Hommikul pakkisime asjad, leppisime B&D-ga kokku, et kohtume taas kodus, ja keerasime auto nina lõunasse. Kuigi päike paistis, oli taevas pilvine ning kergelt tibutas - väljas oli vaid 16 kraadi sooja ja tundus, et ülehindasin õuesoojust lühikeste pükste osas. Kui paar tundi hiljem Bellinzonas peatuse tegime Montebello kindluse juures, oli väljas peaaegu 20 kraadi soojem ning temperatuur olin tõusnud 36 kraadini. Lühikeste pükstega oli tunne, nagu tahaks üles sulada. Kehale oli selline temperatuuri muutus päris harjumatu kogemus.
Meie tee Brigelsist Luganosse oli maaliliselt ilus. See on tee, mis lookleb mööda mägesid ja orge, piki akendega tunneleid, ühest mägikülast teise. Kui alpikülasid ja suvist matkaidülli ette kujutada, siis on need just needsamad vaated, mis silme ette tulevad. Vuhisevad mägijõed, laisalt rohtu katsutavad lambakarjad, mäest alla pudenevad kitsed tee pervel, vastu tulevad mootorratturid ja mäest üles uhavad jalgratturid, taamal matkaks valmistuvad inimesed matkabussidega.
Kui olime juba jupp aega autoga mäest alla sõitnud, otsustasime teha kiire peatuse, et lasta ka auto piduritel hetkeks puhata. Peatusime täpselt külakese turismiinfo ees, kus neiu järjest kaste süles autosse tassis. Kuna turismiinfo uks oli lahti, ja siinkandis ei armastata avamisaegu kuvada kuigi suurelt uste juures, astusin sinna sisse. Oma üllatuseks sain tervituse itaalia ja mitte Šveitsi-saksa keeles. Tean, et Tintcino maakond on itaaliakeelne, aga et ühel pool mäge räägitakse saksa ja kohe, kui üle mäe tipu teisele poole saada, muutub keel Itaalia omaks, tuli siiski üllatusena. Kuigi turimsiinfo punkt oli ametlikult suletud, siis jagas neiu naeratades meile siiski paar brožüüri ja mõned soovitused mida teepeal vaadata. Mägedes on enamjaolt suurimaks ajaveetmiseks just matkamine, aga et me olime läbisõidul ja matkaks aega ei jagunud, siis oli see paras väljakutse leida soovitusi millelegi, mis ei olnud matkamisega seotud.
Hommikul olin TripAdvisori abiga mõned punktid kaardil ära märkinud, millega lähemalt tutvust võiksime teha. Bellinzonase lähedal on üle oru kulgev pikk Tiibeti rippsild. Kui sellele lähemale jõudma hakkasime, luges M Googlest kommentaare ning avastas, et sillani jõudmiseks tuleb kõigepealt sõita mäkke suusaliftiga ja seejärel umbes poolteist tundi matkata, enne kui sillani jõuda. Kolme tundi meil matka alla panna aga võimalik täna polnud, sest tahtsime õhtuks jõuda Milano külje alla Itaaliasse.
Seevastu on Bellinzonase linnakeses aga lausa mitu kindlust, milleni jõudmine sootuks lihtsam on. Montebello kindlus on väga hästi säilinud kompleks kust avaneb kindlusemüüridelt ümberkaudsete linnale imeline vaade, kuid mis oma keskaegsete müüride ja torniga näeb välja päris selline, nagu omal ajal arvutimängudes kujutati. Kõrged hallid sakilised müürid erinevate käikude ja kindlustustega on vaatamisväärsus omaette.
Kui Šveitsist kiputakse tihti rääkima kui raha kodust ja rikkast riigist, siis Zürichis olles ei tunneta seda ümbritsevat raha väge niivõrd tugevasti. Küll aga on Luganos sõna otseses mõttes raha lõhn. Tänavatel on üks auto uhkem kui teine, kolm-neli Ferrarit üksteise järgi sõitmas on normaalne nähtus, mis ei pane kedagi kohalikku ilmselt pead pöörama. Kohaliku kasiino parklasse sõidavad rikkurid ukse ette, astuvad autodest välja heledas suveülikondades, võtavad oma mimmi käevangu ja viskavad võtmed üle õla portjeele auto parkimiseks nagu filmides. Kui sellest parklast veidi lähemalt läbi jalutada püüda, tuleb juba eemalt turvamees nagu muuseas sind kõnniteele tagasi suunama.
Kui vaid mõnikümmend kilomeetrit eemal on teed ääristatud spordiriietega matkajatega, siis Lugano tänavatel on naised trendikates suvekleitides kontsakingadega ja moeteadlikes päikseprillides ning erinevaid keeli kuuleb igal sammul. Meile jalutas vastu ka üks kutt Estonia kirjaga spordisärgiga, kuid meie eestikeelse jutuvada peale ta väga kulmu ei kergitanud, nii et ma pole sugugi kindel, kas tal Eestiga ka mingit lähemat seost on olnud.
Lugano ise on pigem Itaaliapärane linn kui tüüopiline Šveits ja paistab rohkem selline, nagu Lõuna-Prantsusmaal kuulsad kuurortlinnad oma välimuselt on. Keset Luganot on suur helesinine järv mägede vahel, kus kohalikud rannamõnusid naudivad, kala püüavad, juhtidega purjetavad ja vesijalgratastega sõidavad. Üsna ideaalne suveidüll.
Juba mõnikümmend kilomeetrit enne varem hakkasime märkama FoxTown outleti reklaamplakateid. Kuna see jäi meile täpselt tee peale, otsustasime sinna maha keerata. Avastasime end tavapärase ostulinnaku asemel hoopis Ülemiste keskuse laadset kaubanduskeskuses, kus olid küll outleti hindadega brändipoed, kuid mis oma ülesehituselt oli veel keerulisem kui Ülemiste keskus, nii et seal orienteerumine pani pea ringi käima. Ja veel üks tähelepanek - kuigi maskide kandmine pole ka siinkandis enam kohustuslik, siis mida lähemale me Itaalia piirile jõuame, seda rohkem näeb nii tänavapildis kui avalikes kohtades inimesi maskidega.
Piiriületus Itaaliasse oli sisuliselt märkamatu. Mida lähemale piirile jõudsime, seda enam hakkasid tanklad kuvama kütuse hindu nii Šveitsi frankides kui eurodes paralleelselt. Muus osas oleksime võinud aga piiri niimoodi ületada, et poleks arugi saanud. Korraks tõmmati tee peal kiirus alla, majadevahele oli peidetud piirivalve maja ja ühtäkki oligi Itaalia. Ja olime tagasi saabunud Euroopa Liitu.
Itaalia kiirteedel pole vinjetti nagu paljudes riikides. Küll aga oli meie üllatus suur, kui avastasime end ühtäkki tasuliselt teelt, mille eest kohapeal maksta ei saanud ja silmanurgast märkasime vaid möödatuhisevat infotahvlit veebiaadressiga, kus teemaksu ära maksta saab. Põhimõtteliselt on süsteem väga lihtsaks tehtud - kahe nädala jooksul peale tasulisel teel sõitmist tuleb veebi või äpi kaudu kogunenud summa ära maksta ja ongi teemaga korras. Kui lõpuks oma kasutaja süsteemi tehtudsain, siis nägin sealt tänase kiirteetasuna ühe euro suuruse summa, tasusin selle pangakaardiga veebis ära ja oligi kõik. Kui süsteemi teada, on Pedemontana veeb Lombardia maakonnas ikka väga mugav.
Kui eile õhtul meile tänaseks ööbimist otsisin, vaatasin esialgu Como järve juurde. Kuna praegu on kogu Euroopa puhkamas ning järveäärsed alad eriti popid, siis seal oleks võinud saadavaid toad hirmkallitest mõnetuhande euro eest öö kohta, nii et kui nägin pooletunnise sõidu kaugusel Como järvest Malpensa lennujaama juures mõistliku hinnaga Doubletree by Hilton hotellipakkumist, ei mõelnud ma broneerimise üle kaks korda. Hiltoneid on Itaalias aga palju. Kui hotelli kohale jõudsime, tervitasid meid esmalt aerutamise maailmameistrivõistlustel osalevad mitme riigi spordimeeskonnad, ent näitsik leti taga vangutas vaid pead ega tahtnud meid hotelli sisse kirjutada - selgus, et olime eksinud hotelliga ja see, kuhu tegelikult ööbimise broneerinud olime, asus veel pooletunnise autosõidu kaugusel. No see juhtus nüüd küll esimest korda, et sattusime valesse hotelli majutust nõutama.
Itaallased armastavad oma kõrvalteedel ka tohutult ringteid ja kuigi maailmas kõige enam ringteid pidi olema Prantsusmaal, ei jää Itaalia ilmselt paljus alla. Meie tee teise hotelli kulges enamjaolt piki kiirteed, aga need lühikesed jupid, mis jäid väiksematele teedele, sisaldasid 20 minutilise kogusõidu kohta lausa 8 ringteed.
Lõpuks jõudsime õigesse hotelli kohale, saime oma toa kätte, vahetasime riided ja läksime õhustama pooleteise kilomeetri kaugusel asuvasse restorani. Õhtul kell üheksa oli väljas endiselt 30 soojakraadi. Päevane küttev päike oli loojunud ning kuumus asendunud väga nauditava sumeda suveõhtuga. Kui õhtusöögilt tagasi jõudsime ning oma tuppa tahtsime siseneda, ei avanenud toa ukse elektrooniline lukk meile enam. Ükskõik kuidas uksekaarti lukupilusse toppida püüdsime, oli see tulemuseta. Läksime nõutult alla administraatori juurde küsima, mis edasi saab. On laupäeva õhtu, sisuliselt on täismaja ning hotell on just lõpetanud lennunduskaosega tegelemise, kus paljud lennud täna on lihtsalt tühistatud ja inimestel segadust rohkem kui vaja oleks. Pealegi oli päeval ca 40 kraadi sooja ning alles hiljuti maadles hotellirahvas lisaks ära jäänud lendudele ka taksode streigiga samal ajal. Küll mul on hea meel, et meie seekord ei lennanud, vaid tulime autoga Eestist, sest seda, kuivõrd ebausaldusväärse hetkel lennutransport on, kuuleb kõikjalt.
Vaid kuu aega tööl olnud administraator kratsis meie olukorra peale korraks kukalt - ilmselt oli ukse luku patarei tühjaks saanud, aga hooldusmees sellisel kellaajal enam majas pole. Õnneks saab toa uksi avada ka tavalise võtmega, nii et saime telefoni taskulampide valgel, sest ka valgustus töötab sama toa jaoks programmeeritud kaartidega, võtta oma veel lahti pakkumata asjad vanast toast ja ümber asuda uude, suuremasse tuppa. Seekord anti meile laia voodiga invatuba, mida ilmselt hoitaksegi tagavaraks, kuid meie jaoks oli see hea lahendus - vähemalt ukse kaart töötas ja saime kenasti siiski mugavasse voodisse end ööseks tuttu sättida. Lõpp hea, kõik hea.
M tegi päevasest maalilistes mägedes sõitmisest ka video: https://youtu.be/wCdH3LXX3fY
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar