Tere tulemast minevikku!

Kui hotelle Hawaiile broneerisin, siis ühe hotelli puhul ei läinud mu krediitkaardi makse läbi ja lõpuks helistasin hotelli, et täpsustada üle meie broneeringu olemasolu. Kõne ajal rääkisime administraatoriga detailidest, kui neil peaks olema vaja minuga kontakti saada ning juhtisin ta tähelepanu asjaolule, et Hawaiil ja Eestil on täpselt 12 tundi ajavahe, mille peale ta küsis: "So, you live in the future and we live in the past?" Ma polnud kunagi varem mõelnud, et Eestis elame me koguaeg kellegi jaoks tulevikus. Nii põnev. Tänasest ööst alates oleme meie nüüd aga Eesti suhtes minevikus ja päris naljakas on mõelda, et ajal, mil lennukiga lõpuks Honolulus maandume, on siin alles pühapäeva hilisõhtu ja Eestis samal ajal juba esmaspäeva keskhommik.

Hommikul ärgates teatas Air Canada äpp mulle, et meie lend on tund aega edasi lükatud. See andis meile natuke rohkem aega, et linna peal jalutada. Kuna Vancouveris olime juba kõik tähtsamad vaatamisväärsused üle vaadanud, siis võtsime suuna kaubanduskeskusesse. Olin reisile kaasa võtnud üsna hästi sisse kantud jalatsid ja jalad igatsesid juba jupimat aega uusi. Sketchersi poes oli sujuvalt sobilik allahindlus, nii et saime M-ga mõlemad endale uued mugavad jalavarjud. Need on ka sisuliselt ainsad asjad, mida reisilt seni ostnud oleme.

Lõuna paiku pakkisime kohvrid, võtsime oma auto ja seadsime suuna lennujaama poole. Poolel teel lennujaama asub Queen Elizabethi park, kus kohalikele meeldib vaba aega veetmas käia ning mille nõlvalt avaneb kena vaade linnale. Täna oli harukordselt ilus kevadilm - lauspäike ilma ühegi pilveta, sooja lausa 14 kraadi, nii et sellise ilmaga oli ülimalt meeldiv õues aega veeta. Ilmselt mõne nädala pärast, kui tulbid ja muud sibullilled, mida parki ohtrasti külvatud on, õitsevad, on sealne jalutuskäik lausa luksuslik. Vaba aja vabas õhus veetmisele on siin ikka palju mõeldud - pargis asub nii golfi väljak kui disk golfi rada, tenniseväljakud ja pikniku platsid, ka koertele on oma rihmast vaba jooksmise ala ette nähtud, mis on aiaga piiramata. Tegime pargile tiiru peale ja viisime auto lennujaama ära.

Kuna meie lend oli tunnikese jagu edasi lükatud, meie check-in tehtud ja pagas ära antud, jäi meil väravasse minekuni veel mõni tund aega. Vancouveri lennujaama külje all asub McArthurGleni disainer outlettide keskus, kuhu viib lennujaamast mugavalt linnaliinirong, millega sinna sõitmiseks väljastab piletiautomaat tasuta pileti. See on külalistele ikka eriti mugavaks tehtud. Veidi veider oli muidugi vaadata, kuidas samal ajal, kui mööda poode käia, lennukid pea kohal eriti madalalt tõusid ja maandusid.

Jõudsime lennujaama tagasi parajalt kaks tundi enne ettenähtud boardingut. Läbisime turvakontrolli ja järgmisena sattusime mingisse veidrasse lintide vahel looklevasse sabasse, millest esimese hooga me kumbki aru ei saanud. Hetk hiljem jõudsime USA piirivalve iseteenindusalasse, sealt edasi kohe passikontrolli piirivalveametniku juurde ja hoplaa! Olimegi ametlikult sisenenud Ameerika Ühendriikidesse, Kanada pinnal Vancouveri lennujaamas. Midagi nii veidrat ei olnud ma kunagi varem veel kohanud.

Otsisime oma värava üles ja otsustasime teha korralikud burgerid enne lennule minekut, sest kell oli juba õhtupoolik, aga lõunani me veel jõudnud polnud. Algselt pidi meid ees ootama ligi 7 tunnine lend, ent kuna Boeing 737 Max 8 asemel oli meie lennuk vahetatud Boeing 777 vastu, mis oli täielikult välja müüdud ja kuhu oli ilmselgelt mitme lennu rahvas kokku tõstetud, siis kestis meie lend õnneks vaid 5 tundi. Küll aga oli mulle üllatuseks see, et Air Canada ka sellistel pikkadel lendudel serveerib söödavat üksnes võikudena ja raha eest, kuigi me polnud ostnud kõige soodsamat säästu piletit. Küll mul oli hea meel, et enne korralikult kõhu täis sõime.

Peale maandumist sain aga uue üllatuse osaliseks: nagu arvata oli, siis ei mingit piirivalvet, passikontrolli ega riiki eraldi sisenemist, ent pagasiala, kuhu tulid lennukilt kohvrid, ei asunud mitte kinnises tsoonis, nagu tavaliselt, vaid igaühele tänavalt poolavatud ligipääsetavas alas. Eks see on selline lõunamaa värk veidi siin, tunne on umbes nagu Maldiividel, aga kuna asume ikkagi USA territooriumil, siis tundub olevat siiski veidi tsiviliseeritum värk.

Lennujaamast on hotelli võimalik mitmel viisil saada - bussi, takso, sõidujagamisteenuse ning shuttle bussidega. Kuna olime kahekesi, siis Uberiga lennujaamast hotelli tuli umbes sama hind kui shuttle bussi organiseerima hakata. Mis siin aga eriline on, on eraldi loodud ala lennujaama, kus sõidujagajad kohtuvad oma klientidega - mugav, lihtne ja kõigile kergesti arusaadav. Hotellis tervitati meid juba kenasti värskete mahlaklaasisega, anti kätte kahetoalise toa võtmed ning saimegi end pikast päevast lõpuks ometi õhtule sättida, et minna homme Honolulut ja Waikikit lähemalt avastama.