Nüüd on hakanud ilusam ilm ka lõpuks siia jõudma. Hommikuti on reeglina pilves ja kuskil 12 ajal hakkab taevas selgemaks minema, pilvedesse tekkima helesinise taeva augud ja päike sealt vahelt piiluma, nii et pealelõunaks on juba mõnusalt soe ning meie maja pisikesele seintega piiratud terrassile hakkab ka päike otse sisse paistma, nii et koosolekute vahelisel ajal saan minna terrassile päikese kätte varbaid soojendama ja e-kirjadele vastama. Nii võib workationit teha küll.
Kuigi oleme lõunamaal, siis värskete puuviljadega on siin saarel veidrad lood. Kui Tenerifel nägime tee ääres tihti puuvilja autot värskeid maasikaid müümas ja turul oli igasugust kohalikku kraami, siis siin on toidupoodides väga piiratud valik asju. Sparist saab sisuliselt tomatit-kurki, banaani ja õuna, Mercadonast õnnestus meil saada lõpuks küpseid Kanaaride avokaadosid ja banaane ning Hiperdinost pisikese, aga küpse arbuusi. Mercadonas on üldiselt vist kõige parem toiduvalik, aga see pood on eripärane - õhku on palju, kõik asjad on esindatud, aga igast asjast on olemas üks, ei mingit valikut või variatsiooni. Hiperdino on seni kõige mitmekülgsema valikuga, aga meie pool saart ma pole veel ühtki suuremat Hiperdinot näinud, vaid ainult pisemaid ja seal on kauba valik nagu väikepoes ikka. Eelmine aasta Tenerifel avastasime kõrval külast turuhoone ning rõõmustasin, kui nägin ükspäev, et meie majast mõne minuti jalutuskäigu kaugusel on turg, kuhu me siiani jõudnud pole. Mo, väike M ja L võtsid hommikul jalutuskäigu sinna ette lootuses värsket kraami saada, aga üllatusena avastasid, et lahti oli vaid kaks müügipunkti - kala lett ja mingi muu, aga värskeid asju polnud. Ka ranna pool puuvilja poes oli valik väga kesine olnud. Kust siis kohalikud oma puuvilju ostavad?
Käisime täna veelkord Sotavento rannas helesinist laguuni vaatamas, kas nüüd on seal rohkem vett kui vahepeal. Laguuni osa oli suuremalt jaolt endiselt kuiv ja sai mööda merepõhja jalutada, kuid väike mere servas olev laguuni osa oli täna niipalju sügav, et seal liuglesid purjelaudurid piki merd nagu suled tuule käes. Mingil veidral kombel on see rand saanud meie reisi kõige enamkülastatvamaks kohaks ja kuidagi mõnus on seal istuda ja vaadata, kuidas lohetajad merele lähevad ja sealt tulevad, jälgida tuule käes lehvivaid värvilisi lohesid ja vee peal liuglevaid purjelaudu ning tuulises rannas veidi tuulevaiksemas kohas päikese käes lihtsalt silmitseda, kuidas igaüks toimetab oma asju segamatus elemendis. See on kuidagi kütkestav ja rahustav samal ajal.
Fuerteventura on Aafrikale kõige lähemal olev Kanaari saar. Saare kõige lähemas punktis Aafrikale on vahemaa vaid 100 km ja seal asub kalju serval, mägede taga, justnagu jumalast hüljatud kohas Faro de la Entallada majakas. See on üsna uhke hoone, ääristatud valge kiviaiaga ja paistab kaugele silma. Tulenevalt asukohast mäe tipus ja ookeani kaldal, on seal loomulikult taas tohutult tuuline, nii et tänasel, vähese tuulega ilmal, tahtis seal tuul telefoni käest rebida, nii et pildi tegemiseks tuleb telefoni ikkagi kahe käega hoida. Seal samas järskudel kaljuservadel oli äkki näha väikest liikumist - keset kaljusid ronisid kitsed! Seal on ainult kivid, ei ole põõsaid või rohtu - mida nad sealt süüa leiavad, kuidas nad sinna üles ronivad ja kuidas nad sealt alla ei kuku?
Majakale lähim kaluriküla on Las Playitas, mida ühendab teise lähima küla, Altavistaga (nagu ammu enne Googlit otsingumootori nimi oli) korralik ratta tee ja nagu hiljem märkasime, siis on seal ka korralik golfi väljak, mis esimese hooga kuskilt silma ei paista. See on väike kivise rannaga küla, kus muuli otsas loobivad mehed lanti, uniselt loksuva mere kaldal on väike veelgi unisem rannapromenaad, kus teisipäeva õhtul midagi avatud ei ole ja vaid üksikud inimesed jalutavad siin-seal õhtu hämaruses. Valged, helsiniste raamidega majad tekitavad tunde nagu oleksime sattunud kuhugi Kreeka saarele. Leidsime ka ühe külarestorani, millest ilma kaardita oleks me rahuliku südamega mööda käinud - see asus kõrvaltänaval ja kuigi uks oli avatud, paistis esmalt vaid baarilett paari inimesega. Kui sisse astusin ja küsisin söögi kohta, tahtis naeratav teenindaja mind kohe söögisaali juhatada, kus olime tol hetkel ainsad kliendid. Tavapäraselt ma pigem pelgaks selliseid söögikohti, et aga Google kommentaarid olid positiivsed ja hinnang 4,3 viie palli süsteemis ning selgelt on see restoran pigem rohkem kohalikumale (turistile) ja seetõttu autentne, siis julgesin sinna siiski minna.
El Poril on kalarestoran, kus saab ka muidugi liha, aga üldises plaanis Kanaaridele omast toitu. Ja tõesti - pettuma me ei pidanud. Kaheksajalg polnud lastud kummiks nagu nii mõnelgi muul pool oleme kohanud, vaid oli värske ja kergelt vetruv nagu ta olema peab. Frititud kalmaarid olid hõrgud ja mahlased ning nii värskeid frii kartuleid pole ma ammu saanud. Kui muidu läheb restoranis 2-käiguline õhtusöök, kus eelroogi oleme omavahel jaganud, nelja täiskasvanu ja kahe lapse peale pigem 120 euro kanti ning kolme täiskasvanu ja kahe lapse peale 100 euro juurde, siis tänane arve oli küla kalarestoranis meeldivalt 77 eurot samas seltskonnas.
Kuigi olen hispaania keelt vaid vahelduva eduga Duolingos toksinud, siis on see ilmselt piisav oma konarlikkuses, et väiksemates kohtades, kus teenindajad inglise keelt eriti ei räägi, olenemata inglise keelse menüü olemasolust - ja ka siin tasub vahel vaadata hispaania keeles üle, sest teinekord on tõlked veidrad või on hispaania keelne menüü detailirohkem - olen saanud hakkama söökide tellimisega hispaania keeles, vastates isegi mõningatele teenindaja lisaküsimustele. See keeleosakonna on küll väga konarlik ja viisakusväljendid puuduvad, kuid veidral kombel see keeleoskus isegi nii toimib, et saab elementaarsed ja lihtsad asjad tellitud ning menüüst ka aru. Tegelikult olen enda üle päris uhke, et kuigi vähene, on mingi väike keeleoskus siiski olemas.
M võttis päeva lühidalt videos kokku: https://youtu.be/GNEFx-3oj4o?feature=shared
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar