tavapärased. Samas linnatänavad on veelgi kitsamad maanteedest, nii et kahesuunalisel tänaval, kuhu auto ühes suunas napilt liikuma mahub, pargivad veel teisedki sõidukid, millest vaikselt tasapisi liiklevad autod mööda püüavad roomata. Kui sellisel hetkel peaks keegi veel vastu tulema, siis ma ei kujuta ette, kuidas need autod üksteisest mööda saavad. Seda enam, et suurem osa liiklejatest on turistid.
Õhtu viimase peatuse enne hotelli tagasi pöördumist, tegime Cala Figuera kalurikülas, mis väidetavalt on läbi aegade üsna muutumatult püsinud ega ole turistide poolt ära rikutud, kuid sinna kohale jõudes paistis see välja ehtne väike kuurortlinnake, mis on endale teadvustanud üsna ehedalt turisti olemasolu. Sellegipoolest on Cala Figuera sadamaala mõnusalt kalalõhnaline ning kaunilt idülliline vaatepilt ja koht täpselt selline, kus on paslik loojuva päikese saatel autonina tagasi hotelli keerata.
Olime auto broneerinud Record Gost lennujaamas. Tegelikult on lennujaama saada väga lihtne - sinna viib 5 euro eest kindel linnaliini buss, mis käib iga paarikümne minuti tagant ning bussipeatus asub otse meie hotellist mõnekümne meetri kaugusel. Kui esimene peatusse saabunud linnaliinibuss peatuses oodanud turistidest hooga mööda vihises ning linna saada soovinud Sepo Seemanni välimusega sakslane oma kaaslasega ammulisui bussile järele vaatama jäi, teadis keegi peatuses olijaist saksa keeles märkida, et bussi peatamiseks tuleb talle käega lehvitada. Ja bussist maha saamiseks nuppu vajutada. Vastasel juhul vuhisevad bussid üksteisevõidu lihtsalt mööda.
Pileti saab osta mugavalt sularahas juhi käest, kuid raha võiks olla võimalusel enam-vähem täpne, sest juhil ei pruugi olla enam kui 10 eurot vahetusrahana tagasi anda. Astusime bussi koos hallipäise härraga, kes oma rasket kohvrit lennujaama taris. Bussi esiosas oli vaid üksiks vaba istekoht ning viipasin härrale, et ta seal istet võtaks, kuid härra raputas uhkelt pead ja näitas näpuga istekoha juures olevale kleepsule, mis andis alust koha kasutamiseks rasedatele ja vanuritele. Ilmselgelt ei pidanud härra end veel piisavalt vanaks.
Leidsin hommikul netist, et autorendifirma väljastusboks asub lennujaamas pagasilintide alal ning minus tekitas küsimusi kuidas me selleni üldse jõuame, sest tuleme ju väljastpoolt. Kohapeal selgus, et ettevõte on olnud nutikas ning ehitanud boksi kahelt poolt juurdepääsuga, nii et kohapeal on võimalik juba neil, kes alles pagasit ootavad, ka kiiresti samaaegselt autorent ära vormistada. Kuna pagasit tuleb seal oodata omajagu, on see üpris nutikas aja kokkuhoiu lahendus.
Meie valitud autorendifirma leti juures oli lennujaamas üüratult pikk saba, kuid õnneks oli neil seal ka järjekorra automaat. Kuna olime teinud eile õhtul broneeringu koos kõikide lisadega ning kasutajakonto tegemise eest saanud ka võimaluse eelisjärjekorra pilet võtta, saime automaadist tšeki, mis märkis ooteajaks kuni 15 minutit. Hetk hiljem jõudis leti äärde joovastuv meesterahvas, kellel oli täitunud ooteajast tavajärjekorras just tund. Hiljem selgus, et Prantsusmaa lennustreigi tõttu jäid eile paljud lennud ära ning seetõttu on täna topeltkogus inimesi endale rendiautot soovimas ja sellest ka ebanormaalselt suur tamp töötajatele. Üsna pea olime aga leti ääres, saime oma lepingu kätte ning kümmekond minutit hiljem sõitsime juba parkimismajast välja vähem kui 10 000 kilomeetrit läbinud musta B-klassi Mersuga.
Kuna pool päeva oli juba möödas, siis ilmselgelt väga kaugele me täna sõita ei jõudnud ning võtsime ette lõuna Mallorca piirkonna, mida peetakse ehk turistide poolt veel kõige vähem avastatumaks ning seetõttu leidub seal paiku, mida on võimalik täies hiilguses ja ilus nautida segamatult.
Oma algava roadtripi esimese peatuse tegime Cap Blanci tuletorni juures. See tundus olevat inimestest hüljatud paik, kuigi tupiktee lõpus parkis veel kaks autot, ent ühtki hingelist me kuskil ei näinud. Lonely Planet oli maininud, et sisuliselt on võimalik peaaegu jalutada ümber majaka, kuid kaljuservaga tuleb ettevaatlik olla, sest see on järsk, ootamatu ja ilma piireteta. Kui majaka juurde jõudsime, avastasime selle ümbert kõrge lukustatud raudväravatega kiviaia. Alles hetk hiljem märkasime, et kiviaja kõrvalt läks üle müüri madala osa väike jalgrada, nii et teispoole müüri oli isegi suuremast kivist aste asetatud. Ahah, et siis niimoodi võibki täiesti majakat vaatama minna, üle aia ronides? Hiljem, kui Cap de Ses Salines majaka juurde jõudsime, tabas meid sarnane vaatepilt - ilmselt siinkandis ongi nii kombeks.
Majakast edasi viis meid tee Cala Pi väiksesse kuurortlinna, kuid täpselt tee peale jäi Capocorb Velli iidne küla, mille asukoht oli küll kaardile märgitud, kuid GPS navigatsioonirakendus Sygic ega Google Maps seda leida ei suutnud. Nii tuli appi võtta klassikaline paberkaardi järgi orienteerumisoskus, mis viis meid keset kitsaste teede ristmikku asuva kivimüüri taha peidetud väravani. Seal puude varjus asus väike puidust putka, mille kõrval ilutses pisike hütt mille ette oli seatud paar lauda ja pinki turistidele jala puhkamiseks. Putkas ootas meid lahkelt kohalik proua, kes meile hispaania keeles kaks kahe eurost piletit müüs. Positiivse üllatusena tervitas meid iidse küla väravas kohaliku turismiinfo esindaja, kes väga püüdlikus inglise keeles meile seletas mida me täpsemalt vaatama olime tulnud. Capocorb Velli arheoloogilised väljakaevamised alustati täpselt sada aastat tagasi. See on ca 1000 aastat e.Kr asutatud iidne küla, mis on Mallorca suurim ja paremini säilinud. Seal olla kunagi ca 500-600 inimest. Täna ei teata päris täpselt milleks ja kuidas kõiki ehitisi kasutati. Külakeses asuvad ka kahte sorti suurtest kivirühmakatest ehitatud tornid - ümmargused ja nelinurksed. Ümara kujuga torne kasutati ilmselt nii keraamika hoidmiseks kui muudeks igapäevategevusteks, kuid nelinurksete eripära on just alati 45-kraadi lõunast ehitatud ukseava, mis viitab hoone usulisele tarvitusele. Need tahutud rohmakad kivihunnikud ja säilinud müürid on midagi nii hoomamatut, et raske on kujutleda siin kunagi inimesi elamas ja toimetamas.
Iidse küla turismitöötaja jagas meile abivalmilt kaasa infolehti lähiümbruse vaatamisväärsuste kohta. Nii sattus meie pihku paber, mis kujutas Lõuna-Mallorca randu ja pidas neist üheks kaunimaks just Cala Pi randa, kust algab ka ca 2 km pikkune lihtsalt läbitav väike matkarada, mis viib Cala Beltrani väikse intiimse ja pealtnäha jumalast hüljatud türkiissinise merega kivisesse lahesoppi. See lahesopp on avamere eest varjatud ning kui matkajad just eesmärgiks pole võtnud sinna minna, vaid jätkavad mööda kaljuserval kulgevat matkarada, siis võib lahesopi serval julgelt täiesti alasti päevitada, ilma et keegi sind seal üldse märkaks. Kuna tee oli lühike ja pidi olema lihtne, mõtlesime M-ga sinna välja jalutada. Ma ei olnud matkaks ühestki otsast sobilikult riides oma nahkplätude, õhukese suvekleidi ja päikese tõttu huugama hakanud peakatteks muretsetud helesinise õlgkübaraga.
Matkarada on üsna hästi hoitud saladus, mida küll mitmedki turistid ja matkahuvilised teavad, kuid mille algus on hästi varjatud ega tundu esimese hooga kuidagi realistlik. Esmalt tuleb randa jõudmiseks laskuda kivitreppidest alla oma paarkümmend meetrit helesinise laguuniga liivaranda, seejärel ronida üle paadikuuri betoonist kaldteede ning keerata ümber paadikuuri nurga näoga vastu kaljuseina. Alles siis on märgata paari astmelaadset kaljunukki, mida mööda tuleb paarkümmend meetrit kaljuseinast üles tõusta, enne kui jõuda piki kaljureva kulgeva kiviklibu-punaliiva raja peale. Kui esialgu tundus, et oleme rajal üksi, siis hiljem kohtasime rajal veel mitut paari, kellest enamus oli riietatud korralikule matkajale kohaselt, ent üks naine nägi oma riietusstiililt üsna sarnane minu omaga võrreldes välja. Huh, ma polnudki päris ainus klassikaline suvitaja, kes matkarajale ära eksis.
Mallorca loodus on päris põnev: suured kivikaljud vahelduvad liivarandade, türkiissinise mere ja täiesti punase mullaga. Ka taimestik on siin kohati selline, mis meenutab pigem kõrbeloodust ja sarnaneb oma üldise pildiga veidi Austraalias nähtule. Kas teispool saart loodus on veidi teistsugune, eks seda saame veel lähipäevil näha. Igal juhul see, mida olen seni Mallorcast näinud, omab lummavat ilu.
Meie tee viis edasi Ses Salines tööstuslinna, kus toodetakse soola juba Roomlaste ajastust. See on pisike linnake, millest lipsad läbi, enne kui oled arugi saanud, kuid märkasin tee ääres üht väikest soolapoodi ja soovisin sealt kindlasti läbi astuda. See sattus olema kohaliku brändi Flor de Llumde Sal maitsesoolade pood, mille soolavalik, ürdisegude variatiivsus ning maitseäädikate küllasus võttis silme eest kirjuks. Proovisin kohapeal ära paar erinevat soola - nii imelist maitsekooslust ma ei ole soolade osas varem veel kohanud ning ürdisegud, mida segades õliga saab salatikastme või vett lisades lihamarinaadi, olid lihtsalt imelised. Mul oli tahtmine sisuliselt pool poodi tühjaks osta ja koju kaasa tuua. Viimasel hetkel märkasin mitmekülgset maitsebalsamicote valikut ning haarasin koju katsetamiseks kaasa mango balsamico. Lisaks imelisele maitsele näevad need tooted ka head välja. Ah, see on tõeline gurmee!
Väljas oli saabunud mõnus õhtupoolik ning päike vajus vaikselt madalamale. See oli paras hetk teha üks mõnus paus kuskil kohalikus söögikohas Santanyi linnakese keskmes, enne kui vaikselt keerata auto nina tagasi hotelli poole, et õhtusöögi ajaks mõistlikult tagasi olla. See linnake on klassikaline Lõuna-Euroopa väikelinn madalate ühevärviliste kivimajadega kitsaste tänavate rägastikus, täis poekesi ja butiike, mis endast nunnu üldmulje jätavad. Muide, ma ei jaksa ära imestada Mallorca teede ja tänavate kitsust. Maanteed on nii ahtad, et napilt mahuvad kaks sõiduautot teineteisest mööda, teeperv puudub ning tihti algab täpselt sõiduraja servast kivimüür, nii et kui suuremat sorti veok juhtub vastu tulema, polegi päriselt väga kuhugi minna. Kiirteed on õnneks küll tavapärased. Samas linnatänavad on veelgi kitsamad maanteedest, nii et kahesuunalisel tänaval, kuhu auto ühes suunas napilt liikuma mahub, pargivad veel teisedki sõidukid, millest vaikselt tasapisi liiklevad autod mööda püüavad roomata. Kui sellisel hetkel peaks keegi veel vastu tulema, siis ma ei kujuta ette, kuidas need autod üksteisest mööda saavad. Seda enam, et suurem osa liiklejatest on turistid.
Õhtu viimase peatuse enne hotelli tagasi pöördumist, tegime Cala Figuera kalurikülas, mis väidetavalt on läbi aegade üsna muutumatult püsinud ega ole turistide poolt ära rikutud, kuid sinna kohale jõudes paistis see välja ehtne väike kuurortlinnake, mis on endale teadvustanud üsna ehedalt turisti olemasolu. Sellegipoolest on Cala Figuera sadamaala mõnusalt kalalõhnaline ning kaunilt idülliline vaatepilt ja koht täpselt selline, kus on paslik loojuva päikese saatel autonina tagasi hotelli keerata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar