Õues on siin jahe kevadine ilm. Kuigi täna näitas termomeeter lausa kohati 13 soojakraadi, siis kerge tuuleke ei lasknud end hellitada kevadpäikese käes ning tuletas meelde, et kindad, sall ja müts on hädavajalikud. Ja siis jalutasid meile vastu inimesed t-särkides või lühikestes pükstes või õhtul pükstükis ilma jakita... Mis kliimast need inimesed küll pärinevad, kellel pole õhtujaheduses vaid mõne soojakraadiga külm? Õhtul uuesti linnapeale minnes pakkisin endale veel fliisigi jope alla, et väljas valitseva jahedusega hea oleks. Me oleme küll põhjamaa rahvas, kuid ilmselgelt vähem karastunud kui siinsed kohalikud.
Lonely Planeti järgi on Vancouveri ümbruses sisuliselt neli kohta, kuhu saaks ja oleks mõistlik päevast trippi ette võtta - Victoria ja saarestik, kuhu mõlemale saab praamiga, milleks meil täna piisavalt aega ei oleks olnud; Whistler, kus käisime eile ja Richmond ning Stevenson, mis on sisuliselt Vancouveri eeslinnas ja asuvad paarikümne minuti autosõidu kaugusel. Seadsime GPS-le Richmondi kesklinna sisse ja asusime minekule.
Richmond on turisti mõttes täiesti mõttetu koht. Seal ei ole mitte midagi vaadata peale olümpiamängudeks ehitatud uisustaadioni ja sedagi vaid väljapoolt. Richmondi kesklinn koosneb vaid Aasia söögikohtadest ja hieroglüüfides äridest ehk siis mul on päris kahju neist turistidest, kes otsustavad sinna sõita ühistranspordiga ja siis teevad sellise avastuse. Meil oli vähemalt mugav ja soe auto.
Küll aga on Richmondiga kokku kasvanud Stevensoni väikelinn, mis on olnud ajaloolisel, et peale teist maailmasõda jaapanlaste kogukonnaks ning jaapanlasi ja teisi pilukaid on seal konsentreeritult rohkem kui kuskil mujal. Stevensonis asub ka vana Britannia laevakuur, mis on sisuliselt muudetud vabaõhumuuseumiks, kus juhendavad külastajaid vabatahtlikud. Peahoones ehk kunagises laevaehitustehases juhendas külastajaid tugeva puudega noormees, kes väga püüdlikult näitas meile kogu töökoda ning püüdis üht-teist juurdegi seletada. Tore, et siin on püütud kõigile mingit rakendust leida.
Stevensoni põhiline tõmbepunkt on aga sadama-ala. Sattusime sinna just ajal, mil kohalikud professionaalsed kalamehed otse oma paatidelt kalaturul värsket püüki müüsid. Isver, need kalad ja krevetid tundusid nii tohututl ahvatlevad, et kui me kuskil siinkandis elanud oleksime, tahtnuks ma sealt kindlasti üht-teist osta. Nii kahju, et Eesti rannikuvetes on kalavalik üpris piiratud ja meil sellist kalaturgu olla nii värske kraamiga ei saa.
Meie hommikusöögi teenindaja uuris arvet tuues, mida me oma päevaga ette plaanime võtta ja kuulnud, et lähme Richmondi, soovitas ta kindlasti seal või vähemalt Vancouveris ära proovida bubble tea jook, mis algselt on pärit Taiwanist, aga on siinkandis äärmiselt populaarne. Ma polnud sellest midagi varem kuulnud ja kui oma auto nina taas Vancouveri poole keerasime, panin Foursquare otsingusse bubble tea, mis andis tulemuseks nii mõnegi kohviku, mille saime endale teepeale sättida. Esimene oli ootamatult suletud. Teist me üles ei leidnudki. Kolams tundus samuti suletud olevat, ent viimasel hetkel märkasime, kuidas sealt keegi välja astus, nii et M peatas kiirelt auto ja lippasin kohvikusse meile teejooki kaasa tellima. Selgus, et tegemist on külma teejoogiga, mis saab olla nii puuviljatee kui piimatee põhine, valides juurde mullikeste maitse, magususastme ja jää hulga. Jook pakendati hermeetiliselt suletud kilekaanega topsi, anti kaasa jäme kõrs ja oligi korras. Minu üllatuseks tähendasid topsi põhjas olevad suured mullid, mis läbi kõrre koos teejoogiga sattusid, shokolaaditükkide asemel hoopis selliseid želeest kummikommi pallikesi. Jook oli iseenesest okei, aga mulle see kuidagi üldse ei istunud, tundus kohutavalt lääge ja lõpuks me M-ga seda kahe peale ära juua ei suutnudki. Aga igatahes, uus kogemus ja väga põnev avastus.
Õhtul tegime veel ühe jalutusringi linna peal, et näha siinseid tänavaid ka laupäevaõhtuses melus ja õhtupimeduses, sest pimedas on tänavad alati teistsugused kui valges. Märkasime mitme poekese puhul silte, et nad on just sel nädalavahetusel mingil x põhjusel suletud. Homme on püha Patricku päev ja tundub, et siin seda tähistatakse, sest ka dineri tüüpi söögikohas õhtusööki lõpetades soovis nobejalgne teenindaja meile just head homset saabuvat püha.
Roheline on kanadalastele südamelähedane, seda nii keskkonna kui kanepi mõttes. Tundsin õhtul tänaval jalutades mitmel pool kanepi lõhna ja märkasime ka nii mitutki tubakapoodi, mis jätsid rohkem mulje kui kanepi müügikohad, leti taga pilves müüjatega. Hiljem googeldades selgus, et alates 2018. aasta teisest poolest on ka Kanadas kanepi müük ja tarbimine legaliseeritud nagu ka Californias, USAs ning tundub, et kohalikud on uut hüve täiega nautima hakanud. Olenemata laupäeva õhtusest melust linnatänavatel, mõnedest pilves linnakodanikest ja tänavanurkadel telkivatest kodututest, on endiselt siin ringi jalutades sõbralik ja suurlinna kohta turvaline tunne. Valvsust muidugi ei tasu kunagi kaotada.
Muide, Kanadas on ka koer inimene ehk see riik ja vähemasti Vancouver on äärmiselt lemmikloomasõbralikud kohad. Paljude poodide juures on "koerte parkimisala" ehk post koos aasadega mille külge saab lemmiku ootele jätta, samas asuva avaliku koerte joogikausiga ning lemmikutele suunatud teenuseid ja tooteid pakutakse palju. Ka linnapildis on koeri kõikjal, nad on hästi käituvad ja sisuliselt igale poole teretulnud. Rannas asub isegi voolik soolasest veest lemmiku karva puhtaks loputamiseks, mitte ainult dushid inimestele. Teist nii loomasõbralikku keskkonda ei ole ma veel oma reiside jooksul kohanud. Tore, kui ühiskond on sõbralik ja tolerantne. Vähemasti esmapilgul. Turistina Kanadas on tunne, et võiks siia teinekordki tulla seda riiki veel enam avastama, sest loodus on siin kahtlemata kaunis ja see ongi vast üks peamisi tõmbenumbreid, ent ka meeldiv teenindus ja sõbralikud inimesed. Turisti jaoks üsna ideaalselt sobilik koht.
PS! M tehtud videokokkuvõtte tänasest leiab siit ning esimese päeva videokokkuvõtte lisasain ka täna tagant järele esimese päeva blogi kirje lõppu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar