Umbes keset suve sain ma meili sooviga tulla Amsterdami personalijuhtimise konverentsile esinema. Kaalusin seda üht- ja teistpidi, valisin teema ja andsin jaatava vastuse. Mida lähemale konverentsi aeg ja saabuv tähtaeg tuli, seda enam hakkasin ma pingesse minema. Lõpuks saatsin slaidid ära viimasel tähtaja päeval ja enne esinemist tegin ka kaks korda kontoris publiku ees proovi. Reedeseks konverentsi esinemiseks peaks ma teoreetiliselt valmis olema. Praktikas tahaks veel korra enne läbi harjutada, kuid täna õhtul olen liiga väsinud, et seda hotellitoas ette võtta. Ja õnneks on mulle jäänud veel homne päev.
Amsterdamis olen nüüd kolmandat korda. Esimene kord oli paar aastat tagasi suvel, kui siit paari tunniga läbi kihutasime. Teine kord jäi aasta tagasi konverentsikülastuse aega ja nüüd siis praegu. Sedakorda võtsin kaasa ka kolleegi A, kellele avanes võimalus tulla konverentsi kuulama tasuta tänu mu esinemisele. Mul on jälle aga parem tunne, kui oma inimene saalis istub.
Mida aeg edasi, seda vähem viitsin ma eesseisvateks reisideks valmistuda ja nii kipub kohvri kokkupanek jääma päris viimastele õhtu, õigemini ööminutitele. Nii ka eile. Mölutasin kodus lihtsalt õhtu maha ja vahetult enne magama mineku aega asusin riidekapis tuulama. Viskasin kohvrisse mõned asjad, mis mul alati reisil kaasas käivad, siis proovisin mingeid riideid ja kui kohvrit kinni tõmbama asusin, avastasin, et ühel lukul on eelmise reisi käigus niblakas kaduma läinud ja seetõttu pole kohver lukustatav. Nuputasin üht- ja teistpidi kuniks välja mõtlesin, kuidas lukustamise probleemi lahendada, otsides kodust välja teise luku küljest muu niblaka ja kasutades oskuslikult näpitsaid. Hea, et olen varem näinud M-i näpitsaid kasutamas, vastasel juhul oleksin öösel püsti hädas olnud. Võidurõõmsalt kohvri lukuga võitluse võitnuna sain tuttu alles täiesti keset ööd ja nii andis hommikul uni end tugevalt tunda. Libe tee lennujaama ning ootamatu ummik ei teinud sugugi päeva algust paremaks. Kui aga Amsterdami kohale jõudsin, oli väsimus nagu käega pühitud. Reisid mõjuvad ikka kirgastavana.
Jõudsime hotelli pärastlõunal, kuid meie toad ei olnud veel valmis. Kui end sisse registreerima hakkasime ja dokumendid selleks esitasime, oli admin kerges segaduses: me tulime kahekesi, aga toad olid kolmele. Admin vaatas kord mulle, siis A-le otsa, siis taas mulle ja ei saanud suurt midagi aru. Jätsin ta omaette nuputama ning viisime oma kohvrid pagasiruumi, et asuda ümbruskonda uurima, et leida sobilik koht lõunasöögiks. Foursquare soovitas Cafe Frijdagi kohvikut. Eemalt paistis see tänavaäärne kohvik üsna inimtühi, kuid sisse astudes sai meile selgeks, et vabad olid suuremas ruumis üksnes paar lauda ning muul ajal tulles on ilmselgelt eelreserveering vajalik. Siin kandis ei ole ju lõunaks kombeks süüa päevapraadi nagu meil, vaid pigem võileiba, suppi või salatit. Olgugi, et olen Madalmaades korduvalt reisinud, on see minu jaoks endiselt harjumatu.
Jalutasime tagasi hotelli. Mina sain oma toa kätte, kuid A tuba ei olnud endiselt valmis. Olime õnneks küll vahepeal saanud tubadele upgrade kõrgemasse toakategooriasse, kuid enese mugavamale tundmisele see kuidagi kaasa ei aidanud. Viisime kohvrid minu tuppa ära ja jätsin A-le võimaluse endale mugavamad riided selga sättida, et veidi linna peal ka ringi vaadata.
Reisides meeldib mulle kasutada giidina Lonely Planeti raamatuid ja ma pole seni leidnud ühtki head alternatiivi, mis võiks neid asendada. Lappasin Amsterdami peatükki ning valisin meile välja väikese soovitusliku jalutuskäigu kesklinnas. See tähendas, et esmalt tuli meil võtta metroo ja siis ümber istuda trammile. Kui Amsterdami ühistransport tundub tegelikult olevat lihtne, siis täna oleme olnud kuidagi hajameelsed ühistranspordiga liigeldes. Nii et pane me jutuhoos tähele, kui õige peatus saabuma hakkab, hüppame ühe peatuse jagu varem sõidukist maha või jõuame valele platvormile, kust sõiduk ei lähe meile soovitud suunda. Meile teevad tekkinud olukorrad pigem nalja ja oleme avatud uutele võimalustele, mida elu meie teele reisil veeretab.
Satume trammist peatus varem maha tulema ja avastasime, et ühel pool trammi peatust asub teemandi muuseum, kus on küll tasuta sissepääs, kuid sisse lastakse üksnes giidiga, juhul, kui mõni giid vaba on. Paraku meie sinna sattumise hetkel olid kõik hõivatud ning polnud teada, millal keegi vabaneda võiks. Seega teemandid jäid meil nägemata. Täpselt teisel pool teed asub aga suur Van Goghi muuseum mille hoovi on internetist tuntud I Amsterdam kiri, mis on turistidele justkui kohustuslik pildistamisobjekt.
Meie linna jalutuskäigu alguspunktiks oli aga valitud kuulsaim juustupood De Kaaskamer, kus on tõepoolest sadu erinevaid juuste, nii et silme eest võtab tõeliselt kirjuks. See on selline väike vanaaegne juustubutiik, kus igale maitsele leiab midagi. Sealt viis tee meid edasi mööda äravahetamiseni sarnaseid kanaliületusi väikeste sildadega kuniks jõudsime American Book Center raamatupoeni, mille kõrval maja küljes on puidust suuremat sorti uks. Kui seda paotada, jõuab rohelisse nukumaja aeda, mis on palistatud väikeste majakeste, rohelise pargi ja imepisikese kirikuga. Kui ei teaks, et see seal asub, siis Begijnhofi nimelist kohakest ise naljalt üles ei leiaks.
Üldse, Amsterdam on linn, kus on peidus palju pisikesi üllatusi, millest on lihtne teadmatult mööda kõndida. Nii sattusime raamatu juhatusel õhtu lõpuks pealtnäha suvalisse inimtühjas kõrvaltänavas asuvasse baari. Tegelikult on tegemist väga imetabase kohaga, mida kutsutakse Wynand Fockink's ja kus pakutakse juba aastast 1679 kohapeal valmistatud ginni ja selle baasil erinevaid jooke, nii et raskete pudelite all on vajunud aastatega riiul kumeraks ja selle sisu võtab silme eest kirjuks. Kui mingil hetkel olime seal baaris justkui ainsad kliendid, nii et baarmenil oli aega meile pikalt seletada nende toodetest, anda maitsta erinevaid jooke ning lõpuks pakkuda meile sobilik klaasike, siis hetk hiljem oli tilluke püstijalabaar nii puupüsti rahavast täis, et raske oli endale kohta leida. See on kahtlemata parima klienditeenindusega baar, kus ma käinud olen, nii et me ei raatsinud sealt kuidagi lahkuda. Ja need inimesed, kes selle hästi peidetud pärli üles leiavad, on hoopis teistsugused, avatud, omapärased, teavad, mida tahavad ja leiavad selle just sihipäraselt inimetühjalt kiiret saginat täis peatänava kõrvaltänavalt.
Õhtu lõpuks istusime kesk Nieuwmarkti platsi marmorpingil, sõime paberist kokkuvolditud topsist hiina toitu ja vaatasime, kuidas kohalikud meist ratastega üksteisevõidu mööda tuhisesid. Jah, Amsterdam on nunnu ja romantiline linn. Ja sellel linnal on nii mitu nägu, pakkudes ühest küljest kesklinnas uudishimulikele turistidele kanepi proovimise võimalust ja punaste laternate tänaval ahvatlevalt puusi hööritavaid tüdrukuid koos lugematul arvul eriilmeliste muuseumide ja poekestega ning samal ajal olles tõeline madalakujuline metropol ärikeskusena ja äriinimeste konverentside ning kohtumistega. Amsterdam on justkui peidetud pärl teiste omasuguste hulgas.
Amsterdamis olen nüüd kolmandat korda. Esimene kord oli paar aastat tagasi suvel, kui siit paari tunniga läbi kihutasime. Teine kord jäi aasta tagasi konverentsikülastuse aega ja nüüd siis praegu. Sedakorda võtsin kaasa ka kolleegi A, kellele avanes võimalus tulla konverentsi kuulama tasuta tänu mu esinemisele. Mul on jälle aga parem tunne, kui oma inimene saalis istub.
Mida aeg edasi, seda vähem viitsin ma eesseisvateks reisideks valmistuda ja nii kipub kohvri kokkupanek jääma päris viimastele õhtu, õigemini ööminutitele. Nii ka eile. Mölutasin kodus lihtsalt õhtu maha ja vahetult enne magama mineku aega asusin riidekapis tuulama. Viskasin kohvrisse mõned asjad, mis mul alati reisil kaasas käivad, siis proovisin mingeid riideid ja kui kohvrit kinni tõmbama asusin, avastasin, et ühel lukul on eelmise reisi käigus niblakas kaduma läinud ja seetõttu pole kohver lukustatav. Nuputasin üht- ja teistpidi kuniks välja mõtlesin, kuidas lukustamise probleemi lahendada, otsides kodust välja teise luku küljest muu niblaka ja kasutades oskuslikult näpitsaid. Hea, et olen varem näinud M-i näpitsaid kasutamas, vastasel juhul oleksin öösel püsti hädas olnud. Võidurõõmsalt kohvri lukuga võitluse võitnuna sain tuttu alles täiesti keset ööd ja nii andis hommikul uni end tugevalt tunda. Libe tee lennujaama ning ootamatu ummik ei teinud sugugi päeva algust paremaks. Kui aga Amsterdami kohale jõudsin, oli väsimus nagu käega pühitud. Reisid mõjuvad ikka kirgastavana.
Jõudsime hotelli pärastlõunal, kuid meie toad ei olnud veel valmis. Kui end sisse registreerima hakkasime ja dokumendid selleks esitasime, oli admin kerges segaduses: me tulime kahekesi, aga toad olid kolmele. Admin vaatas kord mulle, siis A-le otsa, siis taas mulle ja ei saanud suurt midagi aru. Jätsin ta omaette nuputama ning viisime oma kohvrid pagasiruumi, et asuda ümbruskonda uurima, et leida sobilik koht lõunasöögiks. Foursquare soovitas Cafe Frijdagi kohvikut. Eemalt paistis see tänavaäärne kohvik üsna inimtühi, kuid sisse astudes sai meile selgeks, et vabad olid suuremas ruumis üksnes paar lauda ning muul ajal tulles on ilmselgelt eelreserveering vajalik. Siin kandis ei ole ju lõunaks kombeks süüa päevapraadi nagu meil, vaid pigem võileiba, suppi või salatit. Olgugi, et olen Madalmaades korduvalt reisinud, on see minu jaoks endiselt harjumatu.
Jalutasime tagasi hotelli. Mina sain oma toa kätte, kuid A tuba ei olnud endiselt valmis. Olime õnneks küll vahepeal saanud tubadele upgrade kõrgemasse toakategooriasse, kuid enese mugavamale tundmisele see kuidagi kaasa ei aidanud. Viisime kohvrid minu tuppa ära ja jätsin A-le võimaluse endale mugavamad riided selga sättida, et veidi linna peal ka ringi vaadata.
Reisides meeldib mulle kasutada giidina Lonely Planeti raamatuid ja ma pole seni leidnud ühtki head alternatiivi, mis võiks neid asendada. Lappasin Amsterdami peatükki ning valisin meile välja väikese soovitusliku jalutuskäigu kesklinnas. See tähendas, et esmalt tuli meil võtta metroo ja siis ümber istuda trammile. Kui Amsterdami ühistransport tundub tegelikult olevat lihtne, siis täna oleme olnud kuidagi hajameelsed ühistranspordiga liigeldes. Nii et pane me jutuhoos tähele, kui õige peatus saabuma hakkab, hüppame ühe peatuse jagu varem sõidukist maha või jõuame valele platvormile, kust sõiduk ei lähe meile soovitud suunda. Meile teevad tekkinud olukorrad pigem nalja ja oleme avatud uutele võimalustele, mida elu meie teele reisil veeretab.
Satume trammist peatus varem maha tulema ja avastasime, et ühel pool trammi peatust asub teemandi muuseum, kus on küll tasuta sissepääs, kuid sisse lastakse üksnes giidiga, juhul, kui mõni giid vaba on. Paraku meie sinna sattumise hetkel olid kõik hõivatud ning polnud teada, millal keegi vabaneda võiks. Seega teemandid jäid meil nägemata. Täpselt teisel pool teed asub aga suur Van Goghi muuseum mille hoovi on internetist tuntud I Amsterdam kiri, mis on turistidele justkui kohustuslik pildistamisobjekt.
Meie linna jalutuskäigu alguspunktiks oli aga valitud kuulsaim juustupood De Kaaskamer, kus on tõepoolest sadu erinevaid juuste, nii et silme eest võtab tõeliselt kirjuks. See on selline väike vanaaegne juustubutiik, kus igale maitsele leiab midagi. Sealt viis tee meid edasi mööda äravahetamiseni sarnaseid kanaliületusi väikeste sildadega kuniks jõudsime American Book Center raamatupoeni, mille kõrval maja küljes on puidust suuremat sorti uks. Kui seda paotada, jõuab rohelisse nukumaja aeda, mis on palistatud väikeste majakeste, rohelise pargi ja imepisikese kirikuga. Kui ei teaks, et see seal asub, siis Begijnhofi nimelist kohakest ise naljalt üles ei leiaks.
Üldse, Amsterdam on linn, kus on peidus palju pisikesi üllatusi, millest on lihtne teadmatult mööda kõndida. Nii sattusime raamatu juhatusel õhtu lõpuks pealtnäha suvalisse inimtühjas kõrvaltänavas asuvasse baari. Tegelikult on tegemist väga imetabase kohaga, mida kutsutakse Wynand Fockink's ja kus pakutakse juba aastast 1679 kohapeal valmistatud ginni ja selle baasil erinevaid jooke, nii et raskete pudelite all on vajunud aastatega riiul kumeraks ja selle sisu võtab silme eest kirjuks. Kui mingil hetkel olime seal baaris justkui ainsad kliendid, nii et baarmenil oli aega meile pikalt seletada nende toodetest, anda maitsta erinevaid jooke ning lõpuks pakkuda meile sobilik klaasike, siis hetk hiljem oli tilluke püstijalabaar nii puupüsti rahavast täis, et raske oli endale kohta leida. See on kahtlemata parima klienditeenindusega baar, kus ma käinud olen, nii et me ei raatsinud sealt kuidagi lahkuda. Ja need inimesed, kes selle hästi peidetud pärli üles leiavad, on hoopis teistsugused, avatud, omapärased, teavad, mida tahavad ja leiavad selle just sihipäraselt inimetühjalt kiiret saginat täis peatänava kõrvaltänavalt.
Õhtu lõpuks istusime kesk Nieuwmarkti platsi marmorpingil, sõime paberist kokkuvolditud topsist hiina toitu ja vaatasime, kuidas kohalikud meist ratastega üksteisevõidu mööda tuhisesid. Jah, Amsterdam on nunnu ja romantiline linn. Ja sellel linnal on nii mitu nägu, pakkudes ühest küljest kesklinnas uudishimulikele turistidele kanepi proovimise võimalust ja punaste laternate tänaval ahvatlevalt puusi hööritavaid tüdrukuid koos lugematul arvul eriilmeliste muuseumide ja poekestega ning samal ajal olles tõeline madalakujuline metropol ärikeskusena ja äriinimeste konverentside ning kohtumistega. Amsterdam on justkui peidetud pärl teiste omasuguste hulgas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar