Mallorca on väike saar, nii umbes Saaremaa suurune, kuid vaadata ja teha on siin nii tohutult palju, et ajast tundub puudu jäävat. Klassikalisest rannapuhkusest ei tule meil siin midagi välja, sest ma lihtsalt ei raatsi ümbruskaudset saart vaatamata jätta.
Vaatasin õhtul netist järgi, kus saare otsast midagi parajasti toimumas on, eriti sellise pilguga, kas võiksime sattuda mõnipäev mõnele turule. Valisin mõttes, kas jätkata täna mööda rannikut alt üles sõitmist ehk võtta ette Ida-Mallorca või sõita risti läbi saare Põhja-Mallorcasse. Kuna Põhja-Mallorcas pidi toimuma veinifestival ja Ida-Mallorcas alates homsest kalalaat, siis tundus mõistlik olevat marsruut sedapidi seada. Ka M oli hommikul googeldades leidnud soovituse minna Platja des Coll Baix randa, mis pidi olema harukordne kogemus. Nii saigi lõplikult otsustatud auto nina põhjapoole keeramine.
Algselt mõtlesime alustada päeva Alcudia linna juurest, kuid kuna see jääb suhteliselt marsruudi keskele, siis panin GPSi sisse hoopis Pollenca linnakese, ent oma märkmikusse täheldatud kritseldustega lähemalt tutvudes otsustasin teha marsruudi sootuks teistpidi, alustades Platja de Muro rannast ja väikelinnast, kus pidi aset leidma veinifestival. Kuna siinsete ürituste kellaajad on minu jaoks harjumatud tulenevalt siesta ajast, tundus kuidagi turvaline mõte olevat sedapidi sammud seada. Kui Platja de Murosse kohale jõudsime, olid linnapildis küll veinifestivali plakatid kõikjal üleval, ent mitte mingit muud infot me kuskil ei märganud. Nojah, las need siis olla.
Platja de Muro on väike valge rannaliivaga ja kristallselge veega rannalinn. Kitsas, mõnemeetri laiune kilomeetreid pikk rannariba on juba hommikust saadik täis rannalisi, nii et kõrghooajal on seal ilmselt raske rätikule vaba kohta leida. Samas on see kant ja Mallorca üldse ilmselt lastega peredele üsna ideaalne puhkuse veetmise sihtkoht - madal läbipaistev peaaegu ilma lainetuseta vesi liivases rannas annab lastele tundideks tegevuse liivalosside ehitamisel ja veega solberdamisel või muudeks veega seotud peremängudeks. Igati mõnus ja turvaline lahendus.
Sama väikelinna servas asub Parc Natural de S'Albufera rahvuspark, mis laiub 688 hektaril ja on Mallorca peamine linnuvaatlusala. Mitmekeskise taimesikuga rahvuspargis on ka erineva pikkusega matkarajad, mida mõtlesime järgi proovida. Panime GPSi sisse rahvuspargi asukoha, kuid lõpetasime veidi aja pärast kuskil perifeerias tupikus, mis küll tõele au andes, oli üheks rahvuspargi servaks ja sealt võis kunagi läbipääs parki olla, kuid nüüdseks oli see tee ots suletud. Proovisime teise rakendusega uuesti õnne, ent samuti tulutult. Selleks hetkeks olime sama kohta linnakeses läbinud juba neli korda ning meile hakkas tunduma, et sel linnal on mingi kummaline tõmme meile mitte midagi suurt pakkuda, kuid meid siit ka mitte minema lasta.
Mõni kilomeeter eemal asub Port d'Alcudia sadamalinn. Keerutasime end ühtpidi linna sisse, kuid kesklinna tuvastada ei suutnud, siis teistpidi panime sihtkohaks sadama ning avastasime end suurte laevade sadama väravast. No kuidagi ometi pidi siia linnakesse ju saama ja siin ju midagi olema, kui seda kirjeldatakse mõnusa suvituslinnana palmipuudega ääristatud rannaalaga. Kolmas katse oli lõpuks edukas ja suutsime tuvastada linnakese peatänava ning ranna ja väikelaeva sadama ala. Esmalt vaatasin, et peatänava ääres on mõnus turuala, kus müüakse eelkõige riideid, kotte ja jalatseid. Hetk hiljem märkasin, et kogu kaup pärineb justkui tuntud brändidelt, aga on hinna poolest tiba soodsam. Natuke hiljem juhtis M mu tähelepanu sellele, et Dieseli kaubamärgist on saanud Dies ning e ja l on omavahel ühtseks tähiseks kokku sulatatud. Ühesõnaga, tegemist oli ilmselgelt meie mõistes vuffel kauba turuga. Selliseid asju pole enam ammu harjunud nägema.
Samas linnakeses pidi asuma väidetavalt ka Cova de Sant Marti koobas, mille otsingute käigus me avastasime täna end juba neljandat või viiendat korda samalt ristmikult. No ei lase see piirkond meid kuidagi oma vaatamisväärsustele ligi, kuid minema ka mitte. Lõpuks märkasime kitsast järsult alla keeravat teed, mille servas oli koopale viitav silt. Krõbistasime mööda auklikku kitsast kruusateed alla, möödusime noorukesest paarist raudaiaga tarastatud varemete juures, kes oli lootnud leida kahekesi olemiseks privaatse nurgakese, ning jõudsime kõrvalisele asfaltteele. Olime koopast lootusetult mööda sõitnud. Keerasime otsa ringi, segasime noorpaari oma olekuga uuesti ja läksime järgmisele katsele. Ka sellel ei olnud õnne.
Valisime järgmiseks sihtkohaks palju kiidetud Platja des Coll Baix ranna. Sinna viis esmalt ülikitsas kahesuunaline kivimüüridega tihkelt ääristatud asfalttee, mida kasutavad paljud inimesed matkamiseks ametliku matkarajana. Üksikutes laiemates teekohtades pargivad matkaliste autod. See on vist Mallorcal ainus piirkond, kus rattureid eriti ei kohta. Edasi läheb tee kohati veel kitsamaks ning teravate servadega mägedest tulevast veest auklikuks vajunud tee on selline, mis paneb palvetama, et keegi nüüd ometi vastu ei plaaniks autoga tulla. Lõpuks muutuvad augud tees sellisteks kraatriteks, et isegi maasturiga ei oleks sealt sisuliselt võimalik läbi roomata, kuigi kuumaastiku ala lõpus asub ainus laiem parkimisplats. Sealt edasi läheb küll laiem rada, kuid üksnes jalakäijatele. Üsna järsust mäest tuleb tõusta üles tippu ja sealt asuda uuesti alla langema mööda kitsukest mäe külge looklevat rada kuniks all ootab tõeline heleda liivaga türkiissinise veega paradiisirand. Paljud ei viitsi ega taha ette võtta seda väsitavat matka lihtsalt selleks, et jõuda randa, mis teeb selle ranna eriti privaatseks, sest auto ega rattaga sinna ei saa ning ainsaks transpordivahendiks on võimalik kasutada vaid paati mööda merd. Kes viitsib selle teekonna ette võtta, saab ka vääriliselt premeeritud. See rand on tõeliselt kaunis ja hästi hoitud saladus mägede rüpes.
Kui olime oma auto kuidagi nikerdades saanud taas ringi keerata, soovisime teha väikse vahepeatuse Alcudia linnas, mis on siinse kandi suurim keskaegne linn. Linna parimaks vaatamisväärsuseks on punakivist laotud vana linnamüür, mis on tänaseni vägagi hästi säilinud. Kui GPS meid mägedest linna poole juhatama hakkas, kasutas ta selleks taaskord kitsaid väikeseid kivimüüridega ääristatud pimedate nurkadega teid, kus võis vaid palvetada, et mõni teine meiesugune turist sealt ometi vastu ei tuleks, sest suurt minna poleks seal olnud kuhugi ning teele mahtus napilt ära auto ühes sõidureas. Mismoodi need kohalikud siin küll niimoodi elavad ja toimetavad, ma tõesti ei tea.
Tee Alcudiast Cap de Formentori majaka juurde viib mööda maalilist rannikuteed, kus tee servas loksub helesinine Vahemeri, taamal kõrguvate mägedega. See pilt on midagi sarnast nagu kiputakse tegema Tais pilte suurtest kivirühmakatest helerohelises vees, ainult veidi Euroopalikum ja kodule lähemal.
Cap de Formentori majakas asub sisuliselt nagu maailma lõpus. Sinna viib ca 20 km pikkune heas korras asfalteeritud kaherealine tee, mida sõidab mitu korda päevas isegi täissuuruses liinibuss. Selle tee eripära on vaid see, et tee kulgeb kõik need kilomeetrid mööda teravate kurvidega serpentiini üles mäkke, siis alla orgu ja taas üles mäkke. Automaatkastita autoga oleks seal üsna tüütu nikerdada, arvestades, et tee servad on tihedalt täis enese võimekust proovile panevaid profirattureid, kes on sama teekonna ette otsustanud võtta maanteerattaga. Ausalt, müts maha nende meeste ja naiste ees, kes sellise katsumuse läbi teevad. See ei ole midagi kergete killast. Meil õnnestus näha sel teel ka ühte jooksjat, kes ilmselt otsustas katsetada poolmaratoni distanstiga oma täieliku võimekuse piire.
Cap de Formentori majakas asub kaljuserval, kuhu viiva tee lõpp on üsna püstloodis ja kuhu on turistide tunglemist tõsiselt palju. Õnneks oli seal viimase kurvi taga ka liiklusreguleerija, kes lasi üles täpselt nii palju autosid, kui oli seal veel vabu parkimiskohti, ning ülejäänud pidid keset serpentiini seisma, lootma oma auto seisupiduri heale võimekusele ja ootama oma järjekorda. Kuna ükski viide ega silt ei anna teada reguleerija olemasolust, ei olnud autojuhtidele alati mitte päris selge, mis seal kohapeal toimub. Kui veidi oodata, lahenevad asjad aga iseenesest. Nii saime kenasti parkimiskoha otse majaka jalamile rajatud parklas. Majaka külje peal asub aga ilmselt maailma kõige ilusama vaatega välikohvik. Soojendava sügispäikese käes terrassil kerget einet nautida, taamal sinine meri kuniks silmapiir vastu tuleb, ääristamas päikesest pimestatud kaljudega. Ah, milline idüll!
Serpentiini mööda kulgemine on ühtpidi hirmutav, teistpidi põnev ja kolmandat poolt aega võttev. Kui majakast tagasi tsivilisatsiooni jõudsime, oli päike hakanud tasapisi juba loojuma. Peaaegu jääb teele tagasi Palmasse väike kohalik kaluriküla Cala Sant Vicenc, kuhu jõudsime just hetkeks, mil päike oli loojunud, ent heitis veel viimaseid helke üle mere linna servas olevatele kaljudele. See on pisike kaasaegsete kivimajadega nunnu asulake, kus inimesed tunnevad end vabalt ja mõnusalt. Nii sattusime nägema näiliselt kõrvalisele kaljunukile varjunud noorpaari ennastunustavalt aega veetmas kui ka isa-tütre pildistamishetki loojuva päikese taustal. Need on sellised soojad ja isiklikud hetked, mida juhuslikult tunnistama sattudes on hea meel, et kellegi teise loost oled saanud sekundi jagada. Need on täpselt sellised hetked nagu filmis, mis tunduvad ebareaalsed ja millest lahti ei taha kuidagi lasta. Nendes hetkedes peitub killuke jagatud õnne.
Tagasi Palmasse jõudes tahtsime lipata läbi kiiresti toidupoest, et täiendada enda lõppenud veevarusid ja kiirustada hotelli õhtusöögile. Vaatasin kaardilt järele kiirteele kõige lähemal asuva toidupoe, keerasime kiirteelt maha, keerutasime end väikelinna servas vastavalt GPSi juhistele, jõudsime toidupoe ette ja avastasime, et see on suletud, kuigi kelle oli alles õhtul veidi peale seitset. Täpselt samamoodi olid suletud ka kõik ülejäänud poed ja asutused. Ma tõesti ei saa aru, kuidas siin elu käib. Hommikul nad ei ava kohti reeglina enne kella 9, samas 13-16 on kindlalt siesta ning kohad suletud ja taaskord hakatakse kohti sulgema juba 18-19 paiku. Millal inimesed oma asju ajavad ja poodides jõuavad käia sellise elukorralduse juures? Igal juhul päästis meie päeva lõpuks hotelli lähedal asuv tankla, kus õnneks poeke avatud oli ning hädavajaliku vee endale soetatud saime. Hetk hiljem olime juba värskendatult puhaste riietega hotelli õhtusöögilauas ning järjekordne soe sumeõhtu võis taas alata. Veidi harjumatu on nii soe ilm oktoobris. Veel harjumatum on istuda hotellitoa rõdul paljaste säärte ja varvastega, nii et jahe ei hakka. Selliseid sooju suveõhtuid sel suvel Eestis ju ei olnudki. Seda enam on nüüd siin soov seda kõike lõputult nautida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar