Õhtul magama minnes olin nii väsinud, et panin hommikuks igaks juhuks kolm äratust, et kindlasti üles saaksin ja lennukile jõuaksin. Nii ärkasin öösel mitu korda ja vaatasin igaks juhuks kella, et ma sisse poleks maganud. Vedasin end esimese kella peale püsti ja astusin mõned minutid peale kella 7 hommikul hotellist välja, kohver näpuotsas, metroo peale.
Õhtul oli hotelli administraator öelnud, et hotellist lennujaama süidab umbes pool tundi ühistranspordiga, kuid ta soovitas mul minema hakata pigem poolteist tundi varem, sest kunagi ei tea, kuidas liiklus mõjutada võib. Suhtusin tema sõnadesse kerge skepsisega, kuid püüdsin siiski olla seekord pigem varem kui hiljem kohal. Google Mapsi juhiste järgi lahkusin hotellist täpselt õigel ajal, et kella 8ks lennujaama jõuda.
Brussels Nord jaamas pidin metroo pealt ümber istuma rongile. Tipptunni rahvamassis vastassuunas liikudes leidsin õige perrooni üles ja alles siis taipasin, et mul on rongipilet ostmata ning ühtki piletiautomaati läheduses ei paistnud. Vedasin kohvri taas trepist alla ning suundusin automaadi otsingutele. Sel ajal, kui ma piletiostuautomaadiga hullasin, selgus tõsiasi, et rong, millele ma planeerisin minna, hilines jaama üle poole tunni ning järgmine lahkus kaugemal olevalt perroonilt kuhu ma piisavalt kiiresti ei oleks jõudnud. See omakorda tähendas, et sain külma tuule käes oodata hilinenud rongi, mis saabus samal ajal ülejärgmise rongiga. Õnneks olin endale siiski väikse ajavaru jätnud ning jõudsin pagasi äraadmise leti juurde 15 minutit enne selle sulgemist, olles seal ainuke reisija.
Turvakontrollis oli rahvast juba omajagu. Valisin kiirelt värava, kus paistsid olevat reisijad, kel reisimisega veidi enam kogemust, nii et saba läks kiiresti. Turvalindi juures pakkisin oma asjad vilunult kastidesse, astusin väravatest läbi ja rõõmustasin, et mu asjad skännerist kiiresti tulid. Haarasin kasti kaasa eemal oleva laua juurde, et seal end veidi paremini kokku pakkida, kui märkasin silmanurgast eemal turvalindil mingit roosat asja. Vaatasin oma kasti, siis linti uuesti ja taipasin, et keset linti klaaskuubikus seisis mu sall, mille andurid olid tuvastanud ja pagasikontrolli lindi tänu sellele seisanud, ent sall ise oli nii kerge, et see sealt kuidagi edasi ei liikunud, klaaskuubikusse aga turvatöötaja järele küünitama ei ulatunud. Peale mõningast püüdlemist leidis turvanaine kuskilt mingid tangid, millega ta salli järele upitas ja selle lõpuks kätte sai. Huh.
Eile jõudsin toidupoodi hetkel, kui sealset šokolaadipoodi just sulgema hakati. Arvasin, et leian ka vajaliku täna lennujaamast. Tõepoolest, lennujaamas on ostuala nagu mujalgi, kuid üsna nadi valikuga ja pisikene. Kui Brüsseli lennujaam on muidu suur lahmakas, mille ühest otsast teise kõndimiseks võid märkamatult vabalt tunni kulutada, siis ostuala on seal sisuliselt olematu. Ohkasin omaette ja nentisin sama tõetera, mida ammu juba reisidelt tean: kui näed ja meeldib, osta kohe, sest hiljem ei tule selleks enam võimalust. Nii ka seekord. Eks omad vitsad peksavad ning valik tuli teha sellest, mis pakuti.
Pagasit ära andes loeti mulle kindlad sõnad peale, et oleksin väravas õigel ajal, kuna buss viib lennukile ja buss ei oota. Haarasin teepealt hommikusöögiks võiku ja vee ning sättisin end väravasse. Lasin suurema massi mööda, järasin oma saia ning jäin viimase viie inimese hulka, kes lennukile teise bussiga saadeti. Osad näod olid juba tuttavad - noogutasime tervituseks ühe naisterahvaga, kellega koos esmaspäeva õhtul samal lennul juba olnud olime.
Kui lennukisse jõudsin, avastasin, et mu iste oli juba kellegi teise poolt hõivatud. Kui kergelt hämmingus näoga istmerea vahesse seisma jäin, märkis kõrvalistuja, et nad soovisid saada kõrvuti kohti ning sestap võiksin ma istuda nende algsele kohale varuväljapääsu juurde 13. ritta. Muidu ei olekski sellest ju suurt midagi, jalgadel on seal veidi enam ruumi, kuid omakorda tähendas avariiväljapääsu rida kahte asja: läpakat ei saanud ma eesistuja jalge alla käekotiga panna, sest avariiväljapääsu reas peab olema kogu pagas üles ära pandud ja teisalt magama keeramiseks ei olnud võimalik aknakatet alla tõmmata, sest avariiväljapääsul aknakatet pole. Arvestades aga kogu antud reisi planeerimist ja senist kestvust, ei olnudki siin ausalt öeldes suurt muud midagi oodata, nii et istusin siiski 13. ritta, panin läpaka käekotiga üles ära, tõmbasin endale salli tekiks peale jaheda lennukikere varjuks ning tukkusin järgnevad paar tundi aknast paistva ereda sooja päikesevalguse käes. Pealpool pilvi siiski paistab päike.
Lennujaamast välja astudes oli mul siiras hea meel, et see reis oli ilma suuremate muredeta lõppenud. See kriipiv tunne, mis tekib siis, kui näed, et asjad ei hakka kuidagi plaanipäraselt kulgema juba algusest saadik, ei ole mitte midagi mõnusat ning tekitab pigem tahtmise reis üldse ära jätta. Ja kui see ei ole võimalik, siis kogu seda stressi reisi jooksul on rohkem kui rubla eest. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi varem olnud ühtki sellist reisi, kus nii palju väikseid asju järjest valesti kipub minema. Siiski rõõmustasin ja olen siiralt tänulik, et lõppude lõpuks läks kõik hästi ning ilma suuremate viperusteta. Jah, elu on ikkagi seiklus ning pealpool pilvi paistab päike.
Õhtul oli hotelli administraator öelnud, et hotellist lennujaama süidab umbes pool tundi ühistranspordiga, kuid ta soovitas mul minema hakata pigem poolteist tundi varem, sest kunagi ei tea, kuidas liiklus mõjutada võib. Suhtusin tema sõnadesse kerge skepsisega, kuid püüdsin siiski olla seekord pigem varem kui hiljem kohal. Google Mapsi juhiste järgi lahkusin hotellist täpselt õigel ajal, et kella 8ks lennujaama jõuda.
Brussels Nord jaamas pidin metroo pealt ümber istuma rongile. Tipptunni rahvamassis vastassuunas liikudes leidsin õige perrooni üles ja alles siis taipasin, et mul on rongipilet ostmata ning ühtki piletiautomaati läheduses ei paistnud. Vedasin kohvri taas trepist alla ning suundusin automaadi otsingutele. Sel ajal, kui ma piletiostuautomaadiga hullasin, selgus tõsiasi, et rong, millele ma planeerisin minna, hilines jaama üle poole tunni ning järgmine lahkus kaugemal olevalt perroonilt kuhu ma piisavalt kiiresti ei oleks jõudnud. See omakorda tähendas, et sain külma tuule käes oodata hilinenud rongi, mis saabus samal ajal ülejärgmise rongiga. Õnneks olin endale siiski väikse ajavaru jätnud ning jõudsin pagasi äraadmise leti juurde 15 minutit enne selle sulgemist, olles seal ainuke reisija.
Turvakontrollis oli rahvast juba omajagu. Valisin kiirelt värava, kus paistsid olevat reisijad, kel reisimisega veidi enam kogemust, nii et saba läks kiiresti. Turvalindi juures pakkisin oma asjad vilunult kastidesse, astusin väravatest läbi ja rõõmustasin, et mu asjad skännerist kiiresti tulid. Haarasin kasti kaasa eemal oleva laua juurde, et seal end veidi paremini kokku pakkida, kui märkasin silmanurgast eemal turvalindil mingit roosat asja. Vaatasin oma kasti, siis linti uuesti ja taipasin, et keset linti klaaskuubikus seisis mu sall, mille andurid olid tuvastanud ja pagasikontrolli lindi tänu sellele seisanud, ent sall ise oli nii kerge, et see sealt kuidagi edasi ei liikunud, klaaskuubikusse aga turvatöötaja järele küünitama ei ulatunud. Peale mõningast püüdlemist leidis turvanaine kuskilt mingid tangid, millega ta salli järele upitas ja selle lõpuks kätte sai. Huh.
Eile jõudsin toidupoodi hetkel, kui sealset šokolaadipoodi just sulgema hakati. Arvasin, et leian ka vajaliku täna lennujaamast. Tõepoolest, lennujaamas on ostuala nagu mujalgi, kuid üsna nadi valikuga ja pisikene. Kui Brüsseli lennujaam on muidu suur lahmakas, mille ühest otsast teise kõndimiseks võid märkamatult vabalt tunni kulutada, siis ostuala on seal sisuliselt olematu. Ohkasin omaette ja nentisin sama tõetera, mida ammu juba reisidelt tean: kui näed ja meeldib, osta kohe, sest hiljem ei tule selleks enam võimalust. Nii ka seekord. Eks omad vitsad peksavad ning valik tuli teha sellest, mis pakuti.
Pagasit ära andes loeti mulle kindlad sõnad peale, et oleksin väravas õigel ajal, kuna buss viib lennukile ja buss ei oota. Haarasin teepealt hommikusöögiks võiku ja vee ning sättisin end väravasse. Lasin suurema massi mööda, järasin oma saia ning jäin viimase viie inimese hulka, kes lennukile teise bussiga saadeti. Osad näod olid juba tuttavad - noogutasime tervituseks ühe naisterahvaga, kellega koos esmaspäeva õhtul samal lennul juba olnud olime.
Kui lennukisse jõudsin, avastasin, et mu iste oli juba kellegi teise poolt hõivatud. Kui kergelt hämmingus näoga istmerea vahesse seisma jäin, märkis kõrvalistuja, et nad soovisid saada kõrvuti kohti ning sestap võiksin ma istuda nende algsele kohale varuväljapääsu juurde 13. ritta. Muidu ei olekski sellest ju suurt midagi, jalgadel on seal veidi enam ruumi, kuid omakorda tähendas avariiväljapääsu rida kahte asja: läpakat ei saanud ma eesistuja jalge alla käekotiga panna, sest avariiväljapääsu reas peab olema kogu pagas üles ära pandud ja teisalt magama keeramiseks ei olnud võimalik aknakatet alla tõmmata, sest avariiväljapääsul aknakatet pole. Arvestades aga kogu antud reisi planeerimist ja senist kestvust, ei olnudki siin ausalt öeldes suurt muud midagi oodata, nii et istusin siiski 13. ritta, panin läpaka käekotiga üles ära, tõmbasin endale salli tekiks peale jaheda lennukikere varjuks ning tukkusin järgnevad paar tundi aknast paistva ereda sooja päikesevalguse käes. Pealpool pilvi siiski paistab päike.
Lennujaamast välja astudes oli mul siiras hea meel, et see reis oli ilma suuremate muredeta lõppenud. See kriipiv tunne, mis tekib siis, kui näed, et asjad ei hakka kuidagi plaanipäraselt kulgema juba algusest saadik, ei ole mitte midagi mõnusat ning tekitab pigem tahtmise reis üldse ära jätta. Ja kui see ei ole võimalik, siis kogu seda stressi reisi jooksul on rohkem kui rubla eest. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi varem olnud ühtki sellist reisi, kus nii palju väikseid asju järjest valesti kipub minema. Siiski rõõmustasin ja olen siiralt tänulik, et lõppude lõpuks läks kõik hästi ning ilma suuremate viperusteta. Jah, elu on ikkagi seiklus ning pealpool pilvi paistab päike.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar