Kultuurne laupäev

Minu laupäeva hommik hakkas ärkamisega smsi peale, milles A teatas, et on endiselt lennujaamas ega kujuta ette, kas lennuk täna üldse lähebki. Eile ei läinud. Nagu hiljem selgus, ei läinud laupäeval ka.

M vanemad olid teel meie poole, nii et pikemaks lamasklemiseks voodis polnud just õige päev. Jõudsin napilt pudru valmis tehtud ja söödud, põranda tolmuimejaga üle tõmmatud ning duši alla lipsata, kui nad peaaegu meie juures juba olidki.

Et päev oli peaaegu lõunas ning õhtuks plaanitud teater, ei saanud ka ülejäänud osa sellest raisku lasta. Nii seadsime oma sammud M emaga Tallinna Kunstihoonesse "Köhlerist Subbini" kunstinäitusele. Juhuslikult sattusime sinna umbes samaks ajaks, mil hakkas ca tunnine Harry Liivranna ekskursioon. Mind hämmastas galeriisse kogunenud rahvahulk. Ekskursioonil osales sadakond inimest, kuigi Harry Liivrand oli oodanud sinna kõigest paarikümmet. See osutus üle ootuste populaarseks. Ja üle ootuste heaks. Päris ekskursiooni lõpuni me siiski jääda ei söandanud, sest poisid ootasid meid kõrval kohvikus. Vaatasin galerii seinu katvaid suurepäraseid taieseid ja imestasin, et see on kellegi erakogu. Uskumatu. Veel hämmastavam on oskus panna seda, mida näed, niisugusena paberile ning säilitada oma silme ees kaikunud vaadet terve igaviku. Joonistada ma ei oska. Kunsti kirjeldada veel vähem. Tahes tahtmata meenusid kunstiajaloo tunnid ja tol ajal nii mõttetuna tundunud infost oli mul kahju, et rohkem meelde polnud jäänud, kui üksikud kunstnikunimed ja mõned maalid. Leidsin isegi paar kunstnikku, kellest ma midagi kuulnud varem polnud. Tunnistan oma võhiklikkust. Galeriidesse võiksin ma edaspidi püüda tihedamini sattuda kui kord mõne aasta jooksul.

Et olime ammu rääkinud palju kõmu tekitanud näituse "Bodies revealed" külastamisest ja see pidi lõpuks maha võetama peale seda pühapäeva, oli meil praktiliselt viimane võimalus seda külastada. Olenemata soolasest piletihinnast (ilmselt esialgne hind kujundati selle järgi, et tehnoloogia ja töö, mida on kasutatud, on olnud üsna kallis, kuigi tuleb nentida, et mõningate eksponaatide puhul tekkis mul küll kahtlus, kas tegemist on ikka päris ehtsa detailiga mitte plastikust jäljendiga, lisaks oli kasutatud ilmselgelt mitte meie rassist inimesi, sest skeletid tundusid nii imepisikesed ja lühikesed, siis nüüd oleks hinda kummaline ka langetada, kui näitus ennast ilmselgelt on kordades juba tasa teeninud, pealegi on Euroopas igasugused muuseumipiletid üldjuhul veel kallimad, kuid eestlasena ei ole ma harjunud oma kodulinnas muuseumi pileti eest üle 100-kroonist hinda mitte maksma) tuleb nentida, et näitus oli päris hea. Arvestades meediakära ootasin sellest isegi enamat, kuid siiski päris pettuda ei tulnud. Meenutas jubedasti põhikooliaegseid mälestusi Tervishoiumuuseumist. Minu jaoks ilmselt kõige huvitavam osa oli nn loodete ruum. Kui raamatud (silme ette tulevad selged pildid bioloogiaõpikus olnud must-valgetest fotodest) ja vastrasestunud naised räägivad lootest esialgu kui konnakullesest, kes on olematu suuruse ning välimusega pigem konnakullese sarnased, siis need looted seal katseklaasides oli täiesti pisikesed inimesed. Juba 7-nädalane loode on täiesti inimese moodi. Paratamatult ei pääsenud ma mõttest, et 12-nädalane loode on juba päris suur ja välimuselt päris beebi, ent ometigi lubatakse siis veel viimase piirini aborti teha. Kui siiani tundus see mõte tänapäevaühiskonnas aktsepteeritav (põhjused, miks inimesed seda teevad, on ju nii erinevad ja vahel ei olegi ühtki teist mõistlikku väljapääsu, seda eriti nt olukorras, kus loode on raske puudega), sest nii väike rasedus ei paista veel kuskilt välja ja ilmselt peale südamepöörituse pole ka oluliselt tunda (et ma pole ise rase olnud, on mul seda raske ka võrrelda, võin üksnes kujutleda), siis tegelikkuses lõpetatakse ära ikkagi inimelu, pisikene inimene, kes on täiesti inimese moodi ja hakanud juba eksisteerima. Võigas mõte.

Õhtu lõppes meil "Evita" vaatamisega. Et Jõuluks pileteid muretsedes oli meie eesmärk peamiselt etenduse toimumispaik Nokia Kontserdimaja, sest keegi meist polnud seal veel käinud ja tahtsime mõlemad oma vanematele anda võimaluse seda külastada, siis valisime etenduste vahel, mis nii kuupäevaliselt kui asukohaliselt pakutav oli. Neid etendusi ei olnud just äraütlemata palju. Nii valisimegi üheks neist "Evita", kuigi ma korra kahtlesin, kas muusikali just vaadata viitsin. Õigemini M ema ja mina ilmselt viitsiksime, aga meespooltes polnud ma niivõrd kindel. Pealegi oleneb väga palju lavastajast. Evita loo enda kontseptiga olin ma enam-vähem tuttav, mitte küll päris detailideni. Ma polnud jõudnud eelnevalt muud vaadata, kui seda, et peasoas on Maarja-Liis Ilus. Seda suurem ja positiivsem oli minu üllatus kohata laval teise peaosalisena Vaiko Eplikut. Ma olin siiani oluliselt alahinnanud tema võimelisust osaleda muusikalis, veel enam ühe peaosalisena. Ta oli ootamatult hea. Maarja-Liis oli loomulikult ilus. Erakordselt sobilik mängitavasse osasse ning Marko Matverega suurepärane paar. Matvere osa laval ei olnud just väga suur, kuid aastaid on ta olnud juba üks mu lemmikuid. Kohe kuidagi ei saa ümber temast õhkuvast mehelikkusest. Mees suure M-tähega. Ma ei saa kuidagi mainimata jätta Maarja-Liisi laval kantud hästi-istuvaid kostüüme ja kleite: äärmiselt naiselik ja stiilne. Naiselikkust on tänapäeva teksapüksiühiskonnas vähevõitu ja ega ma isegi sellega hiilga. "Evita" oli väga tasemel. Tõeliselt hea etendus. Soovitan kindlasti võimalusel vaatama/kuulama minna.

Meil oli tõeliselt kultuurne laupäev. Pean tunnistama, et mulle meeldis see.

Palju õnne, E!

Kolmapäeva öö vastu neljapäeva nägin E-d unes. Hommikul ärgates mõtlesin, et pole teda ammu näinud. Pealegi on varsti tulemas Eurovisiooni eelhääletus, mida me kuidagi oleme sattunud enam-vähem ühes ja samas seltskonnas (tihtipeale E algatusel) koos vaatama. Neljapäeva õhtul enne tööpäeva lõppu avastasin telefonilt vastamata kõne E-lt.

E oli energiast pakatava häälega nagu ikka ning soovis pühapäeva õhtul kokku saada. Olenemata meie Hiiumaa plaanidest lootis ta mind sellegipoolest peale saarelt naasmist pühapäeva õhtul kindlasti koos A-ga kohata. Mu mõtteist käis korraks läbi, ehk on E kihlunud... või juba abiellunud?

Täna õhtul nägin E säravaid silmi (ja veel säravamat jumet). E oli just saabunud 2-nädalaselt puhkusereisilt Kuubast. Ja vahetult enne seda (30.01.2010) abiellunud. Kahekesi. Omaette. E.T.-st oli saanud E.J.

Mul on äraütlemata hea meel E pärast. Kõik on käinud äraütlemata kiiresti, aga kes oskabki öelda, kuidas peab olema? E on õnnelik. Silmnähtavalt. See on nii olnud kõik viimased ajad. Ma loodan, et see nii jääbki. E, palju õnne!

Weekend get-away: Brüssel

Kõik algas uusaasta ööl, kui taipasin, et L-l on vahetult enne sõbrapäeva juubel (ladina keeles pidi jubilae tähendama just nimelt 50. aastat) ning mõtlesin, mida talle kinkida. Kinkide tegemine sõpradele on alati keeruline, lähedastele ilmselt veelgi keerulisem ja välismaalastest sõpradele, keda sa pole ammu näinud... peadmurdev. Võibolla oleks hea kingitus üllatusena küllaminek?

Umbes nädalapäevad hiljem juhtusin vaatama ühe lennufirma kodulehte ja avastasin tavalisest soodsama piletihinna Euroopa pealinna just mulle vajaminevateks kuupäevadeks. Et pileteid oli vähe ja otsustada tuli kiiresti, polnud pikalt aega mõelda ega läbi rääkida ja üllatuse tegemise asemel helistasin kooskõlastamiseks otse L-le. Mõned tunnid hiljem olid piletid edukalt taskus ja nii reede kui esmaspäev vabaks küsitud.

Kingi leidmine ei olnud lihtsamate killast. Nädalapäevad varem istusime venna sünnipäeval ja nuputasime teistega koos, mida viia. Ühtäkki turgatasid mõtteisse Eesti rahvusmustriga papud. Idee heaks kiidetud, asusin otsima nende saamise võimalusi ja avastasin enda teel kaks takistust: L jalanumbri teadmatus ning võimaluse tellida üksnes internetipoest, kohaletoimetamisajaga ca 5 päeva. Aga mul oli neid papusid ilmtingimata juba 5. päeval vaja kohvrisse pakkida ja nendega koos kindlasti ära lennata. Sellest algas 3-päeva pikkune tihe meilivahetus rahvuspapude pakkujaga.

Kõigepealt püüdsin ma saada neilt infot, mis numbri ma papud siiski tellima peaks, sest kodulehel oli soovitus jalg kindlasti üle mõõta kuna nende papude numbrid ei pidavat päris standardile vastama. Seda mul aga teha võimalik polnud. Antud telefoninumbrile ei vastanud aga ka keegi pikalt. Lõpuks telefonis kättesaadud neiu ei osanud aga numbrit soovitada ja palus meili kirjutada. Mnjah.

Võtsin lõpuks number suuremad papud ning soovisin need ära tellida, nii et saaksin neile ise järele tulla. Meili lisasin ka kõik oma kontaktid. See aga ei sobinud pakkujale, paluti siiski teha internetitellimus. Mina aga ei olnud huvitatud maksma kulleritasu, kui ma papudele nagunii ise olen nõus kuhu ja kunas iganes järele tulema. Lõpuks tehti mulle selgeks, et neil papud on vaja ikkagi kuskilt laost kulleriga tellida ning tasust ma ei pääse, aga garanteerivad mulle papude kohalejõudmise hiljemalt neljapäeval. Mõeldud-tehtud.

Neljapäeva lõuna paiku helistas kuller ja teatas, et saavad papud tuua mulle kohale reede pärastlõunal. Aga meie lend läks juba siis! Ilmselgelt pakutu mulle ei sobinud. Nii õnnestuski mul lõpuks neid veenda, et tulen ise Pallasti tänaval asuvasse äriklienditeenindusse järele. Neljapäeva hilisõhtul papud kätte saanud, tundsin, kuidas ühe lahingu olin ma võitnud!

Õhtul koju jõudes kontrollisin korraks veel oma mailboksi ja avastasin sealt L teate, et Brüsselis sajab lund. Brüsselis tavaliselt ei saja lund. Brüsselis on tavaliselt talvel temperatuur nii +5 kuni 0 kraadi juures, aga mitte jahedam. Olin terve nädala jälginud ilmateadet, mõeldes, millised riided peaksin selga panema ja kaasa pakkima. Meil oli väljas umbes -12 kraadi. Nendel oli nädalapäevad hoidnud nii +5 peal. See on ca 17 kraadi soojem kui meil, järelikult soe ja mõnus. Nüüd oli seal ilmajaama teatel hoopis 5 kraadi külma. Vaatasin Brüsseli lennujaama kodulehte ning avastasin, et see oli suure külastatavuse tõttu suletud. Seal ilutses vaid silt, et tulenevalt ootamatust suurest lumesajust on paljud lennud ära jäetud ja mitmed hilinevad. Mind tabas kerge ärevushoog.

Olgugi, et lend oli reede pealelõunal, läks päev ikkagi kiireks. Oli vaja veel nii mõnedki asjad korda ajada, enne kui sai töötelefoni rahulikult välja lülitada ning mõtte suunata teisele lainele. Ajaliselt tundus kõik klappivat: Tourest, raamatupidajale dokumendid, T pass S-le, koju pakkima, suutäis süüa ja lennukile. Selleks kõigeks oli jäänud mõni tund.

Linnas oli hommikust saadik lund sadanud. Nagu ikka, halvas see suurema osa liiklusest nagu inimesed sõidaksid lumega esimest korda. Raadio pasundas järjest juhtunud liiklusõnnetustest. Olin napis veerand-tunnises ajahädas. Haarasin teepealt ette tellitud pitsa ja lippasin koju. Täpselt veerand tundi hiljem pitsa söödud-kott pakitud, tuli L meid peale võtma. Lennujaama jõudsime täpselt õigeks ajaks.

Et olime otsustanud reisida üksnes käsipagasiga, pidin kodus eelnevalt veidi mõtlema, kuidas ja mida kaasa pakkida. Kalevi kommikarp mahtus kotti kenasti, aga Vana Tallinna pidime ostma lennujaamast peale turvakontrolli läbimist.

Meie lend läks välja enam-vähem õigel ajal, ent Riiga hilines see ikka ca 20 minutit. Sealne lend läks juba välja oluliselt hiljem ning Brüsselis maandusime juba ca kolmveerandtunnise hilinemisega. Ma olen küll Brüsseli lennujaamas olnud varasemalt 2 korda, ent ilmselt sattusime uude terminali. Olime M-ga kõndinud juba jupp aega, kui mu pilk haaras meie paremale käele jääva värava numbri A-60. 60 väravat veel kõndida, enne kui oleme üldse jõudmas lennujaamast väljapoole... Sain esimest korda aru, miks on vaja jätta connecting-flighti puhul kahe lennu vahele üsna pikk aeg.

Pool tunnikest hiljem jõudsimegi saabuvate lendude alasse. Pilguga otsisin W-d. Tabasin temagi otsimas meid. Lehvitasin. Ei mingit reaktsiooni. Asusin teed tegema tema suunas. Ja tabasin alles siis tema äratundva pilgu - aastatega (viimati kohtusime 2006) olime mõlemad piisavalt palju muutunud, et üksteist mitte ära tunda. W-st oli saanud noor täiskasvanud mees.

L võttis meid kodu ukse peal vastu nagu vanasti. Peale selle, et paar kassi oli vahetunud ja paar juures (nüüd oli neil 7 kassi asemel 9) ning inimesed veidi, aga ainult veidi, vanemaks saanud, ei olnud midagi muutunud. Tundsin end nagu kodus. Äraütlemata hea meel oli neid kõiki taas näha!

Vahetult enne õhtusööki andsime L-le üle tema sünnipäevakingi. Ta oli üsna üllatunud, sest ilmselt ei oodanud erilist kinki veel lisaks. Papud istusid jalga valatult, nii et terve õhtu keeldus ta neid jalast võtmast ja lubas need kaasa pakkida oma puhkusreisile koos A-ga märtsi lõpus Kuubale. See oli nii armas.

Kui E-ga esimest korda Brüsselis käisime 2004. aastal, siis meie majutamiseks osteti 2 laatsareti stiilis välivoodit koos õhukeste õhku ise täisminevate madratsitega. Nagu selgus, polnud nad neid voodeid kasutanud peale meie külaskäiku kordagi. Nüüd oli taas põhjust voodid välja otsida ja ikka minu külaskäigu jaoks.

Teadsin juba ette, et laupäeval saame me liigutama end alles pärastlõunal. Nädalavahetuse hommikune pikk uni on nende peres traditsiooniks ja ega meilgi olnud midagi selle vastu, et end välja puhata. Sellegipoolest olin esimene, kes üles tõusis. Läksin kööki raamatut lugema, kuid mu plaan vaikselt seal istuda ja lugeda ei läinud mitte päris ootuspäraselt. Kaks noorimat kassi magasid keset köögilauda oma pesas. Vanem oranž isane kass istus aga köögi akna taga ning nõudis tuppa laskmist. Köögi aknani ma ei ulatunud. Keerasin aia ukse lukust lahti ning lasin kassi tuppa. Kõutsile hakkas kehtestama oma reegleid: kõigepealt ei sobinud talle see, et istusin laua otsas L koha peal, seejärel püüdis noored kiisud laualt minema kihutada. Va ülbik selline. Peale mõningast võimuvõitlust leidsime aga lahenduse, kus mina sain rahulikult laua ääres raamatut lugeda ning tema oma pesas magada. Vahepeal hiilis pisike must kiisu vaikselt mu raamatu ligi ja püüdis raamatu vahelt järjehoidjat ära varastada. Kätte sain ta.

Peale pikemat, nende peres nädalavahetuseti tavapärast hommikusööki (värsked võisaiad/croissantid vms pagaritooted) ja L kohvivalmistamise rituaali asusime end vaikselt linnapoole sättima. W sai meie giidiks.

Teel Brüsseli kesklinna poole avastasime palju väikseid väikelinna tänavaid, mis olid lumest puhastamata. W kurtis, et Belgial pidi lumetõrje soolavarud otsas olema. Oli arvestatud tavapärase kogusega, aga selle aasta talv polnud tavapärane. Nüüd oli vaja teha soola juurde muretsemiseks uus riigihange. Ja autojuhid pidid seniks hakkama saama suverehvidega lumisel tänaval. Arusaadav, miks paljud eelistasid sõita lumesajuga niivõrd vähe kui võimalik ja täpselt nii palju kui vajalik.

Parkisime auto Finnairi kontori lähistele parkimismajja, jalutasime mööda kontrastidega tänavat, kus ühel pool on Belgia riigipank (vabandage, kui eksin) ja teisel pool puruks pekstud akendega kontorihoone. Käisime raekoja platsis ning lamava naise kuju juures, keda puudutades saad midagi soovida ning soov väidetavalt ka täide läheb, linnamuuseumis pissiva poisi kostüüminäitust vaatamas ning muidugi pissiva poisi enda juures, aga ka Hiinalinnas ja mereandide restoranitänaval, mis paistis küll suletud olevat. Külastasime Metropoli hotelli luksuslikku kohvikut ning kirikut, kus kuningapere liikmeid laulatatakse. Jalutasime mööda pisikesi kõrvaltänavaid ja W juhtis meie tähelepanu kortermajade katustel asuvatele grüünedele ning trellitatud ustega suletud hubastele hoovikestele, kus võis leida nii kiige, grillimiskoha kui hulgaliselt jalgrattaid. Ühel sellisel tänaval tehti mingis majas remonti ning tänav oli täis träni äraviskamiseks üle tee asuvasse konteinerisse. Selle sama tänava peal istus korvtoolis suur kollane optimistliku näoilmega karu. W astus maja uksest sisse ja küsis, kas võib karu endale võtta. Saades jaatava vastuse, jätkus meie päev neljakesi.

Jalutasime neljakesi mööda linna, võtsime klaasikese õlut, käisime paaris poes ning autoski kinnitasime neljakesi turvavööd. Meie uus leitud sõber oli positiivne, tõmbas kahtlemata kõigi inimeste tähelepanu tänaval ja sobis W-le nagu valatult, ainult veidi napisõnaline. Õhtu lõpetas meie uus sõber kodus diivani peal. W lubas ta endale korterikaaslaseks võtta, kui lõpuks endale esimese üürikorteri leiab, kuhu kodust ära kolida.

Pühapäeval algas taas suurem lumesadu. Lund tuli taevast tihedalt väikeste helvestena. Meie esialgne plaan kuhugi Brüsselist teisele poole sõita ja vaadata mõnd teist linnakest, jäi katki. Ei olnud kuidi mõistlik ronida libedale puhastamata tänavale suverehvidega. Nii leppisimegi kokku, et W viib meid ära lennujaamas asuvasse Sheratoni hotelli ja aitab internetist osta rongipiletid, millega saame ise linnapeale minna. Püüdsin alates keskpäevast teha online check-ini, nagu Air Baltic seda nõuab, ent tulutult. Kuni kella 15ni seda teha ei õnnestunud ja peale seda mul arvutile ligipääs puudus. Lennujaamas kohapeal sai check-ini teha alles hommikul enne lendu, nii et pidime kohal olema varakult. Niipalju siis interneti mugavustest.

Tõepoolest, hotelli koduleht ei valetanud. See on ainuke hotell lennujaama territooriumil ning ülejäänud nö lennujaama hotellid asuvad kilomeetrite kaugusel. Hotelli peasissepääsust kuni reisijate terminalini on kodulehe väitel täpselt 39 sammu. Reaalsuses asubki Sheraton lennujaamast täpselt üle tänava. 39 sammu on üsna täpselt öeldud.

Viskasime oma asjad hotellituppa ära ning sõitsime rongiga Brüsseli kesklinna tagasi. Et meil polnud ühtki kaarti, hakkasime kõndima suvalises suunas. W oli ennist öelnud, et keskjaam asub raekoja platsist mõne minuti jalutuskäigu kaugusel. Kui olime M-ga jalutanud juba ca tunnikese jagu ning sattunud pigem ainult kaugemale mitte-turisti tsooni, hakkasin otsima silte, mis meid lähemale raekoja platsile juhataks. Aeg-ajalt vilksatas majade vahel eemal kaigumas raekoja torn, mille otsas kuldne mehike. See saigi meie teeviidaks.

Olgugi, et me ei jõudnud kohe raekoja platsile (olime seal ju eelminegi päev käinud), siis nägime palju seda piirkonda, mida turist ilmselt kunagi ei näe. Tavalisi kortermaju ja tavalisi inimesi. Tavalisi poekesi ning kunstiateljeede vaateaknaid.

Kui olime raekoja platsile tagasi jõudnud, tegime seal asuvast linnakaardist fotokaga mõned pildid, et meil oleks võimalus vähemasti kaarti vaadata siis, kui seda soovime ja tunneme end eksinud olevat. Hiljem avastasime, et keskjaam on tõesti raekoja platsile äärmiselt lähedal. Peale mõningast ekslemist ja taas sattumist tuttavatesse kohtadesse hakkas linn juba veidi ilmet võtma ja selgemaks saama. Brüsseli vanalinn on tegelikult väike ja üsna lihtne.

Asusime otsima söögikohta, kus mõnusasti õhtust kahekesi süüa. Oli ju ikkagi Valentini päev. Minu suureks sooviks oli süüa kas aasia toitu, rahvusroaks olevaid karpe koos friikartulitega (ärge laske end eksitada inglise keelsest nimest French Fries, tegelikkuses on friikartulid välja mõeldud belglaste poolt) või mereande, sest Prantsusmaa kogemusele toetudes olin kindel, et sealsed mereannid maitsevad hästi, on värsked ja hoopis midagi muud kui Eestis. Ja ma ei pidanud pettuma.

Sattusime ilmselgelt turisti lõksu, kuid tegelikkuses see mind ei häirinud. Tõenäoliselt on söögikohtade hinnad enam-vähem sarnased igal pool, lisaks polnud meil aimugi, kus mujal asuvad head ja mõistlikud restoranid ning eelmisel päeval nähtud restoranitänavat me enam kahekesi leida ei suutnud. Istusime restorani maha ja nautisime mereanni paellat koos majaveini ja mulliveega. Ilmeliselt hea ja täitev õhtusöök, ent tuleb ka nentida, et ilmselt kalleim 1-käiguline, mida ma siiani söönud olen. Kahe peale oli arve 112 eurot. Aga vähk, vähisõrad, kahed erinevad karbid ja kalmaarid olid ilmselgelt seda väärt. Oskab keegi soovitada Tallinnas mõnda head mereannirestorani? Võrdleks meeleldi nii hindu kui maitset.

Kui lõpuks raudteejaama tagasi jõudsime, lõid mu päkad tuld. Tundsin, kuidas ei suuda enam kuigi pikalt kõndida. Omaenese tarkusest olin jalga pannud pika säärega kõrgete kontsadega saapad, mis kahtlemata reisil olles polnud kõige parem idee, kuigi ma nägin nendega enda meelest üsna hea välja. Järgmine kord tuletage mulle meelde, et reisile ei tasu võtta ainsateks jalatsiteks kõrge kontsaga jalavarje.

Esmaspäeva hommikul alustasime tagasiteed Eestissse. Meile pidi jääma kahe lennu vahele Riias ca 6 tundi (et lend Riiga hilines taas omajagu, siis teoreetiliselt oli meil isegi vähem aega, ent lend Tallinnasse hilines omajagu samuti, nii et tegi enam-vähem sama välja), mille olin mõtteis planeerinud linna peal jalutamiseks.

Riia lennujaama jõudnud, otsisime üles pagasihoiu, kuhu jätsime oma kohvrid-kotid päevaseks ajaks, et neid mitte tüütult mööda linna endaga kaasa vedada. Jõudsime pagasihoidu napilt enne nende lõunapausi (müntidega pagasikappidest pole Riia lennujaamas mõtet unistada). Sõitsime linnaliinibussiga kesklinna ja hakkasime otsima söögikohta, kus lõunatada. Nii kui olime bussist välja saanud, pahvatas külm õhk äkitselt näkku. Õhk oli nii niiske ja jahe, et külm tungis läbi riiete, naha ja liha otse kontideni. Lisaks valitses Riia tänavatel isegi suurem kaos kui kuskil mujal seni nähtud. Kõnniteedelt oli lumi sisuliselt koristamata. Sai kõndida vaid mööda kitsast lumepudrust rada. Kontsade ja valutavate päkkadega üsna tüütu. Nii otsustasimegi peale Jaapani restoranis söömas käimist naasta peale lühikest jalutuskläiku hoopis tagasi lennujaama.

Lennujaamas saanud kätte oma pagasi pagasihoiust, mõtlesime läbida turvakontrolli ning istuda maha kuhugi oma lennu värava lähistele, et seal järgnevad 4 tundi raamatut lugeda. Midagi muud seal teha nagunii ei olnud. Siinkohal on mul siiras hea meel, et olin palunud Brüsseli lennujaamas hommikul check-ini teha ära meie mõlemale lennule. Vastasel juhul pidanuks me ootama ilmselt ca 2-3 tundi lennujaama kõige igavamas osas kuniks saanuks check-ini minna tegema.

Turvakontrolli töötajad vaatasid meid küll kergelt umbusklikult, et nii mitu tundi enne lennu väljumist soovime siseneda juba turvatsooni, aga mis seal ikka. Kui Brüsseli lennujaamas turvakontrolli läbides tõmmati mind rivist kõrvale ja metallidetektoriga tehti lisakontroll (sama juhtus ka 2004, kui turvatöötajad püüdsid selgeks teha, kas mul õnnestuks oma suvekingast kingsepa kontsapleki kinnihoidmiseks paigaldatud nael kätte saada ja sellega kedagi rünnata või mitte), siis sama juhtus ka Riia lennujaamas. Iseenesest see mind ei häirinud, küll aga tundsin end tõelise blondiinina, kui keset metallidetektoriga lisakontrolli läbiviimist meenus mulle, et eurode ja lattide mitte segi ajamiseks, olin läti raha mündid libistanud teksade tagataskusse. Seal nad olid siiani. Vabandasin ja turvatöötaja lasi mind muige saatel edasi minna.

Riia lennujaam on üsna pisike. Veidi suurem kui Tallinna oma, aga sellegipoolest üsna tibatilluke võrreldes muude Euroopa lennujaamadega. Ent lätlased on ikka lätlased. Lennujaama katus tilgub paljudest kohtadest läbi. Pea igal sammul haarab pilk kuskil pesukaussi või plastämbrit, halvemal juhul maha asetatud ajalehepabereid, millele laest vesi tilgub. Enne kui lennujaama terminalis istet võtad, peab alati kontrollima, ega pole lootust laest vett kraevahele saada. Lisaks koonerdavad nad ka lennujaamas kütmisega. Meie lennuk pidi minema pisikesest terminalist, mis asus teistest tiba allpool (et lendasime väikese lennukiga, tuli õuest läbi jalutada). Mitmed tunnid seal istuda ja raamatut lugeda polekski olnud kuigi ebamugav, kui õhu temperatuur oleks olnud normaalne. Mõne tunniga puges seal aga külm nii kontidesse, et hambaplagin oli suhteliselt vältimatu.

Lennukile minekul vahetati piletikontrollis meie lennupiletid välja. Brüsseli lennujaamas oli meid paigutatud ritta nr 15, aga lennukis oli kokku vaid 14 rida. Et lennukites üldjuhul on 13. rida puudu, nagu ka hotellides 13. tuba, siis vabade kohtade olemasolul vahetasime end ritta nr 12. Kojulend sai alata.

Olenemata hiljaks jäänud ka viimasest lennust, maandusime lõpuks õnnelikult Tallinna lennujaamas. L oli meid juba ootamas.

Võõras lahing

Võideldes lahingut,

mis määratud luhtuma.

Võideldes võõrast lahingut,

sõdides sõditud sõda.

Kaotades hukule määratud,

võiduta uhkuse kaotatud.

Hinge süngelt rusumas

karjuv ebaõiglus.

Ja peale seda kõike

algab uus päev.

Kõik möödub

nagu ennegi.

Aga sina?

Tuli hõõgumas tuha all.

Harjuda karjuva valega,

valetada harjudes tavaga,

karjuda tava valele?

Kas peab - leppima?

_________________

Täna oli raske päev. Emotsionaalselt kurnav töönädal on lõpuks läbi.

Masturbatsioon on kasulikum kui seks

Mulle viidati täna Delfi naistelehe artiklile, millest kujunes väike arutelu, millest kopeerin oma blogisse ainult endapoolse jutulõigu:

"Kui plaanile kindlaks jääd ja seksid näiteks kuu aega järjest iga päev ja seejuures eri asendeis, siis põletad kuu ajaga 4780 kalorit, mis on ühe suure sandwichi ja pudelitäie veini jagu."

P: Aga see tähendab, et saledaks jäämiseks ongi kogu kuu aja toit sandwich ja pudel veini? :D

Artiklist: "... 30-minutiline masturbatsioon võib põletada 100-150 kalorit."

P: hmm, päris põnev sport ;)

Ja lisaks sellele: "... ühe orgasmiga võid põletada 60-100 kalorit."

P: ehk siis ühe masturbatsiooniga on garanteeritud ca 250 kalori põletamine? Ma ikkagi eeldan, et nad räägivad kilokaloritest, mitte lihtsalt kaloritest. Hmm, a kui masturbeerida kuu aega järjest iga päev (250 kalorit x 30 päeva), on see 7500 kalorit, mis on oluliselt suurem kogus kui seksiga.

Järeldus: masturbatsioon on kasulikum kui seks :D

Otsused

Kohutavalt raske on otsustada midagi, mis võib muuta su elu kapitaalselt. Ei ole ühtki garantiid, et tehtud otsus oli õige ja veel enam, mõne aja möödudes, et on võimalik edasi minna sama hästi kui varem. Samas - jänes šampust ei joo.

Eelmise aasta sügisel hakkasin unistama. Mitmeid, suuri ja väga erinevaid unistusi. Omavahel isegi üsna vastukäivaid. Ja neist nii mõnedki on hetkel ükses õhus ja ootel teiste unistuste ja otsuste taga. Kui ei vii täide ühte unistust, siis ilmselt viin teise. Ja unistama peab - ilma selleta jõuab elus harva edasi.

Nädal tagasi sain meilboksi ühe veidi erutava kirja. Lugesin seda ühtepidi ja teistpidi, kuid ei suutnud otsustada, mida sellega peale hakata. Positiivne vastus tähendanuks teatavat riski, ebakindlust, võibolla ka muutusi igapäevaelus tulevikus, küsimusele vastamist, kuidas ma hakkama saan, mõningate unistuste ja plaanide ärajätmist või edasi lükkamist. Palju, millest loobuda ja kas tasukski riskida? Täna võtsin südame rindu ja tegin enda jaoks otsuse. Otsuse loobuda võimalusest ja järgida esialgset plaani.

Ehk on aasta lõpuks aasta alguses tehtud otsustega süda ikkagi rahul?

Dear Nokia, I give up, you won

Avastasin üllatusega, et uus aasta on saabunud. See ühtlasi tähendab, et minu kalendermärkmik sai nädal aega tagasi läbi. Sestap olen püüdnud olulisimaid asju märkida üles kas telefoni või Outlooki kalendrisse. Täna püüdsin neid omavahel taaskord sünkroniseerida, et info oleks täpne ja adekvaatne. Ebaõnnestunult.

Märkasin seda juba varem, et vahetevahel ei sünkrooni telefon sõnumeid arvutiga ära. Aga et mõnesaja kontakti asemel leiab arvuti vaid 43 ning kalendrit ei leia enam üldse...? Mu telefon ei armastanud peale kahte korda garantiis käiku Opera browserit Interneti jaoks. Nüüd aga ei tööta enam tavaline nett ka...

Oh jah. Kas tõesti tuleb mul alla vanduda?

Jõulustress

Nädalapäevad tagasi pühapäev vastu esmaspäeva vähkresin öösel voodis ega saanud kuidagi normaalselt magada. Üks mõte kummitas peas teise järel. Küll ärkasin selle peale, mis tööl veel tegemata ja küll sellele, mis kingid veel ostmata. Mind oli tabanud sõna otseses mõttes Jõulustress.

Esmaspäeval tööl püüdsin järjekorda panna kõige tähtsamad ja kiiremad asjad, mida ei saanud enam edasi lükata ja tuli kindlasti enne Jõule ära teha, arvestades, et ma enne 04. jaanuari tööle nagunii ei naase. Esmaspäeva lõuna ajal hakkan veidi muretsema töötajate jõulukinkide pärast. Kingid ise on küll kohale toodud nädalapäevad varem, aga kinkepakendid pole endiselt veel saabunud. Kinkide pakkimiseks on meil jäänud loetud tunnid ja järgmisel hommikul tahaksime neid juba jagama hakata teatega, et päkapikud on meie kontorit külastanud ja peaaegu kõigile midagi jätnud. Endiselt on lahendamata minu dilemma: kinke on vähem kui tegelikke töötajaid, sest tellisin neid küll enda arust varuga, kuid oktoobrikuu töötajate arvu seisuga, mis on ilmselgelt detsembriks omajagu tõusnud. Keda jätta ilma?

Lõpuks poole viie ajal õhtul saabuvad kinkekotid. Hingan kergendatult. Mõni minut peale viite leiab M, et tal on lahkumiseni veel veidi aega ja hakkab kinke pakkima. Avastame, et kinkekotid on toodud vales mõõdus ning kink sinna kuidagi sisse ei mahu. Püüan helistada tarnijale, aga ei saa teda kätte. Teha pole midagi. Õhtul peale sugulastega kinos käimist avastan telefonilt vastamata kõne tarnijalt. Püüan tagasi helistada, aga edutult.

21. detsembril oli maha tulnud päeva jooksul korralik lumi. Nagu ikka, halvab see liikluse korralikult, justkui keegi poleks kunagi varem lumega sõitnud. Kummaline, et igal aastal lumi ikkagi inimeste jaoks nii ootamatult tuleb, kuigi valgeid Jõule ootavad ja loodavad kõik. Olgugi, et olen kino piletid muretsenud läbi suure vaeva (millegipärast õnnestus Internetist piletite ostmine alles kolmandal katsel) õhtul poole seitsmeks ja hakkame autoga minu kontori juurest liikuma kella kuue ajal umbes kilomeetri kaugusel olevasse uude kinno, jääme filmi algusest ilma ja ca 20 minutit hiljaks: linnas on nii meeletud ummikud, et jala oleks tõepoolest kiiremini saanud.

Teisipäeva hommikul tõden hirmuga, et mul on endiselt puudu veel osad jõulukingid, kuid selleks hetkeks on mulle juba enam-vähem selge, mida ma kellelegi kinkida tahan. Ilmselge on ka see, et olen kohutavas ajahädas. Suurtest plaanitud tööülesannetest ei ole veel midagi tehtud. Pika hommikuse koosoleku ajal saabuvad siiski õiges suuruses kinkekotid ning M saab vaikselt pakkima hakata. M on suutnud ka organiseerida meie tuppa alkoholivaba glögiga suure termose ja kasti mandariine kõikidele kingisaajatele pakkumiseks. Nagu päris :) M on olnud äraütlemata tubli! Pakime kinke pool päeva ja suudan sel ajal korduvalt kinkekottidega endale kätte lõigata - tõeline siidikäpp! Lõpuks kell 14 oleme omadega niipalju valmis, et saame hakata päkapikkude esindajaid mängima ja inimestelt salme paki eest sisse nõudma. Üllataval kombel ei saanud ma kingi kohta ühtegi negatiivset kommentaari.

Tesisipäeva õhtul oleme planeerinud Jõuluõhtu ja kinkide vahetamise pereseltsis. Peale tööd ja enne Jõuluõhtut tuleb mul veel muretseda üks kink, toimetada kohale kott koeratoitu ja pakkida ülejäänud veel pakkimata kingid. Jääme vanemate juurde napilt pool tundi hiljaks, kuid olen ema ette hoiatanud ja vend saabub umbes samal ajal. Õhtu on mõnusalt pingevaba. Viimase asjana enne koju jõudmist toimetame kohale veel viimase koeratoidu tellimuse. Nii, nüüd peaks selleks aastaks olema kõik - ühtegi uut tellimust kuskil õhus enam ei ripu. Ja siis, hilisõhtul, heliseb telefon...

Kolmapäev on poolik päev. Ma olen ammu loobunud mõttest jõuda tööl valmis vajalike suurte asjadega. Pigem pean plaani osa tööd, mis võimalik, saarele kaasa võtta ja peale Jõule teha. Oleme kokku leppinud, et mängime päkapikke ka meie firma teistes üksustes just kolmapäeval. Kuigi tööpäev lõppeb kell 14, saame viimased pakid jagatud alles kella poole kolme ajal. Peale tööpäeva tuleb mul veel kokku saada sõbrannaga, et tema kink üle anda, lisaks M sugulastega, et neile tagastada kuuluv vara, pakkida asjad, käia poes ja muretseda suure soomusega kala ning tagastada sõbrale tema kaaslase talvepüksid, mis peale jalutuskäiku Vabaõhumuuseumis meile ununeisd. M on jõudnud vahepeal toimetada kohale veel ühe tellimuse, anda eilsele tellijale üle ununenud kalendri ja vahetada mu vennaga jõululeib konjaki vastu. Ja siis polegi muud, kui võtta peale sõbranna ja jõuda poole üheksasele laevale, et sellega saarele sõita. Tundub ju lihtne?

Päeval selgub, et peame ilmselt kiirustama kaks tundi varasemale laevale, sest jääolude tõttu pooleüheksast laeva, millele oleme juba paar kuud tagasi pileti ostnud, ei lähe. Mitte, et laevafirmast keegi meid sellest teavitanud oleks, kuigi neil on olemas nii meiliaadress kui telefoni number. See tähendab, et pean kaks tundi kiiremini suutma kõiki asju teha. Logistika tuleb ümber korraldada.

Jõuan teha kiire kohvi M sugulaste juures kella kolme ajal kuniks M kohale jõuab, otsida üles sõbranna Raekojaplatsilt, teda kiiresti kallistada ja jõulukingi pihku suruda, edasi kihutame koju asju pakkima, mina autos samal ajal paaniliselt sõbra numbrit valides, et püksid üle anda, aga lootusetult teda mitte tabades. Oleme takerdunud väiksesse ummikusse ja arvestades jõuluhullust, pole poeskäik kuidagi võimalik. Helistan töökaaslasele ja palun teda toidupoest läbi lipata ja meile suure soomusega kala osta. 15 minutit hiljem oleme kodus ja pakime asju, ka selleks on meil napilt veerand tundi. Ruttame autoga läbi tiheneva lumesaju Õismäele, haaran kolleegilt kala, teen kiire arvelduse, palun tal oma kätte võtta sõbra tüdruku püksid ja tänan teda kodust võetud pudeli valge veiniga. Tõeline Jõulude päästja! Lippame veel Nõmmelt läbi kokkulepitult igaüks panemas ja haaramas, mida vaja. Poolteist minutit hiljem oleme sõbranna ukse taga ja tuhisemas 100 km eemal asuvasse sadamasse. Logistika toimis.

Jõuamegi kaks tundi varasemale laevale. Räägitakse jutte, et jääolud on hullemaks muutunud ning hilisemaid laevu ei lähegi. Hingan kergendatult. Kõik vajalik sai tehtud ja nüüd on aeg maha võtmiseks. Puhkus. Jõulud!

Motivatsioonilauseid

"Mul on 3-toaline korter. Ma panen ühe poisi ühte ja teise teise tuppa elama."1

"Kõik ilusad tüdrukud on Kellyd."2

"Kui sa tahad ausat arvamust, küsi delfiini käest."3

"Mida sa nohised? Enda arust helistasin sulle, aga sattusin siili otsa. Noh, siilike?"4

"Anna eelarvet, pärismaalased on rahutud!"5

"Ma alustan kõigepealt sellest, mis on tegemata."6

"H sai viimasel tööpäeval teada, et ametlik tööpäev kestab kella viieni. Irooniline, mis?" 18.12.2009 kell 17:02. 7

"Enamus asjadega on nii, et kõigepealt tuleb magada ja siis võib otsustada, mis edasi saab."8
______________
Ülalolevad laused on rebitud välja kontekstist. Veidi selgitusi:
1: järelmärkus 01.12.09 blogisissekandele nunnude kolleegide kohta ja võimaluse oma elu ühildamiseks nendega, niimoodi, et kõik, ka praegune kaaslane, korraga ellu ära mahuks.
2: inspireerituna vestlusest "Päästja koolikell" sarja teemal, kuidas Ameerika sarjades on kõik ilusad tüdrukud alati Kellyd.
3: väidetavalt pidid delfiinid nägema inimesi röntgenvaates. Ehk siis, kui naine veel ise ei tea oma rasedusest, delfiin juba näeb. Aga see tähendab ka, et delfiin näeb, kui inimesel on tervis käest ära ja inimene ise on õnnelik ja sellest veel midagi ei tea, aga delfiin mõtleb, et maha kandmisele...
4: kolleeg helistas teisele kolleegile, kes telefoniotsas ainult nohises ega ühtegi sõna ei lausunud. Peale nohisemise siilid ka turtsuvad. Noh, siilike, millal turtsuma hakkad?
5: ühel hommikul tormab sisse meie kabinetti üsna stoiliselt rahuliku näoga peraamatupidaja, kes pigem on korralikkus, viisakus ja rahulikkus ise kõikide võõraste silmade all. Väga rahulikul, tasakaalukal ja vastuvaidlemist mittesallival häälel teatab ta üle kabineti, et pärismaalased on rahutud ja kohe on eelarvet vaja. Alates sellest hetkest saab meie firma "2. korrus" endale heatahtliku ja sõbraliku hüüdnime pärismaalased.
6: keset kaost oma töölaual ohkan sügavalt ja teatan kolleegidele, et alustan kõigepealt sellest, mis tegemata. Hetkeks on kabinetis täielik vaikus ja siis purskuvad kolleegid täielikult naerma: nimelt millest siis alustada, kui KÕIK on tegemata?
7: kolleeg, kes meiega oli aastakese töötanud, otsustas lahkuda ennast täiendama. Tegemist on inimesega, kes viimase aasta jooksul on olnud peaaegu alati tööl olemas, kui vaja ning teinud ilmatuma pikki tööpäevi. Ringkäigulehte tehes oma viimase tööpäeva lõpul imestab ta paar minutit peale kella 17, et IT osakond on juba lahkunud: kuidas nii vara? Ja meie saime kõhutäie naerda, et vaeseke sai oma viimasel tööpäeval teada, et ametlik tööpäev lõppeb meie kontoripoolel kell viis.
8: tegemist on planeerimatu reede õhtuga. Juhe on nii mul kui sõpradel totaalselt koos ja otsustame välja mõelda, mida õhtuga pihta hakata. Kui pakun välja Skypes ühe variandina filmi vaadata ja teisena lauamänge mängida koos mõnusa koguse alkoholiga, tuleb peale väikest mõttepausi sõbralt põhjapanev lause. Sellega on kõik otsustatud. Ei, me ei maga, vaid sedakorda mängime lauamänge, vaatame filmi ja teeme kõik koos mõned dringid. Alles siis tuleb öö. Siivsas mõttes :)

Tänane motivatsioonilause personaliosakonna tahvlilt:
"Ta on nii armas poiss, et ma võtaks ta koju kaasa kui saaks!"

Kui koeral on köha...

...võib see maksma minna väikese varanduse. Meile on see maksma läinud hetkel ca 3,5 tuhat krooni. Poleks uskunud, et ravimid on nii paganama kallid, lisaks visiiditasud ja uuringud. Ning tegu on üksnes köhaga. Inimesena olen nii harjunud ravikindlustuse ja haigekassaga. Kui eraarstil käies tuleb maksta visiidi eest mõnisada krooni, tundub see röövimisena. Tuhandete peale pole ma isegi mõelnud mitte... Seda enam köha ravimise eest.

T-l tekkis esimene köha umbes kaks kuud tagasi. Ma polnud varem kuulnud, kuidas koerad köhivad, aga siin ei olnud eriti kahtlust. Püüdsime M soovitusel saada esialgu üle toidulisanditega: kalaõli ja piimhappebakterite kapslid. Esialgu tundus, et aitaski. Paar nädalat hiljem hakkasid köhatused tagasi tulema kuniks asi hakkas päris koledaks minema. Käisime arstil, T sai köhasiirupi. Kui esimestel päevadel tundus, et asi hakkas taanduma, läks mõni päev hiljem köha juba väljakannatamatuks. Edasi järgnesid antibiootikumid. Aga köha läks aina hullemaks.

Köhahood muutusid lõpuks väljakannatamatuks. Eriti öösiti. Ärkasin korduvalt ja kuulasin 20-minutilisi köhahooge. Istusin või lamasin öösel ta kõrval põrandal ja püüdsin teda rahustada, et saaksime mõlemad uuesti uinuda. Ja öelge siis, et koera kasvatamine on lihtne...

Otsime meest! Tingimus: nimi Nõmmiste. Välimus ja iseloom pole olulised

Selliseid asju juhtub tavaliselt Hollywoodi filmis, kui ärgatakse räige pohmakaga sõrmus sõrmes, teadmata, kellega sõrmus end liidab. Päris elus selliseid asju tavaliselt ei juhtu.

Täna hommikul sai M unise peaga suure üllatuse. Paar kolleegi astusid varahommikul kabinetist läbi ja hakkasid torti nõudma M abiellumise puhul. M tegi suured silmad, ise midagi asjast teadmata. Kolleegid olid vaadanud tänase seminari nimekirja ning avastanud osalejate hulgast M nime uue perekonnanimega Nõmmiste*. Selge, järelikult vahepeal salaja abiellunud.

M ei tunne ühtegi Nõmmistet. Veel.

Nii ongi täna terve päeva M figureerinud Nõmmiste nime all. Nüüd tuleb vaid tuvastada see meesterahvas, kellega ta salaja on öösel paari pandud ;)
______________
* Sellised asjad juhtuvad, kui kolleeg kiirustades ja väsinud peaga teisi kolleege seminarile registreerib ja eiteakust vale perekonnanime ütleb, sest õige ei tulnud meelde ja see tundus kõlavat.

Kui panna pirukasse muna...

Üleüldiselt pean ma end normaalseks kokkajaks. Mulle meeldib katsetada ja eksperimenteerida. Üldjuhul tulevad neist situatsioonidest välja ka söödavad asjad.

Kunagi ammu, ma arvan, ligi 10 aastat tagasi, kui poelettidele ilmusid esimesed valmistainaste segud, millele tuli juurde lisada üksnes vett või hädapärast ka õli, siis sai neid ka katsetatud. Pannkoogitaignast ei saanud pannkooke, vaid tallanahku. Peale seda olen ma loobunud nende kasutamisest ja teen kõik taignad algusest lõpuni ise. Kuni selle reedeni.

Et kolmapäeval A juures muffinid maitsesid täiesti normaalselt ja valmis muffinitaignasegu kasutamine ei paistnud olevat raketiteadus, siis otsustasin aja kokkuhoiumõttes reede õhtul katsetada pitsapõhja pulbrit. Lootusetult edutult. Tegin kõrvale uue pärmitaigna, ent kui see lõpuks kerkinud, olin suutnud juba olemasoleva üllitise pitsapõhjana ära kasutada. Rohkem ma valmis pulbrit katsetada ei kavatse.

Pärmitaignasse unustasin kiiruga lisamata aga õli ja soola, mistõttu kippus see igale poole kinni jääma ja olema üsna mageda maitsega. Kapsa plaadipiruka alla ajas see aga asja sellegipoolest ära.

Nüüd võtan ma mütsi maha nende ees, kes pärmitaigna ise valmis teevad ja sellest suudavad edukalt veel ka väikesed (nt viineri) pirukad vorpida. Mul on arenemisruumi.

Nädalavahetuse idüll

Kui õhtu läheb nii, nagu plaanitud ja järgmisel päeval pole kahetseda midagi isegi siis, kui enesetunne on nagu seedekulglast läbi käinud õunamoosil, on tulemus parim. Kui nädalapäevad tagasi ajas Hollywoodis käik mulle totaalse kassi peale, siis reede õhtu oli lihtsalt suurepärane. Eneselegi üllatavalt rahulolev väljanägemine, restoranis käik, väiksed dringid, pöörane pidu varajaste hommikutundideni ööklubis ning koju laekumine omasse kaissu - mida veel võiks tahta?

Tüdrukud, tore oli, teinekordki, ausalt!

Klienditoe absurdsus

Mõni päev tagasi meenus mulle, et kunagi omasin meiliaadressi, mida ma pole juba aastaid kasutanud. Huvist, kas see veel alles on, püüdsin sisse logida, kuid see ebaõnnestus. Samas sinna kirja saates ei tulnud vastust, et meilboksi ei eksisteeriks. See tegi mind uudishimulikuks.

Asusin pikemasse kirjavahetusse tolle teenusepakkuja klienditoega, püüdes neile selgitada oma muret ning mure tausta. Samuti ka seda, et olen nendega samal teemal mõni aasta tagasi suhelnud, kuid teiselt meiliaadressilt, ent seda meiliaadressi enam ei eksisteeri, mistõttu on mul võimatu neile ka tollast kirjavahetust edastada. Nende alternatiiviks pakutud parooli meeldetuletus tellida mobiilile ei toimi minu puhul samuti, sest antud meilikontoga polnud ma sidunud ühtki telefoninumbrit või kui isegi olin seda kunagi teinud, siis seda numbrit mul juba ammu ei eksisteeri.

Tundus, et asjad võivad hakata juba liikuma. Seda enam, et ma teadsin ka meiliaadressi kasutajanime, mis erineb veidi aadressist endast, ning ka parooli, mida kunagi antud meilboksi jaoks kasutasin.

Põnevamaks läks aga olukord siis, kui klienditugi taaskord mulle kirjutas ning soovis, et avaldaksin neile meiliaadressid, kelledelt peaksid olema mu meilboksis kirjad, et nad võiksid tuvastada minu omaniku oleku meilboksile. Vabandage väga, aga kui ma pole antud meilboksile viimased paar aastat ligi pääsenud ega kasutanud, siis kuidas ma peaksin teadma, kes mulle vahepeal kirjutanud on?

Mehe ja naise mõtteviis

Situatsioon: sinu poole pöördub keegi, kes räägib, et kellelgi teisel on mingi probleem.

Naine mõtleb: huvitav, kas ta räägib endast ja väidab, et see on keegi teine? Kui see on keegi teine, kas ma tunnen seda inimest? Ega see ometi minuga kuidagi seotud pole?

Mees mõtleb: ta sõbrannal on probleem. See ei ole minu probleem. Las ta räägib, kui ta just peab... See võiks mind huvitada ainult siis, kui see on loogiline, põhjendatav ja tõendatav. Punkt.

Reede õhtul peale mõtet muuta maailma suutis E mind kuidagi pehmeks rääkida väljamineku suhtes. Nö klassikalises mõttes polnud ma väljas käinud üsna kaua. Lausa nii kaua, et ma ei suudagi koheselt meenutada, millal sai võetud viimati linnas dringid ja peale seda klubitatud. Töökaaslase sünnipäeval vist... kevadel?

Sattusime Hollywoodi. Kunagi ülikooli esimesel kursusel sai seal käidud omajagu. Vahel isegi mitu korda nädalas. Sisuliselt peale 2. kursust ma sinna ilmselt jõudnud vist polegi. Mitte, et ma sellest puudust tunnen, ent seda, et kohta enam ei tunne, taipasin, kui ei suutnud meenutada isegi tualeti asukohta.

Ma ei tea, kes vahepeal muutunud on, kas inimesed või mina. Tundsin end seal tõelise vanuri ja tulnukana. Õudne. Päriselt ka. Nii suures koguses rummi ilmselt pole olemas, et võinuks end õdusaks juua.

Lisaks ma ei mõista, miks inimesed end niimoodi riidesse panevad (võibolla oli asi konkreetses peos?). Mingi enesekriitika väljanägemise kohapealt võiks ju ikkagi olla: mis sobib ja mis üldse ei sünni selga panna. Ja veel enam: kõikide maailma riiete seast on välja valitud just selline kooslus...

NB! Järgmisel nädalal muretseda koju peegel, kust on võimalik end näha pealaest jalatallani.

Uued personali vähendamistehnikad*

Kuidas valida masu tingimustes personali hulgast, keda ära saata, kui ühtegi head valikut enam järgi pole?

Alternatiiviks loosi tõmbamisele võib riputada seinale noolemängu inimeste fotodega ja pimesi noolt visata. Kes sai pihta, on väljas. Looduslik valik.*

_________
*idee autor M. Eelolevat mitte võtta tõena, pigem jätkuks sarkastilisele mõttelennule uute värbamistehnikate juurde.

+ vs -

Kui ainult 2/3 mu elust on positiivne*, siis kas see teeb minust negatiivse inimese?
___________
*viidates kõrvaltulbas olevale 60 + ja 40 - kategoorias olevale kirjutisele.

Pipardab

Käekott pipardab. Sõna otseses mõttes. Ja ilmselt tema omanik ka.

Ma kandsin käekotis kaasas väikest soola ja pipra topsi. Nädalavahetusel on kogemata kuidagi pipra tops kotis märkamatult lahti läinud. Nüüd on terve käekoti sisu pipart täis. Ka kõige väiksemad praod. Käekott pipardab.

A. soovitas selle peale, et võiks anda kellelegi käekotti nuusutada, nagu midagi lõhnaks seal sees imelikult. Las nuusutavad ja aevastavad ning püüavad ära arvata, mis "lõhn" see on. Õel, või mis? ;)

Vahetevahel pole lihtsalt minu päev. Ilmselt on igal naisterahval neid päevi, kui hommikul üles ärgates ja peeglisse vaadates ei vaata sealt vastu midagi meeliülendavat. Kohe mitte mingit välimust pole. Täiesti pläss. Nendel päevadel tundub kõik kuidagi tüütu. Tuju on kohe selline viu-viu ja tahaks vaid kodus olla ning teki üle pea tõmmata ja mitte kellegagi suhelda. Ilmselt võib seda nimetada ka bad hair day. Või siis kokkuvõtvalt: One of those days...

Kui elu pakub väljakutseid...

Ma arvan, et elus ei saa päris lõplikult mitte kunagi mitte millekski valmis olla. Lisaks on elul sulle alati midagi varuks. Ja ilmselt tihtipeale just nendel hetkedel, kui seda kõige vähem ootaksid. Lihtsalt ei ole niimoodi võimalik, et teed oma plaanid ära ja kõik nii lähebki.

Suuri otsuseid on alati raske teha. Need muudavad paljut. Ja kui püüda teha võimalikult turvaline otsus, jääb alati kirpeldama küsimus, mis siis kui oleks teinud teisiti, millest kõigest ma ilma olen jäänud või võin jääda...

Turvaliselt riskida pole võimalik. Jänes šampust ei joo. Sa kas riskid või loobud ja elad igavat elu. Ei ole lihtsaid otsuseid ühelgi juhul. Ei ole turvalist teed.

Raske on otsustada, kui puudub täielik informatsioon. Raske on otsustada, kui ei saa kõigest rääkida. Aga täielikku infot ei saa kunagi olema.

Kui elu pakub väljakutseid, siis tuleb need kas vastu võtta või tagasi lükata. Ma seisan lävepakul ja veel ei tea. Otsustamiseks on jäänud loetud aeg. Mida sina teeksid?

RT 13-14. 1535, 7 km ja 24 h Euroopat: home, sweet home

Nii head und pole mul ammu olnud, et hommikul ka sõitma hakates kuidagi maast lahti ei saa, kuigi ümbrus just kõige meeldivam ei tundunud. Seega pidime alustama üsna varakult, sest Poola on lahmakas maa ning selle läbimine võtab arutult kaua aega. Alustasime hommikul kell 8 lootuses jõuda vähemalt Poola-Leedu piirile. M püüdis juba hommikul mind agiteerida mõttega sõita otse koju välja, kuid mina jäin kahtlevale seisukohale.

Poola on kõikide ummikute maa. Ummikud hakkavad seal lihtsalt suvalisest kohast keset maanteed. Põhjust ei paista kusagilt ning need venivad kilomeetreid, andmata aimu ka igasugusest lõpust. Ühe väikelinna lähistel sattusime korralikku ummikusse. Meie ees saksa numbrimärgiga auto juht valdas ilmselt kohalikku keelt, sest peale lühikest seismist selgitas üks kohalik ära talle ümbersõidu. Hea oli võtta endale keegi jäneseks ette. Juba oma 1000 km Lätit reisi pealt saime tarkusetera, et alati usalda võõra mehe gepsu. Nii läks ka seekord õnneks. Kuni järgmise ummikuni.

Sakslane keeras veidi enne ummikut maanteelt kiirteele alla. Et meil kiirteele minna polnud vaja, sest see suundus pigem diagonaalis paremale, meie tee aga otse, siis valisime maantee. Sakslasel aga ilmselt oli mingi maanteinfo, sest üsna pea keerutasime end maanteel lõputusse ummikusse. Et sel lõppu ei paistnud, otsustasime otsa ringi keerata ja kiirteele sõita. Piiril kiirteede tasulisuse kohta mingit infot ei olnud. Ka ei leidnud A internetist muud infot, kui et Poolas tasustatakse kiirteed kilometraaži järgi. Meie loogika arvas selleks olevat nö toll-booth. Neid me aga oma teel ei kohanud. Hiljem küll märkasime paljudel autodel kiirteekleebise sarnast kleepsu esiklaasil, aga et meil sellkohane igasugune info puudus ajal, kui teel sõitsime, ei tundnud me end ka väga süüdi.

Poolas pole mitte ainult kiirusepiirang nõrkadele, vaid ka igasugused liiklusmärgid. Teeparandustest nad nt ette ei teata, sest sellest peaks ju iga juht aru saama, kui teed enam auto all pole ning see on üles kaevatud.

Poola läbimine oli paras pain in the ass. See ei tahtnud kuidagi otsa saada. Umbes poole tee peal tegime taas peatuse Ikeas, et osta ära raamaturiiulid jms asjad, millele olime juba ammu mõelnud. See oli ka ainus korralikum ja soe söögikord sel päeval. Hiljem selgus, et tunnike sirutamist oli olnud üsna hea mõte.

Kui Poolas on bensiinijaamu tee ääres päris tihti ja mitmeid, ent wc-d neis on tihti tasulised, siis Tšehhis ja Baltikumis bensiinijaamu lihtsalt tee ääres praktiliselt pole. Nt Tšehhi kiirtee ääres Eestipool Prahat ei kohanud me 40 km jooksul ühtegi bensukat.

Poola-Leedu piirile jõudsime juba pimedas, ent mitte kuigi hilja, nii et sinna ankrusse jääda tundus kuidagi mõttetu. Arvestasime, et kui saaks ühe kohvi tee pealt, siis võiks vabalt Läti piirile ära sõita ja seal siis edasi vaadata, kas läbida ka Läti või jääda ankrusse. M oli selleks hetkeks roolis olnud üle 12 tunni ja umbes 850 km.

Üsna Poola piiri lähistel Leedus asusin mina rooli. Kella oli saanud umbes 11 õhtul. Väljas oli täielik kottpimedus, kuid und ja väsimust veel polnud. Teed olid aga tühjavõitu ja lihtsalt läbitavad. E67 on üsna hea kvaliteediga ning mõnus sõita, eriti siis, kui seal teisi autosid palju pole. Öösel niimoodi sõita, kui teel on veel mõned autod, et päris üksi pilkases pimeduses ei sõida, on päris ok. Pealegi sai minu sõitmise ajal M kõrvalistmel veidi puhata ja tunnikese magada. Mina magasin oma tunnikese Poolas enne Ikeat.

Leedu-Läti piiril tundus kodu olevat juba üsna lähedal ning soov kindlasti koju jõuda ühe jutiga oli ka mulle saanud üsna kindlaks sooviks. Siiki leppisime kokku, et kui üldse enam ei jaksa, pole mõtet hambad ristis punnitada ja tuleb kuhugi ööbima jääda. Tõsi - autos oli tänu Ikeas shoppamisele ruumi veel vähemaks jäänud, ent siiski oleks see olnud hädapärast võimalik.

Läti läbimine oli juba oluliselt raskem, aga et M enam kõrval ei maganud, siis oli sõitmine veel võimalik. Vahetult enne Eesti piiri ostsime Statoilist kohvid. Siis tundsin, et mina enam edasi sõita kuidagi ei suuda ja oleksin nõus olnud ka piirile ankrusse jääma. M oli tänu vahepealsele uinakule aga oluliselt värskem. M asus taas rooli poole 5 paiku hommikul.

Kui olin roolist vahetult enne Eesti piiri ära tulnud, tundsin, milline meeletu väsimus võimust võttis, aga võitu sel saada ei tahtnud lasta. Ei tahtnud, et M peaks pimedas roolis olema, kui mina kõrval magan. Kui auto liikus, ei olnud kuigivõrd hullu. Nii kohe, kui auto peatus pikemaks kui valgusfoor (Lätis tänavavalgustus kuigivõrd öösel ei põle, küll aga valgusfoorid), tundsin, kuidas maa minust seistes mööda tuhises. Märjamaal tanklas tualetis käies olin ma nõus magama ka püstijalu.

Ootasime, et väljas läheks valgemaks, sest siis on kergem sõita. Kui Kesk-Euroopas läheb 10-15 minutiga õhtul pimedaks, siis sama kiiresti läheb ka valgeks. Meil on aga pikad koidud ja hämarikud. Lõpuks hakkas veidi enne kella 6 korralikult koitma ja 7 ajal enam kaugtulesid vaja ei läinud. Hommikul veidi enne kella 8 olime kodus, Tallinnas. Selleks ajaks olime sisuliselt 24 h roolis olnud. Teist korda nii pikalt enam ei sõidaks.

Kokku kestis meie kodutee Metzingenist Tallinnasse ainult sõiduajana 26,5 h. Kogu reisi teekonnaks kogunes 5383 km.

RT 12. Saksamaa-Tšehhi: shopaholicu unistus

Alustasime oma päeva üsna varakult. Mõni minut enne kella 10 hommikul seisime Metzingenis outlettide ukse taga. Kui 10 minutit varem autot parkides oli parkimismaja veel märkimisväärselt tühi, siis mitmesaja parkimiskohaga majad täitusid üha rohkem iga hetkega. 2 minutit enne kella 10 seisid inimesed poodide uste taga sabades ja kuulatasid kella tiksumist. Ja neid inimesi oli väga palju.

Metzingeni sarnane linn on ilmselgelt shopaholicu unistus. Avasilmi unistus. Firmapood on aõna otseses mõttes firmapoes kinni. Me ei olnud seal ale perioodil, küll aga olid hinnad oluliselt soodsamad sellest, mida pakutakse Eestis. Ausalt öeldes tekib mul kohati lausa küsimus, kuidas eestlased üldse riides jaksavad käia, st riideid endale selga osta. Eestis on riided ilmselgelt ülehinnatud.

Sõna otseses mõttes shopates veetsime aega kuni pärastlõunani. Tänavatel ei kohanud inimesi, kellel poleks käes olnud poekotte. Nii ei saanud ka meie erineda. Üht-teist veidi soodsama hinnaga asju siiski leidis (nt 15 euri eest püksid Espritist). Oli poode, kus tunglemine oli niivõrd tugev, et kaubale raske löögile saada ning mitmekümne riietuskabiini ukse taga ootasid kunded oma proovimisjärjekorda riiedeid täiskuhjatud kärudega. Samas oli poode, kus liikusid vaid üksikud inimesed.

Oma tõelised shopingu elamused sain aga kahest poest. Mitte ainult Eestis pole probleem lühikestel inimestel endale mõistliku pikkusega pükse leida, vaid nagu selgus, ka Euroopas, kuigi klientuuri peaks seal ometi rohkem olema. Ma olen otsinud paar viimast aastat endale uusi vaba aja spordipükse, a la kilekad, ent tulutult, sest kõik siinmail pakutavad on mulle pikaks jäänud. Spordipükse tihti aga lühemaks teha ise ei saa: on õmblustega paika pandud põlvekohad ja allotstes lukud-trukid-paelad jne. Pealegi, kui korralike pükste eest makstud tuhat või enam krooni, pole ka eriti tahtmist neid ise õmblema hakata. Selle raha eest eeldaks juba nn valmisprodukti. Metzingenis leidsin aga Vaude spordipoe, kus oli täiesti mõistlike hindadega korralikke spordipükse ka spetsiaalselt lühikestele pikkustele. Minu jaoks oli see niivõrd väärtuslik leid, et suurest õnnest ei suutnud ma kuigi kiiresti otsustada, kas võtta 2 või lausa 3 paari pükse. Siiski leppisin kahega. Lõpuks ometi üks firma, kes mõistab, et maailmas on ka lühijalgseid inimesi! Juhuu!

Teine sootuks vastupidiselt huvitav elamus oli Escada poes. Et seal oli üsna vähe rahvast, arvasime juba eelnevalt nägevat end kalleid hindu. Leidsin Escadast nö allahinnatud toodetega leti. Siidkleidi outleti hinnaks märgitud 1700 euri oli alandatud 1000 euro peale. Hinnavõit missugune. Veidi eemal paelus meie tähelepanu paar kihistavat noorukit. Lähemale astudes leidsime enda eest õhukese ussinahast mantli, mille outleti hinnaks (NB! letihinnast tavapoodides oluliselt soodsam!) oli märgitud 14 700 eurot. Minu mõistus keeldus seda summat eesti kroonidesse ümber arvutamast. Nii kallist riiet ei julgenud isegi puutuda, hirmust, et see võib puruneda.

Tõenäoliselt päris kõiki poode me läbi käia seekord ei jõudnudki. Absoluutselt mõnus shopingu kogemus. Soovitan soojalt!

Kella 16 paiku alustasime tagasiteed Saksamaalt Eesti suunas, eesmärgiga jõuda ööseks Tšehhi. Saksa kiirteed on võrratud ja nende läbimine läheb üsna kiiresti ja mugavalt. Nägime ka ühte üle katuse keeranud mikrobussi, kuid inimesed tundusid mitte viga saanud. Üllatavalt kombel suutis saksa politsei äärmiselt kiiresti liikluse ohutult eemale suunata, ilma ummikuid tekitamata. Tõeline logistiline oskus!

Et kilomeetrid lendasid auto rataste all vuhisedes, väljas oli ilus ja soe ilm, siis avastasime alles üsna Tšehhi piiri lähistel, et oleme maha maganud võimaluse mõnda suuremasse linna maha keerata ning toidupoodi minna. Meie praktika kinnitas seda, et väiksemates kohtades ei saa krediitkaardiga (meie pangakaardid on nende jaoks kõik krediitkaardid) paraku maksta. Kiirteel hakata aga otsima kohta, kus saab teha tagasipööret (st mahapööret ja uuesti pealesõitu), et leida mõni suurem linn, on aga üsna keeruline ja aeganõudev tegevus. See oli hetk, kus pidime valima, kas püüame jõuda Praha lähistele enne hilisõhtut või püüdma toidupoodi leida. Samal ajal tuli meil ka idee soodsa ööbimisvõimaluse kohta Pardubice ülikooli ühiselamus Tšehhis, kus V hetkel töö tõttu ise ööbima pidi. Nii me Saksamaalt Tšehhi mööda korralikku kiirteed vuhisesimegi.

Meie hea mõte soodsast öömajast aga ei klappinud, sest me jõudnudks Pardubicesse lihtsalt liiga hilja. Kui meile kui mitte tudengeile olekis ka ööbimise osas erand tehtud, siis pidanuks me siiski kohal olema enne kella 22 õhtul. Kahjuks arvas GPS, et jõuame sel ajal alles Prahasse, ent Prahast on veel 1,5-2 h pikkune sõit Pardubicesse.

Üle Tšehhi piiri jõudnud mööda kiirteed, tahtis GPS meid pidevalt kiirteelt maha suunata. Esimese hooga arvasime, et GPS ei saa täpselt aru, kus me oleme, sest ka tee paistis välja üsna uus. Kahtluseuss ronis hinge aga siiski seda enam, et M oli piiril märganud kirja, nagu sisenemine oleks lubatud ainult kleepsudega. Ent millistega? Lappasin oma Silmaringi reisijuhti ning avastasin, et Tšehhi kiirteed on tasulised. Keerasime esimesel võimalusel teelt maha ja hakkasime otsima bensiinijaama, kust endale kiirtee kleeps soetada. Meie jaoks oli oluline ajaline võit, sest tahtsime jõuda igal juhul Tšehhi-Poola piirile ööbima, et järgmisel päeval Poolat väisata.

Esimene väike koht, kuhu jõudsime, ei saanud meist sõnagi aru, kuid suunasid meid siiski mõni km eemal asuvasse veidi suuremasse linna. Sealses bensiinijaamas aga ei suutnud me end kuidagi mõistetavaks teha. Saatsin V-le smsi küsimaks, kuidas kiirtee kleebis tšehhi keeles on. Veidi hiljwm taipasin, et piiril tehtud pilt liikluspiirangutest peaks ka tšehhikeelset infot kleebise kohta sisaldama. Ja alles siis, et konkreetne pilt koos lause endaga on Silmaringi reisijuhis täiesti olemas. Järgmisest bensiinijaamast suutsime selle endale 220 Kc eest muretseda ning jätkata teed muretult nii kaugele, kuniks seda jätkus.

Et meie huviorbiiti jäi Tšehhis külastada supermarketit, et täiustada oma moonavarusid teekonnaks ning tuua kaasa Eestisse oma tarbeks veidike õlut, püüdsime leida suuremast linnast Tšehhis õhtul peale kella 20 avatud olevat supermarketit. Esimese Tescoga ei läinud meil õnneks. Siis aga jõudsime järgmise, üsna suure Tesco juurde, mis oli avatud ööpäevaringselt. Väga harjumatu on olukord, kus kaubanduskeskuses muud poed on kinni, aga korralik suur supermarket avatud ööpäevaringselt. Ma ei tea, kas neil alkoholi müügi osas ka mingeid ajalisi piiranguid on, aga osta saime me seda ka veel üsna hilisel õhtusel ajal. Muide, huvitav tšehhi poodides on see, et peale kohaliku alkoholi on sealt muud alkoholi üsna raske leida. See kehtib nii veinide kui õllede kohta ja siidrit kui sellist pole seal üldse.

Ostud tehtud, suundusime Poola piirile. Jõudsime sinna üsna veidi peale südaööd. Et poola piir just palju usaldusväärsust ei tekita oma pisikeste "Kantor" putkakeste ja vilka eluga ka öisel ajal, parkisime Poola poolele auto suurte rekkade külje alla valgustatud alale. Lasime istmed alla ja kerisime magamiskotid lahti. Otsustasime ööbida autos.

RT 11. Saksamaa: matkates muinasjutulossi ja autobahnile

Hommikul ärkasin selle peale, et hotellitoas helises telefon. Administraator palus viisakalt, et ajaksime oma auto teise kohta. Äratuskellani oli jäänud 10 minutit.

Vaatasime veidi Salzburgis ringi ja jõudsime 250-astmelise trepini, mis viis mäe otsas oleva kiriku ja vaateplatvormi juurde. Ronisime sellest üles. Linnale avanev vaade oli ilus, meenutas veidi meie Toompeal olevaid vaateplatvorme. Keerasime vaateplatvormilt alla väiksele kergelt rohtunud trepile. Sellest edasi läks tugevalt sisse tallatud, aga kitsas rada, mis lookles piki mäe serval olevat ilmselt linnamüüri. Kõndisime mööda seda üles ja alla üsna pikka maad kuniks jõudsime sildini, et edasminek omal vastutusel. Et rada hargnes kaheks, otsustasime pöörduda üles mäe poole ja peale higistamapanevat ülesrühkimist jõudsime tagasi vaateplatvormile, kuhu oli viinud 250-astmeline trepp. Kui teisest sarnasest trepist lõpuks alla tagasi jõudsime, olime ühel nõul, et Salzburgis me rohkem ringi ei käi ja liigume edasi. Meie väike hommikune matk võttis umbes 1,5 tundi.

Salzburgi piiri peal oli meie GPSi järgi suur disaineri outlet, mida otsustasime kaema minna. Parkisime auto ära, aga ei leidnud majja kuidagi sissepääsu. Meid tegi ärevaks juba fakt, et peale meie polnud parkimismajas praktiliselt ühtki autot. Samas olid suured sildid väljas maja peal ja kohal ning linnaski mitmed viidad sinnapoole näitasid. Aga kogu suur maja oli tühi. Lihtsalt konkreetselt tühi. Kõrvaloleva suure maja peal olid samuti sildid disainer outleti kohta, kuid ka see paistis olevat tühi, kuigi teede ehitustööd käisid ja suured veokid olid maja küljele pargitud. Järeldasime, et ilmselt olid poed otsustanud ühest majast teise kolida vms. Ühesõnaga meid tabas täielik ebaõnn.

Sõitsime edasi mööda kiirteed Saksamaale. Kui alguses mõtlesime ööbida Müncheni lähistel, siis tegime oma plaanid peagi ringi. Panin GPS-i sisse kohad, mida soovisime külastada ja leidsin, et tehtav ring polnud just kõige optimaalsem. Otsustasime jätta Müncheni vahele ning suunduda kõigepealt Neuschwansteini lossi juurde, mis sisuliselt asub Müncheni ja Stuttgardi vahel mägedes.

Sõit autobahni peal oli meie jaoks esialgu veidi harjumatu. Peagi aga saime rütmi sisse ning kilomeetrid lendasid autorataste all vuhisedes. Tee kvaliteet on suurepärane ning sestap ei tundu ka suured kiirused nii üüratud. Ka auto ei proovi lendu tõusta. Kuigi autobahnil on lubatud 130 km/h, siis tegelikkuses võibolla on kõikide liiklejate keskmine tõepoolest 130 km/h, sest esimene rida on aeglasem rida, kus liiguvad suured veokid, järelkärudega autod ja autosuvilad, kellel on lubatud liikuda kuni 100 km/h. Teises reas aga möödutakse neist kiiresti. Et autod siin päevasel ajal tulesid kasutama ei pea, ei pruugi olla neid väga kerge kohe tahavaatepeeglist näha. Teises reas on kiirus nii 140-180 km/h vahel. Jalgu jääda ei tohi. Seega aeglasemast sõidukist möödudes tuleb lihtsalt liiklusvooga kaasa minna või ise hakata aeglasemaks sõidukiks. Veidi hämmingut tekitasid seigad, kus meie kiirus oli nii 160 km/h kanti, aga meist möödus kõrvalt rakett, nagu me neid kutsuma hakkasime, ehk siis kiire auto nagu me oleks liikunud võibolla nii umbes 100-ga. Minu roolisoleku ajal sai tippkiiruseks 170 km/h. Nii kiiresti pole ma kunagi varem sõitnud.

Neuschwansteini loss on tõeline iludus. Nagu üks mööda läinud turist ütles, oleks see justkui Walt Disney multika reaalsuseks saamine. Visuaalselt on situatsioon järgmine: kulged autoga rahulikult mööda väikseid Saksa külasid üsna siledal ja lamedal maastikul. Kitsa, kuid väga heas korras oleva (nagu kõik teed Saksamaal) asfaldtee äärde jäävad suured rohelised põllud ja heinamaad, eemal paistavad mõnusas päikeses rohtu mäletsevad lehmad. Teisel pool on keset rohelist heinamaad üksik kirik, mille poole suunduvad mitmed rändurid, aga ka kõnnikeppidega pearättidega vanad nunna moodi riietatud naised. Tavapärasest mägisest saksamaast ei eristagi midagi muud peale selle, et massiliselt hakkab vastu tulema autosid, haagissuvilaid ja turismibusse. Siis jääb pilk nagu naelutatult veidi eemale pidama: üsna madalal, umbes mäe esimese kolmandiku peal on muinasjutuloss. Tõeline päris loss, nagu on multifilmides ja romantilistes kuningalugudes oma toretsetvate tornidega. Tahtmatult otsib pilk kuskilt kohe-kohe paistvat hädas kuningatütart, keda valvab kuri tuld sülgav lohe ning keda kohe-kohe päästma tullakse. Aga midagi sellist me oma teel ei kohta. Ainult loss on päris.

Tegu on tõelise turmisiatraktsiooniga. Parkimine on loomulikult tasuline. Nii muinasjutulossi kui samas kõrval asuvasse lossi sissepääs samuti, üsna krõbeda hinnaga, kuigi kartsin isegi krõbedamat. Auto tuleb jätta mäe jalamil asuvasse väiksesse külla ning edasi saab mäkke lossi juurde minna, kas 30-40 minutit kestva järsku mäkke tõusva jalutuskäiguga, suhteliselt kallivõitu hobukaarikuga või üsna mõistliku hinnaga bussiga. Otsustasime mäkke minekuks bussi kasuks. Tee, mis sinna viis, oli määrmiselt kitsas ja väga käänuline, üsna teravate nurkadega. Aga bussijuht oli kogenud. Olgugi, et me lossi sisse minna ei soovinud, avanes lossi juurest niivõrd imeline vaade, et seda on ilmselt võimatu kirjutada. Muinasjutulossist paremale jääb rippsild, mis ühendab kahte mäge omavahel. Silla all kaigub sügav org, võiks isegi peaaegu, et nimetada kuristikuks. Keset orgu on järsult langev kosk. Vaatepilt on maaliliselt vapustav.

Loss ise oma toretsevate tornidega on igal juhul vaatamist väärt ka siis, kui sissepääsu piletit ei osta. Lossi siseõuele pääseb selletagi. Ka lossi juurest avanev vaade allolevale külakesele ning taamal olevale järvele on lihtsalt ilus. Muide, nagu meie tark reisiraamat ütles, on antud loss olnud paljude filmide ja muinasjuttude ajendiks, aga ka illustratsiooniks, mida on korduvalt ka reaalselt kasutatud tseenides.

Lossi juurest on võimalik naasta parkimisplatsile kas hobu-, bussi transporti või kondimootorit kasutades. Jalgsi minekuks on kaks rada: üks, mis on laugjam ja võtab rohkem aega, ning teine, mis on järsum, aga alla on võimalik jõuda umbes 20 minutiga. Valisime lühema tee. Olgugi, et püüad mööda teed rahulikult alla minna, on kalle niivõrd järsk, et jalad tahavad ise jooksma hakata. Muide, loss on avatud ka talvisel ajal, ent siis ei vii üles peale kondimootori midagi. Ma ei kujuta ette, kuidas libeda ja külmaga sinna üles ja alla rühkida on.

Edasi võtsime suuna Studtgardi poole. M nohu võimenes iga tunniga ning lõuna paiku ei saanud ta enam muud teha kui ainult aevastada ja pisaraid pühkida. Ta oli suutnud täis nuusata lugematu arvu salvrätikuid, kuid nohu tuli ainult juurde. Soovitasin vahepeal apteeki pöörduda, aga ta arvas end hakkama saavat.

Mõnikümmend km enne Studtgarti keerasime kiirteelt maha väikestele teedele, et jõuda Metzingeni. Kell oli saamas peagi õhtul 8. Kunagi Dirolis töötades kuulsin esimest korda oma kolleegilt, et Saksamaal on väikesed linnad, kus asuvad tehasepoed ning hinnad seal on meie jaoks uskumatult soodsad. Eestis olles leidsime netist infot ka selliste outlettide kohta ning üks neist asubki Metzingenis. Ma ei uskunud seda, enne kui olin oma silmaga näinud. Terve väikese linna täis firma poode, mis asuvad kõrvuti või väikeste vahedega. Homme saame neid kaema asuda.

Õhtuti läheb siin kiiresti ja hoiatamata pimedaks. Olime juba eelnevate päevade põhjal välja kalkuleerinud, et kella 8 paiku saabub kottpimedus. Nii ei olnud meil võimalik kaua linnakeses ringi vaadata ja pidime hakkama endale öömaja otsima, sest varasema kogemuse järgi võin öelda, et pimedas midagi leida on peaaegu võimatu. Tegime bensiinijaamas kiire peatuse tualeti külastamiseks. Teenindaja oskas öömajaks soovitada vaid mingit kohta, mille nimes olid roosid, kuigi ta aadressi ei teadnud ja oli sellest vaid kuulnud. GPS leidis paar km eemal asuvas väikeses linnakeses külalistemaja, mille nimi sisaldas roose. Peremees, hallipäine pensionärist horvaadi vanahärra inglise keelt ei rääkinud, küll aga saime käte ja jalgadega selgeks tehtud, mida me soovisime. Peagi selgus, et tema juures on Hugo Bossi outleti külastada soovinud eestlasi ka varem ööbinud. Teema oli tuttav.

Saime endale väikse, kuid kõike vajalikku sisaldava toa 56 euro eest koos hommikusöögiga. Ma ei hakanud isegi tingima ega otsima teist kohta, sest tõenäoliselt midagi oluliselt soodsamat või paremat me kusagilt lähedusest nagunii ei oleks saanud. Pealegi läks õues just sel samal momendil täielikult pimedaks.

Kui olime end tuppa sisse seadnud, tabas meid äkiline nälg. Õhtusöök oli meil vahele jäänud ja kell hakkas saama palju. Siin külalistemajas paistab olevat ka korraliku koduköögiga söögikohake, kuid maksta saab siin ainult kas sularahas või kohaliku pangakaardiga. Krediitkaarti ega tavalist pangakaarti, millel peal Visa või Mastercard, nad ei aktsepteeri. Linnakesest välja sõites olin ma märganud suuremat supermarketit. Otsustasime toidu hankimiseks sinna minna, lootuses leida see veel avatuna õhtl peale kella 21. Meil vedas.

Supermarket oli suur ja vääris tõepoolest oma nime supermarketina. Ma tundsin end nagu väike laps suures kommipoes. Kõik oli nii põnev. Teistsugused toidud. Hinnavõrdlus. Veetsime seal peaaegu kolmveerand tundi, enne kui leidsime vajalikud asjad ja esimese uudishimu rahuldatud saime. Sidrunit me sealt ei leidnud, küll aga pisikese võrgutäie küüslauku, millest osa M oli nõus ära sööma, et ainult saada oma nohust lahti või vähemasti vähendada. Tagasi hotellitoas koorisin talle terve küüslaugu, mille ta küll veidi vastumeelselt, aga siiski peaaegu tervenisti küüs haaval ära sõi ning püüdis alla loputada pläskutäie kirsiviinaga. Ütleb ju vanarahvatarkus ikka, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. Ja küüslauk peaks sinna juurde tervist tooma hästi. Hoian pöialt, et homme oleks tal parem ning kui tagasiteed Eestisse alustame, oleks ta juba terve, sest üksi mul kogu teed sõita oleks ilmselt keeruline.

Ootan homset põnevusega, et kolistada mööda outlete ja vaadata, kas sealt mõistlike hindadega ka midagi asjalikku saada võimalik on. Ma siiralt loodan, et seal saab Eesti pangakaardiga maksta, sest sularaha hakkab meil otsa lõppema ning automaadist selle väljavõtmine pole just odavaim lõbu. Meile üllatusena ei saanud ka supermarketis krediitkaardiga maksta, nii et sularaha kulub siin omajagu.

RT 10. Austria: pühapäev mägedega

Hommikul pakkisime oma asjad Viinis kokku ning asusime teele Salzburgi poole. Õues oli päikseline, kuigi veidi tuuline ilm ja 23 kraadi sooja.

Salzburgi püüdsin enne reisi meile mingit mõistliku hinnaga majutust leida, aga tulutult. Kõik hinnad olid üsna kallid ja oluliselt kallimad, kui meie 4* hotell Viini kesklinnas, mille, olgem ausad, saime ikka tõelise võileiva hinna eest, sest letihinnaks oli meie Business toal 279 Eur per öö + hommikusöök 19 euri. Meie maksime vaid 59,5 euri koos hommikusöögiga. Viini hotellis oli meil ette nähtud 1 tund tasuta internetti päevas. Millegipärast jäid need koodid aga kehtima ja nett kestis edasi, kuigi poleks pidanud. Avastasime seda alles teisel õhtul ja käisime eraldi küsimas, ega selle kohta meile arvet ei esitata. Administraator imestas ja arvas, et eelmise päeva koodidega nett edasi töötada ei tohiks. Esialgu me seda palju kasutada ei julgenud, aga viimased kaks ööd uploadisime üle aeglase wifi läpparist pilte backupiks netti. Check-outi tehes interneti eest meile arvet ei esitatud (ööpäeva hinnaks olnuks 24 euri) J

Et Austrias müüakse kiirteekaarte kõige lühemaks perioodiks 10 päeva ja mul oli suur soov näha kindlasti mägesid, siis otsustasime sõita Viinist Salzburgi läbi alpide mööda väikseid teid. Vaatepildid, mis meie silme eest teekonna jooksul avanesid, olid hämmastavad. Mäed lihtsalt kerkisid eikuskilt ja lõppesid õhus sama äkki. Need olid hunnitult suured. Mõned neist kaetud metsadega, mõned üksnes kivised, mõned punased ja mõned hallid. Meie Silmaringi reisijuhi järgi peaksid punased mäed olema rauamaaki täis. Lisaks olime läbi sõitnud endistest soolakaevanduse piirkondadest.

Ühes väikeses mägikülas leidsime teeäärest koduste toitudega söögikoha, kus otsustasime lõunatada. Teenindaja ei osanud sõnagi inglise keelt ning sisuliselt tuli meil käte ja jalgadega selgeks teha, mida me tahame. Õnneks on mõned sümbolid, nagu Coca-cola rahvusvahelised. Toidud selle eest aga olid maitsvad ja tõeliselt suured. Kui ma varem ei saanud aru, miks tööl peadirektor arvab, et eestlased ei oska šnitslit teha, siis nüüd saan sellest täielikult aru. Eesti šnitsel ei pääse ligi lähedalegi sellele, mis on Austrias.

Absoluutselt ahhetamapanev oli vaatepilt, kus tee kulges mööda laia roheka sileda veepinna serva, millest teisel pool oli väike linn meeletu mäe jalamil. See vaatepilt oli uskumatu. Peatusime paari pildi tegemiseks mõnes kohas, kus oli võimalik. Tavaliselt sõidu pealt piltide tegemiseks lasime kõrvalistuja akna alla, et ei tekiks klaasi peegeldust. Ühel hetkel haaras M kaamera ning avas keset kitsaid teeolusid akna asemel ukse. Küsisin, kuhu ta keset sõitu niimoodi minema hakkab. Ta oli lihtsalt akna ja ukse omavahel sassi ajanud. Õnneks sai ta isegi aru, et liikuvast autost suurel kiirusel pildi tegemiseks pole kuigi hea idee välja astuda. Minu jaoks tundus seik aga niivõrd absurdselt naljakas, et sai tükk aega irvitada.

Oli hetki, kus väline temperatuur oli vaid 13 kraadi ning õhk jäiselt karge ja kerge. Õhk isegi lõhnas teist moodi. Sel hetkel matsin maha mõtte ööd telgis veeta, kui sobivat hotelli ei leidu – õhu temperatuur tundus nahal justkui oleks keset novembrit lühikeste pükstega õue sattunud.

Maapinna kõrgus merepinnast kõikus pidevalt 400-1000 meetri vahel. See kõikumine oli nii tuntav, et kõrvad läksid pidevalt lukku. Kord üles, siis alla. Kõikumised tundusid kulgevat rahulikult, ei midagi sellist tugevat ja järsku nagu Tšehhis, aga GPSi vaadates olid kõrguste vahemaad hoopis teised. Meetrid vaheldusid kiiresti. Kõige põnevam ilmselt oli see, kui tõusime tasapisi mäkke, saavutades kõrguseks 1000 m merepinnast ja seejärel alustasime kerge langusega teed mäest alla, jõudes, kõrvad lukus, 400 m peale. Hämmastav.

Jõudsime õhtuks Salzburgi ja asusime öömaja otsima. Turistiinfo oli pandud pool tundi varem kinni, nii et sellest meil eriti abi ei olnud. Esimesest hotellist saime hinnaks üle 100 euri öö kohta, mis tundus ilmselgelt liiga palju. Käisime läbi veel paar kohta ja saime selgeks, et siinkandis ongi hinnad üsna krõbedad. Arvasime, et linnast välja sõites leiame ehk parema hinnaga soodsama ööbimise. Kui teel Salzburgi vahetult enne linna oli mitu väikelinna, kus paljudel majadel juures silt Zimmer, siis Sakasmaa pool Salzburgi ei näinud me ühtki.

Mõttes olin endale seadnud hinnavahemikuks 35-50 eurot öö eest kahe peale. Ilmselgelt sellist hinda siinkandis saada võimalik ei olnud. Odavaim pakkumine, mida kuulsime, oli 69 euri öö kohta ilma hommikusöögita. See ei tundunud kuigi ahvatlev. Praktiliselt Salzburgi piiril leidsime tee ääres ühe hotelli, kus olid kõik kahesed toad välja müüdud, aga admin oli nõus meile junior sviidi andma kahese toa hinnaga – 78 euri/öö koos hommikusöögiga (tavahinnaks 92 euri, nii et allahindlus oli täiesti olemas). Pelgasime selle esialgu kalliks. Admin oli isegi nii abivalmis, et hakkas internetist otsima lähedalolevaid ööbimisvõimalusi veidi soodsama hinnaga, ent tal ei õnnestunud midagi väga leida. Siiski soovisime edasi minna ja veidi veel otsida.

Väljas läks taas ootamatult pimedaks. Ühel hetkel päike oli ja järgmisel oli täielik kottpimedus. Õhtul veerand üheksa ei näinud enam õues mitte midagi. Teeäärsest hotellist edasi sõites mõne minuti ületasime ootamatult Saksa piiri. Keset maanteed ja puid oli juhuslikult Saksamaa silt. Ei ühtki endist piiriületuse putkat ega vihjet, mis eemalt võiks märku anda piiritsoonist. Mitte midagi.

Otsisime GPSi pealt üles lähedal asuvad ööbimisvõimalused. Mitmeid, mille kohta GPSis oli majutuse pilt, me leida ei suutnudki. Ilmselt oli GPSil vana info. Mõned külalistemajad me siiski leidsime. Kui peremees oli uksele tulnud, selgus, et nemad ei räägi inglise keelt ja meie saksa keel oli rohkem kui puudulik. Siiski õnnestus meil üksteisest aru saada. Kõik külalistemajad, kust me küsimas käisime, olid täis. Pühapäeva õhtul täiesti täis. Ei ühtki vaba tuba. Väikeses linnas Saksa piiri ääres. Täiesti arusaamatu.

Et olime läbi käinud juba vähemalt kümmekond kohta ilma tulemusteta ning õhtune väsimus hakaks peale tulema, otsustasime tagasi pöörduda Salzburgi piiril olevasse hotelli. Pakkumine oli kehtiv – saime endale 78 euri eest junior sviidi koos basseini kasutamise võimalusega õhtul kella 22ni. Et meil aga ujumisriideid kaasas pole, ei saanud me seda kahjuks kasutada. Küll aga on hotellituba igati armas ja korralik, lisaks veel terrassiga. Ma olen kindel, et virisemiseks pole põhjust J

RT 9. Konverents: eksperdiks saamine võtab 10 000 tundi

Jerry Brassfield, GNLD asutaja, tõi oma konverentsikõnes välja mitmeid huvitavaid fakte. Teaduslikult on tõestatud, et loomuliku musikaalse andega inimesed ei ole kõik edukad muusikud - edukaks muusikuks saamiseks tuleb palju harjutada ning see on ka õpitav. Inimesed, kellel on loomulik ideaalne musikaalne anne, kes ei harjuta, ei jõua selle andega kuhugi. Mozartil läks läbimurde tegemiseni aega ca 15 aastat. The Beatels mängis ööklubis ca 8 tundi jutti öö jooksul niimoodi umbes 270 ööd järjest, enne kui nad saavutasid taseme, mis maailmas laineid lõi. Bill Gates hiilis teismelisena öösiti kolmeks tunniks Washingtoni ülikooli arvuteid näppima ning ajaks kui ta kolledžisse jõudis, oli ta professoritest targem ning kukkus koolist välja. Uuringud on näidanud, et kui sa soovid mingil alal eksperdiks saada, tuleb selle alaga enne tegeleda vähemalt 10 000 tundi. See tähendab, et 5 päeva nädalaqs 8 tundi päevas tööd tehes, ei saa antud alal ennast tõeliselt pädevaks lugeda vähemalt enne 5 aasta möödumist ja kui tegeleda asjaga 4 tundi päevas 5 päeva nädalas, läheb selleks 10 aastat või tegeledes tund nädalas, 200 aastat. Nii uskumatult oluline on pidev harjutamine. Ütleb ju vanasõnagi, et harjutamine teeb meistriks, ainult et senini ma ei teadnud, et 10 000 tundi harjutamist on selleks vaja.

Inimlikud omadused on ahnus, kadedus ja armukadedus. Kui nendest suudetakse üle olla ja teadlikult oma käitumist muuta, on lihtne olla edukas. Jerry tõi näite oma elust, kus ta ei sallinud vähemalt 25 aastat oma õemeest, kuid otsustas nüüd temaga lõpuks leppida, sest need negatiivsed emotsioonid, mida ta tundis kõik need aastad, ei olnud seda väärt. Ma imetlen tema oskust ja eneseületust peale nii pikka perioodi lõpuks endast üle olla. See on suur tahtejõud.

Kõiki emotsioone, mis ma konverentsilt sain, ei jõuaks siia kunagi üles lugeda. Kahtlemata poleks sellel ka päriselt mõtet ning lihtsad sõnad ei suudagi kirjeldada piisavalt hästi ja värvikalt tegelikke tundeid.

Peale konverentsi lõppu oli meil mõni tund vaba aega. Lebasime hotellis voodil ja rääkisime lahti oma mõtteid ning tulevikuplaane. Mõni asi ei kannata homseni oodata. Võibolla see kõige sobivam hetk mõne asja jaoks ei jõuagi kunagi kätte või lased selle märkamata mööda. Kõige targem on teha mõned asjad ära kohe.

Kuigi täna oli septembrikuiselt jahe tuul ning ilm pilves, jõudsime ära näha ka Belvedere aia. Vaade aiast on üllatavalt ilus ning aed ise suurejooneline. Nii palju detailideni viimistletud kujukesi ja purskkaeve, korralikult pügatud puid ja hooldatud park. Peale väikest jalutuskäiku õhtustasime T.G.I. Friday´s viimast korda Viinis. Seal oli mõnusalt kodune tunne, toit pole just kõige soodsam, aga on suurepärane, eht ameerikalik. Ja teenindus - kui Tallinnas mõnes pubis oleks niivõrd hea teenindus, siis saaks sellest ilmselgelt mu lemmikkoht, mida külastaksin ülitihti. Meie tõmmunahaline teenindaja jättis pigem mulje, et oled sattunud laupäevaõhtusele sõprade koosviibimisele kui kuhugi võõrasse suurlinna pubisse, ent jättis meile piisavalt privaatsust. Absoluutselt suurepärane!

Õhtu lõppes konverentsikeskuses "Must-valge" teemalise peoga. Ainuüksi vaadata seda, kuidas inimese don näinud vaeva oma välimusega, et peo teemasse sulanduda, oli väga mõnus. Riietusi oli nii mitmekülgseid, et kõike ei jõudnudki salvestada, alates frakkidest ja õhtukleitidest, lõpetades nunnade, munkade, kliunide, kuradikeste ja inglikestega, kelle vahele mahtusid kahtlemata kelmikad trullakad klassikalise prantsuse toateenija kostüümis naisterahvad. Mõnele kostüümile andis ka lihtsalt väike lisatud detail väga palju juurde. Muidugi elav muusika ja Viini suurepäraste tantsijate etteasted tegid õhtust selle, mis ta oli. Jalad villi tantsitud ja väsimus võtab võimust. Õhtu oli mõnus.

Aga et homme hommikul peame hakkama pakkima ja hotellist välja kolima, et oma reisiga edasi minna, tuleb minulgi tuttu tõtata. Kribamiseni.

RT 8. Konverents: vaid osadest saavad väga edukad

Hommikul ärgates ladistas vihma sadada ning meie plaan minna veel lähiümbrust vaatama sai kiiresti uue suuna konverentsikeskuse lähedale otsida shopping center ning seal veidi ringi vaadata. Viin on selles mõttes täielik suurlinn, et asjad käivad väga kiiresti: ühel hetkel on parkimiskoht ja sekund hiljem enam pole ning paar sekundit hiljem on juba mitu. Kusjuures parkimine on äärmiselt hästi korraldatud: terve linn on täis elektroonilisi silte, mis viitavad erinevatele parkimismajadele, näidates selle kaugust ja vabade kohtade arvu. Peale parkimiskoha leidmist suundusime kaubandusse. Keset reedest päeva oli kaubanduskeskus rahvast tulvil täis.

Konverents toimus Austria Centeris. Tegu on suure konverentsikeskusega, mis on täielikul Euroopa tasemel. Helitehnika ning –pult andis silmad ette igasugusele Eestis leiduvale konverentsikeskusele. Samuti ka kaamerad ja videotehnika. Ainuüksi juba dataprojektori pildi kvaliteet oli äärmiselt kõrgete killast. Pealegi nõuab 2000 osalejaga rahvusvahelise konverentsi organiseerimine üsna häid oskusi, et kõik toimuks korrektselt: nii osalejate registreerumine, liikumine konverentsiruumidesse kui kohvipausid, lisaks sinna juurde esinejate koordinatsioon ja kõik muu, mis konverentsi organiseerimisega kaasneb. Sellisel suurel rahvusvahelisel konverentsil osalemine on kahtlemata omaette kogemus.

Eesti keeles nimetatakse seda aasta üritust konverentsiks, kuigi M ütles üsna tabavalt, et tegu on pigem kord aastas toimuva suure autasustamisega. Tõenäoliselt see erinevus mõistetes tuleneb ka tõlgetest erinevatesse keeltesse ning ilmselt ka sellest, millega kuskil harjutud ollakse. Kui eestlasele öelda konverents või koolitus, siis kirgastub üldjuhul silme ette mingi klassiruum, kus inimesed istuvad ja mingit esinejat kuulavad. Esinejal peab olema alati mingi akadeemiline point ja soovitavalt sinna juurde ka kraad. GNLD aasta konverents on selles suhtes küll pigem suur autasustamine. See on üritus, kus tunned, kuidas ei ole vahet rahvusel ega sellel, kust sa tuled. Sa ei ole väike kala oma pisikeses akvaariumis oma asja eraldi ajamas, vaid osake suurest pildist, mis ühendab tuhandeid inimesi üle maakera. Kui see emotsioon ja pilt kohale jõuab, on see juba motivatsioon omaette. Kahtlemata lisab asjale võlu see, kui on veidigi sisemuses võistleja hinge. Pole vahet, oled sa sportlane või ärimees, topis esimesed tahavad kõik olla. Väga hea tunne on näha maailma tipptasemel tegijate hulgas eestlasi top 10-s. See on umbes sama kui eesti sportlane võidab olümpiamängudel medali. Ja absoluutselt äge oleks ise astuda suurele lavale terve Euroopa ette, võttes vastu saavutatud autasu. Nii tore on teistele ära teha J

Unistama peab. Mitte selles mõttes, et unistada öösiti und nähes, vaid unistada ilmsi nii tugevasti, et see ei lase öösiti magada ja hoiab ärkvel mõtetega, kuidas neid unistusi reaalselt saavutada. Minu unistus saab olla üksnes minu plaan ja mitte keegi ei saa öelda, kas see on õige või vale. Veel enam ei saa keegi mind selle eest hukka mõista, et ma unistan. Praeguses majanduslikus seisus, kus kellelgi pole kindlust homse ees, et töökoht ikkagi alles on ning elustandard samana püsib, on igasugune unistus kindlast, võrdsest ja ausast rahateenimisvõimalusest vajalik. Kui inimesel on kindel sissetulek oma nö 9-17ni töö eest, siis muutub ta nii piisavalt mugavaks, et leida pidevalt põhjendusi, miks midagi võimalik ei ole või miks on asjad elus kõik nii rasked. Nendel inimestel, kellel pole enam midagi kaotada, vaid on üks pidev ora tagumikus, mis sunnib neid edasi rabelema ellu jäämise nimel, pole valikut mugavate vabanduste vahel. See on kahtlamata üks põhjusi, miks osa inimesi on edukamad kui teised.

Generatsioon nõuab ajaga kaasas käivaid muutusi ka sissetulekute teenimises. Kui mõni aasta tagasi oli tänavapildis näha reklaamplakateid, millel väikese lapse pilt ja kiri selle kohal, et tema näeb rohkem kui sina iial võiksid, ei saanud ma sellest päris täpselt aru. Tegelikult on sellel oma point. Minu vanavanemad on elanud teistsugust elu kui mu vanemad ja mina. Mu vanemad on harjunud omama aastakümneid kindlat töökohta, kuhu asutakse tööle peale koolide lõpetamist ning töötatakse pensionini välja. Kui midagi peaks sellise kindla töökohaga juhtuma, on nende generatsioonil sellest väga raske toibuda – nad pole valmistunud enese pidevaks muutmiseks vastavalt aja vajadustele. Ma arvan, et minu generatsioon on rohkem avatud muudatustele ja äkkmõtetele oma eluga midagi kardinaalselt muud ette võtmaks või leidmaks raskustes võimalusi ja väljakutseid. Ilmselt ei jõua koolid akadeemilise haridusega enam reaalse maailmaga jõudu katsuda ega kannul püsida, et norri reaalseks eluks ja edukaks olemiseks ette valmistada. Kui minu generatsioon veel osaliselt unistab 9-17ni tööl käimisest, ent soovib omada rohkem kontrolli oma elu ja oma aja üle, siis ilmselt järgmine generatsioon on selline, mis soovib kontrollida oma elu täielikult ise, allumata ühelegi kindlale dikstioonile ja korrale. See tähendab, et üha raskem on leida nö vanale korrale alluvaid noori inimesi, kes teeksid kõvasti tööd ja näeksid vaeva ja loodaksid, et kord tuleb ka armastus. Töö tegemine peaks muutuma lihtsamaks ning paindlikumaks, kaotamata sealjuures head elustandardit. Väärtustatakse üha enam aega, mida saab veeta koos oma armastatutega, olgu nendeks siis pere või sõbrad ja teha seda, mida soovitakse, mitte seda, mida peab. Seda enam muutuvad väärtuslikumaks paindlike vormidega kodus töötamise võimalused.

Eelnevad mõtted ei ole kellegi tsitaadid, vaid pigem päevast tekkinud kokkuvõtlikumad mõtted, mis olid loodud nii Roget Uyc, Doug Fairchildi kui Annamaria Riccardi ja teiste poolt. Annamaria Riccardi oli tänase päeva viimaseks esinejaks. Annamarial täitus septembri alguses GNLDga tegelemise alustamisest 35 aastat. See on uskumatult pikk aeg. Tema kõned on alati äärmiselt südamlikud. Niivõrd karismaatilist esinejat annab otsida. Tal on suurepärane oskus panna inimesi ennast kuulama ja kaasa elama, muutudes neile omaks ja lähedaseks, rääkides asjadest nagu nad on igapäevaelus. Ma ahmisin endasse konverentsi ajal nii palju emotsioone ja mõtteid, et emotsioonide tulv peale konverentsi oli niivõrd suur, et ei osanud neid kuhugi suunata. Ma ei tahtnud kuidagi, et see päev läbi saab. Seda enam oli mul kahju, et meie seltskonnast seekord keegi teine tulla ei saanud. Järgmisel aastal püüan luua olukorra, kus oleksime konverentsil siiski seltskonnaga, et pärast oleks mõnusam muljetada.

Et konverents lõppes hilja, tahtsime kuhugi sööma minna. Enne aga soovisime autoga tagasi jõuda hotelli, et see kenasti ära parkida. GPS ei suutnud aga satelliite leida ja nii me suundusime liiklusmärkide järgi kesklinna poole. Ühel hetkel tõmbasime auto tee äärde ja jäime GPS signaali tekkimist ootama, et leida uuesti oma hotell üles. Peale pikka aega ootamist, kui mul jõudis juba vahepeal hirm tekkida, et meid on tabanud taaskord GPSi ebaõnn, otsustasime autoga hakata vaikselt edasi liikuma ja vaadata, kas leiame mõne tuttavama koha. Tabasime end äkki T.G.I. Fridays eest ning samal hetkel tekkis tagasi GPS signaal. Olime hotellist tegelikult vaid ümber nurga.

Kui auto paigas, võtsime vihmavarjud ja otsustasime minna hotelli lähedale õhtusööki nautima. Administraatori soovitusel sattusime saksalikku õllekeldrisse või pubisse. Otsustasime proovida tüüpilist Austria toitu. Et olin tööl peadirektorilt kuulnud äärmiselt palju kriitikat Wiener schnizeli (loodetavasti on kirjapilt õige) teemal, soovisin selle järele proovida. Kell oli küll juba kohaliku aja järgi õhtul pool 9 ja kõhtki omajagu tühi, aga nii suurt portsu, nagu mulle toodi, ma küll ette kujutada ei osanud. Ettekandja tõi lmulle kaks taldrikut: ühe peal kartulilaastud üle valatud magusa äädikase kastmega, mis pidi endast kujutama austria pärast kartulisalatit ning teisel kolm suurt paneeritud lihatükki. Kogu sellest portsust oleks saanud söönuks vabalt kaks inimest. Teine huvitav asi Austrias on söögikohtades pakutav vein mulli/soodaveega. Samas puudub neil menüüst siider vms joogipoolis. Kahtlemata huvitav.

RT 7. Viin: tõeline turist, jalad rakkus

Hommikul magasime kaua. Kella panime äratama alles 9ks, et jõuda rahulikult hommikusööki süüa. Tuleb nentida, et voodi hotellis on tõeliselt mõnus: tekk ja padjad äärmiselt kohevad, nii et voodisse pugedes vajud mõnusasti õhuliste kihtide vahele. Nagu muinasjutus.

Täna oli meie eesmärk näha veel seda osa Viini vaatamisväärsustest kesklinnas, mis käe-jala juures on. Eile saime käidud Viini siselinna, täna võtsime ette osa, mis jäi Mariahilfer Strassest põhja ning mõtlesime õhtupoole jõuda ka hotelli lähedal oleva Belvedere juurde. Et meil kella 6ks õhtul olid jalad juba sõna otseses mõttes rakkus kõnnitud ja seljad valusad terve päeva jalul olemisest, otsustasime Belvedere homseks jätta.

Tundub, et Viin on lisaks tavalistele turistidele täis ka GNLD konverentsile suunduvaid inimesi, sest kohtasime linnas nii eestlasi kui soomlasi. Linna tuuride jaoks on Silmaringi Reisijuhi raamatusari absoluutselt väga hea. Võtsime raamatu ette ja hakkasime seal ära toodud soovituslikke jalutuskäike ette võtma lõõskava päikesega. Meie õnnetuseks olime täna unustanud hotelli kogu sularaha ja kaasas olid vaid pangakaardid, kuid enamikes kohtades on pangakaardiga maksmiseks kehtestatud miinimumsumma limiidid või eeldatakse sularahas maksmist, seda eriti väiksemates söögikohtades ja jäätise müügipunktides.

Teadsin, et Mariahilfer Strasset peetakse Viini üheks kallimaks shoppingu tänavaks ja tõepoolest: seal on olemas palju erinevaid tuntud brändide poode, ka hinnad pole just kõige soodsamad, aga on ka normaalsete hindadega normaalseid poode. Et meil on mõte põhiline shoping, kui meil selleks ajaks veel raha on, jätta väljapoole Viini, ilmselt Saksamaale, siis püüdsime kuigipalju mitte shopata täna. Sellegipoolest oli poode külastada huvitav ning üht-teist sai ostetud ka. Tänaseks oli silm harjunud juba hindadega eurodes, nii et lõunasöök 7,5 euro eest, millele lisandusid joogid, tundus soodne pakkumine. Poearve mõne asja eest oli kokku 18 eurot.

Jõudsime hotelli tagasi rampväsinuna ning soovisime korraks pikali visata, et süüa ära poest ostetud kerge eine puuviljasalatite ja itaalia jäätise näol. Jäätis oli pakendatud kahte eraldi jala peal topsikusse. Kui pakendit lahti tegema hakkasin, libises üks käest ning kukkus põrandale kildudeks. Alles siis sain aru, et jäätis asus päris klaasides ja klaasi peal olnud kate oli üksnes plastikust. Korjasime M.-ga vaibalt killud kokku, kuid mõni väiksem jäi vaiba sisse ilmselt ikka. Seejärel puhastas M jäätise korralikult kildudest – ei saanud ju head, kallist ja pool päeva oodatud asja raisku lasta. Ja Itaalia jäätis maitses tõeliselt hästi.

Võtsin igaks juhuks kohvrist välja ka konverentsimaterjalid, et üle kontrollida, millal ja kus me homme olema peame. M lappas kaasas olnud konverentsi voldikut ja küsis ühel hetkel, et ümbrikus ta peo pileteid küll ei näinud, aga voldikus nende pilt oli. Vaatasin kogu voldiku sisu üle ja neid ei olnud kuskil. Mõtlesin, et see ei saa võimalik olla: olin ümbriku avanud varem vaid korra ja kohe kõik asjad sinna uuesti tagasi pannud ning kogu täiega kaasa võtnud. Kuidas saavad olla peo asjad kadunud? Enne, kui jõudsin hakata smse saatma ja uurima, kas saaksin kuskilt dublikaadi, et ikka ülehomme õhtul peole sisse saada, lugesin korraks voldikus olevat teksti uuesti. Seal seisis, et peo pilet asub registreerumispaketis, mille saame homme konverentsilt. Selle ehmatusega pidi mul süda igatahes löögi vahele jätma. Ma loodan, et homme registreerumispaketis need piletid siis ikka on ka J

Vaatasime üle ka riided, mida homme selga panna. M demonstreeris oma uusi ilusaid lumivalgeid linaseid pükse, mille peale ma arvasin, et nüüd saab ta ka aru, mis häda naistel on valgete riietega, et peavad alati jalas olema valged stringid. Tema aga arvas, et valgeid stringe ta endale sellepärast küll muretsema ei hakka. Maitse asi ;)

Kui siiani on ilmad olnud väga ilusad ja äärmiselt soojad, täna oli õues lausa leitsak ja ilmselt ca 30 kraadi soojas varjus, rääkimata temperatuurist päikese käes, ent ometigi on septembri algus. Vihma oleme siiani saanud vaid Leedus ja loodetavasti rohkem ka ei saa. Küll aga jõudsin postkaarti kirjutades ilmselt ilma ära sõnuda, et seda liigselt kiitsin – hetk hiljem hakkas õues kohutavat padukat tulema, mis küll peagi läbi sai. Homme hommikul võiks olla ilm ikkagi ilus, sest meil on veel terve vaba hommikupoolik, et veidi ringi jalutada lähiümbruses. Alates pühapäeva hommikust peab taas ilm ilus olema – siis jätkame oma roadtripi.

RT 6. Tšehhi-Austria: maalt linna

Täna oli jälle suviselt soe ilm, küündis isegi vahepeal 29 soojakraadini. Alustasime oma sõitu Tšehhist Austria poole, läbides Tšehhi veinipiirkonda. Siinkohal vabandage minu võhiklikkust, ent varem ei teadnud ma, et ka Tšehhi on veinimaa. Külastasime nii Lednice kui Valnice veini piirkonda, mõeldes, et muretseme sealt kandist endale ka paar pudelit veini. Otsustasime selleks Valnice lossist veidi edasi sõita, kuid eneselegi ootamatult olime äkki Austrias. Ületasime piiri nii märkamatult, et nähes Austria riigi silti, saime alles aru, et seljataha jäänud väike tühi putka oligi olnud varasem piiripunkt.

Sellegipoolest jätkusid teede ääres nii pikad viinamarjaistanduste põllud kui kaugele silm ulatus, mis vaheldusid päevalillepõldudega. Ma pole kunagi varem näinud nii palju looduslikult viinamarju kasvamas. Vaatepilt oli võrratu ning tekkis tohutu kiusatus auto peatada ja noppida salaja üks kobar viinamarju. Seda me aga ei teinud.

Jõudnud Austriasse, peatusime praktiliselt esimese veiniistanduse juures, et tutvuda kohaliku valikuga ning muretseda endale pudel veini. Meid võeti vastu väga lahkelt. Koht oli äärmiselt armas: väike veinikelder kohaliku tootja valikuga, kust edasi läks väikene ruum 6-7 lauaga vinoteegi näol. Tahes tahtmata tekkis tunne, et oleme jõudnud Itaaliasse või Hipaaniasse, mitte aga Austriasse. Maitsesime imelisi veine ning otsustasime kaasa otsa ühe, olenemata selle üsna kallist hinnast.

Et Viini oli vaid mõnikümmend km, ei näinud me otsest vajadust enam kiirustada. Peatusime korraks ühe kohaliku veinikeldri juures. Ka see oli üsna eriline: suur, võlviliste kaartega veinikelder, millest võis leida ka nõudlikumale maitsele kohaliku, küll üsna kalli, veini.

Seejärel peatas meid kohalikul maanteel mootorratta politsei. Ilmselt käis meil mõlemal korraga südame alt jutt läbi. Ei ole just kuigi meeldivpolitseiga üldse asju ajada, rääkimata võõras riigis. Politsei palus dokumente ning viskas pilgu läbi esiakna autosse ning seejärel soovis meeldivat reisi.

Olgem ausad, Viin on suur linn. Ilma GPS-ta oleksime siin vägagi ära eksinud. Peale veidikest tiirutamist Viini kesklinnas, leidsime oma hotelli (Am Konzerthaus, www.mgallery.com). Kui hotelli broneerisin, pidasime hotelliga pikemat kirjavahetust, sest mu krediitkaardilt ei tahtnud broneering kuidagi maha minna. Siis sain ka teada, et hotelli parkimismajas maksab auto hoidmine 21 euri ööpäev. Tol korral mõtlesin, et ilmselt leiame kuskilt lähedalt mõne teise parkimismaja, kus on väheke soodsam hind. Selles osas eksisin ma tõeliselt.

Kui olime hotelli juurde jõudnud ja parkimise ukse üles leidnud, saime halva teate, et parkla on täis, kuigi eelnevas meilivahetuses avaldas vastuvõtujuht arvamust, et nende parkla on harva täis. Sellegipoolest parkimiskohti broneerida ei ole võimalik. Meil soovitati pöörduda samas kõrval asuvasse parkimismajja, mis oli veidi kallim (30 euri/ööpäev), ent tol hetkel oli ka see täis. Järgmine lähim parkimismaja asus Intercontinental hotellis, 32 euri/ööpäev. Mnjah, selle kõrval tundus 21 euri lausa soodne. Parkisime Intercontinentalisse auto ära ning tõime 400 m eemal asuvasse hotelli oma asjad käe otsas ära.

Tuleb nentida, et meie hotell on kena, teenindus on siiani olnud äärmiselt viisakas ja abivalmis. Tuba on 4* hotelli omale igati vastav: voodi on mõnusalt suur ja pehme, toas on konditsioneer, mini bar (hea koht, kus oma väikseid asju hoida ;)), kirjutuslaud, korralik teler (see on uskumatu, kui palju annab õhtusel ajal teler toale juurde, kasvõi tausta osas), toolid ja laud. Loomulikult maast laeni peegelustega kapp seifiga. Vannituba on vanniga, korralikult valgustatud, sh peegli kõrval olevate lampidega ning suurendava lisapeegliga meigi tegemiseks. Kõige lahedamad on aga väikesed pudelid šampoonide, kreemide jms-ga. Mulle meeldivad hotelli vidinad :)

Vahetasime riided ning läksime linna peale, olles tõelised turistid: ühes käes linnakaart ja teises fotokaamera. Kokkuvõttes jalutasime linna peal ca 6 tundi. Püüdsime leida kohta, kus lõunatada/õhtustada, kuid kõik hinnad tundusid üle mõistuse kallid. Peagi sai aga selgeks, et alla 10 euri inimese kohta korralikku söögikorda koos jookidega saada pole võimalik. Hea, kui niigi hästi saab.

Et meil on Tallinnas Originaal Viinivorstide kioskid, oli mul parajalt professionaalne kretinism need ka Viinis ära proovida. Nii kui esimest nägime, oligi otsus tehtud. Kahe peale kokku läks meil ca 12 eurot, kuid kõhu saime mõlemad vorstist normaalselt täis. Lisaks sain proovida toorveini, mis oli huvitav, kuid maitsev, aga ka väike kogus hakkas ülikiiresti pähe.

Kui olime linnapeal mõned tunnid ringi vaadanud ning jalad juba parajalt väsinud, tegime T.G.I. Friday´s väikese magustoidu ja jäätisekokteilid. Peab nentima, et Friday´s on mõnus rahvusvaheline pubikett – tead alati, millist kvaliteeti nendelt oodata.

Kui hotelli naasime ja parkimiskohtade osas pärisime vastuvõtust, soovitasid nad meile ise minna garaaži vaatama, kas leiame mõne koha, sest kaamerast otse ei paistnud. Leidsimegi. Selleks ajaks, kui auto Intercontinentalist ära tõime, oli parkimise eest seal tiksunud juba 18,5 eurot. Tõepoolest – suurlinnas on kallis parkida. Küll aga on nüüd meie truu must nunnu meie lähedal J