Kuigi päev läbi basseini ääres lebotada tundub ahvatlev, tean, et M ei viitsi üle paari tunni päikese käes järjest magada. Nii on tegelikult mõistlik püüda päevaks teha ka paar väikest plaani kuhugi minekuks või millegi tegemiseks. Tänaseks olen raamatut jõudnud juba nii palju sirvida, et tahaks ette võtta mõned sõidud saare teistesse otsadesse ja kui klapib, siis ka snorgeldada ning M-i sukelduma saata. Eks näis.
Hommikul otsustasime täna tutvuda Palma linnaga veidi lähemalt. Olin raamatust välja vaadanud soovitusliku jalutuskäigu marsruudi ja võtsin selle endale esmaseks eesmärgiks. Ühistranspordi kasutamiseks on Palmas väga lihtne süsteem - hotell andis meile voldiku bussiliinide kaardiga, kuid netis ja äpis on info veelgi täpsem ja ka võõrkeelsele kasutajale sõbralikul moel üles ehitatud. Kaartide ja äppide järgi sai selgeks, et bussipeatus asub meie hotellist mõnesaja meetri kaugusel ning buss viib meid 40 minutiga otse kesklinna täpselt sinna, kus algab Lonely Planeti järgi soovituslik jalutuskäik. Bussipileti hinnaks 1,5€ inimene sisenemistasuna. Tundus lihtne plaan.
Olime juba eile arutanud, et mingi päev võiks ehk rattad rentida, siis millalgi auto paariks päevaks ja ehk lõpuks ka laia rehviga elektrirolleri, mida vurab siin ümberkaudsetel tänavatel väga palju. Kui olime hotellist hommikul välja jalutanud, et suund bussipeatuse poole võtta, arvas M, et äkki prooviks hoopis rattaid rentida - ilm oli päikseline ja ilus, kerge tuuleke vaid paitamas kuumenevat nahka. See tundus igal juhul parem mõte, kui bussiga linna loksumine, pealegi näeb rattaga sõites nii palju rohkem. Mõeldud, tehtud. Otse meie hotellikompleksi territooriumil asub rattariiete ja rattapood, mis ühtlasi ka nii profirattaid kui linnakruiisereid välja rendib. Seadsime sammud sinna. Abivalmis teenindaja teatas aga, et rattad on endiselt populaarsed ning tal on tänaseks järgi vaid üks ratas, kuid tegi kiire kõne kõrvaltänaval asuvasse hotelli ja sai sealt meile kaks eelviimast ratast ära broneerida. Muide, sel rattarendifirmal on Mallorcal kokku 15 rattarendikohta, ühtekokku 7000 rattaga.
Meie senise kogemuse järgi on igasugune teenindus Mallorcal seni olnud väga hea tasemega, ainult aega võib vahel soovitust rohkem kuluda. Nii ka rattapoes. Kui lõpuks oma paberid täidetud saime ja renti vormistama asusime, jutustas minust aasta vanem saksa noormehest teenindaja meile pool oma elu ära, kommenteerides Saksamaa poliitilisi otsuseid pagulaste teemal just põhjuseks, miks ta kaks aastat tagasi otsustas Mallorcale kolida. Kui tema vanaema on Saksamaal aastakümneid tõsist tööd teinud, ent nüüdseks pensionär, ja tema ise oli kaks aastat tööotsingutel, püüdsid nad mõlemad läbi elada üsna pisku riigi toetusega, kuid pagulastele on ette nähtud korralikud toetused, siis tundub see kohalike suhtes ebaõiglane. Just sellised riigipoolsed otsused panevadki noori otsima paremat elu kuskil mujal.
Saime kuti käest oma rattad kätte ja asusime Palma kesklinna poole teele. Kuna siin on rattakultuur väga levinud, neid liigub igal nurgal, nii professionaalsete ratturitena, kes grupis või üksikult treenivad kui ka meiesuguste hobiharrastajatena, siis on inimesed ratturitega harjunud ja linn täis korralikke rattateid. Kulgesime mõnusalt mööda rannapromenaadi äärset laia kiviteed linna poole, ühel pool helesinine läbipaistva veega liivarand ning teisel turiste laisalt püüdvad poekesed vaheldumas kohvikute ja hotellidega. Rattatee kulges küngastest üles ja alla, tekitades järske jõnkse ja ootamatuid tõuse. Üldse, igasugused teekalded on siin saarel väga järsud, seda nii lennujaamas kui ka tänavatel, ent selle eest on siiski väga paljudesse kohtadesse võimalik ratastel, olgu see siis lapsevanker, ratastool või jalgratas, ligi saada.
Kuna minu esialgne mõte teha jalutuskäik Palma vanalinnas jalgratastega väga ei pädenud, siis asusime end lõbustama veidi teisiti. Võtsin lahti võrguühenduseta Google Maps kaardi ja vaatasin, mis on meie teekonnale jäävad suvalised vaatamisväärsused. Kui olime ühte punkti jõudnud, otsisime kaardilt järgmise ettejuhtuva milleni sõitsime. Ja nii punktist punkti kuni olime linnas sees ja kesklinna ümbrusele ratastega tiiru peale teinud.
Palma vanalinn, vana linnamüür, katedraal ja sadama ala on kõik kenad. Sellised ehedad piltpostkaardilikud turisti lemmikpaigad. Veidral kombel ei tunnetanud ma end seal turistina, kellele on neoontempel otsaette löödud, et tule ja võta iga hinnaga mu raha ära, kuigi tegemist on ehtsa turistilõksu piirkonnaga. Ka mustanahalised aafriklased, kes tänaval turistidele päikseprille, kelli, kotte ja kaabusid pakuvad, ei tundu ebameeldivalt pealetükkivad. Palma on lihtsalt kuidagi mõnusa hingamisega. Kui muudes riikides, mida külastanud varem oleme, jätavad kohalikud tööinimesed vahel sellise laisa mulje, käitudes justkui homme oleks rohkem aega, siis siin märkasime, et kui inimesed teevad tänaval tööd, siis nad teevad seda ka päriselt ega löö asjata aega surnuks. Samas peavad nad ka siestat iga päev 13-16 päriselt. See on ka ajaaken, kus suur osa kohtadest, sh kauplused, teenindusasutused ja söögikohad, mis lõunat ei paku, kinni on. Siesta aeg on püha.
Mulle tundub, et kuigi õues on veel päikseline ja soe, siis oktoobrikuu päike nahka enam niimoodi ei põleta nagu suvine päike seda ilmselt teeb. Sõitsime ratastega täna umbes 4 tundi ja läbisime 35 kilomeetrit, kuid õhtuks olin päiksekreemita saanud endale peale üksnes kerge jume, ainult õlanukid on natuke rohkem põlenud. Selline kliima on lihtsalt olemiseks vägagi ideaalilähedane.
Meie rattateele jäi ka mere ääres olev vanuritele mõeldud haigla või hooldekodu, mille asukad koos saatjatega värsket mereõhku mõnusasti nautisid. Pika elu viimaseks vaatuseks on selline keskkond näiliselt lausa imeline. Siinses ühiskonnas on üldse palju tänavapildis näha nii vanureid, lapsi kui peale tööd lemmikutega sportivaid inimesi. Kuifagi on esmamulje jäänud selline, et ühiskond on siin terviklik ja terve, mitte katkine ja närviline. Või on see üksnes silmapete?
Päeva lõpuks jõudsime tagasi oma hotelli, sadulamaitse suus ja jalad kergelt tulitamas. See linnas rattaga ringi kulgemine oli tõsiselt mõnus ettevõtmine, kuid iga päev niiviisi sõita ei viitsiks. Viskasime end mõneks ajaks mõnusasti lebosse, mina basseini äärde viimaseid kohe-kohe kõrvalhotelli serva taha jäävaid päiksekiiri püüdma ja M arvutiga lobby baari aega surnuks lööma, enne kui õhtusöögi aeg taas käes on.
Meie hotellist olen üldse veidi tänamatult vähe juttu teinud. Hipotels Playa de Palma Palace Hotel & Spa on uhiuus hotell, mis on avatud alles esimest täishooaega. Kõik asjad on siin päris uued, kuid meie külastuse ajaks enam ehitustöid kuskil ripakil pole, kuigi tundub, et päris viimased detailid veel kõikjal siiski paigas pole. Näiteks on meie toas seinal üks lüliti (ilmselt kliimasüsteemi juhtpult) veel puudu. See hotell on ehitatud nutikalt, tehnika viimast sõna kasutades. Nii on liftis digiekraan, mis lisaks korruste infole jooksutab ka värskeid uudiseid ja ilmateadet. Samuti on siin kasutatud palju erinevaid valguslahendusi ning nutikaid süsteeme kliima ja valguse kontrollimiseks. Kui reeglina on hotellitoas probleem leida piisavas koguses ja mõistlikes asukohtades lambi lüliteid või pistikupesasid, siis siin ei ole nendega koonerdatud: meie hotellitoas asub 20 lülitit ja 12 kasutatavat pistikupesa. See on igal juhul rekord, mida ma seni oma reisidel kohanud olen. Ka toa kliimasüsteem ja kogu valgustus on nutilahendustele baseeruv, mis lülitavad end sisse ja välja tulenevalt liikumisandurite ja ilmselt ka muude andurite infost. See omakorda tähendas, et meil läks terve eilne õhtu, et aru saada kuidas ja mida mingi lüliti või liigutus mõjutavad. Ka on see minu reiside jooksul esimene hotell, kus võetakse toas asuva šeifi aktiveerimise eest tasu, kuid raha eest saadud unikaalne kood annab juurde ka täiendava vara kindlustuse. Ent sellegipoolest on niivõrd kaasaegses hotellis väga äge olla.
Meie homne päev on aga taas täis loodetavasti positiivseid üllatusi ja seiklusi. Otsustasime täna õhtul teha ära broneeringu autorendile sooviga võtta rendiauto alates neljapäevast paariks päevaks. Veidi kalkuleerimist ning avastasime, et meil oleks mõttekam auto siiski tagastada reisi viimasel päeval lennujaama, selle asemel, et võtta taaskord takso või jaurata kohvrite ja bussidega. Kui rendipakkumisi otsima hakkasime, ei tundunud, et neljapäeval oleks kuidagi võimalik autot siit kandist saada. Hetk hiljem taipasin googeldada ning avastasime, et neljapäeval on Mallorcal riigipüha. See seletab ka põhjust, miks otsingutulemused suurt vastet headele pakkumistele ei andnud. Kui reeglina oleme viimasel ajal rentinud auto Sixtist ja sellega rahule jäänud, siis seekord jooksis pildile pidevalt üks kohalik autorendi firma, mille kohta on netis vägagi vastakad arvamused. Kui valisime auto väljastuskuupäevaks neljapäevase riigipüha asemel homse, saime tulemuseks ca 5€ suuruse hinnatõusu kogu perioodi peale, nii et tegime kiire otsuse ja broneerisime endale homseks auto ära. Paraku siit hotelli lähedalt kuskilt autot võtta ja lennujaama tagastada ei ole seekord kuidagi võimalik, nii et peame autole hoopis järgi minema lennujaama. Nojah, mis seal ikka, saabki tee lennujaama tuttavaks ning loodetavasti läheb meil valitud rendifirmaga kõik hästi. Päris kõike ei ole ju võimalik ette planeerida. Eks elu on seiklus ja vahel tuleb elule võimalus anda.
Hommikul otsustasime täna tutvuda Palma linnaga veidi lähemalt. Olin raamatust välja vaadanud soovitusliku jalutuskäigu marsruudi ja võtsin selle endale esmaseks eesmärgiks. Ühistranspordi kasutamiseks on Palmas väga lihtne süsteem - hotell andis meile voldiku bussiliinide kaardiga, kuid netis ja äpis on info veelgi täpsem ja ka võõrkeelsele kasutajale sõbralikul moel üles ehitatud. Kaartide ja äppide järgi sai selgeks, et bussipeatus asub meie hotellist mõnesaja meetri kaugusel ning buss viib meid 40 minutiga otse kesklinna täpselt sinna, kus algab Lonely Planeti järgi soovituslik jalutuskäik. Bussipileti hinnaks 1,5€ inimene sisenemistasuna. Tundus lihtne plaan.
Olime juba eile arutanud, et mingi päev võiks ehk rattad rentida, siis millalgi auto paariks päevaks ja ehk lõpuks ka laia rehviga elektrirolleri, mida vurab siin ümberkaudsetel tänavatel väga palju. Kui olime hotellist hommikul välja jalutanud, et suund bussipeatuse poole võtta, arvas M, et äkki prooviks hoopis rattaid rentida - ilm oli päikseline ja ilus, kerge tuuleke vaid paitamas kuumenevat nahka. See tundus igal juhul parem mõte, kui bussiga linna loksumine, pealegi näeb rattaga sõites nii palju rohkem. Mõeldud, tehtud. Otse meie hotellikompleksi territooriumil asub rattariiete ja rattapood, mis ühtlasi ka nii profirattaid kui linnakruiisereid välja rendib. Seadsime sammud sinna. Abivalmis teenindaja teatas aga, et rattad on endiselt populaarsed ning tal on tänaseks järgi vaid üks ratas, kuid tegi kiire kõne kõrvaltänaval asuvasse hotelli ja sai sealt meile kaks eelviimast ratast ära broneerida. Muide, sel rattarendifirmal on Mallorcal kokku 15 rattarendikohta, ühtekokku 7000 rattaga.
Meie senise kogemuse järgi on igasugune teenindus Mallorcal seni olnud väga hea tasemega, ainult aega võib vahel soovitust rohkem kuluda. Nii ka rattapoes. Kui lõpuks oma paberid täidetud saime ja renti vormistama asusime, jutustas minust aasta vanem saksa noormehest teenindaja meile pool oma elu ära, kommenteerides Saksamaa poliitilisi otsuseid pagulaste teemal just põhjuseks, miks ta kaks aastat tagasi otsustas Mallorcale kolida. Kui tema vanaema on Saksamaal aastakümneid tõsist tööd teinud, ent nüüdseks pensionär, ja tema ise oli kaks aastat tööotsingutel, püüdsid nad mõlemad läbi elada üsna pisku riigi toetusega, kuid pagulastele on ette nähtud korralikud toetused, siis tundub see kohalike suhtes ebaõiglane. Just sellised riigipoolsed otsused panevadki noori otsima paremat elu kuskil mujal.
Saime kuti käest oma rattad kätte ja asusime Palma kesklinna poole teele. Kuna siin on rattakultuur väga levinud, neid liigub igal nurgal, nii professionaalsete ratturitena, kes grupis või üksikult treenivad kui ka meiesuguste hobiharrastajatena, siis on inimesed ratturitega harjunud ja linn täis korralikke rattateid. Kulgesime mõnusalt mööda rannapromenaadi äärset laia kiviteed linna poole, ühel pool helesinine läbipaistva veega liivarand ning teisel turiste laisalt püüdvad poekesed vaheldumas kohvikute ja hotellidega. Rattatee kulges küngastest üles ja alla, tekitades järske jõnkse ja ootamatuid tõuse. Üldse, igasugused teekalded on siin saarel väga järsud, seda nii lennujaamas kui ka tänavatel, ent selle eest on siiski väga paljudesse kohtadesse võimalik ratastel, olgu see siis lapsevanker, ratastool või jalgratas, ligi saada.
Kuna minu esialgne mõte teha jalutuskäik Palma vanalinnas jalgratastega väga ei pädenud, siis asusime end lõbustama veidi teisiti. Võtsin lahti võrguühenduseta Google Maps kaardi ja vaatasin, mis on meie teekonnale jäävad suvalised vaatamisväärsused. Kui olime ühte punkti jõudnud, otsisime kaardilt järgmise ettejuhtuva milleni sõitsime. Ja nii punktist punkti kuni olime linnas sees ja kesklinna ümbrusele ratastega tiiru peale teinud.
Palma vanalinn, vana linnamüür, katedraal ja sadama ala on kõik kenad. Sellised ehedad piltpostkaardilikud turisti lemmikpaigad. Veidral kombel ei tunnetanud ma end seal turistina, kellele on neoontempel otsaette löödud, et tule ja võta iga hinnaga mu raha ära, kuigi tegemist on ehtsa turistilõksu piirkonnaga. Ka mustanahalised aafriklased, kes tänaval turistidele päikseprille, kelli, kotte ja kaabusid pakuvad, ei tundu ebameeldivalt pealetükkivad. Palma on lihtsalt kuidagi mõnusa hingamisega. Kui muudes riikides, mida külastanud varem oleme, jätavad kohalikud tööinimesed vahel sellise laisa mulje, käitudes justkui homme oleks rohkem aega, siis siin märkasime, et kui inimesed teevad tänaval tööd, siis nad teevad seda ka päriselt ega löö asjata aega surnuks. Samas peavad nad ka siestat iga päev 13-16 päriselt. See on ka ajaaken, kus suur osa kohtadest, sh kauplused, teenindusasutused ja söögikohad, mis lõunat ei paku, kinni on. Siesta aeg on püha.
Mulle tundub, et kuigi õues on veel päikseline ja soe, siis oktoobrikuu päike nahka enam niimoodi ei põleta nagu suvine päike seda ilmselt teeb. Sõitsime ratastega täna umbes 4 tundi ja läbisime 35 kilomeetrit, kuid õhtuks olin päiksekreemita saanud endale peale üksnes kerge jume, ainult õlanukid on natuke rohkem põlenud. Selline kliima on lihtsalt olemiseks vägagi ideaalilähedane.
Meie rattateele jäi ka mere ääres olev vanuritele mõeldud haigla või hooldekodu, mille asukad koos saatjatega värsket mereõhku mõnusasti nautisid. Pika elu viimaseks vaatuseks on selline keskkond näiliselt lausa imeline. Siinses ühiskonnas on üldse palju tänavapildis näha nii vanureid, lapsi kui peale tööd lemmikutega sportivaid inimesi. Kuifagi on esmamulje jäänud selline, et ühiskond on siin terviklik ja terve, mitte katkine ja närviline. Või on see üksnes silmapete?
Päeva lõpuks jõudsime tagasi oma hotelli, sadulamaitse suus ja jalad kergelt tulitamas. See linnas rattaga ringi kulgemine oli tõsiselt mõnus ettevõtmine, kuid iga päev niiviisi sõita ei viitsiks. Viskasime end mõneks ajaks mõnusasti lebosse, mina basseini äärde viimaseid kohe-kohe kõrvalhotelli serva taha jäävaid päiksekiiri püüdma ja M arvutiga lobby baari aega surnuks lööma, enne kui õhtusöögi aeg taas käes on.
Meie hotellist olen üldse veidi tänamatult vähe juttu teinud. Hipotels Playa de Palma Palace Hotel & Spa on uhiuus hotell, mis on avatud alles esimest täishooaega. Kõik asjad on siin päris uued, kuid meie külastuse ajaks enam ehitustöid kuskil ripakil pole, kuigi tundub, et päris viimased detailid veel kõikjal siiski paigas pole. Näiteks on meie toas seinal üks lüliti (ilmselt kliimasüsteemi juhtpult) veel puudu. See hotell on ehitatud nutikalt, tehnika viimast sõna kasutades. Nii on liftis digiekraan, mis lisaks korruste infole jooksutab ka värskeid uudiseid ja ilmateadet. Samuti on siin kasutatud palju erinevaid valguslahendusi ning nutikaid süsteeme kliima ja valguse kontrollimiseks. Kui reeglina on hotellitoas probleem leida piisavas koguses ja mõistlikes asukohtades lambi lüliteid või pistikupesasid, siis siin ei ole nendega koonerdatud: meie hotellitoas asub 20 lülitit ja 12 kasutatavat pistikupesa. See on igal juhul rekord, mida ma seni oma reisidel kohanud olen. Ka toa kliimasüsteem ja kogu valgustus on nutilahendustele baseeruv, mis lülitavad end sisse ja välja tulenevalt liikumisandurite ja ilmselt ka muude andurite infost. See omakorda tähendas, et meil läks terve eilne õhtu, et aru saada kuidas ja mida mingi lüliti või liigutus mõjutavad. Ka on see minu reiside jooksul esimene hotell, kus võetakse toas asuva šeifi aktiveerimise eest tasu, kuid raha eest saadud unikaalne kood annab juurde ka täiendava vara kindlustuse. Ent sellegipoolest on niivõrd kaasaegses hotellis väga äge olla.
Meie homne päev on aga taas täis loodetavasti positiivseid üllatusi ja seiklusi. Otsustasime täna õhtul teha ära broneeringu autorendile sooviga võtta rendiauto alates neljapäevast paariks päevaks. Veidi kalkuleerimist ning avastasime, et meil oleks mõttekam auto siiski tagastada reisi viimasel päeval lennujaama, selle asemel, et võtta taaskord takso või jaurata kohvrite ja bussidega. Kui rendipakkumisi otsima hakkasime, ei tundunud, et neljapäeval oleks kuidagi võimalik autot siit kandist saada. Hetk hiljem taipasin googeldada ning avastasime, et neljapäeval on Mallorcal riigipüha. See seletab ka põhjust, miks otsingutulemused suurt vastet headele pakkumistele ei andnud. Kui reeglina oleme viimasel ajal rentinud auto Sixtist ja sellega rahule jäänud, siis seekord jooksis pildile pidevalt üks kohalik autorendi firma, mille kohta on netis vägagi vastakad arvamused. Kui valisime auto väljastuskuupäevaks neljapäevase riigipüha asemel homse, saime tulemuseks ca 5€ suuruse hinnatõusu kogu perioodi peale, nii et tegime kiire otsuse ja broneerisime endale homseks auto ära. Paraku siit hotelli lähedalt kuskilt autot võtta ja lennujaama tagastada ei ole seekord kuidagi võimalik, nii et peame autole hoopis järgi minema lennujaama. Nojah, mis seal ikka, saabki tee lennujaama tuttavaks ning loodetavasti läheb meil valitud rendifirmaga kõik hästi. Päris kõike ei ole ju võimalik ette planeerida. Eks elu on seiklus ja vahel tuleb elule võimalus anda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar