Sellises kliimas aktiivset puhkust pidades on lihtne unustada piisavalt vedelikku tarbida ning vedelikupuudus võib tekkida üsna äkki. Kuna eile tegime ka paaritunnise matka mägedes, millest väsimus täna meist mõnda kimbutas, siis tundus üsna hea plaan olevat päev veeta jalge asemel pigem vahelduseks ratastel.
Šveitsi mägedes on palju tunnelid, nii et võib juhtuda, kus üks tunnel lõppeb, seal teine tunnel algab ja ühest tunnelist välja keerates satud teisel teel kohe tunnelisse. Siin asub ka maailma pikim raudteetunnel, mis on 57 km pikk, ent meie teele jäid pigem mõnekilomeetrised tunnelid, mida läbida. Tunnelis võib ka üsna lihtsasti juhtuda, et GPS kaotab oma asukoha ega suuda tunnelist väljudes päris täpselt aru saada, kus me oleme vüi kuhu peaksime edasi sõitma. Lisaks tasub üle vaadata ka teekonna seadistus, et pigem oleks valitud kiireim kui lühim tee, sest lühim võib tähendada küll paari km jagu võitu, kuid maantee asemel minekut üle mäe ja serpentiinide, mis ajaliselt kokkuvõttes oluliselt rohkem aega võtab.
Peale mõningaid ümberkalkuleerimisi ja kitsastel teedel ümberkeeramise võimalusi otsides jõudsime siiski välja Viamala mäekuru juurde, mis tõlkes tähendab halb tee. Viamala oli teekond läbi mägede kitsal mäeserval, mida kasutati, et liikuda läbi Šveitsi Alpide juba Rooma ajal. See teekond oli väga kitsas ja ohtlik, mistõttu paljud teelised seal koos loomadega täies koosseisus kuristikku kukkusid ja hukka said. Tänapäeval viib aga külastuskeskusest metalltrepp liustiku jõe kohale, kust avaneb 30 000 aasta jooksul kujunenud kurule imeline vaade, kus on selgelt näha, kuidas vesi on aastatuhandete jooksul kivimisse oma kihilised vaod jätnud. Olgugi, et jõgi on sügaval kuru põhjas, tõusis 1951. Aasta augustis vesi niivõrd kõrgele, et ujutas üle kogu kaljulõhe.
Lisaks mägedele on Šveitsis ka mitmeid erinevaid kindlusi, sest oma asukoha tõttu on ka siit omal ajal mitmed erinevad lahingud üle käinud. Üks selline, mille varemed on veel üsna hästi säilinud, on Burgruine kindlus. Kuigi GPS tahab auto kindlusele üsna lähedale viia, siis tegelikult tuleks auto parkida kindluse jalamile parklasse, kust mööda mäe külge üles tõusev matkarada otse kindlusesse viib. Burgruine kindluses elasid omal ajal Vazi parunid, kes tegid koostööd Habsburgide dünastiaga ühiste vaenlaste vastu, olles samal ajal ka diplomaatilise vahemehe rollis. Šveitslased on osanud alati hoida häid diplomaatilisi suhteid ja nagu naljaga ka öeldakse, siis kui kaks meest lähevad kõrtsus kaklema, on Šveits see, kes viisakalt pakub, et kakluse ajal nende mantleid hoiab.
Burgruine kindluse juurest viib tee Churi linna läbi erinevate suusakuurortide, mis praegu matkajatest pakatab. Samal ajal jõudis kohale ka korralik vihmasadu, paraku täna selliselt, nagu ilmateade lubas. Üks, millega me endiselt harjunud pole ja kuhu otsa ka varasemad reisid korduvalt komistanud oleme, on kohalike söögiajad ehk millal midagi avatud on. Nagu paljudes Lõuna-Euroopa riikides, on ka Šveitsis söögikohad lahti üksnes lõuna ajal, sulgevad end kella 14:30 paiku ning avavad taas 17-18 ajal õhtul. Ja vahepeal on lahti vaid mõni üksik kohvik või kokteilibaar, mis parimal juhul serveerib snäkke või võileibu. Kuna oleme loomult vabal ajal hilised lõunatajad, jäi ka meie tänane lõuna hiliseks ning kui leidsime kohviku, mis hetkel avatud oli, oli kergendus suur. Ma ei ole just parim reisikaaslane tühja kõhuga - ka minu kohta käib inglisekeelne väljend hangry ehk näljasena muutun tigedaks ja nagu M ütleb, siis on tal kaasas üks siilike. Õnneks võimaldas hilisem lõunapaus meil kohvikus keha kinnitades ja energiavaru taastades lasta ka suurema vihma mööda.
Churi saime vaadata põgusalt, sest vihmas jalutamine on siiski ka suvisel ajal tiba ebamugav ja mägede kohalt alla laskunud pilved varjavad ka kõrgematelt kohtadelt vaate linnale. Küll aga on vihmase ilmaga avatud nii kirikud kui muuseumid, kuhu põgusalt sisse astusime enne muuseumi sulgemist. Paljude vaatamisväärsuste juures on küll selgitavad sildid, aga tihti on need vaid saksa keeles, vahel lisaks ka Itaalia või prantsuse keeles, aga reeglina mitte inglise keeles. D võttis vabatahtlikult rolli meile lühidalt seletada Šveitsi ajalugu läbi muuseumis nähtu ning olen selle eest siiralt tänulik, sest muuseum nagu muuseum ikka, sai sisult oluliselt parema taustaloo niiviisi juurde. Üks lõbus detail ka juurde lisada, mida B avastas - seal muuseumis oli ka Kuul ära käinud Šveitsi lipp koos väikese tükikestega Kuust.
Terve õhtu sadas korralikult, pilved olid laskunud nii madalale mägede peale, et osades kohtades paistsid läbi pilvede vaid mäetippude teravikud. Meie tee tagasi mägimajja viis sõna otseses mõttes läbi pilvede. Päris veider tunne on autoga sõita läbi pilvede ja tõusta pilvedest kõrgemale, samal ajal kogedes vihmasadu. Ka homseks lubab ennelõunal vihma, nii et esialgne mõte teha veel üks mägimatk, siin enam ei päde. Kui algselt mõtlesime mägedesse jääda kauemaks, siis vihmaga ei ole siin suurt midagi peale hakata ja nii on mõistlikum sõita pigem lõunasse, mägedest eemale, kus ilm võiks parem olla. Samas, kui auto nina juba Itaalia poole keerata, ei ole enam mõtet tagasi mägedesse sõita, et järgmine hommik sama paaritunnine autosõit ette võtta, sest edasi jätkame oma puhkust Itaalias. Nii saigi viimase hetke otsusena võetud homseks õhtuks hotell Milano lähistele, kus ehk ilm taas soe, päikseline ja suvine on. Ma olen loomult hästi tugevalt ette planeerija tüüpi ning spontaansus pole mulle väga tuttav, aga vahel on ehk spontaansus ja asjadega kaasaminek just see, mida vaja on.
M tegi tänasest päevast ka video: https://youtu.be/psCvvm-RxIs
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar