Täna oli Palmas maraton ning seetõttu omajagu liiklust ümbersuunatud. Just sellepärast oli hea mõte võtta autoga täpselt teine suund, sedakorda Mallorca läänerannikule.
Soovituste järgi hakkab mägisel maastikul mööda teravate pimekurvidega kitsaid serpentiine kulgev maaliline tee pihta Andratxi linnast ja lõppeb ca 140 km hiljem Monestir de Lluci kloostris. See tee on enamjaolt väga hea kvaliteediga asfaldil, tihti ka piisavalt lai, et kaks autot võiksid kõrvuti teele normaalselt ära mahtuda, erinevalt nendest teedest, mida mööda me oleme seigelnud viimastel päevadel. Kui me oleksime esimest päeva olnud Mallorcal roadtrippimas, siis oleks see teekond, ühel pool mäed ja teisel lõpmatusse kulgev meri, meile kahtlemata muljet avaldanud, kuid tänaseks olime kogenud ja näinud juba hoopis midagi kaunimat. Väikesed kivist külakesed ja linnakesed on kõik omavahel üsna sarnased, nii et kui oled neist mõnda juba näinud, siis viies või kümnes enam suuremat emotsiooni esile ei kutsu.
Esimene päeva tugevam emotsioon tekkis minus, kui keerasime auto nina Port de Valldemossa küla poole, kus asubki kokku üksnes ca paarkümmend maja, on vaid üks tänav ning tee mäe otsas kulgevalt maanteelt laskub alla mere äärde mööda mäekülge kuus kilomeetrit. See oli tee, kus kohati oli raskusi isegi ühe auto laiuselt mäe ja teepiirde vahelt läbi mahtuda, ning see tee oli kahesuunaline! Mallorcal on üldse kombeks, et kui puu kasvab keset teed, siis puu jäetakse sinna kasvama ning tee ehitatakse võimalusel ümber puu. Ja kui seda võimalust pole, siis puu võrra on tee kitsam ja igaüks peab proovima sealt ise kuidagi mööda saada. Kõik need kuus kilomeetrit olid mu silmad pärani suured, käed autosse klammerdunud ja kannilihas täiesti pinges, adrenaliin möllamas. Need olid kohad, kus ma soovisin sisimas, et keegi meile peaaegu 300-kraadises pimekurvis samal ajal vastu ei tuleks, sest kurvi väljavõtmiseks tuli teest ära kasutada teokiirusel liikudes iga sentimeeter, ning et ükski suurema kaubiku või bussijuht ei peaks samal ajal plaani sama teed sõita, ent meile vastupidises suunas.
Kui väiksesse külla lõpuks alla välja jõudsime, avastasime end paarikümnekohaliselt parkimisplatsilt, kus puudus vaba koht. Seal oli vaid üksnes võimalik auto ringi keerata ja tuldud teed hakata ülespoole mäkke tagasi ronima. Meil siiski õnnestus leida üks parkimiskoht paarikümne meetrise tupiktänava jupi ääres, nii et saime korraks jalutada sadamakaile, vaadata, kuidas inimesed vees listivad, turistid küla ainsas söögikohas lõunat ootavad ja seejärel hakata siiski taas autoga mööda ülikitsaid serpentiine üles mäkke tagasi ronima, kannilihas pingul.
Valldemossasse jõudsime täpselt lõuna paiku, kui pühapäevane turupäev seal veel kestis, kuid vaikselt juba lõppema hakkas. Turupäev on iseenesest tore. See on kirev, kaunis ja meeliköitev vaatepilt, kuidas kohalikud kaupmehed oma laadaletid üles on seadnud ja pakuvad kõikvõimalikku enamjaolt kohalikku kaupa. Ent Valldemossa puhul tähendas see ka, et laada alla on haaratud üks kahest linna suuremast parkimisplatsist, mis mahutasid muidu kumbki mõnikümmend autot. Siinsed linnas on üles ehitatud selles mõttes veidralt, et tihti ongi mitte kohalikul võimalik liigelda vaid ühte, vahel kahte-kolme tänavat pidi ja muud tänavad on liikluseks suletud või lubatud üksnes kohalikele. See tähendab, et pole ka tänavaäärset pinda, kuhu autot parkida oleks võimalik. Muidugi, enamjaolt on tänavad ka nii kitsad, et autod seal teineteisest mööda ei mahu ning parkimine ei tule sellistes tingimustes nagunii kõne allagi.
Tegime Valldemossale mitu tiiru üht- ja teistpidi peale ning pidime juba käega lööma, peatuse vahele jätma ja järgmisesse linnakesse suunduma, kui juhuslikult peale poolt tundi parkimiskoha otsinguid meile üks autojuht viipas, et tema kõrval hakkab auto lahkuma. Meil lihtsalt vedas, sest meiesuguseid tiirutajaid oli samal ainsal parkimisplatsil ja kitsastel linnatänavatel veel vähemalt paarikümne auto ringis kellega peatänaval nõutu näoga jälle ja jälle kohtusime.
Valldemossa on ilmselgelt üle ujutatud turistidest ning kohalikud teenindajad on sügise alguseks turistidest ilmselgelt tüdinud, mis paistis välja ka nende liigutustest ja ükskõiksest suhtlusstiilist. Valldemossa keskmes asub suur kirik, mille taga on väike kujundatud parkaed ning kohakese on kunagi kuulsaks teinud eelkõige Chopin ja Sand, kui nad linnakeses kunagi tihti viibisid. Muus osas on Valldemossa sarnane igale teisele mägikülale.
Edasi viis tee meid Solleri linna, mis on omale jõukust kogunud just tsitruseliste kasvandustega, nii et sinna 1912. aastal lausa eraldi raudtee ehitati, mis Palmasse viis. Vaid aasta hiljem rajati ka kitsarööpmeline trammitee, mis ühendas Solleri linna ja Port de Solleri sadamalinna, kust käis peamine kaubatee Puerto Rico ja Prantsusmaa vahet. Täna käib Sollerisse endiselt rong Palmast ning omaaegne renoveeritud tramm liigub järjepidevalt iga poole tunni tagant turiste sõidutades Solleri ja Port de Solleri vahet. Võtsime ka meie ette kitsaste puidust istmetega avatud seintega puust vaguniga trammisõidu. Port de Soller on armas, päikese käes igavlev väike sadamalinnake, kus inimestel on peamiseks ajaveetmise võimalusteks ujuda, käia purjetamas ning vaadata vabaõhukohviku terrassil istudes, kuidas turiste täis tramm neist kolisedes ja kiiksudes aeglaselt mööda vurab.
Sollerist vaid mõni kilomeeter edasi mööda käänulisi mägiteid jõuab Fornalutxi linnakesse, mille keskväljakul korraks kohvikus puhkepausi pidasime. Selle linnakese mägised trepiastmetega kivimajade vahele surutud kivitänavad on piinlikult puhtad ning hoolitsetud. Sellised väikelinnad on äravahetamiseni sarnased Itaalia väikelinnadega.
Fornalutx asub iseenesest kohaliku mäe sisuliselt tipus, kuid sealt edasi ronib maantee veel kõrgemale ja kõrgemale kõrvalolevate mägede tippudesse, mis tänase, meie reisi jooksul esmakordselt pilvise ilmaga, otsapidi madalatesse pilvedesse mattusid. Vaid mõni kilomeeter eemal asub Mirdaor de Ses Barques'e vaateplatvorm, mille servast on ümbruskonna mägedele, orgudele ja all asuvale külale üsna imeline vaade. See koht on nii populaarne päevamatkajate seas, kes autod seal asuva restorani juurde parkimisplatsile jätavad kui ka tsiklistide hulgas, keda õhtupoolikuks oli sinna jäänud järele mõneteise tsikli jagu. Kui mujal me kohtasime pigem rattureid ja vähem tsikleid, siis siin oli konsistents täpselt vastupidine.
Mallorca kõige ägedam ja adrenaliinirohkem maantee osa, 12 kilomeetrine serpentiin mäe otsast mere äärde asus just selsamal lõigul, sihtkohaga Sa Calobrasse. Päike oli just madalale vajumas ning päevavalgust ei olnud enam palju järgi jäämas. Me olime oma reisil näinud juba üsna palju mägiteid ning roninud autoga mööda erinevaid kitsaid ja kõiki lihaseid pingesse ajavaid teelõike ning serpentiine, nii et otsustasime selle kaks korda kaksteist kilomeetrit vahele jätta ja edasi suunduda meie päeva lõpp-punkti, Monestir de Lluci kloostrisse, et sealt veel mõistlikul ajal, kuigi kottpimedas Platja de Palmasse oma hotelli tagasi jõuda.
Ma arvan, et ma ei liialda, kui väidan, et tõepoolest, Ma10 maantee kõige põnevam ja ilusam osa, mida tasub kindlasti võimalusel läbida, on sõit Fornalutxist Monestir De Lluci. Korralik ja enamjaolt mõistliku laiusega tee kulgeb mööda mäe külge üsna mäe tippu, otsapidi pilve sisse, läbi tunneli ning mööda kahest kõrgustes asuvast mägijärvest, mida kasutatakse veereservuaarina. Tee äärde tekitatud paari auto suurused parkimiskohad ümberkaudsete mägede pildistamiseks, annavad aukartustäratava vaate. See on midagi nii hoomamatut ja kaunist, et aeg peatub hetkeks.
Mägedes ei ole sa kunagi tegelikult üksinda kuigi see võib nii tunduda. Oleme kohanud oma sõitudel musti mägikitsi siin ja seal kõikvõimatutes kohtades rohtu söömas. Kui ühel hetkel kitse tee peal ei ole, siis võib ta eikuskilt mõned minutid hiljem sinna mõnusasti mökitades ilmuda. Ka lambad on mägedes tavapärased. Täna laiutasid kolm laua tagumikuga lammast mõnusasti mööda kurvilist maanteed kõrgustes ning vaevusid end alles siis teepealt eest ära liigutama, kui M neile törtsu signaali lasi. Õnneks on lammastel küll reeglina kellad kaelas, et karjus neid eemalt paremini kuuleks, kuid autojuhti see palju ei aita. Teisalt, korraks peatudes ja autost välja tulles, on nii hellitav heli mägedest vastu kajav lambakaela õrn kellakolin.
Ent lammaste ja kitsedega ei pruugi asi alati piirduda. Kui olime just möödumas mägijärvedest, haaras meie pilku midagi veidi kummalist ja ootamatut. Otse tee ääres oli aiaga piiratud järveala ning selle sees nurusid peatujatelt pai ja sügamist eeslid. On selge, et enamik autojuhte, kes eesleid niiviisi märkavad, seal ka peatuse teevad ning loomad on külastajatega väga harjunud. Tegelikult lukustamata puitvärav neid kinni ei pea, kuid tundub, et ära nad sealt väga ei kipu ja lasevad rõõmsalt enda territooriumile väravast sisse astuda kõiki, kel selleks vähegi huvi. Nii ehe, vahetu ja ootamatu kohtumine justkui inimtühjas mäestikus, mida läbib vaid tee.
Monestir de Lluci kloostri juurde jõudsime alles peale päikeseloojangut, kui õues polnud veel päris pimedaks läinud. Klooster suletakse küll juba kell 17, ent territoorium on siiski avatud ja seal saab rahulikult ringi jalutada. Paraku Neitsi Maarja kuju, mille ilmutuse järgi on kloostri asukoht valitud, meil näha ei õnnestunudki, sest soovisime siiski mägedest lahkuda, enne kui õues päris kottpimedaks läheb. Jäime siiski oma minekuga pimeda peale ja viimased kilomeetrid serpentiini saime läbida õhtupimeduses. Pool tundi hiljem naasesime oma hotelli ning olgugi, et kell oli alles õhtu, kippus peale kuidagi suuremat sorti väsimus. Uni kipub saabuma koos pimedusega ning tundub, et oleme hakanud harjuma ka siinse temperatuuriga - enam ei olegi õhtuti nii soe ning 19-kraadises õhtusoojuses hakkavad rõdul istudes juba paljad varbad külmetama ning õlavarred otsivad katet. On aeg hakata end tasapisi harjutama jahedamate ilmade mõttega.
Soovituste järgi hakkab mägisel maastikul mööda teravate pimekurvidega kitsaid serpentiine kulgev maaliline tee pihta Andratxi linnast ja lõppeb ca 140 km hiljem Monestir de Lluci kloostris. See tee on enamjaolt väga hea kvaliteediga asfaldil, tihti ka piisavalt lai, et kaks autot võiksid kõrvuti teele normaalselt ära mahtuda, erinevalt nendest teedest, mida mööda me oleme seigelnud viimastel päevadel. Kui me oleksime esimest päeva olnud Mallorcal roadtrippimas, siis oleks see teekond, ühel pool mäed ja teisel lõpmatusse kulgev meri, meile kahtlemata muljet avaldanud, kuid tänaseks olime kogenud ja näinud juba hoopis midagi kaunimat. Väikesed kivist külakesed ja linnakesed on kõik omavahel üsna sarnased, nii et kui oled neist mõnda juba näinud, siis viies või kümnes enam suuremat emotsiooni esile ei kutsu.
Esimene päeva tugevam emotsioon tekkis minus, kui keerasime auto nina Port de Valldemossa küla poole, kus asubki kokku üksnes ca paarkümmend maja, on vaid üks tänav ning tee mäe otsas kulgevalt maanteelt laskub alla mere äärde mööda mäekülge kuus kilomeetrit. See oli tee, kus kohati oli raskusi isegi ühe auto laiuselt mäe ja teepiirde vahelt läbi mahtuda, ning see tee oli kahesuunaline! Mallorcal on üldse kombeks, et kui puu kasvab keset teed, siis puu jäetakse sinna kasvama ning tee ehitatakse võimalusel ümber puu. Ja kui seda võimalust pole, siis puu võrra on tee kitsam ja igaüks peab proovima sealt ise kuidagi mööda saada. Kõik need kuus kilomeetrit olid mu silmad pärani suured, käed autosse klammerdunud ja kannilihas täiesti pinges, adrenaliin möllamas. Need olid kohad, kus ma soovisin sisimas, et keegi meile peaaegu 300-kraadises pimekurvis samal ajal vastu ei tuleks, sest kurvi väljavõtmiseks tuli teest ära kasutada teokiirusel liikudes iga sentimeeter, ning et ükski suurema kaubiku või bussijuht ei peaks samal ajal plaani sama teed sõita, ent meile vastupidises suunas.
Kui väiksesse külla lõpuks alla välja jõudsime, avastasime end paarikümnekohaliselt parkimisplatsilt, kus puudus vaba koht. Seal oli vaid üksnes võimalik auto ringi keerata ja tuldud teed hakata ülespoole mäkke tagasi ronima. Meil siiski õnnestus leida üks parkimiskoht paarikümne meetrise tupiktänava jupi ääres, nii et saime korraks jalutada sadamakaile, vaadata, kuidas inimesed vees listivad, turistid küla ainsas söögikohas lõunat ootavad ja seejärel hakata siiski taas autoga mööda ülikitsaid serpentiine üles mäkke tagasi ronima, kannilihas pingul.
Valldemossasse jõudsime täpselt lõuna paiku, kui pühapäevane turupäev seal veel kestis, kuid vaikselt juba lõppema hakkas. Turupäev on iseenesest tore. See on kirev, kaunis ja meeliköitev vaatepilt, kuidas kohalikud kaupmehed oma laadaletid üles on seadnud ja pakuvad kõikvõimalikku enamjaolt kohalikku kaupa. Ent Valldemossa puhul tähendas see ka, et laada alla on haaratud üks kahest linna suuremast parkimisplatsist, mis mahutasid muidu kumbki mõnikümmend autot. Siinsed linnas on üles ehitatud selles mõttes veidralt, et tihti ongi mitte kohalikul võimalik liigelda vaid ühte, vahel kahte-kolme tänavat pidi ja muud tänavad on liikluseks suletud või lubatud üksnes kohalikele. See tähendab, et pole ka tänavaäärset pinda, kuhu autot parkida oleks võimalik. Muidugi, enamjaolt on tänavad ka nii kitsad, et autod seal teineteisest mööda ei mahu ning parkimine ei tule sellistes tingimustes nagunii kõne allagi.
Tegime Valldemossale mitu tiiru üht- ja teistpidi peale ning pidime juba käega lööma, peatuse vahele jätma ja järgmisesse linnakesse suunduma, kui juhuslikult peale poolt tundi parkimiskoha otsinguid meile üks autojuht viipas, et tema kõrval hakkab auto lahkuma. Meil lihtsalt vedas, sest meiesuguseid tiirutajaid oli samal ainsal parkimisplatsil ja kitsastel linnatänavatel veel vähemalt paarikümne auto ringis kellega peatänaval nõutu näoga jälle ja jälle kohtusime.
Valldemossa on ilmselgelt üle ujutatud turistidest ning kohalikud teenindajad on sügise alguseks turistidest ilmselgelt tüdinud, mis paistis välja ka nende liigutustest ja ükskõiksest suhtlusstiilist. Valldemossa keskmes asub suur kirik, mille taga on väike kujundatud parkaed ning kohakese on kunagi kuulsaks teinud eelkõige Chopin ja Sand, kui nad linnakeses kunagi tihti viibisid. Muus osas on Valldemossa sarnane igale teisele mägikülale.
Edasi viis tee meid Solleri linna, mis on omale jõukust kogunud just tsitruseliste kasvandustega, nii et sinna 1912. aastal lausa eraldi raudtee ehitati, mis Palmasse viis. Vaid aasta hiljem rajati ka kitsarööpmeline trammitee, mis ühendas Solleri linna ja Port de Solleri sadamalinna, kust käis peamine kaubatee Puerto Rico ja Prantsusmaa vahet. Täna käib Sollerisse endiselt rong Palmast ning omaaegne renoveeritud tramm liigub järjepidevalt iga poole tunni tagant turiste sõidutades Solleri ja Port de Solleri vahet. Võtsime ka meie ette kitsaste puidust istmetega avatud seintega puust vaguniga trammisõidu. Port de Soller on armas, päikese käes igavlev väike sadamalinnake, kus inimestel on peamiseks ajaveetmise võimalusteks ujuda, käia purjetamas ning vaadata vabaõhukohviku terrassil istudes, kuidas turiste täis tramm neist kolisedes ja kiiksudes aeglaselt mööda vurab.
Sollerist vaid mõni kilomeeter edasi mööda käänulisi mägiteid jõuab Fornalutxi linnakesse, mille keskväljakul korraks kohvikus puhkepausi pidasime. Selle linnakese mägised trepiastmetega kivimajade vahele surutud kivitänavad on piinlikult puhtad ning hoolitsetud. Sellised väikelinnad on äravahetamiseni sarnased Itaalia väikelinnadega.
Fornalutx asub iseenesest kohaliku mäe sisuliselt tipus, kuid sealt edasi ronib maantee veel kõrgemale ja kõrgemale kõrvalolevate mägede tippudesse, mis tänase, meie reisi jooksul esmakordselt pilvise ilmaga, otsapidi madalatesse pilvedesse mattusid. Vaid mõni kilomeeter eemal asub Mirdaor de Ses Barques'e vaateplatvorm, mille servast on ümbruskonna mägedele, orgudele ja all asuvale külale üsna imeline vaade. See koht on nii populaarne päevamatkajate seas, kes autod seal asuva restorani juurde parkimisplatsile jätavad kui ka tsiklistide hulgas, keda õhtupoolikuks oli sinna jäänud järele mõneteise tsikli jagu. Kui mujal me kohtasime pigem rattureid ja vähem tsikleid, siis siin oli konsistents täpselt vastupidine.
Mallorca kõige ägedam ja adrenaliinirohkem maantee osa, 12 kilomeetrine serpentiin mäe otsast mere äärde asus just selsamal lõigul, sihtkohaga Sa Calobrasse. Päike oli just madalale vajumas ning päevavalgust ei olnud enam palju järgi jäämas. Me olime oma reisil näinud juba üsna palju mägiteid ning roninud autoga mööda erinevaid kitsaid ja kõiki lihaseid pingesse ajavaid teelõike ning serpentiine, nii et otsustasime selle kaks korda kaksteist kilomeetrit vahele jätta ja edasi suunduda meie päeva lõpp-punkti, Monestir de Lluci kloostrisse, et sealt veel mõistlikul ajal, kuigi kottpimedas Platja de Palmasse oma hotelli tagasi jõuda.
Ma arvan, et ma ei liialda, kui väidan, et tõepoolest, Ma10 maantee kõige põnevam ja ilusam osa, mida tasub kindlasti võimalusel läbida, on sõit Fornalutxist Monestir De Lluci. Korralik ja enamjaolt mõistliku laiusega tee kulgeb mööda mäe külge üsna mäe tippu, otsapidi pilve sisse, läbi tunneli ning mööda kahest kõrgustes asuvast mägijärvest, mida kasutatakse veereservuaarina. Tee äärde tekitatud paari auto suurused parkimiskohad ümberkaudsete mägede pildistamiseks, annavad aukartustäratava vaate. See on midagi nii hoomamatut ja kaunist, et aeg peatub hetkeks.
Mägedes ei ole sa kunagi tegelikult üksinda kuigi see võib nii tunduda. Oleme kohanud oma sõitudel musti mägikitsi siin ja seal kõikvõimatutes kohtades rohtu söömas. Kui ühel hetkel kitse tee peal ei ole, siis võib ta eikuskilt mõned minutid hiljem sinna mõnusasti mökitades ilmuda. Ka lambad on mägedes tavapärased. Täna laiutasid kolm laua tagumikuga lammast mõnusasti mööda kurvilist maanteed kõrgustes ning vaevusid end alles siis teepealt eest ära liigutama, kui M neile törtsu signaali lasi. Õnneks on lammastel küll reeglina kellad kaelas, et karjus neid eemalt paremini kuuleks, kuid autojuhti see palju ei aita. Teisalt, korraks peatudes ja autost välja tulles, on nii hellitav heli mägedest vastu kajav lambakaela õrn kellakolin.
Ent lammaste ja kitsedega ei pruugi asi alati piirduda. Kui olime just möödumas mägijärvedest, haaras meie pilku midagi veidi kummalist ja ootamatut. Otse tee ääres oli aiaga piiratud järveala ning selle sees nurusid peatujatelt pai ja sügamist eeslid. On selge, et enamik autojuhte, kes eesleid niiviisi märkavad, seal ka peatuse teevad ning loomad on külastajatega väga harjunud. Tegelikult lukustamata puitvärav neid kinni ei pea, kuid tundub, et ära nad sealt väga ei kipu ja lasevad rõõmsalt enda territooriumile väravast sisse astuda kõiki, kel selleks vähegi huvi. Nii ehe, vahetu ja ootamatu kohtumine justkui inimtühjas mäestikus, mida läbib vaid tee.
Monestir de Lluci kloostri juurde jõudsime alles peale päikeseloojangut, kui õues polnud veel päris pimedaks läinud. Klooster suletakse küll juba kell 17, ent territoorium on siiski avatud ja seal saab rahulikult ringi jalutada. Paraku Neitsi Maarja kuju, mille ilmutuse järgi on kloostri asukoht valitud, meil näha ei õnnestunudki, sest soovisime siiski mägedest lahkuda, enne kui õues päris kottpimedaks läheb. Jäime siiski oma minekuga pimeda peale ja viimased kilomeetrid serpentiini saime läbida õhtupimeduses. Pool tundi hiljem naasesime oma hotelli ning olgugi, et kell oli alles õhtu, kippus peale kuidagi suuremat sorti väsimus. Uni kipub saabuma koos pimedusega ning tundub, et oleme hakanud harjuma ka siinse temperatuuriga - enam ei olegi õhtuti nii soe ning 19-kraadises õhtusoojuses hakkavad rõdul istudes juba paljad varbad külmetama ning õlavarred otsivad katet. On aeg hakata end tasapisi harjutama jahedamate ilmade mõttega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar