Hommikune mõnetunnine peatus Kopenhaagenis oli seekord väga mõnus. Hoolimata paarist miinuskraadist, oli taevas selge ja päike säras ning juba soojendas, seekord polnud ka külma läbilõikavat tuult. Kui jõudsime esimesse väljavalitud hommikusöögi kohta, oli aadress küll õige, aga kohta ennast me sealt leiad ei osanud, nii et valisime järgmise ja jalutasime karges kevadhommikus sinna paarkümmend minutit. Väike jalutuskäik linna peal ning kokku ca 16 000 sammu, ent arvestades, et järgmised 11,5 tundi veetsime lennukis, oli selline liigutamine väga teretulnud.
Mul oli plaan nii pikal üle ookeani päevasel lennul kõigepealt kaks filmi vaadata ja siis veidi tukkuda, et jaksaks pärast olla. Vaatasingi Rohelise raamatu lõpuks ära, edasi lugesin natuke Lonely Planeti San Francisco raamatut ja hetkel, kui ma arvasin, et lõpuks võiks veidi tukkuda, tuli lennu esimene turbulents. Üsna ebameeldivate killast. Umbes poole tunni pikkune keset Rocky mägesid Kanadas Calgary külje all. Arvestades meie lennukogemust aasta tagasi, ei meeldinud see raputamine meile M-ga kummalegi, ent siiski, kogu nii pika lennu jooksul vaid üks korralik turbulents ei ole halb. Ma siiralt loodan, et selle raputamisega on nüüdseks meie reisi raputamised tehtud ja edasi kulgeb kõik rahulikult, meeldivalt ja raputusteta igas mõttes.
Kuigi Ameerikasse sisenedes tuleb ära täita nii lennukis ankeet kui piirikontrollis elektrooniline ankeet, läheb seal sabas seismisega ikka üle mõistuse kaua aega. Kui olime passikontrolli sabas olnud juba üle tunni, siis üks ametnik halastas me peale ning juhatas teistesse sabadesse, kust lõpuks kenasti tulema saime. Passikontrolliametnik uuris kauaks me jääme ja mis meie reisiplaanid on. Kuulnud ära meie ajakava, avaldas ta imestust - Hawaii valikust saab ta hästi aru, aga Vancouver ja San Francisco? Lisaks püüdis ta iga nurga alt uurida, kas meil on midagi erilist tähistada, et sellise reisi teeme, pulmareis või muu eriline tähtpäev. Ma ei osanudki muud välja käia vastuses, et kuu lõpus tuleb mu sünnipäev. Sellega jäi ta ka lõpuks rahule.
Olime omale broneerinud Sixtist Toyota Corolla või sarnase sõiduki. Bronni tehes ei osanud me jälgida, et autorendi esindus lennujaamas sees asuks ja nii tuli meil oodata umbes pool tunnikest Sixti mikrobussi, mis meid autorendi kontorisse viiks, enne kui auto kätte saime. Meiega sattus bussi kaks saksakeelset naisterahvast, kes olid paanikas avastanud, et nende lend läheb vähem kui kahe tunni pärast, neil on check-in veel tegemata, aga oma kohvrid olid nad unustanud sõprade Sixti rendiautosse, nii et neil oli hädaolukord kiirelt kohvriteni ja tagasi lennujaama jõuda. Terve buss elas neile innukalt vaikides kaasa. Kui Sixti kohale jõudsime, selgus, et neil polnud meile anda seda, mida olime tellinud ja nii sõidame San Franciscos ringi seekord Toyota Highlanderiga - siinses mõistes tavalise linnamaasturiga, mis meie jaoks siiski pigem suuremat sorti auto on.
Öömaja broneerisime Oaklandi, kus on lihtne parkida ning pole ka linnast väga kaugel. Pildi järgi oli tegu nunnu järveäärse hotelliga, ent mul jäi märkamata, et teispool hotelli asub kohe suure koormusega kiirtee, mille müra otse tuppa kostub. Aga lõpuks pole väga vahet, sest hotelli jõudes olime mõlemad nii väsinud, et tahtnuksime kohe magama keerata, peaasi, et hea voodi ja puhas tuba on.
PS! M tellis meile Eestis olles kohalikud USA sim-kaardid Ariel Mobilest, et saaksime siin reisiäppe ja navigeerimist kasutada, kuid üks kohale enne reisi ei jõudnudki, ent peale M kirja neile, ootas meid kenasti hotelli vastuvõtus. Vat selline teenindus. Ja kuna selgus ka, et Eestist kaasa võetud nuputelefon siin siiski ei tööta, siis ajutiselt on meie Eesti numbrid täiesti väljas. Tundub, et tuleb tõeline puhkus ja seda heas mõttes.
PS! M tegi ka esimesest päevast väikese videokokkuvõtte (update 16.03.2019).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar