Teekond sihtkohta

Magasin öösel rahutult ühest küljest mõjutatuna õhukestest hotellitoa seintest, mis lasevad lähedal asuvas teises toas toimuvaid naudinguid peensusteni helidena läbi kosta ning teisest küljest õhtul tekkinud ärevusest võimalike rahutuste ja demonstratsioonide osas, mida plaaniti täna õhtuks mu hotelli ümbrusesse. Selliste sündmuste keerisesse ei tahaks kuidagi juhuslikult sattuda, olles lihtsalt valel ajal vales kohas. Olin ka Välisministeeriumi Reisi Targalt lehe lahti võtnud ja avastanud, et Brüsselis on ohutase alates 17. novembrist tõstetud kolmandale tasemele neljast võimalikust, mis ei sisendanud just turvatunnet.

Lisaks kõigele muule jätab hotell, kus ma viibin, mulle veidi ebaturvalise mulje, ilma et mul oleks alust seda millegi põhjal otseselt arvata. Nii ma ärkasin hommikul tõsiselt väsinuna ega suutnud end motiveerida kuidagi kiiresti liigutama. Soe dušš siiski äratab mind harjumuspäraselt üles. Siin hotellitoas ei ole vannitoas ühtki nagi kuhu rätikut riputada ja nii olin rätiku õhtul kuivama riputanud toa poolele. Duši alt tulles haarasin vannitoas riiuli pealt järgmise puhta rätiku, millesse esimese hooga oma nägu kuivatama hakkasin, ise samal ajal sügavalt sisse hingates. Ja järgmisel hetkel tundsin, kuidas mul süda pahaks läks – puhas, just riiulist võetud rätik lõhnas sõna otseses mõttes seksi järgi. Vau, seda ma küll ei näinud ühestki otsast tulemas. Puristasin näo veega puhtaks, hingasin paar korda värsket õhku sügavalt sisse ja välja, tõin toast teise korraliku rätiku ning sättisin end lõpuni valmis konverentsile minekuks. Lõpuks jõudsin konverentsipaika täpselt esimese esineja sissejuhatuse ajaks.

Konverentsil leidsin üle eelmisel aastal kohatud L-i, kellega enamuse päevast koos veetsime, lisades meie seltskonda vahelduva eduga uusi nägusid ja kontakte ning kohates ka teisi belglasi kellega juba eile pikemalt jutustasin. Tuttavate nägude nägemine tekitab sellise mõnusa turvatunde ja hea oleku. Kuigi järgmise aasta konverentsi pakutakse hea hinnaga, siis kuna asukoht ja kuupäevad on samad ning arvesse võttes ka mu selle aastast üle kivide ja kändude reisi planeerimise teemat, otsustasin pikemalt mitte järgmise aasta konverentsi mõttega oma peas mängida ja selle vahele jätta. Olen saanud eelmise aasta ja selle aasta konverentsidest piisavalt palju head ja kvaliteetset infot ammendada, et vahepeale võiks vabalt väike paus tekkida. Eks ole näha milliseid teadmiste omandamise võimalusi elul mulle veel varuks on. Viimase aastaga olen selles vallas ikka äärmiselt rahule jäänud ning elu on mind selles osas vägagi heldelt kohelnud.

Ma arvan, et minu jaoks oli üks tänase päeva tipphetki see, kui märkasin konverentsi ajakavas esinemas Heinekenist kedagi, kes rääkis tööandja brändist. Heinekeni reklaamid on alati olnud mõnusa kiiksuga ning teistest erinevad, sellised, mis meelde jäävad ja minu maitsele sobivad. Ka nende värbamisklipid on olnud pigem uuendusmeelsed ja põnevad. Kaks nädalat tagasi Amsterdamis saadud Heineken Experience lisas minu jaoks wow-efekti veel juurdegi. Ja tõepoolest, ka tänases sessioonis ei pidanud ma kuidagi pettuma. Ma arvan, et oma Go Places kampaaniaga on Heineken justkui raamatunäitena teinud kõik täpselt õigesti: mänguline, põnev, lühike ja kiire lähenemine potentsiaalsele huvilisele midagi vastu pakkudes ja kujundades niimoodi tõelisi brändisaadikuid. Ilmselt on nende loodud leht praegu ka sõna otseses mõttes lühim avalik töövestlus, milles kõik osaleda saavad. Igal juhul midagi sellist, mida tasub ise kogeda. Ka mul oli võimalik täna lavale minna ja teiste ees see läbi teha, kuid loobusin võimalusest kärmelt, sest hommikusel ajal tänu väherdud ööle olin ma veel liiga unine, et jaksata laval midagi juhuslikult toimetama hakata.

Peale konverentsipäeva pidime kohtuma mu perekond belglastega ja nende juurde õhtusöögile minema. Kuna see jättis mulle koos ühistranspordi kasutamisega umbes paar tundi aega, otsustasin kesklinna igaks juhuks laias plaanis vältida ning teel Kraainemi metroojaama läbi astuda oma teisest lemmikpoest Camaieau’st (esimese tiitli saab endiselt omale Hunkemölleri pesupood). Sõitsin metrooga kahe liiniga linna, leidsin õige tänava ja poegi üles ning kui poe ukseni jõudsin, tervitas mind seal kena käsitsi kirjutatud silt, et pood on tänaseks suletud ja avatakse taas homme hommikul. Nojah, olekski liiga lihtne olnud mul ette võtta väike shoppamine. Kõmpisin nõutu näoga tagasi sama metroo jaama poole, kust olin hetk tagasi maapeale tõusnud.

Kraainemi metroo jaama lähedal, umbes kümmekonna minuti jalutuskäigu kaugusel asuvad Carrefouri ja DelHaize toidupoed, mida oleme harjumuspäraselt külastanud oma visiitidel Brüsselisse ja seega on kant minu jaoks veidi tuttavam. Leppisime kokku, et teen oma toidupoe tripi ära ning siis võtab A mind sealt samast poest peale.

Ma olen tõeline äpipede ja mul on tõesti iga asja jaoks sisuliselt olemas oma äpp, mida kasutada, kuid minus kehtib ka põhimõte: usalda, aga kontrolli ja nii on mul ühe ja sama tulemuse jaoks telefonis tihti ka mitu äppi. Eilesest alates Apple Maps kuidagi jukerdas, kuigi õhtu lõpuks tundusid ühistranspordi vasted siiski taas toimivad. Rome2Rio suunab pigem ühistranspordi kasutamisse kui jala käimisse ja nii on hetkel kõige usaldusväärsem olnud ühistranspordi variantide pakkumisel Google Maps. Panin sinna sisse toidupoe ja hakkasin kaardi järgi kõndima. Umbes 700 meetrit hiljem tekkis minus kahtlus, kas ma ikka lähen päris õiges suunas. Kaardi järgi küll, kuid pood ei paistnud kusagilt. Hetk hiljem avastasin, et Google Maps oli mind miskipärast valesse kohta suunanud. Parandasin vea ning jalutasin õhtuses sügisvihmas rahuliku südamega toidupoodi, seekord ka päriselt õigesse kohta välja jõudes.

Carrefouril on siin tore asi: toidupood pakub oma külastajatele tasuta WiFit. Kohalikele ehk pole see nii oluline, kuid mulle turistina, vägagi. Peale mõningast poes ekslemist tegin oma vajalikud ostud ning veetsin A-d oodates aja parajaks M-ga FaceTime videokõnet tehes. Päris mugav, chillid toidupoe koridoris, adekvaatse wifiühendusega kodustega videokõnet tehes. Tänapäeva tehnikalahendused on ikka võrratud.

Mu perekond belglaste kodu ei ole viimase 13 aasta jooksul just kuigi palju muutunud. Ka inimesed on ikka samad, soojad ja omad. Ainult nende kümmekond kassi roteeruvad ajas veidi, tulenevalt elu tavapärasest kulgemisest. Nii hea on, kui on asju, mis suures plaanis ei muutu, kuid detailides uuenevad. Täna ütles üks esineja konverentsil, et umbes 35. eluaasta paiku muutume me oma vanemateks, sest me oleme väljakujunenud ja meie väärtushinnangud on ajas muutunud. Nii on tuttavate kohtade ja inimestega enda ümbritsemine meie jaoks nauditav turvatunne. Kogu seda õhtust sooja emotsiooni arvesse võttes tundub mulle, et sel esinejal oligi vist õigus.

Õhtu lõpuks tundsin end tõsiselt väsinuna. Õnneks oli kesklinn rahulik ning mingeid jamasid siin teadaolevalt ei toimunud, kuid sellegipoolest otsustasin Sterrebeekist tagasi kesklinna tulla pigem takso või Uberiga. Kui M on Uberi fänn, siis mina pooldasin seni traditsioonilist taksot. Sellegipoolest otsustasin korraks Uberi äppi piiluda, kas mõni auto on ehk lähedal tiirutamas ja uskumatul kombel ka parajasti oli. Kümmekond minutit hiljem korjas mind peale uus ja läikiv must Volkari buss, veel tumedama nahaga viisakalt riides kutt rooli taga istumas. Paarkümmend minutit hiljem olin mugavalt hotellis. Turisti jaoks on Uberi sarnased äpid tõesti lihtsad kasutada, seda eriti juhul, kui olla võõramas kohas. Välismaal on Uber väga mugav lahendus.

Tagasi hotellis avastasin, et täna on tuba siiski koristatud, kuid olenemata sellest, et hommikul vastuvõttu teavitasin dušigeeli lõppemisest toas, ei olnud õhtu saabudes seda siiski asendatud uuega. Nojah, ilmselt mu ootused olidki juba liiga suured. Pakkisin kohvri kokku ning sätin end magama. Homme tuleb üüratult vara ärgata, et hommikuse lennuga tagasi kodusesse turvalisse Tallinna jõuda.