Tänane päev kulus sisuliselt reisimiseks. Hommikul peale ärkamist pakkisin kohvri kokku ja tõdesin heameelt selle üle, et seekord ei pidanud ma kohvri kaalu pärast päriselt muretsema - meil oli võimalik mõlemal ära anda üks kuni 23 kg kott ning sedakorda oli meil kohvrites ruumi isegi pigem lahedalt võrreldes tavapärasega.
Kui ennast hotellist välja kirjutama läksime, adresseerisin administraatorile ka väikese möödalasu nende süsteemis: nimelt on võimalik riputada ukse külge silt sooviga tuba koristamata jätta ning saades selle eest vastu väikese vaucheri hotellibaaris kasutamiseks. Kuna olime hotellis mitu ööd, siis ei näinud me vahepeal vajadust toateeninduse järgi ning riputasime sildi päevaks ukse külge. Tuba jäetigi koristamata nii nagu silt palus, kuid vaucherit meile tuppa selle eest ka jäetud ei olnud. Tol päeval sai ka õhtul üle küsitud alt vastuvõtust, kas saime ikka süsteemist õigesti aru ning teenindaja lubas teemat uurida ja meile teada anda. Tagasisidet me siiski ei saanud. Täna olime juba hotellist lahkumas ja seega polnud meil selle vaucheriga enam midagi peale hakata, kuid hotellis varem töötanuna tean, kui oluline selline tagasiside võib hotellile olla. Peagi oli aga teenindaja vaucheriga tagasi mille peale ma nõutult õlgu kehitasin. Ta soovitas meil vaucheri eest teele lennujaama paar kohvi kaasa haarata, mis nagu selgus, oli päris hea mõte.
Ilm oli õues selline klassikaline sügisilm. Korraks piilus hommikul pilve tagant ka päike, kuid enamjaolt vaheldus hoovihm lihtsalt tuulise pilvisusega. Lasime end elektritaksol kohvritega hotellist metroojaama viia, kus külmas sügistuules kümmekond minutit perroonil oodates oli soe topsikohv heaks kaaslaseks. Hetk hiljem olime juba metroos, sealt peatus hiljem ümber istunud lennujaama rongile ning loetud minutid hiljem juba Schipoli lennujaamas. Tõesti, kui ühistranspordiga ära harjuda, ja see käib üsna kiiresti, siis on kogu selle süsteemi kasutamine väga lihtne ja mugav.
Schipoli lennujaamas oli meil täna korraks sarnane hämming sellele, mida tundsin aasta tagasi samas kohas. Tuled rongi pealt maha, näed enda ümber poekesi ja kohvikuid, on tablood, mis kuvavad saabunud lendude infot, kuid lahkuvate lendude infot justkui ei näe kuskilt. Samas näitavad lae all sildid kolme erinevasse suunda check-ini laudade osas. Tol korral arvasin, et asi on minu olematus orienteerumisvõimes, kuid täna seisime kahekesi keset lennujaama kivipõrandat täpselt samasuguse mõttega. M otsustas selle peale minna lennujaama infost järele küsima, et jõuaksime õigesse check-ini. Teenidaja ütles meile check-ini asukohaks 1a ja andis esialgse suuna paremale minekuks kätte.
Mäletan eelmisest aastast, et check-ini laud oli kuskil üsna eskalaatorite lähedal ja turvakontroll läks küll kiiresti, kuid seal oli omajagu rahvast. Ka lennujaama koduleht soovitab olla pagasiga reisijatel ca 2 tundi enne lennu väljumist lennujaamas kohal. Seekord kõndisime aga mööda pikki koridore üsna uuena näivasse terminali, kust paistsid lahkuvat just Põhja-Euroopat teenindavad lennuliinid. Järjekorda ei olnud seal ei check-ini laua juures ega turvakontrollis, nii et turvakontrolli tabloo kuvas kontrolli läbimiseks minevaks keskmiseks ajaks 0-5 minutit. Ahah. Nii kiiret turvakontrolli läbimist pole mul vist kunagi veel üheski lennujaamas olnud.
Teispool turvakontrolli sain lõpuks aru, miks seekord Amsterdamis maandudes olin kerges segaduses ega taibanud kohe, kust ja kuidas terminalist välja pagasialasse ja linna saab. Kuna maandudes sattusime samuti just uude terminali, mitte üldterminali, siis pikk kõndimine viis meid küll keskmesse kokku, aga olin saalis justkui valet pidi. Täna nägin, et nii mõnigi teine reisija koges umbes sama asja, kui hämmingus näoga korraks pikemalt ringi vaatama jäi. Üldises plaanis on tegelikult Amsterdami lennujaam lihtne ning sisuliselt sama loogilise süsteemiga nagu ka nende ühistransport - alguses läheb hetk, et pihta saada, kuid sealt edasi on juba väga lihtne.
Seekord saime ka pikima taxi, mida me lennates seni kogenud oleme. Teisisõnu pandi rahvas lennukisse ja lennuk hakkas hooraja poole sõitma. Sõitis ja sõitis. Ja nii pool tundi, nii et vahepeal jõudsime nalja visata, et enda arust ostsime lennu-, mitte bussipileti. Kui varasemates kogemustes on olnud vahel järjekorrad õhkutõusmisele ja seetõttu on aeg veninud, siis järjekorras olles lennuk enamjaolt seisab ja kui, siis liigub natuke ja aeglaselt. Seekord aga sõidutati meid lennukiga mööda maad kilomeetreid. Ma ei tea, kas see tuleneb uuest terminalist väljuvatest lendudest või oli seal muu põhjus. Igal juhul, kui lõpuks lennuk õhku tõusis, järgnes õhulinnule valge vahupilv vahepealsest maha sadanud vihmast.
Olen nüüd saanud kaks korda Nordicaga lennata. Mulle meeldib Nordica klassikaline lennuteenindusele lähenemine, nii on pardale minnes eestikeelsed lehed kõigile võtta, pakutakse teed, kohvi ja vett nende kulul ning lennukis asuvad sildid on lisaks inglise keelele ka eestikeelsed ning tiiva otsas tervitab meid sini-must-valge lipp. Kuidagi soe ja kodune tunne, mis Estonian Airi lõpuga oli vahepeal kadunud ja Nordica algusega kuidagi konarlikult kulges, kuid nüüdseks juba kuidagi taas oma tundus. Lisaks muidugi eestikeelsete pardateenindajate naeratus. Muidugi ma eelistaks ka edaspidi Nordicaga otselendu, kui nende lendude ärajäämise või hilinemise teema veidi paremaks saaks ning piletihinnad konkureerivate sama klassi lennufirmadega tihti kahekordsed poleks. Igal juhul on mul hea meel, et Eestil on siiski olemas toimiv otselennuühendus.
Kui Tallinnas maandusime, oli väljas juba pime ning sadas tihedat vihma. Üldse tundub, et viimased nädal on Euroopa kaetud ühtsete vihmapilvedega. Meil ei olnud lennukist lahkumiseks kiire, kuid meist üle vahekäigu istuv neiu lagistas hõikava kajaka kombel kõrvulukustavalt üle lennuki naerda, nii et meile tundus lennukist varem lahkumine pigem parema plaanina. Seesugust läbilõikavat naeru ei ole ma ammu kuskil kuulnud.
Lennukist väljudes tundsin äkki käsipagasis tugevat head lõhna, hetk hiljem tabas mind ehmatus, et Amsterdami lennujaamast Ritualsi poest ostetud lõhnapulkade purk on lennukis kuidagi katki läinud. Tegime esimese laua juures kiire peatuse, kontrollisin pakendid üle ega mõistnud esimese hooga, kuidas need väljaspoolt kõik kleepuvad, ent pakendid ise on terved ja kinnised. Alles siis tuli meelde mu täiesti esimeselt lennureisilt pärinev kogemus, kus praekapsa purk oli ennast kohvris ise lahti keeranud õhurõhu muutuse mõjul, nii et purk kinnine paistis, kuid terve kohvri sisu oli mõnusasti praekapsa vedelikust ja lõhnast läbiimbunud. Nii oli ka juhtunud seekord - dušiõli oli kuidagi immitsema pääsenud, olgugi et pakend oli täiesti terve ja kinnine. Oh, mul oli nii hea meel, et tooted said eraldi kilekotti ega surunud neid teiste asjade vahele käekotti.
Pagasilindi juures tervitas meid tollikoer, kes ükshaaval lindile laekuvaid kohvreid rõõmsalt läbi nuusutas. Niimoodi lindi peal jalutavat koera ei olnudki ma varem kohanud. Huvitav, kas tollikoer käib kõigil Amsterdamist laekuvatel reisidel vastas, kuna Amsterdamis on kanep legaalne, lootuses, et ehk keegi on seda sealt ka kodumaale kaasa toonud?
Tallinna lennujaama on alati nii mõnus maanduda. Lennukist saab maha kiiresti ja pagasilindini on lühike tee. Kogu lennujaam ise on kompaktne ja hubane. Lisaks ka meeldivad ja abivalmid teenindajad. Pöördusime pagasiteenindusse kohvri küljest puuduva lukuniblaka murega, sest selleta ei ole tegelikult kohver täielikult funktsionaalne. Noormees kuulas meie mure ära, soovitas pöörduda suvalise kingsepa juurde, kes paari euro eest meie mure ära lahendab ning otsis välja roosa plekist karbi, mis oli täis kõikvõimalikke lintide vahele jäänud lukuniblakaid soovitusega meil leida nende hulgast selline, mis võiks meie kohvrile sobida. See lahendus oli nii lihtne ja nii positiivne, et ma isegi ei osanud seda oodata! Ah, nii äge, et on olemas teenindajaid, kes tahavad ja viitsivad veidi raamist välja mõelda. Meie kohvri lukustamise mure on nüüd igatahes lahendatud ja saime rahuliku südamega kõndida pimedas sügisvihmas parklasse auto poole, et jõuda rahulikult pühapäeva õhtuks lõpuks oma koju. Kodus on ikka nii hea olla!
Kui ennast hotellist välja kirjutama läksime, adresseerisin administraatorile ka väikese möödalasu nende süsteemis: nimelt on võimalik riputada ukse külge silt sooviga tuba koristamata jätta ning saades selle eest vastu väikese vaucheri hotellibaaris kasutamiseks. Kuna olime hotellis mitu ööd, siis ei näinud me vahepeal vajadust toateeninduse järgi ning riputasime sildi päevaks ukse külge. Tuba jäetigi koristamata nii nagu silt palus, kuid vaucherit meile tuppa selle eest ka jäetud ei olnud. Tol päeval sai ka õhtul üle küsitud alt vastuvõtust, kas saime ikka süsteemist õigesti aru ning teenindaja lubas teemat uurida ja meile teada anda. Tagasisidet me siiski ei saanud. Täna olime juba hotellist lahkumas ja seega polnud meil selle vaucheriga enam midagi peale hakata, kuid hotellis varem töötanuna tean, kui oluline selline tagasiside võib hotellile olla. Peagi oli aga teenindaja vaucheriga tagasi mille peale ma nõutult õlgu kehitasin. Ta soovitas meil vaucheri eest teele lennujaama paar kohvi kaasa haarata, mis nagu selgus, oli päris hea mõte.
Ilm oli õues selline klassikaline sügisilm. Korraks piilus hommikul pilve tagant ka päike, kuid enamjaolt vaheldus hoovihm lihtsalt tuulise pilvisusega. Lasime end elektritaksol kohvritega hotellist metroojaama viia, kus külmas sügistuules kümmekond minutit perroonil oodates oli soe topsikohv heaks kaaslaseks. Hetk hiljem olime juba metroos, sealt peatus hiljem ümber istunud lennujaama rongile ning loetud minutid hiljem juba Schipoli lennujaamas. Tõesti, kui ühistranspordiga ära harjuda, ja see käib üsna kiiresti, siis on kogu selle süsteemi kasutamine väga lihtne ja mugav.
Schipoli lennujaamas oli meil täna korraks sarnane hämming sellele, mida tundsin aasta tagasi samas kohas. Tuled rongi pealt maha, näed enda ümber poekesi ja kohvikuid, on tablood, mis kuvavad saabunud lendude infot, kuid lahkuvate lendude infot justkui ei näe kuskilt. Samas näitavad lae all sildid kolme erinevasse suunda check-ini laudade osas. Tol korral arvasin, et asi on minu olematus orienteerumisvõimes, kuid täna seisime kahekesi keset lennujaama kivipõrandat täpselt samasuguse mõttega. M otsustas selle peale minna lennujaama infost järele küsima, et jõuaksime õigesse check-ini. Teenidaja ütles meile check-ini asukohaks 1a ja andis esialgse suuna paremale minekuks kätte.
Mäletan eelmisest aastast, et check-ini laud oli kuskil üsna eskalaatorite lähedal ja turvakontroll läks küll kiiresti, kuid seal oli omajagu rahvast. Ka lennujaama koduleht soovitab olla pagasiga reisijatel ca 2 tundi enne lennu väljumist lennujaamas kohal. Seekord kõndisime aga mööda pikki koridore üsna uuena näivasse terminali, kust paistsid lahkuvat just Põhja-Euroopat teenindavad lennuliinid. Järjekorda ei olnud seal ei check-ini laua juures ega turvakontrollis, nii et turvakontrolli tabloo kuvas kontrolli läbimiseks minevaks keskmiseks ajaks 0-5 minutit. Ahah. Nii kiiret turvakontrolli läbimist pole mul vist kunagi veel üheski lennujaamas olnud.
Teispool turvakontrolli sain lõpuks aru, miks seekord Amsterdamis maandudes olin kerges segaduses ega taibanud kohe, kust ja kuidas terminalist välja pagasialasse ja linna saab. Kuna maandudes sattusime samuti just uude terminali, mitte üldterminali, siis pikk kõndimine viis meid küll keskmesse kokku, aga olin saalis justkui valet pidi. Täna nägin, et nii mõnigi teine reisija koges umbes sama asja, kui hämmingus näoga korraks pikemalt ringi vaatama jäi. Üldises plaanis on tegelikult Amsterdami lennujaam lihtne ning sisuliselt sama loogilise süsteemiga nagu ka nende ühistransport - alguses läheb hetk, et pihta saada, kuid sealt edasi on juba väga lihtne.
Seekord saime ka pikima taxi, mida me lennates seni kogenud oleme. Teisisõnu pandi rahvas lennukisse ja lennuk hakkas hooraja poole sõitma. Sõitis ja sõitis. Ja nii pool tundi, nii et vahepeal jõudsime nalja visata, et enda arust ostsime lennu-, mitte bussipileti. Kui varasemates kogemustes on olnud vahel järjekorrad õhkutõusmisele ja seetõttu on aeg veninud, siis järjekorras olles lennuk enamjaolt seisab ja kui, siis liigub natuke ja aeglaselt. Seekord aga sõidutati meid lennukiga mööda maad kilomeetreid. Ma ei tea, kas see tuleneb uuest terminalist väljuvatest lendudest või oli seal muu põhjus. Igal juhul, kui lõpuks lennuk õhku tõusis, järgnes õhulinnule valge vahupilv vahepealsest maha sadanud vihmast.
Olen nüüd saanud kaks korda Nordicaga lennata. Mulle meeldib Nordica klassikaline lennuteenindusele lähenemine, nii on pardale minnes eestikeelsed lehed kõigile võtta, pakutakse teed, kohvi ja vett nende kulul ning lennukis asuvad sildid on lisaks inglise keelele ka eestikeelsed ning tiiva otsas tervitab meid sini-must-valge lipp. Kuidagi soe ja kodune tunne, mis Estonian Airi lõpuga oli vahepeal kadunud ja Nordica algusega kuidagi konarlikult kulges, kuid nüüdseks juba kuidagi taas oma tundus. Lisaks muidugi eestikeelsete pardateenindajate naeratus. Muidugi ma eelistaks ka edaspidi Nordicaga otselendu, kui nende lendude ärajäämise või hilinemise teema veidi paremaks saaks ning piletihinnad konkureerivate sama klassi lennufirmadega tihti kahekordsed poleks. Igal juhul on mul hea meel, et Eestil on siiski olemas toimiv otselennuühendus.
Kui Tallinnas maandusime, oli väljas juba pime ning sadas tihedat vihma. Üldse tundub, et viimased nädal on Euroopa kaetud ühtsete vihmapilvedega. Meil ei olnud lennukist lahkumiseks kiire, kuid meist üle vahekäigu istuv neiu lagistas hõikava kajaka kombel kõrvulukustavalt üle lennuki naerda, nii et meile tundus lennukist varem lahkumine pigem parema plaanina. Seesugust läbilõikavat naeru ei ole ma ammu kuskil kuulnud.
Lennukist väljudes tundsin äkki käsipagasis tugevat head lõhna, hetk hiljem tabas mind ehmatus, et Amsterdami lennujaamast Ritualsi poest ostetud lõhnapulkade purk on lennukis kuidagi katki läinud. Tegime esimese laua juures kiire peatuse, kontrollisin pakendid üle ega mõistnud esimese hooga, kuidas need väljaspoolt kõik kleepuvad, ent pakendid ise on terved ja kinnised. Alles siis tuli meelde mu täiesti esimeselt lennureisilt pärinev kogemus, kus praekapsa purk oli ennast kohvris ise lahti keeranud õhurõhu muutuse mõjul, nii et purk kinnine paistis, kuid terve kohvri sisu oli mõnusasti praekapsa vedelikust ja lõhnast läbiimbunud. Nii oli ka juhtunud seekord - dušiõli oli kuidagi immitsema pääsenud, olgugi et pakend oli täiesti terve ja kinnine. Oh, mul oli nii hea meel, et tooted said eraldi kilekotti ega surunud neid teiste asjade vahele käekotti.
Pagasilindi juures tervitas meid tollikoer, kes ükshaaval lindile laekuvaid kohvreid rõõmsalt läbi nuusutas. Niimoodi lindi peal jalutavat koera ei olnudki ma varem kohanud. Huvitav, kas tollikoer käib kõigil Amsterdamist laekuvatel reisidel vastas, kuna Amsterdamis on kanep legaalne, lootuses, et ehk keegi on seda sealt ka kodumaale kaasa toonud?
Tallinna lennujaama on alati nii mõnus maanduda. Lennukist saab maha kiiresti ja pagasilindini on lühike tee. Kogu lennujaam ise on kompaktne ja hubane. Lisaks ka meeldivad ja abivalmid teenindajad. Pöördusime pagasiteenindusse kohvri küljest puuduva lukuniblaka murega, sest selleta ei ole tegelikult kohver täielikult funktsionaalne. Noormees kuulas meie mure ära, soovitas pöörduda suvalise kingsepa juurde, kes paari euro eest meie mure ära lahendab ning otsis välja roosa plekist karbi, mis oli täis kõikvõimalikke lintide vahele jäänud lukuniblakaid soovitusega meil leida nende hulgast selline, mis võiks meie kohvrile sobida. See lahendus oli nii lihtne ja nii positiivne, et ma isegi ei osanud seda oodata! Ah, nii äge, et on olemas teenindajaid, kes tahavad ja viitsivad veidi raamist välja mõelda. Meie kohvri lukustamise mure on nüüd igatahes lahendatud ja saime rahuliku südamega kõndida pimedas sügisvihmas parklasse auto poole, et jõuda rahulikult pühapäeva õhtuks lõpuks oma koju. Kodus on ikka nii hea olla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar