Kõikidest lendudest kokku neli jäi meie tagasiteele: Mauilt San Franciscosse 5 tundi, öö San Franciscos ja sealt edasi Kopenhaagenisse 11 tundi, siis Kopenhaagenist tund aega Stockholmi, sealt tund aega veel Tallinnasse. Kokku umbes ööpäeva jooksul 18 tundi lende, kui ajavahed välja arvata. Päris väsitav ja tulevikus, kui mul tekib nii geniaalne plaan taaskord iga mõne päeva tagant lennata, siis püüan iseendale meelde tuletada, et lendamine on tegelikult väsitav. Õnneks läksid kõik meie lennud üsna sujuvalt ja tähtaegselt, mitmed jõudsid kohale isegi enne lubatud kellaaega, nii et kokkuvõttes läks meil tegelikult hästi.
Kui Kopenhaagenisse kohale jõudsime, olime parajalt soodad, olgugi et oli öine lend, aga ajavahega on meil kell veidi sassis ning lennukis uni ei ole ikka päris sama, mis kuskil kindla maa peal voodis ehk kokku saime magatud umbes 3-4 tundi, mida ei ole ilmselgelt liiga palju. Meil jäi veel oodata kolm tundi järgmise lennuni, et kodule natuke lähemale saada.
Stockholmis puhus korralik tuul ning meie lennuk jõudis varem, mis tähendas, et oma maandumisjärjekorra ootamiseks tegime õhus lihtsalt tiire. Kui lõpuks veerand tundi hiljem maandumiseks läks, laperdas lennuk kord ühtpidi, kord teistpidi tuule käes, ent kui rattad maapinda puutusid, oli maandumine eriti sujuv, nagu hetk varasemast tuulest poleks juttugi olnud. Meil jäi veel kolm tundi Tallinna lennuni.
Jalutasime mööda Arlanda lennujaama ühest otsast teise muudkui edasi-tagasi, et natuke pikkadest istumistest kangeks jäänud jalgu ja selga sirutada ning üha enam peale tikkuvat und peletada. Ajaks, mil tabloole ilmus värav, kust meie lend läheb, olime juba nii väsinud, et kippusime kordamööda püstijalu magama jääma. Kui Tallinna lennukisse sain, siis mõtlesin, et olen ärkvel kuni õhkutõusmiseni, aga avastasin end pidevalt jälle ja jälle, et silm on iseenesest kinni vajunud mulle endale märkamatult. See reisiväsimus on ikka tohutu ja nüüd, mil tegelikult uneaeg on, kirjutan viimast blogikannet, ilma et uni suuresti silma tikuks - oleme vist endiselt vales ajatsoonis, Hawaiil oli ju Eestiga 12 tundi vahet. Nüüdseks on Hawaii meie jaoks minevikus ja eks see tulevikuaega tagasi tulemine võtab tibake aega.
Euroopas ei ole meil sellist tipi kultuuri nagu on USAs. Seal tuleb sisuliselt iga liigutuse eest tippi jätta, aga mitmes kohas me seda teha ei osanudki, nii et jäigi tip andmata ja ma tegelikult arvan, et nüüd päris iga liigutuse eest tippi ka tegelikult andma ei pea. Söögikohtades on miinimum tipp 15%, mis tuleb ise summadele liita. Seda veidram oli Kopenhaagenis või Stockholmis lennujaamas süüa ostes mitte peas koguaeg kalkuleerida, mis see päris lõppsumma on, mida maksta tuleb. Kui lõpuks Tallinnas taksojuht meid koju ära tõi, siis käis mul peas automaatne kalkulatsioon, et tipp on siis niipalju, kuniks pea selgeks raputasin, et jah, meil võib tippi jätta, aga see ei ole kohustuslik iga tehingu puhul.
USA on suur riik ja paljud asjad käivad neil oma reeglite järgi, muust maailmast erinevalt. Siiani ei mahu mulle pähe, kuidas siselendudelt tulev pagas on klienditsoonis kõigile kättesaadav, samas ajavad nad turvakontrolli turvatsooni sisenedes eriti karmiks. Kui siinpool maakera pole tegelikult meie jaoks prügiprobleem üldiselt teema ja kui see ka kuskil on, on mure väike ja kiiresti lahendatav. Kuigi USA püüab väga eesrindlikult kõiki asju sorteerida ja taaskasutada, siis see kogus pakendeid, mis seal igal pool tekib, on lausa uskumatu ning paraku jõuab palju prügist ka ookeani või loodusesse, mida vabatahtlikud siis taas koristada püüavad. Meile õnneks prügi seal niimoodi silma ei hakanud. Mis aga silma hakkas, on ameeriklaste abivalmidus. Kodutu on tänavapildis tavaline, aga teda ei ignoreerita. Kui kodutu sõidab bussiga, siis bussijuht teeb talle kenasti bussiukse lahti ja laseb kaldtee välja, et kodutu saaks sealt oma käruga rahulikult maha sõita. Sellist viisakust ja inimlikkust Eestis ei kohta. USA toit on täis geneetiliselt muundatud komponente ja kemikaale, meie toit on oluliselt puhtam ja soodsam, küll aga on USAs väga palju mugavaid teenuseid, nii et teed netist tellimuse ära ja sulle tuuakse see peagi ukse taha või saad ise järgi minna. Jah, San Francisco lennujaamas lendu oodates tegin minagi Eestisse laupäevaks toidutellimuse, et hommikul kodus ärgates oleks peagi midagi süüa ja see on ikka natuke uskumatu, kuidas teiselpool maakera saab niimoodi virtuaalselt toidupoes ära käia, kuid muus osas on teenuste juures meil veel olulist arenguruumi, mõistagi, ka meie turg on väiksem ja paljud teenused meile siia ei jõuagi.
Kokkuvõttes on mul hea meel, et selle reisi ära tegime. Oli väga mitmekülgne reis, täis lund ja päikest, tuult, sooja merd ja natuke ka vihma. Palju imelisi avastusi loodusest, ahhetama panevaid vaateid ja hetki, üks ilusam kui teine ja omavahel võrreldamatud. Meie reisi oli seekord palju erinevaid mägesid ja mäed on endiselt need, mis mind kuidagi tõmbavad, on erilised ja müstilised. Nii palju erinevaid kohti on ühte reisi ilmselt ka keeruline ära mahutada, aga lõppkokkuvõttes olen ma rahul. Järgmiste seiklusteni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar