Konverentsipäev

Öösel magasin veidi rahutult. Ei tea, kas selles oli süüdi võõras koht, pikk päev, tarbitud naps või liiga soe hotellituba, kuid nii mõnusat ööd ei tulnud, nagu oleksin lootnud, nii et hommikusöögi lauas ma sisuliselt veel tukkusin. Tundub, et A tukkus samamoodi, sest suure entusiasmiga asetas ta osad toidunõud minuga ühte lauda ja siis sättis end muuseas viimaste asjadega kõrvallauda blondi naisterahva juurde, kes teda sõnagi lausumata hämmingus pilguga vaatas. Mitte, et ei võiks kellegi võõraga hommikusöögilauda jagada, kuid unise peaga tunduvad blondid peaaegu äravahetamiseni sarnased. Hetk hiljem jagasime ühist söömaaega siiski koos.

Kui Amsterdami meile hotelli vaatasin konverentsi jaoks, siis soovisin, et see oleks konverentsipaigast mõistlikus kauguses või mugavalt ligipääsetav. Eestis olles mõtlesime A-ga, et lähme konverentsi paika Uberiga, kuid siin ostsime endale nagunii nelja päeva ühistranspordi pileti ja peale põgusat transpordiäpiga tutvumist selgus, et meile juba tuttavast metroopeatusest läheb rong otse kesklinna, kust on konverentsi hotelli jalutada vaid 400 meetrit. Nii ei olnud mõtet Uberi peale üldse mõelda, vaid seadsime sammud ühistranspordi poole.

Üldises plaanis on tegelikult Amsterdami ühistransport üsna lihtne, kui end sellega veidi harjutada, kuid meie jaoks on siiski maa-alused peatused harjumatud eelkõige seetõttu, et me ei kipu kohe üles leidma õiget väljapääsu. Seda eriti juhul, kui GPS ei juhenda millise tänava nimega väljapääs valida tuleb. Väljapääsud ei asu üksteisest sugugi kaugel, kuid maa peale minnes võid avastada, et edasi tuleb läbida ristmike rägastik, et teisele poole mingit platsi jõuda ja seejuures on kõige suuremaks ohuks voogav mass jalgrattureid, kes tulevad igast suunast päris korralikul kiirusel. Turistina neid alati ei märka kohe ja ma kujutan ette, kuidas kohalikud ratturid omaette pidevalt teele ette astuvaid turiste siunavad.

Thought Leader Global 7th HR Forum on väikese osalejaskonnaga personalivaldkonna konverents. Kokku on osalejaid plaanitud umbes 60 ringis, nii et tegemist on pigem sellise hubase ja privaatsema kuulajaskonnaga, mis annab ka lihtsamini võimaluse küsimusi küsida ja kuidagi teemale lähemal olla. Valisime saali nurgas oleva laua, sest seal oli veel kaks kõrvuti kohta vaba. Ja otse loomulikult sattusime samasse lauda kahe soomlasega. Eks naabrid leiavad ikka üksteist üles. 

Kui esimene ettekanne oli peale hakanud, kostus äkitselt kõlaritest jutu vahele veesorin ja kellegi sügavam ohe. Hetk hiljem sorin jätkus ning lõppes veepaagi tõmbehäälega. Tasapisi hakkasid ruumis pead tõusma, pilgud vahetuma ning esimesed naeruturtsakud pääsesid valla. Esineja ei saanud aru, mis publikut niimoodi reageerima paneb ning korraldaja oli parajasti ruumist väljas. Veidi hiljem saabus korraldaja saali tagasi, ent sarnane veesorina heli tualetishow algas uuesti. Hetk hiljem kargas korraldaja püsti ning keeras kiiruga mikrofoni piinlikustundega maha. Nimelt oli järgmine esineja, kellel mikrofon juba küljes, end vaikselt kergendama läinud, arvates, et mikrofon on välja lülitatud. Hoidsime A-ga mõlemad hinge kinni, et see meesterahvas teadmatusest mingit muud heli kuuldavale ei laseks ning siiralt soovisin, et ta ei saaks sellest intsidendist üldse teada. Igal juhul ääremärkus iseendale: kui mikrofon on külge pandud, peavad kõik kõrvalised tegevused ja kommentaarid ära jääma, et mitte sattuda tahtmatult äärmiselt piinlikku olukorda. Jah, inimlik, kuid meie jaoks ikkagi kohutavalt piinlik. 

Esinejad vahetusid iga kolmveerand tunni tagant. Ühtpidi on see hea vaheldus ja seega põnev ka ettekandeid kuulata, teistpidi 10 ettekandjat on suur koormus ja ühel hetkel väsib aju lihtsalt ära. Vahepealne kohvipaus aitab küll turgutada veidi, kuid peaaegu 10 tunnine konverentsipäev on ikka päris karm kogemus. 

Õhtu lõppes, nagu siinsetele konverentsidele kohane, väikese vastuvõtu stiilis kogunemisega, et osalejatel oleks võimalik omavahel tuttavaks saada ja kogemusi vahetada. Ma olen väga uhke ettevõtete grupi üle, kus ma töötan ja jagan meeleldi seda positiivset kogemust ka teistega. Minu meelest on meil tegemist Eesti mastaabis märkimisväärselt suure töötajaskonnaga, kõikide ettevõtete peale kokku ca 700 töötajat on ikkagi meie jaoks päris suur hulk. Ja siis satud kuulama ettekannet, kus räägitakse 70 000 töötajast ning hiljem veiniklaasi ääres lobisema personaliinimesega 250 000 inimesega organisatsioonist, kus tema vastutusalasse jääb 46 000 inimest. Need numbrid on minu jaoks töötajaskonna mõistes täiesti hoomamatud.

Kui oled pika päeva istunud, siis õhtu lõpuks on vastupandamatu soov end veidi liigutada. Otsustasime metroo asemel hotelli tagasi jalutada. Meie hotell asub äripiirkonnas, ringtee ja kiirtee lähedal, kesklinnast 5 km kaugusel, mis on jalutamiseks üsna paras maa. Väljas on ca 12 kraadi sooja ja tibutab kerget seenevihma. Tõsine sügise tunne. Ajaks, kui hotelli tagasi jõuame, on vihmasadu intensiivistunud ja uksest sisse astudes tunnen, kuidas värsked vihmapiisad mu nina otsast ükshaaval maha pudenevad. Kuigi olen mõelnud, et tahaks veel oma homset ettekannet õhtul läbi harjutada, ei jaksa ma seda kuidagi ette võtta ja otsustan, et vaatan homme veelkord slaidid enne ettekannet üle ning lõpuks tuleb see, mis tuleb. Ju läheb hästi.

Meil on seekord sattunud reisid kuidagi samale ajale M-ga. Nii lahkus ta päev enne mind Münchenisse konverentsile ja leppisime kokku, et kohtume Amsterdamis. M lend pidi tulema täna hilisõhtuse lennuga. Kui ta lennukist maha sai, püüdsin talle selgitada kuidas hotelli ühistranspordiga kohale tulla. Meie olime selle triki juba ju päev varem läbi teinud, kuid seda kirjeldust läbi Messengeri edasi anda ei olnudki nii lihtne. Peale väikest seiklust jõudis M ka lõpuks hotelli ja nüüd sai päeva rahulikult lõppenuks lugeda. Homme on jälle ees ootamas pikk päev.