USA poole peal on lennujaama turvakontroll päris põhjalik. Vaadatakse üle nii dokumendid kui inimene ise, turvaväravaid läbides tuleb ära võtta alati ka jalatsid ja vööd lisaks muudele asjadele. Iseenesest on selline turvalisusele tähelepanu pööramine üksnes väga meeldiv.
Lennuturvalisus on üldse väga tähtis asi. Arvestades meie aasta tagust kogemust hädamaandumisega ja M varasemat lennukiga alla kukkumist 2001 aastal, siis on lennuturvalisuse valdkond meile eriti südamelähedane ja kuskil liigseid riske võtta me ei soovi. Seetõttu ei taha ma ka teada enne reisile minekut, kui kuskil on midagi juhtunud, sest vahel on teadmatus õnnistus. Vahetult enne meie reisile minekut kukkus alla Etioopias reisilennuk Boeing 737 Max 8. Ma ei tahtnud sellesse teemasse süveneda, sest reisile minnes teeksid sellised asjad ainult tarbetult ärevaks. Paratamatult olid aga kõikjal uudised nii siinpool kui sealpool maailma antud lennuõnnetuse teemat täis.
Kui eile tuli uudis, et Euroopa on oma õhuruumis Boeing 737 Max 8 lennud keelustanud, siis Ameerika Ühendriigid ja Kanada teatasid esimese hooga, et nemad selle lennukitüübi lende ei keelusta. Arvestades ka, et Air Canada lennupargis on konkreetseid lennumasinaid 25 ringis, on see üsna suur hulk.
Meie käesolevasse reisi olin planeerinud kokku 10 lendu, sest teisiti ei saanud paremini. Värisevate kätega avasin TripIti äpi, millesse olen kogu meie reisi planeerinud ja lasin silmadega lendudest üle, kontrollides lennuki tüüpe. Avastasin ehmatusega, et üks meie lendudest on just sama tüüpi lennukiga planeeritud. Googeldasin kiirelt millised on meie võimalused, kuid kõik otselennud samaks kuupäevaks samasse sihtkohta olid välja müüdud ning kui olekski saanud piletit kuhugi ümber vahetada, siis sama kuupäeva teine lend oli samuti planeeritud Boeing 737 Max 8 lennukiga ehk sellestki vahetusest poleks suurt tolku olnud. Soovisin vaid, et lennufirma siiski leiaks meile muu alternatiivi ja vahetaks lennuki muu tüübi vastu.
Kui täna Vancouverisse olime väga sujuva ja mugava lennuga kohale jõudnud ning end kesklinnas pilvelõhkujate vahel asuvasse hotelli sisse kirjutanud, avasin restoranis korraks Air Canada veebilehe ning nägin seal teadet, et Boeing 737 Max lennud on kõik tühistatud ja muudetud. Mul langes justkui kivi südamelt ja mind tabas tõeline õnnejoovastus. Ma olin selle uudise eest nii tohutult tänulik! Päeva lõpuks sain samasisulise meili ka lennufirmalt endalt, kus teavitati, et meie pühapäevane lend tõsteti pool tundi varasemaks ning uus lennuki tüüp on Boeing 777. Ah, kohe nii palju kergem tunne on nüüd selle teadmisega olla!
Kui Vancouverisse kohale jõudsime, siis siinne lennujaam on tõeliselt reisija sõbralik - rahvusvahelisse terminali saabujaid tervitab veekaskaad kaljude vahel ning piirikontrolli saali kaunistab suur läbi aatriumi kaiguv kunstipärane seinainstallatsioon. Ka piiriametnikud olid toredad ja sõbralikud ning kui avastasime, et meie ühe kohvri sang on purunenud, saime sellegi teema paberid väga meeldivalt korda aetud. Kanadaga on meil seni ainult positiivsed kogemused olnud ja loodan, et see ka nii jääb.
Kui San Francisco kohta öeldakse, et see on kodutute pealinn, sest muudest USA osariikidest kolivad kodutud sinna just kliima pärast, siis SF-s nägime vaid üksikuid kodutuid. Seevastu Kanadas on kodutuid aga tänavatel väga palju. Seda märkasime nii Torontos kui nüüd ka Vancouveris. Muus osas on aga Vancouveri tänavad väga puhtad just prügi mõttes ning kodutute nägemine ei häiri, kui just Chinatowni linnaossa jalutama ei satu, kuhu on justkui kokku kogunenud kõik veidi veidrama välimusega või elus mitte nii hästi hakkamasaavad inimesed.
Vancouver ise on väga selge ja konkreetsete joontega linn. See osa, mida me täna näha jõudsime, jättis mulje, et teispool silda on madalad majad ja laialivalguv metropol, siinpool silda aga pilvelõhkujad ja rahakate inimeste kants. Nii näeb linnatänavatel palju ilusaid autosid ja sattusime nägema korraga lausa kümmekonda kallist sportautot linnatänavatel kulgemas.
Siiamaani on meil ilmaga väga vedanud. Selgus, et enne käesolevat nädalat on San Franciscos kaks kuud jutti sadanud ning nüüd on esimesed kuivad ja päikselised ilmad, mis sattusid just sellele ajale, mil me seal olime. Vancouveris oli küll esmalt pilvine, ent polnud vastikut tuult, mis riietest läbi lõiganud oleks. Õhtupoole hakkas küll sadama, nii et tegime oma enamuse jalutuskäigust linnas tibutavas vihmas, kuid õige riietuse korral see väga ei seganud.
Sain täna ka midagi uut proovida - meie hotelli kõrval majas asub Fanny Bay Oyster bar ehk austri restoran. Ma polnud kunagi vare austreid söönud ega austriõlut proovinud, nii et ka see sai täna järgi proovitud ja austrid olid vägagi maitsvad. Isegi paremad, kui ma arvata oleks osanud.
Meie hotell asub täpselt kesklinnas BC staadioni kõrval. Asukoha mõttes suurepärane valik, aga mitte ainult. See on vägagi kaasaegne hotell, nii et majast 5 korrust on hotelliks ehitatud ja ülejäänud korrused kuni 20dani on korterid. Meie toas on aga tehnikaime Roxy ehk laual asuv interaktiivne tehisintellekt, kellele saab kõikvõimalikke küsimusi esitada, millele vastamisega püüab ta siis oma võimuses abistada. Kui hotellitoas peaks igav hakkama, siis on vähemalt, kellega oma aega lõbustada. Kui hotelli end alles sisse checkisime, tõmbasin reisi jooksul juba teist korda kõrvarõnga ootamatult kõrvast. Kui esimest korda juhtus see San Franciscos ja avastasin kõrvarõnga juhuslikult päev hiljem meie hotellitoa vannitoa põrandalt, siis seekord tundsin, kuidas kõrvarõngas kukkus riiete vahele ja jooksis särgi alt vaikselt piki selga alla. Peale mõningast akrobaatikat ja selja sügamist leti ees, sain ma siiski kõrvarõnga uuesti kätte ja võtsin need nüüd kõrvast. Meil on ikkagi puhkus ja tundub, et ka kõrvad tahavad ehetest puhata.
Nüüd aga on pikk päev aeg kokku võtta M tehtud videoga. Homme tuleb jälle uus päev ja uus võimalus avastada veelgi Kanada võlusid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar