Lähim mägi Vancouverile asub umbes poole tunni autosõidu kaugusel, kuid selle jalamil asub Capilano River Regional Park, kus on ühtlasi oru kohal maailma pikim rippsild. See sild on ilmselt netis leiduvatelt piltidelt Vancouveris üks tuntumaid vaatamisväärsusi. Ja tõesti, see on külastamist väärt. Kui oled Viljandis üle rippsilla käinud, siis siinne on oluliselt pikem ja kõigub kõndides märkimisväärselt rohkem, ent seda ümbritsev vihmamets teeb koha väga kauniks.
Tänapäevane tehnika on ikka võimas. Kuna meil on telefonides piiramatu internetiga USA sim-kaardid, mis toimivad ka Kanadas, siis tegime rippsilla pealt vanematele videokõned ning näitasime neile, kus hetkel oleme. Nii saime ka hetkeks vanemad endaga koos reisile kaasa võtta üle videosilla ja jagada nendega seda sama emotsiooni, mida kohapeal nägime.
Edasi võtsime suuna Whistleri poole, kus toimusid Vancouveri taliolümpiamängud 2010. Whistler on suusakuurordi linn, mis asub Vancouverist umbes pooleteise tunni autosõidu kaugusel mägedes. Poolel teel sinna on aga Shannon Fallsi kosk, milleni viiv matkarada asub suusagondlite trassi alguses. Otsustasime osta gondlipiletid ja vaadata, kuidas maailm mäe otsast välja näeb. Ja oh, see oli iga hetke väärt! Vaade, mis meile avanes, oli hingemattev selle sõna kõige positiivsemas tähenduses. Mäe otsast said alguse mitmed matkarajad, kuid meil polnud paksus lumes kõndimiseks sobilikke jalatseid ja nii tegime vaid väiksemad ringid. Mäe otsas kohtasime kutte, kes olid just roninud mäe tippu ning märkasime meest, kes oli saabunud vaateplatvormile mäest üles ronides, olles lühikestes pükstes ja täiesti läbi higistatud õhukese pulloveri väel. Minu üllatuseks oli mäe otsas oluliselt soojem, kui mäe all, ent siiski mitte lühikese püksi riietus.
Ilmaga on siin üldse selles mõttes põnev, et ilmateade võib lubada ühtlase pilvisusega kuiva ilma ja hetk hiljem paistab pilvede vahelt päike ning natuke hiljem hakkab tibutama, kuid siis tõmbab jälle kuivaks. Ilm vaheldub kiiresti. Kuigi Vancouver asub mere ääres, siis veidral kombel pole siin ilm vastikult niiske nagu Eestis ja nii sõime täna 9 kraadises soojuses lõunat kohviku väliterrassil vaatega mägedele. Eestis ma sellise jahedusega õues pikniku pidamisele või terrassil istumisele naljalt ei mõtle.
Mäest alla saabusime alles õhtul poole viie ajal. Tegime veel kose väikese jalutustiiru ja mõtlesime, et pöörame auto nina tagasi Vancouveri poole, sest pimedaks läheb siin juba 19 ajal ning meil polnud suurt soovi mägisel maanteel pimedas pikalt sõita. Sõitsime siiski natuke Whistleri poole edasi, et Squamishi linnakest korraks vaadata ning sellest veidi edasi asuval vaateplatvormil veel mägedest paar pilti teha ning siis tagasi keerata, kui avastasime, et esimene tagasipöörde koht oli alles 32 km pärast, samas kui Whistleri linna oli ainult 40 km. Otsustasime Whistlerisse välja sõita.
Mõni kilomeeter enne Whistleri mägiküla näitab silt Olümpia külla. Kui juba nii kaugele tulla, võiks ju olümpia külale ka pilgu peale visata. Keerasime maanteelt maha, tiirutasime mööda mägiteed Olümpia küla väravateni ja avastasime, et need olid tänaseks juba suletud, nii et küla ise jäigi meil nägemata. Küll aga ääristasid teed maalilised vaated mägedele, mida kattis sinakas lumi. Ma polnud kunagi varem näinud, kuidas lumi helesiniselt kumab. Päris kaunis vaatepilt.
Otsustasime õhtusöögi asemel haarata paar asja hoopis toidupoest ja teha kerge eine mõnusa veiniga hotellitoas. Minu meelest on välismaal toidupoes käik alati väga põnev, sest nii palju on selliseid asju, mida meil müügil pole ning mingeid harjumuspäraseid asju on vahel veider otsida. Kuna valisime ostukorvi ka mõned asjad, mis vajasid tarbimiseks kahvlit, siis läks M poes plastikriistade retkele, kuid leidis ainult suure karbi nugade-kahvlitega. Kui kassasse jõudsime ja kassapidaja järjest meie asju läbi piiksutas, küsis ta ühtäkki veidi kohmetunult ja ette-taha vabandades, kas ostame suure karbi nugade-kahvlitega vaid selleks, et salatit süüa. Vastasime jaatavalt, mispeale ta miinustas noad-kahvlid ning andis meile selle asemel kaasa kaks komplekti lahtisi plastikust nuge-kahvleid, ise muudkui vabandades, et meie ostukorvi sisu pole üldse tema poolt arvustada. Meie olime aga nii siiralt tänulikud, et ei pidanud ostma suurt hulka ühekordseid nuge-kahvleid, mida meil tegelikult üldse vaja ei läinud. Väike asi, aga teenindaja pisike samm rohkem kui temalt oodatud, muutis meie õhtu veelgi imelisemaks. Oh, oleks selliseid teenindajaid ka Eestis rohkem, kes viitsivad hoolida kliendi tegelikest vajadustest.
Nii Toronto kui senise Vancouveri kogemuse põhjal meeldib mulle Kanada üha enam. Inimesed on siin sõbralikud ja hoolivamad kui USA-s, meenutavad natuke austraallasi. Siinne kliima on Eestile üsna sarnande, kuid loodus on suurema variatsiooniga ning üldine sõbralikkus tekitab kuidagi hea tunde. Kanada tundub olevat väga tore.
PS! M tänase päeva videokokkuvõtte leiab siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar