Koduveini veinitegu

Täitsa uskumatu, kuidas ma ei ole oma blogisse mitte midagi seni kirjutanud veiniteost. Sel aastal, kui juba teistkordne koduveini tegu käsil, vaatasin blogisse ja imestasin, miks ma eelmisel aastal üles polnud täheldanud, kuidas see asjatoimetus käis, et oleks sel korral šnitti võtta. Tundub, et ma pole oma eelmise aasta veast ka kuigivõrd õppinud, sest selle aasta esimene veinitegu on juba ka pudeldatud ja sildistatud, teine alles mulksub omasoodu ja peaks ka peagi valmis saama. Aga kus viga näed laita, seal tule ja aita, nagu vanasõnagi ütleb. Niisiis.

Eelmisel aastal tabas Hiiumaal meie aeda tõsine alõtša uputus, nagu ka aasta varem. Ma olin vaikselt juba mõnda aega kibelenud koduveini tegemist proovida, seda enam, et teadsin vanematel olevat kuskil ühe klaaspudeli niisama sesivat koos mulksutajaga. Vanasti tegi ema koduveini ja mulle nii meeldis vaadata, kuidas mullid muudkui mulksti ja mulksti mulksutajat läbisid.

Ma ei ole olnud ise suurem asi Eestimaise marjaveini fanatt, kui päris ausalt üles tunnistada. Minu kõige esimene veinikogemus üldse, mida mäletan, on seotud Põltsamaa Õunaveiniga üsna ammu. Kui seda sai proovitud väikese lonksuga, ei saanud ma kuidagi aru, miks täiskasvanud veini joovad – mulle ta ei maitsenud. Järgmiseks veinikatsetuseks sai teismelisena ära proovitud Manastõrskaja Izba, mida Lasnamäe keldripoodides igal pool kolmes eri sordis leidus üsna taskukohase hinnaga. Tõepoolest, õudne. Maitseelamusega pole sel joogil küll miskit pistmist. Lisaks meenub kuskilt mälusoppidest lapsepõlves kuuldud täiskasvanute kommentaarid justkui koduveini väga ei hinnatud ja selle maitse pigem veider kui hea oli. Nii ma siis koduveinist suurt palju ei pidanudki, kuigi katsetuse kihvatus oli sees ikkagi.

Paar aastat tagasi uuris L õunamahlade kohta kellel palju üle on ja pani toanurgas õunaveini käima. Kuigi tema veini sain maitsta vaid keeleotsa täie, siis selle maitse oli üle ootuste hea. Samal aastal oli õunu ikka südamest palju (saime sellest õunamahla kogusest ka kogu oma pulmalaua morsid), nii et mahla tegime M-ga sügisel praktiliselt iga nädalavahetus, millele lisandus mahla maalt linna transportimine, siis kuumutamine ja pudeldamine. Kokkuvõttes olid õhtud sisustatud nädalate kaupa, aga kodune õunamahl on igatahes kõikvõimalikest siirupitest etem ja hea janu korral või toidu kõrvale mekkida.

Ühe osa sellest õunamahlast pistsin ka maalt üles leitud vanasse puhtaks küüritud õllepunsusse siidriks tiksuma. Tol ajal olin ma alles koduse alkoholi meisterdamisega niivõrd võhik, et Interneti foorumitest loetud kommentaarid mind pigem ära ehmatasid kui proovima julgustasid. Nii ei julgenud ma siidrisse kuigi palju suhkrut lisada, sest mahl oli ise suhteliselt magus, ent mul polnud aimugi, et käärimisprotsessis suhkur magusest ei anna, vaid sootuks tulevase alkoholi kangust mõjutab. Ühesõnaga siider tiksus omaette tempos punsus 3 kuu asemel umbes aasta, enne kui valmis sai ja ilusaks selgeks tõmbas, aga tulemus jäi üsna kuiv ja niisama õhtuseks mekkimiseks ta kuigivõrd ei maitse. Samas liha selles marineerida või muid väljundeid leida ilmselt tasuks. Pealegi on seda ligi 20 liitrit ikka veel punsus rõhu all alles.

Kui alõtša uputus meid eelmisel aastal taas tabas, siis minu varasemad eksperimenteerimised alõtsaga näitasid, et see mari on huvitav väljakutse toimetamiseks. R rääkis just umbes samal ajal, kuidas ta mustikaveini teeb, nii polnudki mõtet kaugelt otsida, mida alõtšadega seekord pihta hakata. Lasin vanematel maalt ära tuua väiksema veinipudeli koos mulksutajaga, puhastasin alõtšad kividest ja panin ämbrisse käärima. Mingil hetkel sai marjad läbi marli kuivaks pigistatud ja vedelik koos suhkru ja viljalihaga veinipudelisse ümber valatud ning mulksuma pandud. Mis järjekorras ja kuidas asjad käisid, enam täpselt ei mäletagi. Küll aga mäletan emotsiooni, kui plastiliiniga õhukindlaks muudetud mulksutist esimene mull välja pigistatud sai ja see oli võimas.

Umbes samal ajal lugesin ma läbi ka Koduveini aabitsa, kus mõned päris asjalikud näpunäited ja taust lahti seletatud on. Vist sealt või kusagilt Interneti avarustest sain ka teadmise, et kui marju veiniteoks napib, siis võib lisada juurde selle võrra rosinaid poole väiksemas koguses. Nii sai teise veinipudelisse pandud alõtšad pooleks rosinatega. Lõpuks valmis meil üks laadung kuivemat valget ja teine dessertveini moodi roosat veini.

Eelmise aasta veiniteost innustust saanuna olin ma üpris rõõmus, kui selgus, et sel aastal on kirsse puu peal priipärast. Eelmise aasta kirsimoosi oli veel veidi järgi ning ploomimoosi alles veel üsna mitmed purgid, nii et pigem ikka kirsid veiniks, milleks muuks.

Kaks päeva istusin diivanil ja puhastasin kirsse kividest. Kirsside puhastamisega on see väike probleem, et mahl kipub laiali pritsima ning need plekid ei taha naljalt maha tulla riietelt. Mõned aastad tagasi olen katsetanud igasugust kodukeemiat kirsimahla pisikeste plekkide eemaldamiseks, aga kui plekid on ka näiliselt jalga lasknud, on nad kuidagi imeväel mõne aja pärast osaliselt tagasi ilmunud. Kuniks hakkasin tegelema GNLD-ga ja avastasin, et enamuse kirsimahla plekkidest olen saanud lõplikult eemaldada Super 10 ja G1 abil, kui plekid pole korralikult riietesse ära kuivanud. Sellegipoolest on paar köögirätikut edaspidiseks kaltsuks läinud.

Kuna eelmise aasta veini tegemise protseduur päris meelde ei tulnud, otsustasin sel aastal toimetada täpselt veini stardipakis oleva juhendi järgi. Nii valmis ka 21 pudelit kauni tumepunase tooniga kirsiveini, mille maitset ma ei oska kuidagi iseloomustada: liiga magus ta pole, kuiv samuti mitte.

Ema telefoneeris mõnda aega tagasi suvel ning kurtis, et tal sel aastal valge sõstra põõsas on marju üpris täis, kuid ühtki head ideed, mida nendega peale hakata, pole. Uurisin veidi asja Internetist: väidetavalt pidi valge sõstar olema kõige ligilähedasem veinimari valgele viinamarjale ning sellest pidi tulema suurepärane vein. Mõeldud, tehtud. Sõstrad läbi hakkliha masina aetud ning pudelisse käärima pandud vastavalt stardipaki juhendile. Valge sõstra-rosina vein aga alles mulksub vaikselt magamistoas ja selle mekkimine ning pudeldamine on alles ees. Kui need tulemused ka ükskord käes, siis püüan meeles pidada endalegi teadmiseks siia ka üles märkida, milline resultaat seekord pudelisse sai.

Muide, kui esimene suurem trend oli leiba kodus küpsetada ja viimasel ajal paljud tuttavad on veini/siidrit/koduõlut tegema hakanud, siis tundub, et uueks trendiks on saamas kodune juustutegu, millesse ma esimese hetkega kerge skepsisega suhtun, eriti arvestades keskküttega korteri igasuguseid ruumide ja temperatuuride kitsaid võimalusi. Aga kes teab, ehk proovin isegi millalgi ära, sest ka veiniteol on temperatuurid olulised, kuid tänapäevaste vahenditega saab õnneks hakkama ka keskküttega korteris.

Proosit!

Eesti top 50 restorani

Kunagi, kui Naisteklubi oma tegevust alustas (tookord oli lihtsalt idee sõbrannadega omavahel kokku saada ja minna kuhugi sööma, kus pole käidud, millest kasvas välja regulaarne, juba mitu aastat kestnud ürituste sari), siis mõtlesin, et peaks blogima kõikide nende kohtade osas, kus söömas on käidud, siis endalgi hiljem hea meenutada ja külastada mõnda unustusse vajunud kohta taas. Suuresti mõtteks see kahjuks jäigi ja emotsioonid on kirja saanud vaid mõne üksiku koha osas. 

Kui on mõte kuhugi välja sööma minna, siis on minu teejuhiks olnud siiani viimasel ajal Eesti 50 parima söögikoha leht. Mis muidugi ei tähenda, et külastaksin kohti vaid selles nimekirjas ja muud uued või vanad kohad jäävad avastamata. Küll aga olen üllatusega avastanud, et enne selle aasta nimekirja tekkimist, olin sealt nii mõndagi kohta varem külastanud ja kogemusega ka rahule jäänud.

Võtan selle aasta nimekirja läbi tähestiku järjekorras, kus käidud on ja püüan panna kirja ka mõned meenuvad emotsioonid:

Chedi – mõnus kvaliteettoiduga restoran, õdusa atmosfääriga ja hea söögiga. Kellele aasiapärased maitsed vähegi peale lähevad, julgen soovitada. Küll aga ei tohiks keegi seal oodata tuttavlikku hiinakalaadse kiirsöögikoha Chopsticksi ega Mandarini vms koha maitseid või lõhnu. Koht on täielikult restorani standardis ja sinna võib vabalt viia nii uhked väliskülalised kui pereliikmed mõne tähtsa sündmuse puhul. Kui hotellinduses töötasin, siis õppisin selgeks mõned väiksed kiiksud, millest enne midagi arvata ei osanud: söögikoha wc järgi saad sa hinnata koha tegelikku puhtust ja kvaliteeti. Chedi wc on igatahes külastamist täiesti väärt.

City Marina – koht, kuhu olen tahtnud minna juba mitu suve järjest, sest talvel on see minu teada suletud. Jutud City Marina atmosfäärist ja kalaroogade maitsetest on jõudnud mu kõrvu ammu enne seda, kui ma adusin, mis kohaga tegu on ja kus see asub. Me polnud M-i  ja R-i jube kaua näinud ning ühise vaba suvise õhtu veetmiseks kuhugi sööma minemisega, tundus City Marina olevat just õige koht, mida ka lisaks minule M väga ära katsetada tahtis. Admiraliteedi basseini ääres, Tallinna kesklinnas vaatega jahisadamale, istudes avatud seintega ruumis justkui terrassil, on tunne, nagu polekski koduses Tallinnas, vaid sootuks kuskil Vahemereäärses restoranis. Ka toidus ei pidanud me pettuma, vaid teenindus oli veidi kentsakas ja koha kvaliteediootustele mitte vastav. Napilt enne meie lahkumist asusid ruuminurka musitseerima ka kaks meesterhavast, nii et elava muusikaga veini nautimiseks soojal suveõhtul paremat kohta ei oskagi tahta. Atmosfäär on rohkem pidulikuma rannakohviku kui valge laudlinaga restorani oma.

Crepp – eelmisel suvel hakkas Võrus paduvihma sadama ning meile A-ga tundus, et vihmasajus söögikoha otsimine pole kuigi mõistlik tegevus, liiatigi pidime me asuma teele Tallinna poole, sest oli ikkagi kesknädal. Tartus jalasirutuspausi planeerides otsustasime ka kergelt õhtustada. Kuna ma Tartus olen suhteliselt võhik, pärisin Facebooki kaudu soovitusi, kuhu keha kinnitama minna ja Crepp oli üks esimesi kohti, mida soovitati. Mõeldud, tehtud. Ja kahetsea ei pidanud. Prantsuse pannkoogi stiilis väike hubane kohvik Tartu vanalinnas, söögi osas meenutab seda Tallinnas asuv Köleri  2, kuid pannukad on Tartus paremad ja õhkkond boheemlaslik.

F-hoone – kõik ainult rääkisid sellest, nii et esimene kord, kui tehti (tänaseks endiste) kolleegide poolt ettepanek Baieri keldrist koos sinna siirduda, siis hoolimata mu villis jalgadest, olin valmis kesklinna teisest otsast F-hoonesse siiski jala minema, osa teed kingad käes. Esimese hooga tundub koht uudne, sest ruumid on suured, kalamajalikult boheemlaslikud ja kõrgete lagedega, kus sisekujundus on retrolikult trendikas ja üheski asjas pole järgitud piinlikku puhast joont ja detailide ühtemoodi olekut. Mida erinevam, seda vägevam. Kujutasin enne ette, et F-hoone on midagi Boheemi sarnast, kuid Boheem on oluliselt puhtama ja peenema stiiliga. Menüü pole küll väga kirev, kuid toiduhinnad taskukohasemad võrreldes vanalinna baaridega. Ja olgem ausad, ka Baieri keldriga võrreldes olid hinnad F-hoones ikka ca 2 korda soodsamad, nii et kontrast ühe õhtu jooksul oli suur. Tänaseks olen F-hoones käinud väga mitu korda ja kuidagi hakkab see koht vaikselt ära viskama. Teeninduse tasemest pole seal mõtet rääkida, aga ega koht restorani nime väärigi nig vanasse tehasehoonesse einestama tulles vast restoraniteenindust ei ootagi. Mõneks korraks käimiseks on koht muidugi põnev, kuid lemmikuks ta mul ikkagi ei saanud.

Komeet – mõnus kohvik hea vaatega, mugava asukohaga kesklinnas, kus serveeritakse suurepäraseid kooke ja väga kreemist cafe latet. Tihtipeale on Komeet üsna täis, nii et lauda sinna saada õhtusel ajal ilma broneeringuta on üsna keeruline. Ühel korral on mul õnnestunud seal istuda vahetult peale avamist tööpäeva hommikul koos emaga ja mõnusamat kohvitamist vist mul polegi olnud, sest koht oli praktiliselt tühi, polnud segavat suminat ümberringi ja hoolimata väljas kallavast vihmast tundus päev kuidagi päikseline (mis võib olla seotud ka kohvitamisele eelnenud emotsionaalse vedamisega). Igatahes, Anni Arro koogid on maitsvad, nii et Komeeti võib julgelt külastada mõnusa aja parajaks tegemise kohvikuna küll. Kui Haapsallu sattuda, siis saab samalaadseid kooke ja sööke nii Müüriääre kohvikus kui Epp-Maria Kokamäe galerii II korrusel asuvas Anni kohvikus.

Leib – kunagi aastaid tagasi korraldasin ühe organisatsiooni paarikümne inimesega jõuluürituse Šoti klubi ruumides. Juba siis jäi mulle meelde selle koha mõnus hõng ja imeline sisehoov, mida restoranini jõudmiseks üle lume läbida tuli, vanalinna keskaegsete müüride vahel. Olgugi, et vanalinnas, tundub koht kuidagi reaalsusest täiesti äralõogatuna. Nii et kui sinna asus toimetama Leib resto ja aed, oli hädavajalik uus külaskäik sinna ette võtta. Ma arvan, et kõige põhjalikum joogikaart ja veinivalik, mida ma seni restoranides kohanud olen, on just Leivas. Ja seni kõige paremini valmistatud maksa olen ma saanud samuti seal. Rääkimata teenindajate püüdlikkusest ja omanike hoolivast klientidega suhtlemisest. Kontseptsioonina on huvitav ka fakt, et sarnaselt Itaaliale on ka Leivas lõuna ja õhtusöögi vahelisel ajal võimalik saada vaid kitsendatud menüü valikut, kuid ka see oli maitsev, nii et julgesin sinna viia ka oma lähemad pereliikmed. Tallinnas kindlasti üks kohti, kuhu läheksin meeleldi alati tagasi.

Lucca – esimest korda pidin Tabasalu piiril asuvasse eemalt pisikesena paistvasse teeäärsesse restorani sattuma umbes 5 aastat tagasi, kuid restorani ukse ees otsustasime kannapöörde teha ja hoopis Tabasalus asuvasse Osman Kebab Grilli minna, kuigi Osmanist peaaegu üle tee asub teine suurepärane, ent veidi kallim, söögikoht Babyback, kus olen ka korduvalt käiud. Tol korral mulle lihtsalt tundus, et teksad ja lihtne pluus pole Lucca valgete laudlinade jaoks piisavalt pidulikud. Nüüd hiljuti õnnestus mul Luccas koos A-ga siiski ära käia ühel tööpäeva õhtul, kui restoran oli meie saabudes pooltühi, ent täitus rahvaga kiiresti. Korralik restoran valgete laudlinadega, mida kahjuks nii harva viimasel ajal kohtab. 

Mahedik – ühel sügisesel nädalavahetusel otsisime M-ga mõnusaid kohti Pärnus, kus nautida hommikusööki ja nii sattusime me ka Mahedikku, millest olen blogisvarem veidi kirjutanud. Hubane ja mõnus ökotooteid viljelev kohvik, kus menüüs on võibolla mujal veidi tavapäratud eestimaised söögid. Igal juhul väga mõnus vaheldus tavapärasele pubi ja kohviku toidule.

Moon – oli aasta 2010 kevad ja ma olin värskelt töötuks jäänud. Mu kallis sõbranna plaanis parajasti Eestimaa mulla jalgadelt pühkida ja maailma avastama minna. Nii me siis kahekesi istusime Moonis ning rääkisime tema maailma vallutamise plaanidest, kuhu üliväikeses osas ka ise kaasatud olin. Vahetult enne Mooni minekut kõigest mõni päev varem olin saanud ühel töökonkursil, mida nii väga võita ihkasin, lõppvooru. Moonis tervitas mind aga kõrvallaua taga sama naisterahvas, kes tol konkursil mind intervjueerinud oli. Selline soe, positiivseid ootuseid täis tunne seob mind Mooniga. Tol korral seda töökohta ma küll ei saanud, ent saadud positiivne tagasiside konkursile jättis kõigest ikkagi heleda tähe mu taevasse. Ja kui ma asunuks tol korral tööle sinna asutusse, kuhu kandideerisin, poleks olnud minu osalust rahvaloendusel ja kes teab, kuidas üldse tänane päev võinuks välja näha, nii et tegelikult olen ma õnnelik, et kõik nii kujunes, nagu läinud on. Moonis olen ma käinud õige mitu korda ja emotsioone on sinna maha jäänud mitmeid. Kõik positiivsed. Viimati veetsime seal ühe õdusa lõuna kallite (endiste) kolleegidega sünnipäevi tähistades, mis ilmselt oligi üks viimaseid koosistumisi, kus olime korraga kõik. Moon on justkui hästi peidetud saladus, et ta asukoht otseselt eemalt silma ei hakka, kuid alati on see puupüsti rahvast täis. Söögid, eriti part, on seal samuti suussulavad ja teenindus selline, kuhu alati tippi jätan. Moon on kuidagi isiklik ja personaalne. 

OKO – mere ääres asuv maaliline idüll. OKOsse olen tahtnud korduvalt minna, aga pole kas olnud õiget seltskonda, vaba lauda või aega, sest OKO asub Kaberneemes ja sinna sõitmiseks peab planeerima aega. Kui paar nädalat tagasi poolakad (ja üks rumeenlane, aga kutsun neid ikkagi oma poolakateks) külas käisid, siis mõtlesime M-ga kuhu neid viia õhtust sööma sellisesse kohta, mis oleks veidi eriline. Me arvasime, et nad kolavad vanalinna kitsaste tänavate vahel või shoppavad kusagil kaubanduskeskuses, aga meie üllatuseks viitsid nad sootuks aega Pirita rannas, sest Poolal on nii vähe merepiiri ja nad kõik elavad sisemaal... ning siis mul turgatas, et OKO võiks olla poolakate jaoks elamus omaette, lisaks jääb see peaaegu õigesse suunda (Kaberneeme on ju pigem Pirita kui mustamäe suunal) ja annab ka mulle endale põhjuse seal ära käia, kuigi M oli korra varem sinna sattunud ja temagi kiitis. Broneerisin laua (see on OKO puhul rohkem kui hädavajalik, olenemata nädalapäevast), uurisin koera kaasa võetavuse lubatuse kohta ning asusimegi teele. 

OKO on väike laudvoodriga armas mereäärne restoran, mille kõrval lasub väikene sadamakai, mille külge köidetud väikesed kaatrid, jahid ja kalapaadid. Sinna saabudes tervitas meid imeilus vikerkaar, mis algas merest ja kadus kuhugi pilvede vahele. Poolakad kilkasid kui väikesed lapsed, sest koht pakkus neile niivõrd suurt rõõmu ja tundus justkui muinasjutus. Lisaks oli koera (T on ikkagi 45 kg kaaluv šokolaadipruun labradoripoiss) kaasa võtmisega väike segadus, kuid teenindajad lahendasid selle niivõrd sujuvalt ja meie jaoks ideaalselt sobilikult, et teenisid sellega suuremad plusspunktid. Ei ole just palju söögikohti, kuhu sa võid minna kogu perega, sh lemmikloomaga, kes pole just väiksemate killast, aga kes end absoluutselt vaikselt ja viisakalt üleval peab, nii et enamus ta olemasolu ei märkagi. Mere ääres peab ju sööma kala ning kala oli OKOs hea. Kahtlemata lähen sinna tagasi, kui linnakärast eemalesaamise stressivaba idülli tahan.

Põhjaka – teadsin, et kuigi Põhjaka asub vanas mõisakompleksis, siis sellist uhkust ja pidulikkust seal pole. Interjäär on pigem veidi boheemlaslik, toidud mõnusalt eestimaised. Kõige kirkam mälestus meenub mulle hoopis aga sellest, kui kõhud olid juba mõnusasti täis söödud ja kaks autotäit naisi pidi kohe-kohe hakkama tagasi teele Tallinna poole. Ma arvan, et see oli meie esimene Naisteklubi ühine väljas söömine, kus me laudkonna peale alkoholi ei tellinudki, pealegi oli käik kesk nädalat. Väljas olid ilmad juba kergelt jahedaks läinud, aga loojuv päike sillerdas veel eemal olevate puulatvade vahelt. Põhjaka mõisakompleksi ääristas vastvalminud mahlakate kaunadega hernepõld. Kuigi kõht oli äsja täis söödud, tuli natuke herneid peale maiustada, enne kui kodutee jalge alla võtsime. Täpselt nagu lapsepõlves.  

Rucola – sisuliselt on Rucola mulle kodurestoran ehk teisisõnu kodule kõige lähemal asuv korralik söögikoht ja seetõttu olen seal käinud päris mitmel korral nii lõuna ajal kui õhtul juttu ajamas. Ja seda läbi mitme aasta. Pastad on Rucolas head ja tõeliselt maitsvad, kuid portsud minu jaoks alati liiga suured. Rucolas on ka väga mõnus väike poeke kõrval, kust olen saanud seni asju, mida mujalt tuleb tikutulega otsida, näiteks täidetud teokarpide tegemiseks vajaminevaid peopesa suuruseid teokarbikujulisi makarone, mida siis mõnusa hakklihatäidisega ahju pista ja külalistele serveerida. Suvisel ajal on Rucola terrass alati täis, sest ega siinkandis päikselise ilusa ilmaga kuskil mujal õues oma lõunasööki polegi väga nautida.

Senso – võibolla teen nüüd Sensole natuke liiga, sest minu söögikogemus seal on olnud eelkõige lõunasel ajal või seoses koolituste/konverentside lõunapausidega. Toidu kvaliteedi üle nuriseda tõesti ei saa, aga atmosfäär on selline rohkem bistroolik kui kõrgklassi restorani oma. Samas, peabki sealt ootama üldse ülišikki kohta?

Truffe – eelmise aasta varasügisel pakkisin taas oma koti ja asusin mööda Eestimaad sõitma tööasjus. Jaotasime Eestimaa tükkideks ja leppisime kokku igaühele oma tükikese, mida väisata. Lõuna-Eesti jaoks sai meie staabiks Tartu, kus ööbisime, hommikuti üksteisest lahkusime ja pika ning väsitava päeva lõpuks taas kokku saime. Nii otsisime me ühel õhtul korralikku söögikohta Tartu kesklinnas, kus tekkinud pingelangust välja lasta ja tunda mõnusat rammestust eriti väsitavast päevast. Mina Tartut ja tema võlusid ei tunne, seega otsustasin järgida sõbranna soovitust ja nii me sattusimegi Truffe. Kuni parimate restoranide lehele sattumiseni polnud mul tegelikult aimugi, et tegemist oli üldiselt väärtustatud söögikohaga, kuigi toidu serveering oli ahvatlev ja söök ise imemaitsev. Ilmselt üks mõnudest lisaks heale seltskonnale oli ka suurepärane istekoht otse akna all. Ja olgem ausad, teenindajal polnud ka meiega lihtne, arvestades meie kõikvõimalikke erisoove ja lõputuid küsimusi menüüvaliku kohta, millega neiuke kenasti hakkama sai.

Villa Thai – minu suhe Villa Thaiga on tegelikult aastate tagune ja emotsionaalne. Meil oli peres kokkulepe, et iga suurema kooliastme lõpu puhul viivad vanemad terve pere kuhugi korralikku restorani sööma. Keskkooli lõpetades teadsin ma küll hulganisti pubisid ja baare Tallinna vanalinnas, kuid minu teadmised korralike restoranide osas olid äärmiselt piiratud. Üks koht, mis aga ammu silma oli jäänud sellest pidevalt tänaval möödudes, oli Villa Thai, kus otsustasimegi minu keskkooli lõpetamist tähistada. Kogemus oli täielikult eksootiline, seda eriti, arvestades, et meie pere polnud siis veel kuigi palju aasiapäraste toitudega kokku puutunud ja maitsemeeled olid ka muude üldlevinud maitseainete poolt rikkumata. Emotsioon oli igatahes võimas ja meeldejääv. Kuigi aastad on möödunud, pole ma sinna peale seda ühte korda rohkem jõudnud. Ja nii vaatangi ma seda kohta iga kord igatseva pilguga, kui sellest juhuslikult mööduma satun, lubadusega sinna kunagi taas tagasi minna.

Mul on hea meel, et mul on olnud nii palju võimalusi külastada häid ja väärtuslikke söögikohti. Endalegi üllatusena olen nimistust kokku häid maitseid mekkinud 15 kohas. See aga tähendab, et suurem osa on veel läbi käimata ja osa suurepäraseid maitseelamusi veel ees ootamas. Lähme sööma?

Sidrun!

Puhkuse ajal sai katsetatud igasuguseid uusi retsepte, nagu viimased 7 kuud juba kombeks on olnud. Kuna ämmal kasvas peenral uhke estragonipuhmas ja juulikuises Oma Maitses ilutses koduse tarhuni retsept, siis sai ka see ära katsetatud. Kuna retsept sisaldab ohtralt sidruneid, tellisin neid poest südamest. Ja hiljem nuputasin hoolega, mida nende kõikide sidrunitega pihta hakata. Kuna olen täpselt sama sidruni probleemi ees olnud ka varem, siis sedakorda otsustasin leitud retseptid blogisse kirja panna, et tulevikus ei peaks jälle nullist pihtsa otsima hakkama.

Kodune tarhun. Pilt on Oma Maitse juuli 2012 ajakirjast, kuna ma ei näinud mingit mõtet hakata retsepti ümber toksima ja samas on seda hea kunagi tulevikus veelkord kasutada. Päris poe tarhuni moodi see muidugi ei maitse, kuid suvepäeval värskendava kodulimonaadi moodi küll ja väga hea vaheldus tavapärasele morsile. Poolest liitrist estragonisiirupist saab umbes 2-2,5 liitrit kodust tarhuni, siis ei ole liiga läägelt magus. Ja poes müüdav Gutta sidrunimahl on sellise joogi jaoks liiga läägelt magus. Kui retseptis on kirjas, et kasutada tuleb sidurni mahla, siis olgu see ikka õigetest sidrunitest.







Peale tarhuni ära katsetamist ilutses mul kapi peal aga 6 ilusat suurt sidrunit. Oma aed on suvel selles mõttes hea, et vaatad õue ja mõte hakkab kohe tööle, mida kõike teha saaks kapis oleva tooraine ja peenra pealt korjatavaga. Juuni kuu Oma Maitses on üks päris mõnus lihamarinaad (Rakvere grillitud ürdisteigid), mida olen erinevate peenralt saadud värskete ürtidega nüüd mitu korda katsetanud. Ka meespere sööb ka kiidab. Selles retseptis aga sidruniga üle pingutada ei tasu, muidu tapab liha hõrgu maitse ära, kuid parajas koguses värsket sidrunimahla teeb liha pehmeks ja suus lausa sulavaks. Ja võin julgelt öelda, et sobib see marinaad kohe igasugustele sealiha lõikudele, mis aga käepärast on.

Ikkagi oli mul endiselt sidruneid veel liiga palju järel ja ega värsked viljad kapi peal just nädalate kaupa seisa. Esimene neist oli juba pehmeks läinud ja leidis oma otsa kompostihunnikus. Muidu võiks ju ülearuste sidrunitega margariitat valmistada, kuid tekiilat käepärast polnud ja pigem oli soov midagi söögipoolist siiski meisterdada. Lõpuks leidsin netist 2 meeltmööda käivat retsepti, kuhu tõesti väga palju sidruneid vaja läks: valisin Delia Smithi sidrunikoogi ja M poolt soovitatud (siirad tänud siinkohal!) märksõnaga lemon curd leitud retsepti Lemon Curd Tart vahel. Kuna viimane tundus veidi rohkem väljakutset esitav ja põnevam, siis sai otsustatud selle kasuks. Ausalt öeldes tundub retsept oluliselt keerulisem, kui see tegelikult on, nii et tasub proovida julgesti. Sidrunikreemi maitse on igatahes seda jantimist täiesti väärt, nii et saunaseltskond sõi ja kiitis.

Kui sidruneid üle on, võib igatahes eelolevaid retsepte katsetada küll julgesti.

Puhkus: checked!

Selleaastane puhkus ei olnud päris plaanipärane. Selles mõttes, et asunud alles juuni alguses uude kohta tööle, ei julgenud kohe sealt puhkust küsida, kuigi viimane pikem puhkus oli augustis ja sellest on peaaegu aasta möödas. Siiski-siiski, nagu rahvasuugi ütleb, et küsija suu pihta ei lööda ja nii ma läksingi, nädalane puhkuseavaldus näppus, juhi juurde jutule.

Olgugi, et puhkus oli vaid nädalake, tundus see oluliselt pikem, sest oli ka üsna tegus:
Hiiumaa Kammermuusika päevade raames kontserdil käidud
Kõpu tuletorni ronitud
Vastvalminud trepp (oi, kui ilus!) puidukaitsevahendiga üle võõbatud
Hoolimata tihedast äikesevihma külalisest päikeserandid põletatud
Ühe lemmikautori, Sophie Kinsella raamat "Twenties Girl" lõpuni loetud
Vihmaste ilmade tõttu alustatud jakk peaaegu valmis heegeldatud (kui ainult varrukad on puudu, siis on ju peaaegu valmis, eks?)
Iga päev korralikult süüa tehtud Oma Maitse juuni ja juuli retseptide järgi
5 kooki küpsetatud (ja ära söödud, küll mitte üksi)
4 korda rattaga sõitmas käidud, iga kord tempokamalt ja kiiremini
3 korda saunatatud, sellest korra tugevate lainetega merel olevas tünnisaunas, mis oli äärmiselt mõnna, hoolimata loksutamisest
2 peret külalisi võõrustatud
1 nädal puhatud

Loodetavasti ei jäänud nüüd midagi olulist nimekirjast välja. Igatahes püüdsin võtta puhkusest viimast.

Võlast vabaks

Ma arvan, et sellest on möödas umbes aastapäevad või veidi enam, kui internetipangas ringi kolades avastasin ühe lepingu, mille olemasolu olin sootuks unustanud. Käendasin väga hea sõbranna õppelaenu aastaid tagasi ja kuna see käendus mul esiekraanil ei vilksatanud kordagi, maksetega sõbrannal raskusi polnud, siis ei andnud mulle ka ükski kuklasagar märku, et käendus kunagi tehtud oli.

Üsna veidi peale käenduse meelde tulemist sain sõbrannalt tänusõnumi, et olin ta käendaja ja ta on oma kohustuse panga ees tasunud. Ma ei ole kindel, et ma midagi sellele sõnumile vastasin, kuid südame alt tegi soojaks see sms küll. Just selle poole pealt, et olin aidanud kaasa kellegi, kellest hoolin, unistuse täitumisele.

Minu enda õppelaen koos käendajatega oli aga igakordsel sisselogimisel veebipanka kohe esilehel olemas. Nii ei saanud see kordagi meelest minna. Lisaks maksetele.

Jupp aega tagasi vaatasin enda õppelaenu tagasimakse graafikut ja kuigi summa polnud suur, oli mul ikkagi tunne, et see laen ei saa kunagi makstud ja tähtaeg on mägede taga. Sel nädalal tegin oma õppelaenu viimase makse. Nüüd on see lõplikult läbi.

Eestlasele vist ei ole päris omane väljendada oma rõõmu ega tänada kedagi. See tunne on kuidagi imelik: kas sõnad saavad õiged ja kuidas ma seda kõike üldse ütlen, et see ei tunduks peale surutud või kuidagi tehislik.

Väriseva käega toksisin smsi valmis ka oma laenu käendajatele, et neid tänada aastate eest antud usalduse pärast. Ja siis avastasin, et neist ühe telefoni numbrit ma enam ei teagi. Meie rajad on juba väga ammu erinevaid suundu pidi kulgenud. Veidi Googeldamist ning telefoni number oligi käes, kuigi ma pole päris kindel selle kehtivuses. Sellegipoolest, mis mul kaotada on tänusõnumit saates? Halvimal juhul jõuab see kellegi võõra telefoni. Parimal juhul paneb see ehk õige saaja naeratama. Ja see ongi ju eesmärk.

See on veider, kuidas elu kulgeb endamisi ja kuidas kunagi ammu tehtud justkui väike otsus panna kuhugi oma allkiri, võib kellegi teise elu nii palju mõjutada, et peaaegu 9 aastat hiljem on see väike žest saajal ikka veel meeles ja sa oled tema jaoks kuidagi kogu see aeg eriliselt veidi tähtis olnud.

Aitäh usalduse ja usu eest minusse.

Aeg aega hinnata

Teatud mõttes jäi aeg minu jaoks seisma umbes 2 aastat tagasi, kui oma eelmisest töökohast lahkusin. Tulin koju ja võtsin käekella käe pealt ära. Esimese hooga polnudki justkui kella vaja käele tagasi panna, sest töötu ei pea nii väga kuhugi ju kiirustama minuti pealt. Ja nii jäi käekell kapiservale seisma.

Esimest korda üle kahe aasta tundsin eelmisel nädalal, et tahaks käekella uuesti käele panna. Ei, ajad ei ole läinud alles nüüd uuesti kiireks, et kella otseselt vaja võiks olla. Ma ütleks, et alles nüüd on mul tekkinud aega kella vaadata.

Võibolla on aja väärtustamine minu jaoks täna kokkuvõtte punkt. Peaaegu 2 aastat olen ma olnud oma praegusel töökohal ja see töö saab kohe otsa. Õigemini, pidanuks juba saama otsa aprilli lõpuga, aga ma ei olnud siis päriselt valmis veel lahkuma. Töö vajas tegemist.

Veidi enam kui aasta tagasi olin ma ise oma meeskond. Üksinda. Kohe-kohe oli algamas suure projekti üli tihe töölõik, mida ma siis veel ettegi ei kujutanud. Siis ma ei teadnud veel, et kohe-kohe on mu meeskond ligi 30 pealine. Et kohe-kohe on ees unetud ööd ja pikad päevad täis pead suitsema panevaid töötunde. Et kohe-kohe teen ma Eestimaale peale nii mitu tiiru, millest ma unes ka näha ei oska. Et kohe-kohe ripun ma enamike Eestimaa kortermajade trepikojas oma naeratusega. Et kohe-kohe tutvun ma inimestega, kelleta see kõik olnuks võimatu.

Täna olen ma taas üksi. Minu meeskond on lõpetanud oma töö ja pannud ukse enda selja tagant kinni. Mu meeskonnas oli inimesi, kes olid minu jaoks alustalad, millele toetuda raske kaadervärgi ülesehitamisel.

Ma olen uhke saavutatu üle. Võin südametunnistuse piinadeta täna tagasi vaadata ja öelda, et andsin endast parima. Ka siis, kui oli raske. Ka siis, kui homne päev polnud selge. Ka siis, kui tundus, et kõik on juba möödas. Ja ka siis, kui tuba oli täis lõkerdavat naeru. Ma olen uhke oma inimeste üle.

Mul on palju õppetunde, mida kaasa võtta. Hetki, mida sõnadesse valada ei ole võimalik. Pilte, mis jutustavad kogu loo sõnagi ütlemata. Emotsioone, mis murravad ja sütitavad. Inimesi, kellega tuldud läbi tulest ja veest. Aitäh, et tulite mu ellu!

Jah, nüüd on mul taas aega kella vaadata, enne kui panen ka enda järel ukse kinni ja asun toimetama uutel radadel.

Kevadiselt erakordselt lumine Eesti

Varssavist Tallinnasse sõidab vaid 12 tundi, nii et see on paras teekond päevaks ette võtta, kui sõitma hakata piisavalt varakult. Meie kodutee toimus pühapäeval, mis on Poolas riigipüha lihavõtete ajal. Seega on seal kinni kõik asutused, sh absoluutselt kõik toidupoed ja poolakad varuvad 2 päeva toitu ette, justkui oleks tulemas maailma lõpp. Enamus bensiinijaamu on siis küll avatud, ent paraku mitte kõik ja sellega me arvestada ei osanud.

Olime viimati tankinud Wroclawis ja selleks, et vältida teel Varssavisse taaskord 4-tunnist ummikut, valisime seekord suuna Konini peale ja sealt edasi mööda tasulist kiirteed Varssavisse. Tee läks tõeliselt kähku, osaliselt ilmselt ka sellepärast, et Poola teedel liikusid mõned autod, mille kannul oli praktiliselt võimatu püsida. Küll aga tähendas see omakorda, et enne Poola-Leedu piiri tuli meil uuesti tankida.

Olime pool hommikut mõelnud Statoili minekust, et sealt hommikuks midagi põhjalikumat hamba alla haarata, kui autos olev 1 võileib ja pähklid. Paraku pidime lahkuma hotellist enne hommikusööki, mis oli harukordselt hilja (kell 8), kuid arvestades selle hotelli kvaliteeti, usun, et me ei jäänud ka mitte millestki ilma. Paraku ei jäänud kümneid, et mitte öelda sau, kilomeetreid meie teele ühtki Statoili.

Ühel hetkel hakkas bensiinipaagi tuli põlema ja otsustasime, et lähme esimesse ettejuhtuvasse tanklasse, et me päris teepeale ei jääks. Paraku oli see tankla aga pühadeks suletud. Nibin-nabin venitasime välja ikkagi lõpuks paarkümmend kilomeetrit eemal olnud Statoili. Mis veel Statoili puutub, siis Eestis müüdavates kabanossides on sees üsna lühikesed ja peenikesed vorstid nagu ka Poolas. Kes aga Leedus Statoili satub ja kabanossi isu peale tuleb, soovitan soojalt: seal on vorstid suured, pikad ja jämedad, nii et saia on kabanossis vähem kui liha. Üsna haruldane.

Kui teel Poola oli Leedu lõuna ja Poola põhja osa kaetud lumega, siis tagasiteel oli see ilusasti ära sulanud. Kuigi ilm polnud just kevadine (päike vahel küll vihma vahele pilve tagant piilus kevadiselt eredalt, ent tuul oli kohati üsna tugev ja pigem sügis-talvine ka temperatuuri poolt), tundus õues siiski olevat kevadine. Lätis langes aga temperatuur nulli juurde ning hakkas lund sadama. Eestisse jõudes olid teed ja maa kaetud valge paksu lumega, liiklusmärkide küljes rippusid jääpurikad.

Veidi enam kui 12 tundi peale Varssavist sõidu alustamist olime kodus. Tegime vahepeal kiire peatuse Pärnus, et jalgu sirutada ning lumisest rannast päikselise ilmaga paar pilti teha. Pärnu oli sama hea kui olla kodus. Ja kodu on kõige parem koht maailmas.

Aitäh, A, et meile Wroclawit näitasid ja meie nädalavahetuse mõnusaks muutsid. Poleks arvanud, et selleks tuleb minna Austraaliasse, et poolakaga tuttavaks saada. A, kohtume suvel Eestis!

Peidetud pöialpoistega Wroclaw

A-ga on kohutavalt huvitav linnapeal käia. Ta on erialalt arhitekt ning see, mida ja kuidas ta oskab rääkida erinevatest hoonetest ning nende ajaloost või juhtumistest, on isegi mulle kui arhitetkuurivõõrale inimesele üsna huvitav.

Wroclawis on mõned aastatd tagasi restaureeritud üks kaubamaja, mis ka ajalooliselt kaubamajaks ehitatud on. Sel kaubamajal on kuldsed väiksed e-tähed külgede peal ning korruste vaheline ala kaunistatud nägude skulptuuridega. Kui too maja oli tellingutega kaetud selle renoveerimiseks, siis olla renoveerijad hädas olnud nägude taastamisega, sest vormi poldud kuskilt leitud. Samal ajal olla sinna sattunud mees, kelle isa esialgsed näod valanud oli ning mehe naine kirjutas Wroclawi linnale kirja, arvates, et maja lammutatakse, sooviks saada mõni nägu mälestuseks endale. Kui tegelik situatsioon selgitatud, leitud mehe keldris hulk originaalmaske nägude taastamiseks. Vot selline võib olla ajalugu.

Poolakate hilgas pidi olema palju tähtsaid inimesi, teadlasi, arhitekte ja teisi tegelasi, kes saanud ka Nobeli preemia lisaks teistele auväärsetele nimetustele. Neist mitmed on päris Wroclawist. Nii on pärit Wroclawist ka mees, kes leiutas konkreetse gaasi vormi ja mooduse, mida kasutati II Maailmasõjas gaasikambrites. Ta on saanud ka Nobeli preemia, sedakorda küll mitte gaasi eest. Kui tema naine, esimene naisterahavs, kes lõpetas Poolas doktorikraadi, sellest teada sai, millega ta geniaalne mees hetkel tegeleb, teinud ta enesetapu.

A-ga võiks linna peal veeta tunde, kuulates lugusid inimeste ja majade kohta lõputult. Ta oskab tuua niivõrd ilusasti välja nii majade stiilid, ehitamisaja kui võrdluse ümbruskaudsete majadega - mis millega kokku sobib, mis millele paari või vastandiks on ehitatud. Ka selle, kuidas mõnda maja pole peale II Maailmasõja pommitamist enam aastakümneid olnud, ent hiljuti on see fotode järgi identselt taastatud.

Kuigi Poolas on lihavõtete pühad pühapäeval ja esmaspäeval, siis laupäeval pandi poolest päevast kõikvõimalikud ärid kinni (üksnes toidupoed jäid avatuks) ja poolakad võtsid suuna kirikusse, käes igal kiriku poole minejal väike punutud korv, sisu kaetud roheliste oksakeste, sambla vms loodusliku materjali ja toiduainetega, et lasta need kirikus ära õnnistada ja õnnistatud pühade toidu pühalikult pühapäeval süüa. See kentsakalt harjumatu vaatepilt pitsilise linikuga kaetud korvikesega tähtsa näga kiriku suunas liikuvatest meestest, naistest ja lastest oli päris veider. Muide, poolakad pidid lihavõtte toiduna sööma verivorsti ja Jõuludeks pigem kala, erinevalt meist.

Kui 3 aastat tagasi plaanisime oma esimest autotrippi Euroopasse, siis uurisin, milliseid linnu tasuks Poolas külastada ning kuskilt jäi mulle meelde, et Poolas on linn, mille tänavad on täis pillutud pisikesi pöialpoisse, ajamas igapäevaasju. Paraku tol ajal jäi see linn meie teest kõrvale ja nüüd oli see mul sootuks meelest läinud. Positiivse üllatusena avastasin, et Wroclaw ongi see linn, kuhu mõned aastad tagasi paigaldati suur hulk pisikesi asjalikke rauast pöialpoisse üle terve linna keskuse. See on kindlasti veel üks põhjus Wroclawisse minekuks, et kesklinnas otsida taga müstilisi pöialpoisse (mille idee kasutamise eest paraku ka linn kohtusse kaevatud on).

Wroclawi keskmes asub suur toretsev tornikestega hoone, mis eemalt meenutab korralikku laste sünnipäevapeoks meisterdatud torti. See on raudteejaam, mida püütakse hetkel renoveerida ja veel kenamaks muuta, et olla valmis teenindama küiki neid horde, kes suvise jalgpalli EM-i ajal sinna saabuvad. Kahjuks on arvata, et raudteejaam selleks ajaks siiski valmis päriselt ei saa.

Üleüldse saab olema suvisel ajal Poolas põnev, sest sinna saabub suur hulk turiste vaatama jalgpalli EM-i. Et aga Poolaga koos korraldab EM-i Ukarina, siis võib see nii mõnelegi fännile suuremaks pettumuseks osutuda, kui selgub, et piiri ei saa ületada ID-kaardiga, vaid selleks on vaja ilmtingimata passi. Eks ole näha, kas piirikontroll sel ajal ka veidi kergem ja mugavam jalgpallifännidele on. Muidugi juba praegu on kõikjal Wroclawis näha jalgpalli EM teemalisi suveniire ja vihjeid eesolevale suursündmusele.

A isa arvab, et sõja ajal varastatud originaalne raudteejaama kell, mis hetkel Berliini muuseumis asub, tuleks poolakatele tagastada. A aga olla isale vastanud, et sel juhul peaks poolakad Saksamaale tagastama terve linna, sest Wroclaw on ajalooliselt just Saksamaa osa pikka aega olnud. Seetõttu on Wroclawil oluliselt paremad transpordiühendused ka Saksamaaga ning otse kiirteed sealt Varssavisse ei lähegi. Seega on Wroclaw Poola pealinnast justkui osaliselt ära lõigatud.

Enne Wroclawist lahkumist külastasime ka supermarketit, et haarata sealt kaasa odavat veini, mida me ka Poola ostma tulime. Meie suureks üllatuseks Poolas, kus samuti veini toodetakse, ent vähe, ei müüda ei Poola, naaberriikide Tšehhi ega Slovakkia veine. Küll aga on riiulitel külluslikult saada nii Tšiili, Austraalia aga ka Bulgaaria veine. Enamjaolt teised sordid, mida meil ei müüda, sealhulgas ka mitmed veinid vägagi soodsa hinnaga. Soodsaid veine on mitmeid A proovinud ning julges nii mõndagi 8-10 slotist (ca 2-2,5 €) veini soovitadagi. Kahmasime sealt kaasa erinevaid soodsamaid veine - eks saab need tasapiusi ära proovida ja kui olemegi sattunud mõne otsa, mis eriti joogiks ei kõlba, siis ju ta söögitegemiseks ja veinikokteiliks sobib ikka. Nii me siis oma koduteed alustasimegi, pagasiruum laetud kolme kastiga, mis tihedalt veinipudeleid täis on. M sünnipäev peaks nüüd olema küll üsna muretu, ma arvan.

Wroclawist alustasime koduteed pärastlõunal, eesmärgiga jõuda hilisõhtul Varssavisse, kus rahulikult öö veeta, et hommikul varakult Tallinna poole startida.

Schnitzel nagu Saksamaa

Saksamaa asub üsna Wroclawi lähedal. Magasime hommikul veidi kauem, et eelmise päeva sõiduväsimust korvata, sest ummikus tundide kaupa istumine väsitas kohutavalt ära. Kuigi sain magama alles peale kella 3, siis poole kümne ajal kiskusin vägisi silmad lahti, et päev päris maha magatud ei saanud - magamiseks on aega kodus ka.

Kui minu esimene reisiplaan oli sõita Wroclawist hommikul Dresdenisse ja sealt Prahasse ning õhtuks tagasi Wroclawisse, siis Praha plaani viskasin peast juba jupp aega enne reisi algust. Dresden jäi aga mõtteisse alles.

Olin seni kuulnud Dresdenist kui tööstuslinnast ja minu ootused sellele olidki pigem tehased, kui midagi vaatamisväärset. Limiitideta autobahn annab muidugi hea võimaluse suuri vahemaid kiiresti läbida. Nii olimegi napid 3 tundi hiljem, vahepealseks tippkiiruseks 186 km/h GPSi järgi, Dresdenis kohal. Ja Dresden üllatas mind positiivselt.

Sattusime Dresdenisse reedel, mil nii Eestis kui Saksamaal oli erinevalt Poolast riigipüha ja seega kõik suletud (poed, sh toidupoedki). Linn oleks justkui välja surnud. Sõitsime autoga kesklinna poole ja otsisime parkimiskohta. Keerasime ühte maa-alusesse parklasse ning tulime liftiga sealt üles maapinnale - otse Dresdeni südamesse. Niivõrd head parkimiskohta annab leida juhuslikult. Muidugi veider oli ka vaadata lifti kabiini, mis ilmus maa-alt otse keset keskaegsete majadega ümbritsetud platsi.

Dresdeni kesklinn on üsna ilus - seal on romantilisi jõe kaldal jalutamise parke ning imetabaste hoonetega ümbritsetud tänavaid. Mulle tundub, et selle linna panebki paika linna läbiv jõgi, mis jaotab linna kaheks, aga annab Dresdenile eriliselt romantilise varjundi.

Päev, mil Dresdenis olime, oli aprilli kohta harjumatult jahe, tuuline ja pilves, kuid rohi oli jõudnud minna juba kõikjal kevadiselt roheliseks ning mitmed puud-põõsad puhkeda õitsele. Soojemal ajal päikselisema ilmaga on ilmselt paar päeva Dresdenis viibida vägagi ilus.

Kui algselt plaanisime lõunaks võtta mõne bratwursti, mida Dresdenis mitmel pool tänavatel müüdi, siis lõpuks maandusime sootuks šnitsli restorani Schnitzelgarten, mille road on keelt alla viivad, ent tohutult suurte portsudega. See oli ka esimene restoran, kus naiste tualetis olid vabalt saadaval hügieentitarbed, mis on väga ettenägelik ja kliendisõbralik käitumine restorani poolt. Igatahaes, kellel isu süüa tõeliselt mõnusat saksa šnitslit, siis soovitan just sellest kohast Dresdenis läbi astuda.

Oleksin tahtnud meeleldi läbi astuda ka toidupoest, et võrrelda veidi Saksamaa toidukaupade hindu Eesti omadega. Kuna Eestis on toidu hinnad üpriski palju tõusnud viimasel ajal, siis on mul tekkinud tunne, et mujal Euroopas on nii mõnigi toiduaine soodsam kui meil siin ja tahtsin seda fakti kontrollida. Nagunii läksime ju atuoga ja seega pagasi kilode pärast muretsema ei pidanud ning võinuksime kaasa tuua, mida vaid soovisime. Paraku oli kogu Dresdeni peale lahti vaid supermarket peamises rongijaamas, mille juures aga kuhugi parkida polnud.

Tagasitee läks sama kiiresti, kui tee Dresdenisse. Wroclawi külje all lennujaama juures on Factory Outlet, mida pidasin analoogseks Mezigeni ja Itaalia outlet citydega, kus mul on õnnestunud käia. Paraku on tegemist pigem kaubanduskeskusega, kus hinnad ehk tavapärasest veidi soodsamad on, ent ikkagi üsna soolased.

A kokkas suurepärase tai mereannikastme, mis tahtis keele alla viia, kui vaid kõht lõunasest šnitslist veel tohutult täis poleks olnud. Õhtul sättisime end tuttu enne südaööd, et hommikul teha lõpuks korralik tiir ka Wroclawi linna peal enne kodutee alustamist.

Tervitused teetöölistele!

Ärkasime enne päikesetõusu ja startisime Riiast juba kella 6 ajal hommikul, et jõuda õhtuks Wroclawisse. GPSi järgi oli meil sõita natuke üle 1000 km ja kohal pidanuks me olema juba õhtul kella 8 ajal. Päris nii need asjad aga ei läinud.

Mina magasin sõna otseses mõttes Läti maha. M magas maha Leedu. Leedu-Poola piiri peal pidas piirivalve meid korraks kinni, küsis juhilube ja auto dokumente, kuid need saanud, kaotas meie vastu kiiresti huvi.

Minu soov oli sõita kevadesse, ent meid ootas ees Leedus ja esimeses jupis Poolas sootuks vastupidine üllatus: oleksime justkui sattunud talvevõlumaale. Kõik oli kaetud ühtlase paksu valge lumega. Nagu poleks aprill, vaid pigem veebruar. Puude latvu katsid valged lumemütsid ja tüved olid ühelt poolt kaetud valge lumekorraga. Vastutulevatel autodel olid peas lumemütsid. Termomeeter näitas jätkuvalt null kraadi.

Poolas peale esimest suuremat linna oli lumi äkki kadunud ja kraad hakkas vaikselt tõusma, nii et vahepeal oli isegi 8 kraadi sooja ja enamuse päevast paistnud päike soojendas mõnusalt läbi autoklaasi.

Poola on põllumajandusmaa. Traktoreid nägime teepeal lugematul arvul kordi nii uuemaid kui vanemaid. Kui 3 aastat tagasi Poolas sõites hakkasid silma eelkõige uhked autod, mis kontrastiks vanade Šigulidega olid eriti tugevalt ringi silkamas, siis täna sellist kontrasttänavapilti enam ei näe. Šigulid on ikka alles, uhked autod pigem vahetatud aga tavapäraste uuemate, ent mitte päris uute, autode vastu.

Poola liiklus on samuti muutunud 3 aastaga rahulikumaks. Kui tol korral oli palju ringi kihutamas autosid pikkade antennidega, kes kuulasid rekkade kanaleid ja teadsid täpselt, kus politsei viibis ega hoolinud seetõttu ühestki kiirusepiirangust kui vaid nende skohtades, kus oli kartus trahvi saada, siis seekord nägi selliseid autosid vaid üksikuid ja pigem oli liiklus maha rahunenud. Hiljem saime teada, et täna oli esimene päev, mil Poolas kehtisid uued kõrgendatud trahvimäärad. Ei ole ka välistatud, et just seetõttu kihutajaid me nii palju ei näinud ning politseid teeservas passimas pigem rohkem.

Varssavisse jõudsime pärastlõunal ning et olime ilusasti ajaga graafikus ja A oli meile just sõnumineerinud, et kui jõuame ka alles südaööks, on see tema jaoks täiesti ok, siis otsustasime teha ühe korraliku jalasirutus- ja lõunapausi väikse shoppinguga Ikeas ja Decathlonis. See oli siis meie jaoks teine kord käia Ikeas shoppamas Poolas. Tunnike hiljem startisime Wroclawi poole.

Ideeliselt oleksime me pidanud peale pausi saabuma Wroclawisse umbes kella 10 paiku õhtul. Et Varssavist väljasõit võtab alati tohutu aja, siis lisasin A-le saadetavasse sõnumisse orienteeruvaks saabumisajaks 10:30 õhtul. Oli meil ju jäänud sõita veel napid viimased ca 350 km.

Ummik algas Vrassavist. Meile tundus, et seal pole justkui mõtet seista ning lasime GPS-l kalkuleerida endale "fast" teekonna asemele "short" teekonna. Kohalejõudmise aeg pikenes poole tunni võrra, kuid see-eest tundus, et liiklus ikkagi liigub, mis siis, et kohati aeglaselt. Kui olime Varssavist välja saanud, kalkuleerisime teekonna ikkagi ümber "fast" peale, mis suunas meid kiirteele. Mida me aga ei teadnu, oli kiirtee remont.

Kui 3 aastat tagasi Poolas käisime, siis sõitsime Varssavist Krakowi suunas ning ka tol korral olid suured teeparandused, kuid liiklus sujus siiski kenasti, ent aeglaselt. Sedakorda oli meil ju teine suund rataste all ja totaalselt üles kaveatud tee andis hoopis teise mõõtme teetöödest ja ummikutest. Terve 100 km pikkune lõik teed oli lihtsalt üles kaevatud ja olematu, mistõttu liiklus oli mõlemas suunas tohutult häiritud ja korralike ummikutega. Läbisime seda 100 km kokku 4 tundi kiirusega 6 km/h, vahel ka väga harvadeks hetkedeks saavutades kiiruse 70 km/h. Parim hetk oli see, kui M astus välja maanteel (tavaline kiirusepiirang 120 km/h) rooli tagant ja vaatas ette: ummik ulatus nii kaugele, kui silm nägi. M istus tagasi autosse ja seisime edasi. Meile tundus, et me ei jõua mitte kunagi kohale.

Ühel hetkel olime veninud ummikus vaikselt Statoilini ja see tundus niivõrd hädavajalik peatus olevat, et keerasime end ummikust korraks tanklasse jalasirutuseks ja kohvipausiks sisse. Kui tagasi ummikusse lõpuks end pressisime, siis sattusime sama rekka taha, mida kohtasime Varssavis enne Ikeasse minekut. 5 ja pool tundi peale meie esmakohtumist olime taas üksteise taga ummikus, ainult et meie olime käinud vahepeal Ikeas ja püüdnud leida väiksemat otseteed ummiku vältimiseks.

Wroclawisse jõudsimegi lõuks südaööks, nagu A lahkelt pakkus. Viimased 2-3 tundi meie sõidust olin ma niivõrd väsinud, et jäin pidevalt magama endalegi märkamatult. Õnneks M pidas kenasti vastu ja tõi meid turvaliselt kohale.

GPSi järgi jõudsime õigele tänavale, kus A elas, ent majad lõppesid nu,bri 89 juures. A aadress oli aga 100. Vaatasime tänavat üht- ja teistpidi, kuid maju ei paistnud olevat kusagil ja edasi oli vaid kuumaastik. Äkki oli meie seljataga auto, mis meist mööda pressis ja mööda kuumaastikku edasi ronima hakkas. Järgnesime talle ning jõudsime maja taha, millel aadressiks märgitud 90-100. Veider aadresside märkimise viis. Et olime valel pool maja, saime isegi aru, kuidas aga jõuda kuumaastikult õigele poole maja, läks meil jupp aega, enne kui suutsime välja nuputada. Lõpuks jõudsime aga õnnelikult kohale.

A püüdis meile pakkuda Poola pelmeene, kuid need jäid meil proovimata, sest Statoilist haaratud snäkid olid õhtusöögi rolli meie jaoks juba täitnud. Olenemata ülipikast päevast ja kohutavalt pikast sõidust (loe: seismisest) mööda maanteed, jutustasin veel A-ga kella 3ni öösel, enne kui magama keerasin. M sai tuttu juba paar tundi varem.

Igal juhul, kui edaspidi keegi hakkab kurtma Eestis ummikute või suviste teetööde üle, siis soovitan ma sel inimesel võtta auto ja korraks Varssavist Tšehhi või Saksa poole suund võtta ning proovida ära Poola (kiir)teed, ummikud ja näha ka Poola teedeehituse etappe - siin võetakse asju ette ikka väga mastaapselt. Siit siis ka meie tervitused teetöölistele!

Tee Euroopasse

Kuskil märtsi keskpaigas sattusin ühe kolleegiga nalja viskama, et Eestis on vein jube kallis ja kui töö on stressirohke, võib see nii jube kulukaks minna ja eelkõige seetõttu tuleks minna Tšehhi odavat lauaveini tooma. Ühel õhtul vaatasime M-ga kalendrisse ja mõtlesime, mida pihta hakata pika nädalavahetusega aprilli alguses - äkki käiks korra kevadet uurimas Kesk-Euroopas? Eestis oli sel ajal veel ilm üsna külm, pime ja lumine, aga ilmateade näitas Poolas juba ligemale 20 soojakraadi. Nii me M-ga kokku leppisime, et meie sünnipäevakingid seekord teineteisele on väike pikema nädalavahetuse reisike autoga Euroopasse - sisuliselt nii kaugele kui nii lühikese ajaga jõuab ehk siis Poola lõunapoolsesse otsa.

Täna lõuna paiku oli mul tunne tööl, et aitab nüüd küll, paneks arvuti kinni ja pistaks punuma, kuid ootasin ikkagi kannatlikult tööpäeva lõpuni. Koti olime juba õhtul pakkinud ja autosse visanud, et saaksime linnast startida enne tipptundi ja vältida suuremaid ummikuid.

Viimased paar päeva on sadanud hoolega lund ja löönud temperatuuri õues tõeliselt jahedaks. Ostsime Euroopasse minekuks uued suverehvid, aga need jäidki alla panemata, sest alla nulli kraadide juures ei olnud rehvide vahetamine just kõige parem idee. Vähemasti täna oli kevadiselt särav ere päike väljas pärastlõunal, kuigi termomeeter näitas vaid üksikuid nappe plusskraade.

Teel Pärnusse tabasin end mõttelt, et võiks ikkagi reisiks tervisekindlustuse teha. Ma olen aastaid kasutanud ühe konkreetse kindlustusmaakleri teenuseid ja valisin peale klassikalise tööaja lõppu mobiilist tema numbri. 5 minutit hiljem oli mu meilboksis kehtiv reisikindlustuse poliis koos arvega olemas. Tänud E niivõrd kiire reageerimise eest!

Pärnust haarasime kaasa teepealt tellitud pitsa ning keerasime nina Riia poole. Eestist mööda maismaad on ju sisuliselt vaid üks tee Euroopasse ja see läheb läbi Läti, mistõttu on ka see tee kuidagi tuttav ja pähe kulunud. Üle piiri saades tervitavad esimesed maanteeaugud ning loodus on täpselt samasugune nagu ka siinpool piiri. Kõik on nii tuttav justkui ei olekski teises riigis.

Ma pole Riia poole sõitnud kordagi vastu õhtut, nii et päikeseloojang teed ilusasti värvima jääks. Meid saatis lillades, roosades ja punastes toonides taevas, mis vahetus peatselt täiskuuga pimeda öö vastu. Kilomeetrite tuhinal süttisid mööduvates majades tulukesed, mis paistsid kuidagi eriti soojalt ja kutsuvalt. Täna õhtul ei olnud Läti minu jaoks lihtsalt transiitmaa, vaid kuidagi kodune ja soe (temperatuuri poolest ka mõni kraad soojem Eestist) ega Riia äärelinn erinenudki kuigivõrd kodusest Tallinnast.

Hotelli olime broneerinud äärelinna, kust varajasel hommikutunnil oleks kerge startida, sest homme ootab meid ees 1000 km sõitu, enne kui A juurde Wroclawisse jõuame. Seega ei olnud me hotelli suhtes just väga valivad, aga eelistasime ikkagi korralikku tuba privaatse vannitoaga, ent taskukohase hinnaga. Nii sattusime Dodo hotelli. Tuba on üsna väike, aga täiesti koraalik, maitseka kujunduse ning suurepärase hinna-kvaliteedisuhtega. Auskoht on sel muidugi pisut veider - Riia linna servas asuva Lido läheduses munakivi sillutisega teedega puumajade rajoonis, mis meenutab pigem meie Kalamaja kanti. Aga nagu hotell ka ise ütleb - soodsaim vanalinnalähedane majutus korralikus hotellis koos Tripadvaisori soovitusega. Ja tundub, et vähenõudlikule, ent veidi mugavale kliendile või teelisele nagu meie, on koht igati sobilik.

Homme ootab meid ees pikk päev pika sõiduga, nii et viimane aeg on põhku keerata varajaseks ärkamiseks.

Teeninduskultuur Rakveres

Sellist teenindust, nagu Rakveres, ei ole ma siiani kohanud veel kusagil. Vähemasti mitte nii massiliselt.

Leppisime mõni aeg tagasi kokku sõpradega nädalavahetuse Rakvere Aqva Spas. Kuna jõudsime Rakverre juba hommikul, otsustasime siin endale leida sobilikku tegevust enne hotelli sisse registrerimisaja kätte jõudmist.

Kui olime suletud väravatega linnusele tiiru peale teinud (paraku on see talveks suletud) ning kirka kollase salliga ehitud tarva kuju tervitanud, otsustasime võtta hommikukohvi kuskil mõnusas kohvikus, et külmast tuulest põskedele tekkinud puna soojas kohas roosakamaks muuta.

Meie pilku köitis Pihlaka kondiitri kohvik, sest Pihlaka tooted on siiani olnud üsna head. Ja toodete üle ei saanud me ka kohvikus kuidagi viriseda. Leti taga oli kaks näitsikut, kes klientide soove rahuldada püüdsid. Neist üks ilmselt alles õpilane, sets kliente ta ei teenindanud, vaid pigem vaatas lihtsalt kõrvalt. Teine aga küsis klientidelt pidevalt üle tellimusi. Ma ei tea, kas teenindajal oli lihtsalt kehv kõrvakuulmine või keeleoskus, igatahes lõppes asi sellega, et meie seltskond maksis ja sai 1 kohvi tellitust rohkem ning jäi ilma ühest tellitud koogist. Kui leti äärde uurima läksime, kuhu kook jäi, teatas teenindaja, et me polnud seda tellinudki. Eks tellisime siis uuesti. Sellest väiksest vaheseigast ei lasknud me end esialgu segada ning mulle tundus, et käesoleva nädalavahetuse kohta mul justkui blogida polegi midagi.

Meie reisiseltskonda kuulus ka 5-aastane poiss, kellega oma käikude ning tegevustega arvestama pidime. Nii oli tema ema välja otsinud Internetist võimaluse Rakvere Linnakodaniku muuseumis hampelmanni valmistada, milleks sai ka ette helistatud ning aeg broneeritud. Tegelikult on Linnakodaniku muuseum iseenest päris huvitav ja eelkõige just giidi juttude tõttu, et ta oskab majas olevatele vanadele asjadele tähelepanu pöörata. Küll aga oli tädi siiski veidi hämmingus, et hampelamnni tegemine neil kodulehel välja reklaamitud on, kuigi olime sel teemal ka ette helistanud ja rääkinud ilmselt sama naisterahvaga. Sellegipoolest õnnestus meil valmistada edukalt kaks hampelmanni, kuigi neetide arv vajadusega ei kattunud, ent kiirete lahenduste leidmise ja väikese loogikaga õnnestus mure kiiretsi tädi enda algatusel lahendada. Ma pole ikka ilmatuma aja midagi sellist käsitsi meisterdanud. Hampelmanni valmistamine tõi meelde hetki lapsepõlvest.

Linnaga veidi tutvunud, tundus olevat paras aeg lõunasöögiks. Tänu E soovitustele siirdusime Turuplatzi. Oma atmosfäärilt on Turuplatz tõeliselt mõnus ning minu tähelepanu tõmbasid endale eelkõige suure teekannu kujuliseks punutud lambikuplid. Me olime lõunaks sel päeval vist esimesed külastajad, kelle sisse astudes teenindajad kiirelt püsti krahmasid. Lauast tellimust esitades oli 90-te stiilis taustamuusika aga sedavõrd vali, et isegi omavahel rääkida tundus keeruline. Meie palvele muusika veidi vaiksemaks keerata, reageeriti meeldivalt kiiresti, kuid kahju oli ilmselt juba tehtud: tee asemel toodi meile lauda hõõgvein, mida me tellinud polnud. Saime selle õnneks tee vastu välja vahetada. Eks tegijal ikka juhtub.

Muus osas julgen Turuplatzi Rakvere külastajale aga kindlasti soovitada, sest teeninduskultuuri ja etiketiga ollakse seal kursis: toidud tulid lauda õiges järjestuses, täiesti normaalse kiirusega, nägid suurepärased välja ning maitsed ületasid kõiki maitseelamuste ootusi positiivselt. Portsud olid aga mahlased ja suured, nii et peale lõunasööki veeresime sõna otseses mõttes hotelli poole. Igal juhul külastaksin Turuplatzi meeleldi veel, kui Rakverre satun.

Aqva spa vee- ja saunakeskus oli aga veidi teistsugune, kui seda ette kujutasin. Kuulduste järgi oli mul tekkinud sellest pilt analoogsele saunakeskusele, nagu on Grand Rose spas Saaremaal. Tegelikkuses on need kaks kohta ikka väga erinevad. Aqva spa veekeskuses on kahtlemata huvitav nii lastel kui täiskasvanutel. Siin on kaks lastebasseini, lisaks suuremas basseinis nii mulli atraktsioonid kui torud, kust vett purskub, aga ka veekardin ja hoovusega veerada. Lisaks ka toru, kust alla lasta ning bassein, mis viib õue. Pigem meenutab basseinipool Tallinki veekeskust selle erinevusega, et Aqva spas on lisaks veel üks klassikaline suur bassein ujumiseks. Tõepoolest, veekeskusele on siin kõvasti rõhku pandud ja seetõttu tundub see olevat üsna populaarne ka kohalike hulgas.

Aqva spa saunakeskus on üsna mitmekülgne, pakkudes kõikvõimalikke erinevaid saunu ja olemuselt meenutab veidi Pärnu Estoni terme, kuigi Estonia termid oma saunadega annavad Aqva spale kindlasti silmad ette. Eriti meeldiv on Aqva spas aga see, et kõikjal saunakeskuses on virnade viisi puhtaid väikseid rätikuid, mida istumise alla panna ning seejärel musta rätiku korvi visata. Niivõrd kliendisõbralikku mugavust pole ma veel üheski teises saunakeskuses kohanud.

Ainsaks veidruseks Aqva spa vee- ja saunakeskuse osas võin pidada üksnes riietusruumi, mis on nii naistel kui meestel ühine. Kes seda ei märka, võib esimese hooga saada üsna halva üllatuse osaliseks, ent kappide vahel harjumuspäraselt paljaks koorides ja vastassoo esindajate juuresolekul. Samas hotellikülastajale on asi kohe eriti mugavaks tehtud: tuled toast otse hommikumantliga, mille all ujumisriided, veekeskusesse ja saad end seal väga mugavasti tunda, ilma riietuskabiine kasutamata. Kahju on vaid sellest, et kuna vee- ja saunakeskus nii populaarne on, siis riietusruumide kappidest on üsna pidev puudus, kuna umbes poolte kappide lukusüsteemid paraku ei tööta. Sellegipoolest on Aqva spa vee- ja saunakeskus väga väärt külastamist ning täiesti elamus omaette.

Olime otsustanud õhtust süüa hotelli restoranid, kuid seda, et restoran niivõrd populaarne on, ei osanud me päris täpselt ette kujutada. Seetõttu polnud meil ka broneeringut ja ilmselgelt vaba lauda restoranis meil saada ei õnnestunud. Küll aga suunas väga meeldiv kelner meid restoranist sujuvalt hotelli ruumides kõrval asuvasse Arabella kohvikusse.

Kui olime Arabellas sõpradega mõnda aega juba istunud, läks sõbranna pärima, kes seal on leti- või lauateenindus, sest see ei saanud välisel vaatlusel kuidagi selgeks. Saanud vastuse, et tegemist on lauateenindusega, jäime oma ettekandjat ootama. Ja ootama pidime teda kohe eriti pikalt. Aega just ei võtnud, aga esmaste tellimuste andmiseks kulus vist oma pool tundi. Kui me oleksime eriti näljased olnud, siis tõenäoliselt läinuks me linnapeale mõnda muud kohta otsima.

Andsime oma tellimused lõpuks Arabellas sisse, kuid selgus, et menüüs olevat õlut ikkagi pole, kuigi olemas on teine õlle, mida menüüs sootuks kirjeldatud pole. Olles taaskord jupp aega oodanud, et jõudsime juba ironiseerima hakata, kas nad tõesti läksid poodi õlle järele, saime lauda alles oma joogid. Seejärel paarkümmend minutit hiljem hakkasid baariletile ilmuma järjest seda tüüpi road, nagu olime tellinud, kuigi ka need said letil vähemalt 10 minutit enne seista ja jahtuda, kui need meile toimetati. Napilt jõudis sõber välja öelda, et pange tähele, supp ja praad tuuakse lauda raudselt korraga. Seekord tal päris õigus polnud: praad toodi enne. Selge on see,l et peale praadi suppi keegi enam ei söö ja need toidud käivad ikka vastupidises järjestuses. Väga ennast kehtestavalt selgitas ta, et soovib ikkagi nüüd supist loobuda. Seejärel tuli teenindaja lauda tagasi ja teatas, et üks roog, mille tellimuse olime kolmveerand tundi tagasi sisse andnud, on vahepeal otsa saanud ja meile seda lihtsalt ei tooda. Olime hämmingus.

Aga pidev ootamine, söökide vale järjekord või mitte saamine, ei olnud veel sugugi kõik, mis meid Arabella kohvikus, kus Aqva spa reklaamlehe järgi pidavat olema laitmatu teenindus(!), ees ootas. Kui arved lauda saime, siis palusin meie arve panna toa arvele, et saaksin kõik mugavalt koos check outi tehes ära maksta. Selleks pidi teenindaja lauda tooma mulle uue arve. Uus arve oli aga 3,20 € võrra suurem kui esimene maksmiseks presenteeritud arve: meie arvel oli ühe toidu kogusele lisandunud veel üks portsjon. Ma olin hämmingus - selline häbematus ületas ikka kõiki piire.

Kui kõike eeltoodut kokku võtta, siis tundub, et Rakveres on täiesti oma teeninduskultuur, mis tõepoolest ületab kõiki su eelnevaid ootusi. Kahjuks negatiivselt.

Kokkamise võlu

Olen pikemat aega tellinud Oma Maitset, kuid siiani neid ajakirju pigem lihtsalt läbi lapanud, ideid ammutanud ja vahel mõnda retsepti proovinud.

Detsembri numbrit lapates märkisin ära retseptid, mida kindlasti teha tahaksin, kuid mille tegemiseni ma kuidagi ei jõudnud. Jaanuaris jõudsin tihti poodi peale tööpäeva väsinult, pea mõtetest tühi ja keha näljane. Sellises seisundis ei turgata poes pähe mitte ükski söögiidee ning jube lihtne on haarata midagi mugavat, nagu kartulisalat ja viiner. Ja nii iga päev. Ühel hetkel hakkas hartulisalati suutäis suus lihtsalt ringi käima ja sõna otseses mõttes sai sellest kopp ette. Ühtegi söögiideed aga polnud endiselt.

Siis otsustasingi võtta ette Oma Maitse ajakirja ning vaadata üle ära märgitud retseptid, teha neist valiku eesolevaks nädalaks ning koostada vastava poe nimekirja. Nii jaanuari kui veebruari numbrist kummastki sain ära katsetada 11 retsepti. Reedel saabus postkasti jubamärtsi number, nii et järgmisena võtan ette selle.

Olen avastanud, et niimoodi ajakirja järgi on söögi tegemine kordades lihtsam: vajab küll väikest ette planeerimist, aga ei pea nuputama enam, mida süüa teha; poes satuvad korvi õiged asjad, mitte need, mille järele tühja kõhuga isutab ning eelarve on rohkem kontrolli all; kapis läheb vähem toitu halvaks; söögilaud on mitmekülgsem ning toit kokkuvõttes ka tervislikum.

Seega rohkem praktilisemat meelt ja kõht ütleb ka aitäh.