Varjatult rahutu Euroopa süda

Hommikul sättisin end konverentsipäevaks valmis. Kuigi seinad on siin hotellis õhukesed, magasin siiski üsna hästi. Mul pole põhjust pidada seda hotelli kehvaks, arvestades ka netis leiduvat ligi 9-pallilist tagasisidet, nii et tegemist on üsna ok kolme-tärnise hotelliga, ent sellegipoolest panin päevaks kaasa võetud igapäevaehted seifi ning kohvri lukku. Kui õhtu lõpuks hotelli tagasi jõudsin, avastasin, et hoolimata krõbedast hinnast, toateenindus vist hinna sisse ei kuulu, sest tuba oli täpselt selline nagu selle jätnud olin, kuid asjade mõttes annab see jällegi veidi parema turvatunde.

Hotellist on konverentsikeskusesse minek tõeliselt lihtne, sest maa-alune trammi (jah, just trammi, mitte metroo) peatus on täpselt börsihoone vastas, kuhu on paarsada meetrit jala minna. Sealt trammiga mõned peatused sõitu ja edasi kümmekond minutit otse jalutada jõuabki mugavalt The Egg konverentsikeskusesse Anderlechti linnaosas, mis päevasel ajal jalutamiseks on ok, kuid öisel ajal seal väga turvaline kohalike hinnangul just pole, eriti üksi kõndival naisterahval. Hommikuhämaruses olid tänavatel vaid üksikud inimesed, kuid tänavad kuidagi veidi kõledad, täis äraviimist ootavaid prügikotte ja kodututest jäänud madratseid. Muus osas näeb see kant välja selline pigem ärihoonete piirkond ning sisserännanute asustusele viitavad üksikud türklaste söögikohad ja pearätte kandvad naised.

Konverentsikoht The Egg ise on ruumikas ja avar, väga mitmete saalidega, nii et paralleelsessioonide läbiviimine on lihtne ja mugav. Kokku pidi osalejaid olema ca 700 ning umbes 50 erinevat esinejat. Nii on võimalik esinejate vahel valida ja alati leidub midagi huvitavat kuulata, kuid nagu ikka, on mõni esineja parem kui teine ja mõni teema kõnetab veidi enam. Ükskord tahan ma võtta aja ja kirjutada eraldi blogipostituse oma konverentside märkmete põhjal, kuid millal see juhtub, on praegu raske ennustada. Tweetisin Twitteris ja LinkedInis omajagu erinevatel konverentsiga seotud teemadel jooksvalt, sest nagu ka seal öeldi, on tänasel päeval üks elementaarsemaid asju WiFi olemasolu ja sotsiaalne suhtlus oli väga tervitatav.

Päeva viimane kohvipaus oli üllatuslikult makroonide paus. Kui konverentsisaalist välja astusin ning märkasin laudadel neid erinevaid värvikirevaid magusaid hõrke kreemiga beseeküpsiseid, tundsin, kuidas kõik minus sulas. Makroonid on midagi millele on mul raske vastu panna ja seda toredam oli üllatus, et konverentsil kohvipausiks selline valik on tehtud. Tegin klõpsu ära, viskasin Twitterisse makroonide üle rõõmustava sõnumi teiste konverentsialaste postituste vahele ja maiustasin veidi, enne kui konverents jätkus. Päeva lõpus tegi konferansjee väikse kokkuvõtte ja lisas omalt poolt juurde positiivse kommentaari suurte postituste arvu üle sotsiaalmeedias, sest postitajaid oli konverentsi teemal seekord päris palju, mainides ainult ära ühe konkreetse postituse, mis teda oli isiklikult puudutanud. Ja see oli minu makroonide postitus. Wow. Minu kirg makroonide vastu tõi mulle lavalt 15 sekundit kuulsust.

Konverentsipäeva lõpuks olime A-ga kokku leppinud, et lähen nende juurde külla õhtustama. Olin juba enne järgi vaadanud, kuidas ma konverentsikohast peaks ühistranspordiga neile kodule võimalikult lähedale saama, kui ühtäkki märkasin, et Apple Maps ei taha mind enam ühistranspordiga kuhugi juhatada. Veider, enne töötas kõik tavapäraselt. Hiljem ei tahtnud mind ka mu sülearvuti enam sisse lasta logida, nii et tundu, et mu tehnikaaura on taas võimendunud. Õnneks oli A mulle detailse juhise enne sõnumitesse pannud, nii et polnud kuigi keeruline metroodega jõuda jaama, kus A mind juba ees ootas.

Ühe alternatiivse transpordivariandina oli valmis mind eelmisel aastal Amsterdami konverentsil kohatud naisterahvas autoga veidi lähemale A ja U kodule ära viskama, kuid ta lahkus enne päeva lõppu ja soovisin pigem lõpuni kuulata. Teine eelmisel aastal kohatud belglane uuris veel kolmandaltki, ehk ma ei peaks jala metroojaama minema ning saaksin ikkagi autoga sihtkohale lähemale, kuid tulutult. Tegelikult on siinne ühistransport üsna lihtne ja hästi korraldatud, nii et kui mujal suurlinnades on ühistranspordi võrgustiku kogemus olemas, pole ka siin keeruline soovitud sihtpunktidesse jõuda, kuigi sõidukitesse ei kipu nad just ülemäära palju infot panema, mis aitaks jälgida hetke asukohta. A oli mulle metroojaama bussiga vastu tulnud ning nii oli nende juurde jõudmine minu jaoks eriti lihtsaks muutunud.

Ah, kui mõnus hubane ja kodune tunne oli A ja U juures mõnusalt õhtut veeta. Oleme neil ju korduvalt varemgi külas käinud ja seega on kõik tuttav. Nii tore on näha, kuidas tänav, millele nad kodu on rajanud, on vahepealsete aastatega edasi arenenud ja nüüd peaaegu lõpliku ilme saanud, kui alles mõni aasta tagasi seal polnudki veel maju. Õhtu lõppedes ei raatsinud ma kuidagi heast seltskonnast lahkuda kesklinna keskpärasesse hotelli. Õnneks oli U nõus mind autoga hotelli ukse ette ära viima. Kui hotelli juurde kohale jõudsime, mainis ka U, et kuigi hotell asub kesklinnas, pole isegi need paar tänavat börsihoonest suunaga raekoja platsist eemale kõige turvalisem valik. Oh jah, loodetavasti sujub kogu mu reis siiski lõpuni hästi.

Homme õhtul peale konverentsi lõppu peaksin õhtustama oma perekond belglastega, kellega seob meid juba enam kui 15 aasta pikkune ajalugu. Kui hakkasin nendega kokku leppima homme õhtuks restorani, muutusid nad kergelt ebalevateks, uurides minult ääri-veeri kuivõrd kursis ma olen sellega, mis viimasel paaril nädalal Brüsselis toimunud on. Ausalt, ma pole tahtnud uudiseid väga vaadata ja seega olen vaid poole kõrvaga ähmaselt kusagilt kuulnud mingisugusest meeleavaldusest. L saatis mulle Youtube video lingi ühest meeleavaldusest, kus politseil tuli veekahureid kasutada inimeste rahustamiseks, mis toimus mu hotellist vaid paarisaja meetri kaugusel otse börsihoone ees. Seda videot sain vaadata vaid paarkümmend sekundit, enne kui hotelli olematu netiühendus taas katkes, ent see on isegi hea, sest vastu ööd ei tahaks selliseid klippe mitte vaadata. Kuuldused on, et homme õhtul võib aset leida siin samas kandis analoogne sündmus, mis teeb mu meele veidi rahutuks.

L palus mul olla homme peale konverentsi kesklinna kandis äärmiselt ettevaatlik ja oma nina hotellist, kus mitte midagi teha ei ole, vajadusel mitte välja pista. Natuke mõtisklesin ja jõudsin sootuks parema lahenduseni: kesklinnas shoppamise ja õhtusöögi asemel homme õhtul lähen hoopis konverentsilt otse loodetavasti väikse vahepõikega Camieau poekeses, L ja A elukoha lähistele poodi, kust A mind peale võtab ja nende juurde õhtustama viib. Õhtu lõpuks peaks olema selgunud kas kesklinnas on rahvaste kogunemine ning pinged tõusnud või mitte ja kui on, saan jääda vajadusel ööseks ka A ja U juurde, et mitte marssida otse potentsiaalsesse ohuolukorda kesklinnas. Sellegipoolest arvan, et ette muretseda ei ole põhjust, tasub säilitada kaine mõistus, olukorda jälgida ning vajadusel turvalisse kaugusesse jääda. Loodetavasti siiski on homme õhtul Brüsselis rahulik ja turvaline, nii et saan esialgsete plaanide alusel rahulikult hotellis ööbida ja sealt juba neljapäeva hommikul lennujaama end kodupoole teele sättida.

Kui paar aastat tagasi olid Pariisis ja Brüsselis terrorismiaktidest tingitud ohtlikud ajad, siis uurisin tol ajal oma belglastelt ja Brüsselis elavatelt eestlastelt kuidas nad kogu olukorda hindavad. Tol ajal sain pigem rahulikud vastused, et elu läheb edasi ja suuremaks ärevuseks pole põhjust. Kui nüüd enne reisi küsisin hotellisoovitusi, siis sain mõlemalt poolt aga sootuks vastupidised noodid – siinsed inimesed ise on ärevamad kui kunagi varem, tajuvad ohtu palju rohkem ja eelistavad kõikvõimalikest potentsiaalsetest jamadest turvalisse kaugusesse jääda. Lähedal olles nad ise ei tajugi, kui palju vahepeal muutunud on. Kaugelt vaadates on muudatused suured. Tundub, et Brüssel on jõudnud uude, rahutusse ajajärku. Sellegipoolest loodan, et pinged on ajutised ning rahumeelne ja turvaline elu saab siin ilma suuremate vahejuhtumiteta kesta veel väga pikka aega.