kolmapäev, 30. september 2015

Me ei tule ju siia tagasi

Üks asi, mida reisidel ära olen õppinud, on selge olukord, kus kuskil midagi poes nähes, tuleb see kohe ära osta, sest suure tõenäosusega ei satu sa samasse kohta enam tagasi ning hiljem jääb vaid närima see, et tegelikult ei ole mujal parem või soodsam. Ehk teisisõnu, osta ära kohe, sest me ei tule ju siia tagasi. Tänast päeva ilmestas kõige paremini just see lause.

Hommik oli harjumatult varajane. Kell äratas napilt peale viit, kui väljas oli veel nii pime ja jahe, millist pole ammu näinud ega tundnud. M viis mu lennujaama ja sättis end tööle enne kukke ja koitu, aga koju tagasi polnud mõtet ka tunnikeseks minna. Lennujaamas Oslo check-ini ära teinud, läbisin turvakontrolli ja kohtasingi juba teisi, kellega koos õppereisile suundusime.

Ma ei ole varem õppereisil käinud ja minu ootused olid sarnased välismaal konverentsile minekuga, üksnes selle vahega, et terve grupp läheb ja tuleb koos ning tunneb teineteist veidi paremini, olles eelnevalt juba aastajagu aega regulaarsetel seminaridel Eestis kohtunud, kuid sellest hoolimata, ei mäleta meist ilmselt enamus üksteise nimesid. Lihtsalt seminaride käigus ei ole olnud vajadust neid kasutada ja nii ei olegi need meelde jäänud, ehkki näod on tuttavad. Ja niimoodi mõnda aega hiljem on justkui veidi piinlik uuesti nime üle küsida, ent tegelikkuses on see loomulik. Kuigi olin õppereisi programmiga varasemalt tutvunud, siis tuli mulle ikkagi veidi üllatusena piisavas koguses vaba aega Osloga iseseisvalt tutvumiseks ning vähene koordineeritud vabale ajale jääv sotsiaalne tegevus. Teisalt, võibolla ei olegi vaja liialt üle organiseerida.

Nägin hommikul lennujaama poes silti viitega 20% suurusele allahindlusele tubaka ja alkoholitoodetele, kui reisitakse väljaspoole Euroopa Liitu. Viskasin Tallinna lennujaamas nalja varahommikul enne päikesetõusu, kas kõik on juba vajalikud alkoholikogused kaasa varunud - Norras on ju alkohol väga raskesti poest kättesaadav ja väidetavalt hingehinnaga. Endale ma midagi peale veepudeli kaasa varunud polnud. Päeva peale hiljem, kui olime juba Oslos mõnda aega ringi jalutanud, tuli meil A-ga siiski mõte, et võiks õhtul väikse dringi teha. Mida me aga kuskilt leida ei suutnud, oli alkoholipood. No lihtsalt ei jäänud mitte kuskil teepeale ja tavalises toidupoes alkoholi ei müüda - kapis on vaid alkovabad õlled ja kui väga hästi läheb, siis ka mõni alkoholiga õlu. Õhtu lõpuks õnnestus meil välja selgitada, et Norra alkoholipoed Vinmonopol ongi vaid väga üksikutes kohtades, avatud kella 18ni õhtul ning pühapäeviti suletud, nii et Norrakas peab väga hoolega oma alkoholitarbimisi ette planeerima ja ilmselt kodus varusid ootamatuteks hetkedeks hoidma.

Oslo meenutab mulle kuidagi oma olemuselt Stockholmi ja Helsinki kompromissi, üpris pisikese keskusega, mida on võimalik jala risti ja põiki läbi jalutada üpris lihtsasti, tehes nii märkamatult päeva lõpuks 21 500 sammu ning saades jalatallad ümmarguseks. Samas on siin linnas õhtuhämaruses ka midagi Brüsselilikku. Mine võta kinni, mis see õige olemus on.

Kui Norra kohta räägitakse, et siin on väga palju pagulasi ja seetõttu ka sisserännanud muulasi igas nahatoonis ja silmakujuga, siis tänavapildis see kuidagi suuresti silma ei hakanud, erinevalt muudest riikidest. Päeval on linnatänavad inimestest siiski pigem tühjad, pole suuri masse ning tänavatel mahub rahulikult jalutama. Ka ei näe siin päevasel ajal suurt ei tumedanahalisi ega tõmmusid ringi liikumas, vaid üksikud rättidega noored emad hakkavad pika otsimise peale silma tavapärase skandinaavia välimusega massi hulgas. Ainsad, keda tõesti tänavatel palju näeb, on kerjused, kellele kummalisel kombel ka möödaminevad kohalikud aeg-ajalt münte kipuvad andma. Eestis seda reeglina ei näe, sest paljud on abi andes petta saanud ning eestlane on umbusklikult oma rahakoti rauad koomale tõmmanud.

Keskmine oslolane näeb välja nagu veidi boheemlasest kudumiarmastaja, kellele meeldib mugavus ning kes hindab oma vaba aega. Nii on poed täis kõikvõimalikke kudumhõlste, mida on kerge üll visata kui ka kampsuneid ja hommikumantli välimusega mantleid. Ka ei pea norrakas paljuks trikotaažkleidi juurde jalga lükata mugavad tennised ning selliselt kohtumisele minna. Harjumuspäraselt olin õppereisiks kaasa pakkinud lisaks teksadele ka pintsaku ning viisakamad pluusid, ent smart või isegi klassikalises mõttes smart casual oleks siin olnud tõsine ülepakkumine ja vaid endale veidikese ebamugasvustunde tekitamine. Minu jaoks veidi harjumatu.

Oslos on jätnud nii inimesed tänaval kui teenindajad väga sõbraliku mulje. Teretamine tuleb neil kiiresti üle huulte ning mõjub siirana. Keskmine teenindaja räägib ka väga adekvaatsel tasemel inglise keelt, nii et turistil on lihtne ja mugav. Samas, kui hommikul A ainsana meid hotelli toonud bussi pagasiruumist enam oma kohvrit ei leidnud, polnud bussijuhi julgustav napisõnaline naeratus kuigi lohutav. Õnneks tuli A kohver peale mõningast nõudmist välja pagasiruumi kuskilt tagumisest servast, kuhu see omapäi libisenud oli. Sedakorda ei olnud vaja minna A-le kõiki uusi asju korraga ostma minna.

Turist peab arvestama ka sellega, et MasterCard ei pruugi pooltes kohtades maksevahendina läbi minna ning seetõttu võib vajalikuks osutuda ka teatava taseme sularaha või teiste märgistega pangakaartide omamine. Sularaha hulk sõltub aga suuresti sellest, milleks seda vaja võib minna.

Olime paaril peatänaval kamminud vabal ajal läbi kõik väiksemad poekesed. Kuigi silm haaras nii üht kui teist, siis minul jäid isiklikuks otstarbeks asjad soetamata, küll aga said teised neid asju, mida neil algselt plaanis muretseda polnud. Kui riided ja jalatsid on siin allahindluste ajal (täna oli allahindluse viimane päev siltide järgi) meie jaoks pigem üllatuslikult mõistliku hinnaga ning ka valik on tiba teine, siis söök ja majutus on ebamõistlikult ja harjumatult kulukad.

Õppereisi käigus on meid majutatud Oslo kesklinnas asuvasse Scandic Ebberkoppeni hotelli, mille asukoht on kesklinna mõistes mugav - huvipakkuvad kohad on kõik jalutuskäigu kaugusel ning kui kaarti veidi süveneda, jõuab kõikjale üpris kiiresti. Norrakad on turistide elu veelgi lihtsamaks teinud, luues vaatamisväärsustega mobiilse VisitOslo offline-kaartidega rakenduse. Ma ei jõudnud sedakorda reisi vaatamisväärsuste osas  ette valmistada ja nii tuli läheneda jooksvalt. Ilma selle äpita oleks elu aga oluliselt keerulisem olnud.

Päev on olud nii tõeliselt pikk ja väsitav, et mõte hüpleb vägisi ühelt teemalt teisele ja kõike olulist kirja panna täna enam ei jaksa. Loodan homsele huvitavale päevale ning soovin, et jõuaksime ka päeva lõpuks väiksele fjordide paadituurile, et näha veidi enam ka Norra veeäärset ilu.

laupäev, 8. august 2015

Katsik enne kojulendu

Hommikul ärkasin veidi enne kella, võtsin läpaka ja kolisin hotellitoas alumisele korrusele blogi kirjutama, et M mitte äratada. Kasteel Daelenbroeck - Hampshire Classic on kahtlemata kõige romantilisem hotell, kus ma viibinud olen ja mõistan täiesti, miks siin palju pulmi peetakse.

Hommikul avasin terrassiukse ning astusin kastest niiskele kiviterrassile, ringutasin ning ahmisin sisse tugeva sõõmu hommikuselt karget kopsutäie värsket õhku. Meie toa terrassi ääristas lehtpõõsahekk ning piiritles kõrge elupuuviirg, milleni viis mitu head meetrit hoolitsetud muru. Seal samas maja kõrval asus hobuste aedik ning veidi eemal tall. Tee hotellitoast viis mööda kergelt kruusast rada piki autoparkla serva, üle kaitsekraavi otse kindluse õuele, kus ootas meid juba kaetud hommikusöögilaud. Mul oli tahtmine seda kohta veel kauem nautida. Mul oli tunne, nagu oleks ma kuskil romantilises Inglise filmis. Sellisest kohast ei raatsi kuidagi lahkuda!

Meie päevakava oli aga piiratud õhtuse kojulennuga. Tegime veel viimase ostutuuri Roermond Outlet keskuses, hüppasime läbi korraks teel Duisburgi jäävast C&A-st ning võtsime suuna R ja K uue kodu poole. Kui suvel reisimõte tuli, siis selgus, et meie reisiplaani ajal on R ja K just kolimas uude korterisse Duisburgis ning paslik on neile korraks soolaleivaks sisse põigata. Vahetult enne meie reisi algust selgus aga, et R ja K peres oli selle hooaja kõige paremini hoitud saladus just ilmavalgust näinud - neile sündis peretütar K. Nii olime ootamatult sattunud lisaks soolaleivale ka katsikule, et uut ilmakodanikku tervitada.

Tegime R ja K juures väikse tee, jutustasime tunnikese ning asutasime end edasi Düsseldorf Weeze lennujaama poole teele. Düsseldorf Weeze lennujaama nimetus on selles mõttes ekslik, et Düsseldorfiga pole siin mingit pistmist - Düssedorf on vaid piirkonna tähiseks, linn ise asub mõnekümne kilomeetri kaugusel. Weeze on väikelinn, mille ühes servas asub vana sõjaväebaas ning pisike lennujaam on rajatud just sinna lahmakale maa-alale. Kui olime juba lennujaama territooriumile sisenenud, parkisime auto korraks tee ääres olevasse parklasse, et oma viimased asjad kohvrites ümber pakkida, pagas korraks üle kaaluda ja rahuliku südamega lennujaama minna. Otsisime ka võimalust autosse kogunenud prügi äraviskamiseks, kuid ühtki prügikasti me kuskil leida ei suutnud.

Parkisime oma rendiauto Sixti parkimisplatsile, võtsime asjad ning sisenesime lennujaama. Saksamaale kohaselt ei ole ka lennujaamas õhukonditsioneeri, nii et töötajate vahele on paigutatud tiivikud, mis kuuma suveõhku veidigi talutavamaks muudavad. Andsime oma pagasi ära ning enne turvakontrolli läbimist meenus veel kotti jäänud õlu ja poolik veepudel. Me olime lennujaama tulnud piisava ajavaruga, et mitte kiirustada - nii saime me rahulikult leida ühe pinginurga lennujaama tagumises servas ja oma autos kaasa loksunud õhu käes soojaks läinud õlle rahulikult kahepeale ära lahendada.

Kojulend Ryanairiga oli lihtne. Hops lennukisse oma märgitud istekohale, paar tundi endale tegevust leida ja seejärel sujuv maandumine Tallinna lennujaamas. Pikemaid lende muidugi Ryanairiga eriti teha ei kannatakski, aga linnaliinibussi laadses lennukis paar tundi istuda on täiesti ok. Ka ei ole Ryanair oma müügitegevuse ja reklaamiga enam nii paletükkiv kui mõned aastad tagasi. Ainus, mis veidi häiris arvutiga midagi tegemast lennu ajal, olid pidevad õhuaugud ja tekkinud raputamine tänu sellele. Kuigi ilm oli ilus ja soe, ent kergelt tuuline, siis piloodil ei jäänud muud üle, kui raputamiste vältimiseks tõusta 11,5 km kõrgusele. Õnneks koju jõudsime lõpuks kenasti ja tervelt ning koos kogu pagasiga.

Koju jõudes ootas meid trepi esisele tõmmatud pikk maalriteibi rida, mille külge riputatud paberil seisis tervitus kojutulekuks. H, kes oli meie juures vahepeal maja garantiitöid teinud, oli sättinud meile üllatuseks tervituse. Nii armas on oma koju jõuda, nõnda, et sind üllatusena tervitatakse. Aitäh koju ootamast!

reede, 7. august 2015

Lahinguväljal näeme!

Hommikul otsustasime enne päevatoimetusi ära pakkida oma kohvrid. Riided, mida olime ostukeskustest muretsenud, vajasid nüüd korralikult sissepakkimist. Kui reeglina käime siinkandis autoga, siis ei ole kunagi ruumi- ega kaalupiirangut ning sellele ei pea suurt mõtlema asju soetades. Seekord tulime aga lennukiga kahe käsipagasiga ning tagasiteeks on meil juurde soetatud üks äraantav pagas.

Mul oli siiras plaan käsipagasi kohvrisse panna praktiliselt kõik meie asjad ning teha sellest äraantav pagas. Teiseks käsipagasiks olime kaasa võnud igaks juhuks tühja seljakoti. Ma olin suutnud juba peaaegu kõik asjad käsipagasi kohvrisse kuidagi ära toppida, nii et kohvrile peale istudes ka lukk veel nibin-nabin kinni läks, kui jõudsime selgusele, et see ei ole väga jätkusuutlik situatsioon. Jah, hakkama oleks saanud hädapärast, aga mugav see polnud. A pakkus välja, et laenab meile ühte oma suurematest kohvritest ja küll ta selle ükskord tagasi saab Eestis - ongi jälle põhjust kokku saada. Mõeldud, tehtud ja eluolu läks palju mugavamaks.

Päike oli juba kõrgele tõusnud selleks ajaks, kui jõudsime Waterloo lahinguväljale. Me oleme Brüsselis nii palju kordi käinud, et Brüsseli linnas sees pole sisuliselt vist ühtki turistiatraktsiooni, mida me veel näinud polnud, ent A välja pakutud ca 20 km eemal asuvas Waterloo lahinguväljal me käinud seni polnud. Waterloo on selles mõttes huvitav koht, et täpselt 200 aastat tagasi juunis sattusid ühele platsile ühe künka ümbrusse korraga madistama kõikvõimalikud sealkandis asuvad erinevad väed. Mis selles kohas nii erilist oli, et nii Napoleon, Wellington kui teised väed sinna just korraga sattusid ja madistama hakkasid, mine võta kinni, kuid igal juhul jäi see Napoleoni jaoks viimaseks lahinguks.

Waterloo lahinguväljal asub koonusekujuline küngas, mille otsas on lõvi kuju ja kust avaneb ümberkaudsetele põldudele ning Waterloo väiksele linnakesele imeline vaade. Selleks, et sinna üles lõõskava päikesega jõuda, tuleb ronida 226 trepiastet, mis esmapilgul tundub kui käkitegu ning trepi alguses olev hoiatus südamehaigetel mitte proovida, võtab muigele. Umbes poole trepi peal kaob aga jaks ning vägisi võtab ülesminek hingeldama. Lõpuks künka tippu jõudmine on aga kogu seda pingutust väärt.

Waterloosse on rajatud ka ümmargune hoone, kuhu on panoraampildina kujutatud kogu lahinguvälja tegevust. See annab üpris hea ülevaate toimunust ning kohe kõrval asuv muuseum, kus audiogiid jutustab kõrva ääres kõiki olulisi detaile, selline, kus võid vabalt märkamatult veeta paar tundi. Tänapäeva muuseumid on nii palju põnevamad ja interaktiivsemad, kui meil omal ajal, mis tekitasid suhu pigem kopitanud maitse ja tülpimuse, ent nüüd käid pigem huviga, sest enam ei presenteerita üksnes vanu üleskaevatud katkisi asju, vaid on liikuva pildiga ekraanud, visualiseeritud situatsioonid ja installatsioonid. Tänapäeva lastel on nii palju lihtsam õppida nii ajalugu kui geograafiat, sest kohad, millest räägitakse, on nii reaalsed, nii siinsamas, nii käega katsutavalt lähedal.

Sama muuseumipileti hinna sisse kuulusid ka lähedal asuvate väepealike Wellingtoni kodu ja Napoleoni peatuspaiga külastuse võimalus, mida kõike võinuks teha järgneva aasta jooksul, ent kui me juba seal olime, otsustasime ka need kohad läbi käia. Wellingtoni kodupaik oli meie mõistes klassikaline väike majamuuseum, kus oli üksikasjalikult lahti kirjutatud Waterloo lahingu sõjategevus kuupäeva- ning kellaajaliselt, aga ka see, kuidas tol ajal sõjategevus ninghiljem inimeste ravitsemine käis. Kõlas jube robustselt.

Napoleoni peatuspaiga majamuuseum oli aga veidi kaasaegsemalt üles ehitatud. Sinna oli loodud ka lastele põnev punktiotsimise mäng, mille positiivse tulemuse korral sai administratsioonis avada auhinnalaeka. Kahjuks meiega kaasas olnud A poeg K oli kuskil väikse vastusega eksinud nig auhind jäi saamata. Seda enam on aga sinna tal põhjust taaskord tagasi minna, ajalooga mängu käigus uuesti tutvuda ning proovida saada ka väike auhind. Väga suurepärane idee lastele ajaloo põnevaks tegemiseks ja kinnistamiseks!

Waterloo lahingu 200. aastapäeva puhul soovis Belgia anda välja ka 2-eurose spetsiaalmündi, ent selleks peavad olema nõus ka kõik teised EL riigid. Paraku Prantsusmaa oma nõusolekut ei andnud - sai Napoleon ju selles lahingus lüüa. Nii ei jäänudki Belgial muud üle, kui anda välja spetsiaalne 2,5 euro väärtuses münt, mis kehtib ka Belgias käibevahendina, iseasi, kas see kunagi ka tavaringlusesse üldse jõuab.

Kui olime Waterloo lahinguga seotud tegevuspaigad läbi käinud, oli reedene päev jõudnud juba pärastlõunasse. Otsustasime kiire lõunasöögi võtta Waterloo linnakeses asuvas McDonaldsis. Kohe, kui uksest sisse astusime, pöördus meie poole neiu, kes muidu võtab vastu autotellimusi, et suunata meid iseteeninduskassasse. Terve McDonaldsi ootesaal, kus tavaliselt looklevad järjekorrad, oli täis kahepoolseid iseteeninduskassa puutetundlikke ekraane ja otse loomulikult asusid seal samas lähedal ka kätedesinfitseerimisgeelid. Nii lihtne oli oma tellimust teha, kui kogu menüüvalik on piltidega silme ees, ei mingit nuputamist, üleküsimist või arusaamatust. Ja Belgia McDonaldsis müüakse makroone! Suured, mahlased makroonid, 8-9 erinevat maitset väga mõistliku hinnaga. Teed oma tellimuse iseteeninduskassas ära, valid kas kaardimakse sealsamas või sularahamakse kassas ning jääd oma tšekinumbriga ekraani vaadates ootama, mil sinu tellimus äravõtmiseks valmis on. Nii lihtne ja nii mugav!

Teine huvitav tähelepanek McDonaldsis oli eraldi ekraan, mis näitas palju konkreetne McDonalds oli ise päikesepaneelidega energiat tootnud, palju kulutab ning milline on sääst ja kokkuhoid olnud loodusele. A teadis rääkida, et kõik mjad, mille ehitusluba on saadud kätte hiljem kui 2013, peavad kohustuslikus korras paigaldama endale päikesepaneelid. A ja U maja ehitusluba saadi aga napilt varem kätte ning neile kehtis vaid kohustus kasutada vihmavett tualetipottides. Tundub küll veidi kallis, ent väga säästlik mõtteviis. Huvitav, millal sellised nõuded Eestisse jõuavad?

Kui olime pikast päevast kergelt väsinuna tagasi A ja U juurde jõudnud, rääkisime veel veidi juttu, pakkisime asjad autosse ja võtsime suuna mõni km eemale, et kohtuda M endise juhi E-ga, kes aasta algusest Brüsselisse tööle suundus. Belgias ringi navigeerides on väga oluline teada postikoodi, sest ei ole harv juhus, kui samanimelisi tänavaid asub lähestikku mitu. Nii panime GPS-i algselt sisse ühe aadressi, ent sinna kohale jõudes saime aru, et ilmselt oleme vales kohas. Vaid paar km eemal oli sama aadressiga teise postikoodiga koht, kus E tegelikult elas.

Teel E juurde enne väikest GPS-i vahepõiget märasime, kuidas vastassuunas on auto just seisma jäänud ja vilgutab ohutulesid. Arvasime, et keegi on tagant sisse sõitnud, kuid tagumised autod hakkasid just samal hetkel seisvast autost mööduma. Kuna olime GPS-ga veidi eksinud, siis peale aadressi täpsustamist olime samal ristmikul tagasi kõigest paar minutit hiljem. Nüüd oli seisva auto juurde jõudnud juba jalgrattur, kes oli auto ukse lahti kiskunud ja kutsus ümbritsevaid autojuhte appi - juhiga oli midagi juhtunud. Ühtäkki ümbritses seda autot kümmekond inimest, kes kõik appi tormasid, loetud kümned sekundid hiljem tuli meile vastu juba kiirabi. Milline hoolimine kaaskodanikest ja abivalmidus!

Kohtusime E-ga tema kodu juures, kuhu ta oli vaid nädalapäevad tagsi kolinud. Nii ei olnud ka tema jõudnud veel avastada ümbruskonna söögikohti ja saime seda teha koos. Talle oli silma jäänud väike mõni tänav eemal asuv terrassiga Aasia söögikoht. Meil polnud broneeringut ja saime vaba nurgalaua kolmele. Järgneva pooltunni jooksul valgus koht einestajaid puupüsti täis. Oli reede õhtu Brüsseli äärelinnas.

Teise riiki kolimine on ühtmoodi põnev ja veidi hirmutav korraga, Tegin kunagi oma esimese kõrghariduse diplomitöö esmasesse pikaajalisse välislähetusse suunduvate diplomaatide tööstressist ning puudutasin seal ka uude riiki kolimist ja sisseelamist, mistõttu on mul väike teoreetiline taustateadmine sellest, mis ja kuida võib juhtuda, kui nii kardinaalne elukohavahetus ees on. Igaüks läbib neid faase ilmselgelt erinevalt, ent tõenäoliselt jõuavad enamikesse faasidesse varem või hiljem kõik. E on Brüsselis elanud ja töötanud nüüdseks kolmveerand aastat. Linn ei ole veel temaga päris üheks sulanud, aga usun, et peagi see juhtub. Nii tore oli E-ga veidi jutustada ja kuulata, kuidas ta uus elu läinud on.Julge samm võõrasse riiki võõra keele keskele kolida! Aga kui julged unistada ja julged astuda, siis kahtlemata on tulemus päeva lõpuks kõike seda väärt!

Napid poolteist tundi hiljem oli meil kokku lepitud õhtusöök minu perekond belglastega ehk perekonnaga, kellega tuvusin läbi ICQ suhtluskanali juba umbes 15 aastat tagasi. Oleme nendega püüdnud ikka võimalusel ja aegade klappivusel oma Euroopa reisil kokku saada. Nad on minu jaoks, olenemata vahemaast ning vahemaa taha jäävad harvast suhtlusest, siiski väga omad.

Vanem perepoeg W hakkab veebruaris abielluma. Veebruari pulmad on ägedad - abiellusime meiegi ju neli ja pool aastat tagasi just veebruaris, napilt enne sõbrapäeva. Samasse aega jääb ka perepea L sünnipäev ning nüüd plneerib W oma paaripanekut just nimelt L sünnipäeval, suuremat pulmapidu aga kahele järgnevale päevale. See, kuidas W kirjeldas oma kihlatu ameeriklannaga tutvumist ja üllatusena Ameerikasse lendamist, et sõbrapäeval neiu kätt paluda, oli nii südantsoojendav, et võttis kergelt silma märjakski. Ah, kui tore on näha kedagi nii õnneliku ja armununa, et jalad maad ei puuduta!

Meie õhtusöök ei saanud kesta kahjuks üle pooleteise tunni, sest pidime jõudma veel sõita umbes 100 km Hollandis asuvasse hotelli. Muidu oleksime võinud veel kaua rääkida, kuid hotell, mille olime välja valinud, ei pakkunud ööpäevaringset sissekirjutamise teenust, vaid check-in lõppes juba õhtul 11 paiku. Kirjutasin eelnevalt hotelli, et saabume alles peale südaööd ja kui see võimalik pole, siis peame teise koha leidma. Hotell tuli meile vastu ja lubas meid ära oodata. Nii asusime Hollandi poole teele pilkases ööpimeduses õhtul 22:30 paiku.

Napilt olime jõudnud Brüsseli lähedusest välja saada, kui tugev äike sähvis taeva valgeks. Olime sattunud äikesetormi servale. Taevas sähvis nooli üht- ja teistpidi, nii et meie ümbrus lõi pidevalt valgeks. Veidi aja pärast lisandus ka tunde kestev kerge vihm.

Võõral teel pika päeva hilisõhtul oli äikesevihmas sõita veidi ebamugav, kuid auto oli teel väga stabiilne ja seetõttu kohalejõudmine veidi mugavam, kuid pikemat teekonda, kui 1,5 tundi, selliseks õhtuks kindlasti planeerida ei või. Õnneks ei olnud äikesetorm seekord ülitugev ega liigselt hirmutav, erinevalt ühel eelmisel reisil Poolas kogetud äikesetormist, kus äike lõi pidevalt nii lähedale ja tugevasti, et sõites lausa hirm tekkis. Hiljem selgus, et seekordne äike, mis algas meil Brüsseli lähistelt ja kestis edasi veel Hollandis, oli olnud ka Saksamaal ja mujal lähiümbruses. Pidi ikka lahmakas pilv olema, mis mitmeid sadu kilomeetreid ja riike katta jõudis!

Saabusime oma väljavalitud kindluse hotelli. Restorani osa ning check-in asusid peamajas, milleks oli keskaegne kindlusehoone, hotellitoad veidi eemal kahekordses algselt olnud abihoones. Meie tuba oli sisustatud veidi antiikselt ning asus kahel tasapinnal - esimesel korrusel oli elutuba kohvinurgaga ning isikliku terrassi ja päikesetoolidega, teisel korrusel asus kaunis katuseakendega magamistuba vannitoaga. See on kahtlemata kõige romantilisem hotell, kus ma kunagi olnud olen ja pikk sõit oli sinna kahtlemata väga väärt!

neljapäev, 6. august 2015

Reisusihiks oli meile Rotterdam

Ärkasime hommikul kella peale, kuigi uni oli nii magus, et seda võinuks jätkuda veel kauaks. Olin õhtul netist välja otsinud kiidetud hommikusöögikoha ja nii ei jäänud muud üle, kui GPS-i aadress sisestada ja suund õigesse kohta võtta. Olin teinud selle vea, et meie Rotterdami loomaaia kõrval, kuhu me ei jõudnud, asuvast hotellist lahkudes, olin jätnud telefonile wifi sisse ja see omakorda tähendas, et wifi levialast lahkudes hakkas telefon lehte muudkui uuendama ja juba mällu laetud lehe info oli läinud. Omakorda tähendas see meile aga seda, et õiget kohvikut me kuidagi üles leida ei suutnud ja täpsustada polnud ka kusagilt. Otsustasime keerata auto nina Rotterdami kesklinna poole.

Siinkandi parkimismajadesse sisenemine ja väljumine on tehtud sertifitseeritult euronõuetele vastavaks, aga meie mõistes tähendab see ülikitsast rada, nii et auto kõik parkimisandurid punasesse löövad ja undama hakkavad. Nii mõnelgi korral tuli mul hinge kinni hoida, et me sisse- ja väljasõidul oma rendiautot kuskil ära ei rihiks. Pidevast teiste reisijate poolt autoga kuhugi vastuminekust andsid märku ka sisse- ja väljasõidu juures olevate postide peale aja jooksul tekkinud kerged autovärvikriimud. Maa hind on kallis ja nii on iga sentimneeter arvel, ka parkimiskohtade osas.

Veetsime endale märkamatult kolm tundi Rotterdami kesklinnas ning enamus üles märgitud vaatamisväärsusi jäi ka slele ajaga nägemata. Rotterdam tundub kuidagi väga suur või laiali pillutatud, nii et see linn vajab kahtlemata eraldi aega ja teist reisi, et Rotterdamist päriselt sotti saada. Mis aga kindlalt silma hakkas, oli sadamalinna Rotterdami erakordne arhitektuur. On viltused, tagurpidi akendega või seest tühjad majad ja muud seesugused ebatraditsioonilised ehitised seotud Hollandis vabalt kättesaadava kanepi olemasoluga või on arhitektid kunagi disaininud need majad protestivaimus sooviga teha midagi täiesti tavapärasele vastupidist, jäi meil seekord välja uurimata. Kui teisi linnu olen ma suutnud kuidagi hoomata, siis Rotterdami osas ei suutnud ma kuidagi kompaktset tunnetust endale tekitada. Põgusal vaatlusel jättis Rotterdam mulle pigem mulje kui laialivenitatud ilma küngasteta Brüsseli ja Luksemburgi segu, ent selle linnaga ühte hingamiseks tuleb sinna kindlasti tagasi minna.

Üks nüanss, mis mul varasemalt Hollandi kohta märkimata on jäänud, on kiirteede eripära. Teed on väga heas korras, nagu siinpool Euroopat ikka, kuid pidevalt ületavad teed jõgesid või on kaevatud tunnelid laevatatava jõe alt läbi, nii et tunnelis või pikal sillal sõites kiirteel 130km/h kiirusepiirangut reeglina ei vähendata. Ent siinsetel kiirteedel võib tekkida ootamatu liiklusseisak ajal, kui sillad üles tõsetakse, et mööda jõge sõitvad laevad ja paadid kiirtee alt läbi pääseksid. Meie jaoks oli selline keset kiirteed silla ülestõstmine täielik eksootika. Mööda jõgesid, ja neid on väga palju, pidevalt kulgevaid purjekaid, jahte, laevu ja paate on siin tohutus koguses. Ma arvan, et selline jõge mööda ahiga vaikne kulgemine on väga romantiline ning sellist kogemust tahaks ise kunagi endalegi saada. Lihtsalt tiksud rahulikult külast külla ja linnast linna, teed vahepeal petuase, kui viitsid ja kui ei viitsi, viskad kuhugi jõesuudmesse või lahesoppi paadi lihtsalt vahepeal ankrusse. Ah, milline rahu!

Mis puutub aga maanteedesse ja liiklusesse, mis jääb Rotterdami ja Brüsseli vahele, siis need vahemaad on väikesed ja autoga läbitavad väga kiiresti, kui just tipptunni ummikusse ei satu. Rotterdamist lahkusime lõuna paiku, et teha väike osturetk Rosada Outletis, mis praegu on veel suhteliselt pisike, aga ilmselt umbes aasta pärast valmib selle juurdeehitus, mis teeb outleti poole suuremaks, ning jõudsime teele jäävasse Antwerpenisse pärastlõunasel ajal.

Antwerpenis olen ma käinud varem vaid korra - 2004. aastal, kui oma esimesel iseseisval välisreisil koos E-ga minu perekond belglastele kaheks nädalaks külla tulime. Mäletan sellest reisist, et Antwerpen oli ainus linn, mida siis väisasime, mis mulle tõesti ei meeldinud. Mulle on mällu jäänud emotsioon, et Antwerpeni linnatänavad on räpased, linn ise välismuselt pigem tööstuslinn. Ainus suurem positiivne emotsioon tollest ajast oli Antwerpeni loomaaed, kus tuli meil E-ga selgeks teha, kas sebra triibud on valge peal mustad või vastupidi, sest just siis oli välja tulnud esimene Madagaskari multikas, kus üheks peategelaseks oli sebra. Seda suurem oli minu ootus, kas 11 aastat hiljem on mu arusaamad ning tunnetus sama või on linn vahepeal muutunud. Antwerpenisse sissesõit näeb välja nagu jõuaksime tehaselinna, mille oluliseks osaks on mööda vett liikuv transport. Jõeäärne ala tuli kõik tuttav ette, kuid raekoja platsi ma ei mäletanud. Raekoja plats on suurem munakividega kaetud väljak, mida ääristavad pubid ja restoranid ning mille ühes servas seisab vana ja võimas raekoja hoone, mille üks sein on täis riputatud erinevate riikide lippe. Ka Eesti lipp lehvis kerges õhtutuules teiste omasuguste seas.

Kui raekoja platsi ümbruses Antwerpenis veidi ringi jalutada, ja see ala on tõeliselt väike, siis haarab silm paljudele majadele riputatud vikerkaare värvi lippe. Siinpool Euroopas on omasooliste liikumise rõhutamine kuidagi väga oluline või hakkab see teema veidi enam miskipärast silma. Raekoja platsi servas märkasin aga 8. augustil toimuva geiparaadi kuulutust, mille peaesinejateks olid märgitud Conchita Wurst ja Alexandr Rybak, mis selgitas ka seda, miks meile kõikjal just vikerkaare värvi lipud silma hakkasid. Teine huvitav tähelepanek olid Antwerpeni vanalinnas olevad inimesed - suurem enamus söögikohas õlut või einet võtvaid inimesi olid vanemaealised ning reeglina pundis koos liikuvad või istuvad härrasmehed. Kuidas Antwerpenis selline konsentratsioon nii tugevasti silma hakkas erinevalt muudest linnadest, me teada ei saanudki.

Meie tänase päeva lõplik reisisiht oli Brüssel, et minna A ja U juurde nende vastvalminud kodusse soolaleivale. Mäletan selgelt, kui umbes kaks aastat tagasi koolis loengus istudes A esimest korda mainis mõtet endale Brüsseli külje alla päris oma kodu soetada. See oli ilus unistus, mille etappe õnnestus mul kõrvalt aeg-ajalt jälgida, nähes A käest valmiva ehitise majaplaane, kuuldes tema sisustuse otsingutest ja aasta tagasi neil Brüsselis külas olles ka pooliku maja ehitusel käies. Täna oli nende uus kodu lõpuks valmis saanud, kuhu nad napilt kuu enne meie küllatulekut sisse olid jõudnud kolida. Nii äge oli jalutada mööda nende kodu ja meenutada eelmisel aastal nähtud poolikut majaehitust, saades aru, kus nüüd seisab köök, kus majapidamisruum, kus peauks. See on väga vinge aeg nende elus, kui tunned, et raha on üpris otsas ja nii palju on veel poolik, iga samm ja element toob kodusemat tunnet täpselt oma käe järgi paigutades ja sisustades. Meie saime seda tunda 2 aastat tagasi oma kodu rajades. Mul on siiras hea meel, et 10 aastat on toonud A ja U jaoks soovitud tulemuse - nende elu on Belgias lõplikult ja päriselt paigas. Kahekesi tuldud kolme kotiga korrast on 10 aasta jooksul saanud päris oma kodu terve täisväärtusliku perega. See on väga vinge saavutus, mida on lihtne mõõta. Õnn peitubki omaks olemises. 

kolmapäev, 5. august 2015

Holland: jalgrattad ja koduloomad

Tänane päev on olnud tõeliselt pikk ja hiliseks õhtutunniks valitseb mu üle niivõrd suur väsimus, et ma pole päris kindel kui palju ma tänase päevaemotsioone kirja jõuan panna. Uut infot on olnud niivõrd palju, et kuskil hilisel pärastlõunal oli mul juba tunne, et pigem võiks kuhugi hotelli end mõnusasti kerra tõmmata, ent pool päeva oli veel ees. Poolteist päeva Hollandi jaoks on ilmselgelt liiga vähe,

Hollandi üldmulje on lihtsalt nunnu. Selline armas, rahulik ja vabalt hingav. Ilmselt hipsteri kultuuri kants ning boheemlasliku hingega inimestele õnnis paik. Kuigi minu maitse kunstimeelsete inimestega paljuski ei ühti, siis see, mida ma Hollandist seni näinud olen, meeldib mulle väga.

Alustasime oma päeva hommikusöögi otsingutega Groningenis. Groningen meenutab mulle veidi Brugget, kus kunagi oma esimesel iseseisval välisreisil 2004. aastal korraks käisin tänu mu perekond belglastele. Väike kaunis linnake, mida läbivad mitmed laevatatavad jõekesed ja kanalid, nii et iga natukese aja tagant on näha jõge ületavat väikest silda. Jõgi on ääristatud kai äärde pargitud madalate laevadega, kus inimesed igapäevaselt elavad. Milline jõeromantika!

Kuna meil kaarti ei olnud, ent hotellis oli Internet, kasutasin käepäraseid vahendeid. Valisin hommikusöögi kohaks Groningeni ühe parimatest kohvikohtadest Black & Bloom'i Foursquare äpi järgi ja meil ei tulnud selles pettuda, kuigi hommikusöögi asemel saime kohvi kõrvale hoopis magusa koogi, ent kohvi oli niivõrd hea, et ka mina, kes ma igapäevaselt kohvi ei joo, tõesti nautisin seda.

Vaatamisväärsuste jaoks tõmbasin ära TripAdvisori äpi ning piilusin sinna, mida soovitatakse. Palju asjalikum äpp reisi peal on aga hoopis Lonely Planeti poolt tehtud tasuta äpp TouristEye, kuhu igaüks saab märkida ära vaatamisväärsused, panna neile kirjelduse ning vaatamisväärsuste soovitustest teha endale isiklike lemmikute nimekirja, mis kantakse ka kaardile, mida saab alla laadida ja hiljem võrguühenduseta kasutada. Väga asjalik idee ning vaatamisväärsuste suhtes toimis hästi. Seda enam, et äpp suudab gpsi abil end kaardile positsioneerida ning selle abil on lihtne hiljem endale marsruuti kujundada ning kohad üles leida.

Groningenis toimis meie vaatamisväärsusteplaan hästi. Linna peal ringi jalutades tekkis meil esmalt küsimus: mis kell on? Olgugi, et olime kesklinnas, olid tänavad inimestest täiesti tühjad, ringi liikusid vaid üksikud ja suurem osa väikestest tänavaid ääristavatest poekestest olid suletud, ent kell oli napilt saanud alles 10. Siis mõtlesime nädalapäevale, kuid täna on alles kesknädal. Kus on kõik hollandlased kolmapäeva hommikul?

Hollandlaste lemmiktranspordivahendiks on kahtlemata jalgratas. Kõik tänavaääred on palistatud üksteise külge kuhjatud pargitud esmapilgul lihtsakoeliste jalgratastega. Neid on nii tohutus koguses, et eemalt haarab silm esimese hooga justkui hoomamatutu risuhunnikut, mis lähemale jõudes muutub jalgrataste parklaks, tänavanurgaks või kõnnitee servaks. Rattaid on palju ja ratastega sõidavad kõik ja koguaeg, seda olenemata väike- või suurlinnast, ainult maanteel rattaid ei kohanud.

See-eest on kiirteel ja maanteel omad tavad: enamus teeservi on ääristavad heinamaad, millel söövad rohtu lambad, lehmad või hobused ja neid on tõepoolest kõikjal, ka kõige suuremate kiirteede ääres. See muudab vaatepildi niivõrd romantiliseks, et tekib tahtmine loomi pidevalt vahtida, nii et kael kangeks jääb. Auto aknast avanev vaade on sisuliselt koguaeg selline, kus mere ääres seisvate elektrituulikute jalamil mõnulevad lambad, lehmad ja hobused karjakesi kordamööda. Kaader nagu filmist ja mitte päriselust. Täielik idüll.

Lõunaks sättisime end taas ostukeskusesse. Batavia Stad Amsterdam Outlet on olemuselt üpris kompaktne, kuid piisavalt suur selleks, et ajataju kaoks ning keskuse läbikammimise lõpetuseks on jalad rampväsinud. Otsustasime seal ka lõunatada itaalia söögikohas. Kuigi turiste käib meie külastatud kohtades palju ja teenindajad reeglina suhtlevad vabalt inglise keeles, siis menüüd on eranditult hollandikeelsed, nagu ka enamus materjale hotellides. Õnneks mõningase toidutajuga ning varasema kogemuse baasilt on võimalik tihtipeale ka võõrkeelsest menüüst, kui see pole just mõnes Aasia riigi või slaavi keeles, enam-vähem aru saada. Mõtlesin ennnist just mõnusa salatiportsu peale, kuid arvasin selleks kõhu liiga tühi olevat ja otsustasin tellida siiski pasta. Lauda toodi mulle aga salat. Ma ei hakanud seda kööki tagasi saatma, kuid oma mõtetega tuleb ettevaatlik olla - need võivad täide minna. Õnneks maitses salat suurepäraselt.

Õhtupoolikuks jõudsime Amsterdami. Sättisin GPSi pealt sihtkohaks raekoja platsi ja sinnapoole liikudes hakkasime tasapisi ka auto jaoks parkimismaja otsima. Meie üllatus oli suur, kui ühtäkki oli raekoja plats meist sisuliselt vasakul ning autoteede asemele hakkasid tekkima jalakäijate tänavad. Liiklusmärkide järgi suundusime parkimismaja poole, mis jäi nii kitsale kõrvaltänavale, et oleksime seal küll ilmselt kuidagi hakkama saanud manööverdamisega, aga parkimismaja sissepääsu ees seisvad tellingud ei tekitanud meis just rõõmuhüüatust niigi napi ruumiga paigas. Otsustasime otsida järgmist parkimiskohta.

Auto navigatsioonisüsteem näitas meile järgmiseks parklaks kitsalt kürvaltänavalt vasakpöörde kaugusel asuvat parkimismaja. Olime parkla sissepääsust mõnekümne meetri kaugusel, kui niigi kitsast tänavat täitis ühtäkki tihe kohvrite ja kottidega noorte mass. See inimmass muudkui voogas ja voogas, polnud sel otsa ega äärt. Oli tunne, nagu keegi oleks nurgataha lennukiga maandunud, kust sajad inimesed kõik korraga äkki ühte suunda tahavad liikuda oma kodinatega. Meie ees ega taga olevad autod ei saanud kumbki liikuda, nagu meiegi. Ka ratturitel tuli ratta seljast maha ronida ning ratas käekõrval rahvamassist end läbi suruda. Peale müningast ootamist ja teosammul liikumist õnnestus meil siiski auto ära õigesse kohta ära parkida.

Amsterdam meenutab mulle nii oma ülesehituselt kui välimuselt veidi Londoni kesklinna. Rattureid on muidugi Amsterdamis rohkem, kuid väljakud ja platsid on ühendatud tihedalt restoranide ja poodidega ääristatud tänavatega. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et midagi on läinud turismiatraktsioonide äpi allalaadimisega valesti ning see, mis töötas veatult hommikul, näitas mulle nüüd vaid hallil ekraanil minu ja vaatamisväärsuste asukohta, kuid maakaardist polnud aimugi. Nii hakkasime veidi pimesi liikuma vaatamisväärsuste suunas, aeg-ajalt oma asukohta hallilt ekraanilt kontrollides. Ja see toimis! Meil õnnestus üles leida kõik kohad, milleni jalutada jaksasime ja olin üles märkinud.

Jõudsime Amsterdami alles õhtul, kui poode just sulgema hakati. Ma soovisin kindlasti näha lilleturgu, ent pelgasin ka selle juba suletud olevat. Minu kujutelm lilleturust oli miedagi meie Tallinna Viru tänava laadset ning mu üllatus oli suur, kui lilleturuni jõudes avastasin, et enamjaolt müüakse seal elus lõikelillede asemel hoopis lillseibulaid, kuigi ka lõikelilli pakuti omajagu. Enamus lilleturust oli meie kohalejõudmise ajaks küll suletud, aga väiksem osa veel avatud, mis hakkas end peagi sulgema. Seega õnnestus mul huviga uudistada kõikvõimalikke tulbivärve ja muid juurikaid-sibulaid. Mu pilku köitis pildi järgi täiesti sinine pojeng. Olen näinud küll pildi järgi peamiselt roosat, punast, valget, aga ka kollast ja musta pojengi, kuid sinist varem mitte. Ma ei pidanud kiusatusele vastu ning soetasin ühe pojengi. Eks ole näha, kas see üldse kasvama läheb ja kui, siis mis sellest tuleb. Üks selline väideavalt kollane üllatuspojeng on mul välismaalt juba aeda toodud ja sealset tulemust ootan põnevusega.

Teine koht milleta Amsterdami külastamist justkui polekski olnud, on Punaste laternate tänav. Otsisime seda veidike aega, enne kui päris õigesse kohta jõudsime. Olin telekast küll varem uudistest mõned korrad sealseid kaadreid näinud, aga sellest polnud koha üles leidmiseks kuigi palju tolku. Meie õigele kohale lähenemisest andis märku suurenev rahvamass tänavatel ning sekspoodide märkamine siin-seal tänava peal. Lõpuks leidsime õige tänavaotsa. Eemalt vaadates nägi see välja nagu iga teine väikese jõekesega Amsterdami tänav. Ei mingeid punaseid laternaid. Ei mingit robustsust.

Enamike majade esimese korruse aknad olid kaetud punase kardinaga, mõned daamid olid juba oma ametipostidel ning seisid ära lükatud kardina asemel vaateaknal, omavahel jutustades, nappides rõivastes. Salongid vaheldusid baaride ja restoranidega, mille kõrvale olid asjakohaselt sätitud nii sekslelude outlet kui ka nime järgi prostitutsiooni ja erootika muuseumid koos stripiklubidega. Võibolla me sattusime sinna tänavale veel liigses päevavalguses ning hilisõhtusel ajal on õhustik teine, kuid peale meeletute rahvamasside ja turistigruppide ei erinenud see tänav teistest Amsterdami tänavatest pealtnäha suurt millegagi. Tänava hingeelu me muidugi ei tunne.

Kui Saksamaal märkasime tänavapildis väga palju suitsetajaid, siis Hollandis on suitsetajaid tibake vähem, ent endiselt palju. Meile harjumatult suitsetatakse siin endiselt baarides ja pubides, aga ka söögikohtades ning pigem mõjub harjumatult see, kui majutusasutused või söögikohad on riputanud välja vabandava sildi, et meil ei suitsetata. Muidugi ei saa Hollandis üle ega ü,ber ka kanepist, mis ilmselt siia turiste ka suuremas koguses meelitab. Kanepi tõmbamise lõhna on tänaval liikudes tunda iga mõnekümne meetri tagant, aeg-ajalt on näha ka täiesti pilves turiste ringi taarumas. See pilt on veidi võõrastav.

Hilisõhtuks olime hommikul broneerinud hotelli Rotterdami. Sattusime juhuse tahtel samasse hotelliketti Van der Valk, kus olime veetnud eelneva öö. Kui eilsele hotellile oli samuti antud 4 tärni kvaliteedi märgiks, siis tänase hetlli 4 tärni ei anna eilsega kuidagi võrrelda. Tänane hotell vastab igati nelja tärni standardile, nii et ümmarguseks kõnnitud jalatallad saab mugavas toas mõnusasti välja puhata. Homme on ees taas pikk päev.

teisipäev, 4. august 2015

Bremeni linna moosekandid ja ostlemine

Hommikul ärkasime varakult, et jõuaksime õigeks ajaks autorenti. Autobroneeringut tehes avastasime, et enamkäidavamatesse kohtadesse broneerides lisandub hinnale kohe ca 100€ ainuüksi selle eest, et soovid auto kätte saada lennujaamast, rongijaamast vms kohast. Niisiis, kuna meil aega oli, tegime reserveeringu lennujaamale kõige lähemasse täiendava lisatasuta kohta, kuhu oli vaja jalutada hommikul veidi üle 5 km. Google Mapsi järi läinuks ühistranspordiga sinna sama kaua kui jalgsi. Võibolla oleks mõni teine koht olnud ühistranspordiga paremini ja kiiremini ligipääsetavam, kuid auto broneeringut tehes me seda kohe vaadata ei taibanud. Pealegi on suvise sooja ilmaga tunnike jalutuskäiku puhas nauding.

Sõime kõhu korralikult täis, panime telefoni gps-i sisse autorendi aadressi ning seadsime sammud jõe äärde. Bremenit läbib lai jõgi, mida ääristab linna servas rohelus kena pargi ja mõnusate radadega, mida nii jooksu- kui koerasõbrad ohtralt kasutavad. Ka armastavad kohalikud murukamaral päikest võtta ning jõevees end jahutamas käia. Nagu tõeline suvi.

Bremeni äärelinn on iseenesest nunnu. Majad on madalad, reeglina kahe-kolmekordsed ning vägagi Belgia moodi. Ilmselt on siin kandis arhitektuuriline maitse sarnane. Kui mööda väikseid tänavaid jalutasime, kippusid vastutulevad inimesed meid noogutades tervitama, kuigi meile oli turist otsaette kirjutatud - paremaid vihjeid turistiks olemisest kui Lonely Planeti Saksamaa raamat, linnakaart ja ratastel järgiveetav kohver on raske otsida. Samas majade rajoonis nägime ka eramajade aedadel protestisilte, millega avaldati meelt jõekalda äärsesse piirkonda kõrghoonete kerkimise vastu. See piirkond on tõesti nunnu ja kaunis. Me ei kujutaks ju ette, kui keset Nõmme väikseid tänavaid Tallinnas äkki kõrghooned tekiks. Just selline näeb välja Bremeni äärelinn, ainult saksalikum.

Olime otsustanud seekord autorendist võtta veidi parema sõiduki, et ära proovida, kuidas on sõita veidi kallima autoga. Lootsime saada Mercedese, kuid autorenditädi teatas, et tal on meile vaid BMW-d pakkuda, kui me just suuremat autot ei taha ja selle eest juurde ei ole nõus maksma. Mõtlesime korra ning otsustasime suurema auto kasuks - kulgeme nüüd mööda linnatänavaid ja maanteid E-klassi Mercedesega. Minu jaoks on kabariitidelt see auto harjumatult suur, kuid see-eest on sõidumugavust omajagu ja välismaal tiirutades on sisseehitatud navigeerimissüsteem ikka äraütlemata mugav küll.

Kui varem autot rentinud oleme, siis auto kätteandmisel on ära märgitud suuremad kriimud või mõlgid, ent oleme pidanud ka ise teenindaja tähelepanu juhtima juba varasematele kriimustustele. Sixtis valitseb aga tõeline Saksa täpsus: ka kõige pisemad silmale peaaegu nähtamatud vigastused on süsteemis sees selliselt, et tehnik skaneerib telefoniga auto võtme ning seejärel kuvab ekraan talle visuaalselt kõik kahjustatud kohad, mida kliendiga üle käia.

Auto käes, otsisime Bremeni kesklinnas parkimiskoha ning asusime Bremeni vanalinna uudistama. See on pisike ja meie jaoks kuidagi harjumuspärane, meenutades mulle kohati väga Tšehhi linnakest Olomouci, mida väisasime korraks eelmisel aastal. Kompaktne vanaaegne turuplatsiga vanalinn, mille keskmes on kirik ja Bremeni tuntuks teinud Bremeni linna moosekantide kuju, mida kõik turistid rõõmsalt pildi tegemiseks ja hea õnne nimel silitavad. Minu jaoks vaid veider on nüanss, et sisuliselt meie mõistes Raekoja platsist sõidab tramm otse keskelt läbi. Ma olen kuidagi harjunud sellega, et vanalinn on püha ja puutumatu ning transpordil pole sinna keskmesse asja.

Kuna meie reisi üks peamine eesmärke oli ostureis, siis planeeritult sättisime sammud Ochtum Park ostulinnakusse. Veetsime seal eesmärgipäraselt mõned tunnid, enne kui saime koha risti ja põiki läbi käidud. Käes oli õhtusöögiaeg. Istusime autosse ning mõtlesime kuhugi eemale veidi sõita, ent meil ei olnud õhtuks ikka veel hotelli ja seega polnud päris kindel, kuhu me välja jõudma peaksime. Ka ei olnud selles ostulinnakus kohapeal tarbitavat wifit.

Austraalia reisist tuttavana otsustasime katsetada, kas ka Saksamaal on McDonalds see koht, kus saab tasuta wifit kasutada, kui muu ei aita. Tõepoolest, McDonaldsi territooriumil levis tasuta wifi, mida oli võimalik kasutada kaks tundi. Nii me istusime kiirtoidurestorani maha ning püüdsime endale õhtuks öömaja leida, enne mida tuli lõplik reisi marsruut paika panna. Otsustasime auto nina keerata Hollandi poole ning umbes poolele teele Bremenist Amsterdami leida endale ka hotelli. Selleks sai sobilikuks kohaks üpris maantee ligidal, kuid veidi filmilikult klassikaline kahekorruseline kvaliteetse motelli tüüpi hotell Zuidbroekis.

Sõitsime mööda kiirteed Saksamaalt Hollandi poole ning ootasin, millal tuleb viide riigivahetusele. Autoaknast välja vaadates oli maapind ammu juba tasaseks muutunud ning teeäärseid heinamaid ilmestasid elektrituulikud, mille all mälusid rahulikus õhtupäikeses lehmad rohelist rohtu. Ainsaks viiteks Hollandi lähedusele olid teel üha rohkem sõitvad kollase taustanumbriga sõidukid. Lõpuks saabus ka väike infotahvel tee ääres, et oleme sisenenud Hollandisse, ent see tuli nii kiiresti, et pildi tegemiseks ei jõudnudki ma reageerida.

Jõudsime hotelli, tegime check-ini ära ja saime juhised sõita autoga veidi eemal oleva maja juurde, kus asuvad hotellitoad. Maja ise on kahekordne, igal toal oma väike terrass või rõdu, mida mööda on kõigil hotellikülalistel võimalik mugavalt jalutada. Administraator oli meile öelnud, et tuba asub esimesel korrusel. Käisime mööda esimest korrust ringi, kuid numbriga 163 me ühtki tuba ei leidnud. Oli küll tuba numbriga 63, ent selle ust meie kaart ei avanud. Ühtäkki taipasime piiluda ülemisele korrusele, kus algasidki toad sajaga, selgus, et olime seni otsinud tuba valel korrusel. Hollandis, nagu ka Saksamaal ja paljudes teistes riikides, ei ole esimene korrus mitte maapinnal asuv esimene korrus, nagu meil, vaid meie mõistes teine. Õnnelikult oma toa üles leidnud, saime asuda videvikku veetma.

Üks väike tähelepanek veel Saksamaa kohta: siin kõik suitsetavad. Suitsukohti on tehtud nii hotellide, poodide, kohvikutekui kõikvõimalike muude kohtade lähedusse. Ka on pigem oluline ära märkida, kus ei või suitsetada, mitte niivõrd seda, kus tohib. Tänavanurkadel näeb väikeste poodide ja kioskite asemel pigem müntidega toimivaid suitsuautomaate. Ahjaa, Saksamaa on endiselt tsoonis, mis ei armasta kaardimakseid, nii et siiakanti tulles tuleb alati endale sularaha kaasa varuda.

Minu jaoks on veidi harjumatu reisi planeerida reisil olles, see võtab uskumatult kaua aega ning keerulisemaks teeb asjaolu veel nüanss, et Hollandi kohta pole meil ei kaarti ega muud turistiinfot, nii et samal ajal tuleb ka hoolega googeldada. Tegelikult on teistpidi niimoodi ka veidike põnevam, alati ei pea ju kõik detailid eelnevalt 100% paigas olema. Homme oleme me õhtuks ilmselt kuskil Rotterdami kandis. Eks me jooksvalt otsustame. Lõppeks, elu on ju seiklus!

esmaspäev, 3. august 2015

Puhkus alga: Bremen

Aasta alguses puhkuste ajakava paika pannes arvas M, et sel suvel ta puhata ei soovi. See mõte oli minu jaoks tükk aega arusaamatu ning sättisin igaks juhuks juuli lõppu nädalase puhkuse. Meil oli küll mõte pikemaks sügiseseks puhkuseks, aga selgeid plaane selle kohta veel polnud. Olgem ausad, ka kevadine Maldiividel käik andis nii palju energiat, et olematu Eestimaa suvi mind sugugi ei muserdanud. Sellegipoolest kulus väike lühipuhkus marjaks ära.

Üpris juuli lõpus otsustasime, et võtame siiski nädala puhkust ja lähme Euroopasse nagu igal aastal. Meie traditsiooniline shopingureis vajas ette võtmist ning Saksamaal, Belgias, Hollandis ja muudes seal kandis asuvates Euroopa riikides algavad allahindlused just eelkõige juulis ning kestavad augusti keskpaigani.

Hakkasin reisi planeerima. Kuidas iganes ma ka kalendrisse ei vaadanud, siis kord ei sobinud üks nädal puhkuseks mulle, siis jälle M-le kuniks leidsime, et kuidagimoodi saame mõlemale sobima panna just augusti esimese nädala, ent kuna just siis on iga-aastased kohvikute päevad Hiiumaal, kus viimased umbes 7-8 aastat järjest käinud oleme, ei saanud ka neid vahele jätta. Nii me nentisime fakti, et kui reisile minna, siis seekord autoreisi asemel siiski lennukiga. Sihtkoht olenes sellest kuhu hetkel suhteliselt viimasel minutil enam-vähem hinnaga pileteid sai. Nii valisimegi esimeseks sihtpunktiks Bremeni, kust oma teekonda alusatada.

Olgugi, et oleme autoga käinud Saksamaal mitmeid kordi, enamjaolt küll Saksamaast rohkem läbi vuhisedes, siis siia kanti pole me varem sattunud - see ei jää meile kuidagi tee peale. Bremenist edasi on rendiautoga liikudes sisuliselt meie jaoks kaks valikut, kas alla Düsseldorfi poole või vasakule Hollandisse. Ma olen pikka aega tahtnud Hollandisse minna ja nüüd oleks selleks hea võimalus, kuid meie napis reisis jääks terve Hollandi läbimiseks vaid poolteist päeva, mida ilmselt pole piisavalt, ent on siiski nii palju, et üldmuljet ja maiku suhu saada. Enne reisi tellisin netist ära ka Lonely Planeti Hollandi teejuhi, kuid kahjuks see kohale siiski õigeaegselt ei jõudnud ja ilmselt ootab raamat meid kodus, kui reisilt tagasi oleme. Nii tuleks Hollandi poole liikuda ettevalmistamata ja veidi nö pimesi.

Seekordne reis on üldse jäänud viimasele minutile ja on suuresti ette valmistamata. Ajaliselt jäi mul justkui nädal puudu, et kõik plaanitu omadega jonksu saada. Aeg kaob viimasel ajal halastamatu kiirusega ei-tea-kuhu. Ma ei ole sellega harjunud. Kas uus aastakümme vanusenumbris mõjub tõesti nii?

Nõnda juhtuski, et peale lennupiletite soetamist jõudsime napilt veel rendiauto broneeringu ära teha ja esimese ööbimise hotelli panime kinni loetud päevad enne väljalendu. Meil on broneeritud ka viimane ööbimine ning eile õhtul jõudsin lõpuks nii kaugele, et A-ga kokku leppida eelviimane ööbimine tema juures. Kõik muu, mis vahepeale jääb, saab olema minu planeerija loomuse kohta vägagi ebaharilik ning teepealt vaadatuna loominguline. See on täiesti uus lähenemine minu jaoks. Eks ole näha, kuidas välja kukub.

Bremenisse jõudsime õhtul. Ma olen vaid korra varem Ryanairiga lennanud ning see kogemus jääb aastate taha, peale mida olen kiivalt Ryanairiga lendamist vältinud. Tollest korrast Itaalias käigust on mul meeles kaks kõige ebameeldivamat seika Ryanairi osas: kõrvuti istekoha saamiseks tuli joosta tormi, rüseleda inimeste vahel ning vajadusel pidada kaasreisijatega läbirääkimisi ning ülejäänud lennureisi vältel kuulata pidevalt kõlaritest tulevat Ryanairi müügireklaami ja vastata teenindajate müügipakkumistele pidevalt eitavalt. Üpris tüütu, kuid soodne hind pani seda taluma.

Minu üllatus oli seekord suur, kui selgus, et Ryanair jagab nüüd check-ini tehes kõigile piletile istekohad, mida saad Internetis eelnevalt ilma täiendava tasuta broneerida. Loomulikult eeldades, et soovitud istekoht veel check-ini hetkeks vaba on. Ka ei lastud seekordsel lennureisil pidevalt tüütut reklaami ning tundub, et ka ülikarmid pagasinõuded on veidi leevendunud. Mäletan Itaalias käigust, kuidas kuumal suvepäeval kubises lennujaama ootesaal end kubujussideks riietanud reisijatest, kes ei soovinud äraantava pagasi eest lisatasu maksta ning kuidas Ryanairi lennuväravas kõigi käsipagas kaalule ning mõõtudesse mahtuvasse metallkohvri avasse suruti erandeid tegemata. Täna ei olnud lennujaamas enam ühtki tugevasti kihiliselt riietatud inimest ning käsipagasi kogused ja mõõdud olid silmnähtavalt Ryanairi piletile märgitust oluliselt enamikel inimestel ületatud. Ilmselt on ka odavlennufirma jõudnud otsaga normaalsesse lennundusmaailma, mis võimaldab kõigil end veidi mugavamalt tunda. Tänase kogemuse põhjal võiks Ryanairiga teinekordki lennata.

Võtsime endale hotelli otse Bremeni lennujaama kõrvale, mille restoranist avaneb otsevaade maanduvate ja õhkutõusvate lennukite rajale. Tegemist on klassikalise ärihotelliga, mis täidab muidu kõiki eeldusi, kuid minu üllatuseks puudub terves hotellis konditsioneer. Seda pole ammu juhtunud, et 4-tärni hotellis tuleb toas läbi ajada õhutiivikuga ning restoranis on niivõrd palav, et higi voolamisest jäävad reied naksti tooli külge kinni. Tõenäoliselt mõjutab mu nö kuumataluvuse tunnet ka asjaolu, et Tallinnas oli täpselt 10 kraadi vähem sooja ja jahe tuul, kui lahkusime. Tasapisi hakkab aga kuskilt ajusopist meenuma, et konditsioneer Saksamaa hotellides kippus üldse pigem haruldus olema, nagu ka inglisekeelne menüü ja info, aga ka kaardimakse. Siin hotellis on õnneks teenindus tasemel ning inglise keelega saab edukalt hakkama.

On aeg end ümber lülitada lõpuks puhkuse lainele, minna kaasa sellega, mis meid ootab ning nautida lõpuks ometi suvesooja ilma. Puhkus alga!

pühapäev, 12. juuli 2015

Päevatripp Soome: Naantali

Avastasin üllatusega, et Soomeskäikudest ei olegi ma varem midagi postitanud peale ainsa korra, mil kirjeldasin meie esimese pulma-aastapäeva tähistamist Helsinkis. Eks Soomes käigud on reeglina olnud minu jaoks lühikesed ja pigem vähe kirjeldamist väärivaid seiku täis. Tavalisele eestlasele kombekohaselt olen ka mina Ikea usku ja sinna alla on ka enamus kruiisitavast päevast reeglina kulunud, lisaks väiketsele muudele linnajalutuskäikudele või atraktsioonidele. Seekord otsustasime aga minna põhjanaabrite juurde niimoodi, et pealinna külastuse hoopis vahele jätta ja veidi kaugemale vaadata.

Võtsime endale sihiks Naantali. Kuigi Naantali on reeglina väga popp sihtkoht väikelaste vanemate seas seal asuva Muumimaa tõttu, siis olgugi, et meil pisiperet kaasa võtta polnud, on Naantalis vaadata ka muud, kui vaid Muumimaa külastus. Kahtlemata, kui meie reisiseltskonnas oleksid olnud ka mõned lapsed, oleksime kindlasti väisanud Muumimaad või Väski seiklussaart.

Otsustasime seekord teha Soome sküll pikema väljasõidu, kuid siiski ühepäevase kruiisina, nii et hommikul ärkasime hirmvara ja koju jõudsime tagasi napilt enne südaööd. Lühikeseks jäänud öö andis pikemal autosõidul vahepeal siiski tunda, nii et kahetunnise jutti sõitmise asemel tuli hoolega sisse pikkida ka mõned peatused.

Eelnev ilmateade ei olnud meie jaoks soosiv. Tallinnast lahkudes säras päike kõrgelt nin g taevas oli helesinine, mõningate pilvedega. Ilmateade lubas kurjakuulutavalt Lõuna-Soome aga terveks päevaks paduvihma, vaid õhtuse lootusega kergele päiksele, kui ajaliselt juba tagasiteel pidime olema. Maabudes kiskus taevas Helsinki kohal kergelt tumedamasse pilve, nii et vihm ei paistnud kaugel olevat ja vihmavaba aega oli mõistlik õues viibimiseks ära kasutada.

Uurisin Lonely Planeti Finlandi reisijuhti veidi lähemalt ja olgugi et Helsinki lähistel meile sisuliselt teele jääva Nuuksio Rahvuspargi kohta ei olnud raamatus sõnagi kirjas, piisas kaardile märgitust selleks, et telefoniga kiire netiotsing teha ning meie esimene peatus paika saada. Sisuliselt kiirtee äärde jääva Veikkola linnakese serva ulatus mugavalt välja just rahvuspargi üks ots ning kaardi järgi paistis seal olevat ka automatkajale väikeseks vahepalaks täpselt sobilik umbes 2 km pikkune matkarajake.

GPS juhatas meid küll õigesse linnakese serva kohale, kuid tänavaga eksis veidi. Mõtlesime juba, et kui me õiget tänavaotsa üles ei leia, las siis jääb ja liigume edasi, kui korraks GPSi kaaryi lähemalt uurides avastasime, et GPS oli meid saatnud sisuliselt vastastänavale. Keerasime auto nina ümber ning möödusime suurtest metallangaaridest, mille taga paistis väike parkla ja rahvuspargi infotahvel. Olime leidnud õige koha.

Ma ei ole kunagi varem Soome looduses päriselt käinud. Auto aknast olen küll natuke maanteeäärset näinud ja tean, et Soomes on palju kivisust ja metsi, kuid ise seda lähemalt nuusutanud siiski pole. Kuna ma pole ei suusataja ega lumelaudur (minu lumelauduri karjäär lõppes ühekordse katsetusega 30-kraadise pakasega Kütiorus aastaid tagasi, mil suutsin üpris kiirelt murda lumelaua klambri ning kukkuda terve tagumiku potisiniseks), siis pole ma sattunud ka Soomes ühtegi eestlaste seas ülipopulaarsesse suusakuurorti, mis võiks anda ettekujutuse linnaturistile rohkemast Soome loodusest.

Nuuksio rahvuspargi matkarada oli imelihtsalt ja ülihästi tähistatud. Tervet rada katsid väiksed puupostid, millele oli kantud selgelt eristatav rajatähis. Iga künka ning keeru taga leidus uus post, nii et rajalt eksimiseks oleks pidanud olema tõeliselt tähelepandamatu või poolpime. Rada ise kulges mööda kuuse põlismetsa, läbi soo ja üle kaljuste madalate kivinukkide väikeste tõusude ja langustega. Kuigi me ei olnud planeerinud enda päeva matka, vaid pigem linnajalutust ja seega puudusid meil ka matkakas vajalikud riided ning jalatsid, oli rada läbitav ka valgete pükste ning vaba aja kingadega ja samas ka jõukohane mu vanematele, kes matkaradadele satuvad ka pigem harva.

Väike matkarada andis ilusa läbilõike Lõuna-Soome loodusest. Kõrged kuused vahelduvad väikeste lagendikega, maapind on kaetud looduse poolt kujundatud, kohati lühestatud, kuid reeglina pealt siledaks lihvitud suurte kivitükkidega, millelt ühelt teisele astudes oleks vahel justkui trepist üles läinud. Raja ääres kasvavad mustikad, sinikad ja kohe-kohe valmis saavad murakad tekitavad isu käe väljasirutamise ja mahlase suutäie järele. Seisatad, tõmbad kopsud värsket metsaõhku täis ja lased loodusel endasse imbuda.

Tunnike hiljem olime neljakesi tagasi parkimisplatsil. Kuigi rada ise oli vaid paarikilomeetrine, siis kogu teekond autost rajani ja tagasi andis koos raja endaga kokku peaaegu 3,5 km. Seda rada ei saa ka väga kiire tempoga läbida, kui pole selleks just harjutanud (kohtasime rajal ka üht jooksjat), sest kivide vahel ja peal liikumine metsas võtab paratamatult rohkem aega ja energiat, kui sama vahemaa läbimine mööda asfalti.

Lõuna ajaks jõudsime sobivalt umbes poolel teel Naantalisse asuvasse Salo väikelinna, kus plaanisime võtta väikse kohvi ja ehk ka kerge eine. Värskes õhus liikumine oli hoolimata tugevast laevahommikusöögist siiski kõhu juba veidi tühjaks teinud. Esmalt valisin Forsquare äpi järgi välja kohapeal palju kiidetud kohviku Toinen Keksi, kuid kohviku ette keerates selgus, et laupäeviti on see suveks suletud. Soome väikelinnade värk.

Järgmisena pakkus äpp mulle välja turuplatsi kohviku. Mis seal ikka, sisestasime GPSi aadressi ja asutasime end teele. Ühtäkki avastasime end klassikalise turuplatsi servast, kus toimus mõnus laupäevane turukauplemine ja melu. Platsi servas on kaks suurt vabaõhukohvikut, mis olid kohalike poolt tõhusalt hõivatud, nii et vaid üksikud lauakesed olid veel vabad. Olime tabanud Jackpoti. Reisides on klassikaline reegel, et vali selline söögikoht, kus einestavad ka kohalikud, niimoodi tead mitte eksida. Tellisime oma lõunavõileivad soojade jookidega ära ning viimaseid ampse tehes saime ka esimesed vihmapiisad kaela. Asutasime end kiirele minekule.

Teel Naantalisse kiskus taevas üha tumedamaksning ühtäkki sattusime tugeva vihmapilve alla, kust taevast sadas valget vett joana. Õnneks on Soome maanteed korralikud, nii et vihmas ei ole kuigi keeruline sõita. Peagi olime ka vihmapilve serva alt väljas.

Naantalisse jõudsime pärastlõunal. Naantali on väike arms puulinn, mis meenutab oma välimuselt umbes 18 000 elanikuga Pärnu ja Haapsalu ristandit. Parkisime auto ära ja asusime linnakest uudistama. Mulle meeldib käia turismiinfo punktides kohalikku infot ammutamas. Reeglina saab sealt kaasa linnakese kohta käiva lektüüri koos väikse kaardiga ning parimate soovitustega, mida kindlasti vaadata.

Keset Naantalit asub ilus suur park väikse laululavaga, millel parajasti väike punt oma muusikalist etteastet tegi. Ka liigub linnas ringi paar väikest rongi, mis turiste väikestele ringkäikudele veab ja ka Muumimaale tiirukesi teeb, sest autoga Muumimaa lähedale ei pääse ja väikelapsed, kellele see atraktsioon eelkõige mõeldud on, ei pruugi jaksata nii pikalt kõndida. Ka märkasin linnas ringi liikumas kollast bussi, millel viide parkimisplatsile. Kuna Naantalis on parkimiskohta kesklinnas leida keeruline, siis ilmselt asuvad suuremad parklad kusagil eemal ja sinna vahele on pandud käima mugavalt ka buss.

Naantali asub kaunilt merekaldal. Üks linnakese serv on ääristatud jahisadamaga ning sadamakai ääres asuvate paljude restoranidega. Seal edasi-tagasi jalutada on hea ilma korral täielik rõõm. See koht meenutab pigem veidi Itaalias asuvat Cinque Terret. Kerge mereõhk paitab põski ning meelel on kerge ja hea olla. Naantali on kahtlamata koht imeilusaks rahulikuks puhkuseks.

Lisaks Muumimaale ja kuurortlinna staatusele on Naantali tuntud ka kui hea koht suurepäraseks spaa-elamuseks kui ka Soome presidendi suveresidendi asukohana. Kultaranta residents asub Naantali linnakesest paar kilomeetrit eemal ja sinna majja sisse ei pääse, küll aga on soovijatel võimalik uudistada roosiaeda. Kohapeal leidsime vaid viite sellele, et aed on avatud sel suvel vaid neljapäeviti ning augustis ka reedeti, seega meil residenti ennast seekord uudistada võimalik ei olnud ja saime seda vaid eemalt veidi piiluda.

Naantali kandis on väga palju väikseid saari, mille vahel käivad regulaarselt ka kohalikud praamid. Kui teinekord aega rohkem on ja plaanida samasse kanti ka ööbimist, siis tasuks kindlasti ringi uidata ka Turu saarestikus. Usun, et see on väärt elamus.

Olime plaaninud tagasiteel põigata läbi ka Turust, Soome suuruselt teisest linnast, mis asub Naantalist vaid 13 km kaugusel. Turu (soome keeles Turku ja rootsi keeles Åbo) on meie mõistes klassikaline ülikoolilinn, sarnaselt Tartule. Ka Turu jagab jõgi kaheks kaldaks, mille ääres on suurlinnale kohaselt turistidele lõuna- ja õhtusöögikruiise pakkuvad restoranlaevad. Turu kesklinn meenutab vägagi Helsinkit, aga seal on olemas ka oma selge seos - kunagi oli Turu Soome pealinn ja Helsinkist sai pealinn alles tsaariajal, mil sooviti, et Soome pealinn oleks lähemal Venemaale kui Rootsile. 

Turus on kaks peamist vaatamisväärsust, ilma mida nägemata ei tohiks Turust lahkuda - Turun Linna kindlus, milles on võimalik ilma piletita terve sisehoov läbi käia ja seda keskaegset kindlust lähemalt vaadata, kui ka Turu Toomkirik, mis on külastajatele avatud igapäevaselt kella 18ni. Turu Toomkirik on väga kõrgete laevõlvidega tagasihoidliku halli sisustusega luteri kirik, mis on skandinaavlalslikus stiilis rahulik ja kaunis. Meile üllatuseks oli kohapeal olemas ka eestikeelne brožüür, mida reeglina kusagil pole, nii et turistidele, sh eestlastele, on see vaatamisväärsus väga mugavaks tehtud. 

Tagasiteel Helsinkisse oli paslik teha taaskord väike puhkepaus ning haarata tass kohvi pika sõidu jupitamiseks. Kui eelmine kord Soomes veidi ringi reisides soovisime Lohjos õhtust süüa, siis avastasime üllatusega, et nädalavahetusel õnnestus õhtusel ajal see vaid McDonaldsis. Seekord me Lohjosse sisse ei keeranud ja otsustasime piirduda Lohjo külje all kiirtee ääres asuva tanklaga. Meie üllatus oli suur, kui leidsime eest Abc tankla, mis sisaldas endas 24 h väikest supermarketit, mööbli- ja raamatupoodi ning suurt korralikku söögikohta lisaks Hesburgerile. Ka tankla tualetid olid kordades parema kvaliteedi ning korrashoiga, kui enamikes tanklates seni näinud olen. 

Otsustasime Lohjo tanklas ka oma õhtusöögi mure lahendada ning tellisime endale pitsad. Kuigi ma soome keelt ei oska, siis menüü läbilugemise ja tellimuse esitamisega saan ma enam-vähem hakkama, ent sellega mu oskused ka piirduvad. Kui noorest kutist kassapidaja mulle otsa vaatas ja midagi kiiresti soome keeles vadistas, jäin talle lolli näoga otsa vaatama. Ta kordas ennast. Ma ei saanud endiselt midagi aru. Vabandasin inglise keeles, et ma ei räägi soome keelt. Seepeale teatas teenindaja mulle inglise keeles, et toidu hinna sisse kuulub ka väike salatibuffee koos väikse puuviljavaliku ja paari kohaliku joogiga. Olime siiralt ja positiivselt üllatunud. 

Tagasi Helsinkisse jõudes sõitsime otse sadamasse. Natuke enne Helsinkit haarab silm tahtmatult järjest Eesti numbrimärgiga sõidukeid, mis kõik reeglina ühes suunas samal kellaajal sõidavad ning viimasele minutile jäädes ka veidi kiirust kipuvad ületama, kuigi sadamasse jõutakse ikka sisuliselt teistega enam-vähem korraga. Nii võisin rahulikult koos meiega sadamasse suunduvaid autosid loendada 7-8, millega sadamaterritooriumil järjekorras ikka kõrvuti seisime.

Ilmaga vedas meil väga. Kuigi vihma lubas terveks päevaks, saime ise tunda vaid paari üksikut piiska ning teel Turu poole ja tagasi täpselt samas kohas padukat, mujal ei tilkagi. Kui olime kenasti koju tagasi jõudnud ja hilisõhtuse jalutuse veel koeraga teinud, siis voodisse pugedes silma looja lastes kuulsin, kuidas paduvihm jõudis äkki ka Eesti kohale. Meie olime oma reisi saanud edukalt ja õnnelikult suurepäraselt ära teha, nüüd võis loodus saada ka talle vajaliku vee.

esmaspäev, 23. märts 2015

Kodutee läheb alati kiiresti

Eelmisel õhtul oli meie toa ukse külge väljapoole konksu külge riputatud ümbrik meie ärasõiduinfoga. Neil on kõikide tubade uste küljes väljaspool väikesed konksud ja komme konksude külge kirjalikke teateid või sooduskuponge jätta. See on täiesti geniaalne süsteem - ei häiri kedagi, on piisavalt privaatne ja segamatu, kuid kogu oluline info jõuab kohale. Meie saarel viibimise ajal pildistati seal saart uuesti üles ilmselt reklaambrožüüri tarbeks ja nii oli meil pea igapäev ukse küljes uus väike põnev kirjake. Seda oli isegi huvitav oodata, nagu käiks isiklik postituvi.

Meie hommikune lend läks kell 9:00. See tähendas saarelt lahkumist hiljemalt kell 6 ja see omakorda äratuskõnet vastuvõtust täpselt kell 5 hommikul. Kell 4:58 äratas mu telefon meid igaks juhuks ennetavalt, et minut hiljem helisevat telefoni väga kurjalt ja uniselt vastu ei võtaks. Väljas oli veel täielik pimedus.

Olime oma kohvri õhtul juba ennatlikult ära pakkinud ja nüüd ei jäänud muud teha, kui ennast vaid riidesse panna ning üle kontrollida, kas kõik vajalik on ikkagi kaasas. Kell pool kuus pidi kotikandja juba ukse taga olema, et meie pagas paati tassida. Samal ajal pakuti meile restoranis kerget hommikusööki kahe croissanti, muffini ja puuviljataldriku näol. Hommikul nii vara (Eestis oli siis kell 2 öösel) oli mul keeruline midagi korralikult süüa ja ma olin positiivselt üllatunud, et meile sooja hommikusööki üldse serveeriti niivõrd varajasel tunnil. Arvestasin sellega, et meil on hommikune lend ja seega pakutakse seal ka hommikusööki. Minu mõistus ei arvestanud aga seda, et ärkamise ja lennul pakutava toidu vahele jääb tervelt viis tundi. 

Kui me kella 6 ajal hommikul kaatritäie inimestega (kaatris on kokku koos meeskonnaga 22 kohta ning edasiviivaks jõuks on kaks võimsat mootorit, mis tekitavad kaatri kiiruseks ca 50 km/h) Chaaya Island Dhonveli resortist lahkusime, oli väljas juba täiesti valge. Sama kiiresti, kui päike loojub, see ka hommikul tõuseb. 

Varahommikune päike ja kerge tuul sasis me juukseid ning silitas nahka pooletunnisel kaatrisõidul Male kõrval saarel asuvasse lennujaama. Meid ootas kai peal meesterahvas, kellel oli kõigi reisijate lahkumise info detailideni. Meid juhatati rahulikult check-ini laua juurde ja jäeti headaega. Siin on kõik detailideni läbimõeldud. Nii saabumine, kohalolek kui lahkumine. Kogu taustsüsteemi logistika on keerukas ning veatu. Turistina sa seda ei näe ega reeglina ilmselt ka tunneta, see on lihtsalt nii peen ja sujuv, aga selleks, et sellist taset saavutada, on vaja teha ränka tööd. 

Tegime ära oma check-ini ja saime info, et Arlandast tuleb meil võtta uued pardakaardid Tallinna lennule. Meie tagasitee koju pidi olema väga sujuv: hommikul alustame Maldiividelt ning õhtuks jõuamegi juba koju. Ei mingit ööbimist enam lennukis ega lennujaamas. Ükski voodi ei ole mitte kuskil nii mugav ja hea kui oma kodune ja selle eest olen ma valmis vajadusel ka veidi pingutama.

Male lennujaamas oli meil piisavalt aega, et veidi suveniiri- ja tax-free poodides ringi vaadata. M polnud kuigi altis just jalutama, sest nii varajane kellaaeg talle ärkamiseks lihtsalt ei sobi ning paneb enesetunde keerama. Tegin oma tiiru vürtsipoes ja mul oli kahju, et sealt ühtki aromaatset ning kvaliteetset vürtsisegu oma allergia tõttu koju kaasa osta ei saanud.

Maldiividel tuuakse kõik sisse ja kohapeal sisuliselt midagi ei toodeta. Maldiivlased elavad turismist ja kalandusest. See tähendab, et kõik nende toiduained tulevad kuskilt mujalt: piim Austraaliast ja Uus-Meremaalt pulbrina, kana Brasiiliast, veiseliha Indiast, muud toiduained lähiriikidest nagu Sri Lanka, aga ka Taist. See teeb kohalikele elu üpris kalliks. Tavaline piimaliiter maksab juba $3.

Nii on tavaliseks maiuseks nende poodides ka importkaubana meile kõik tuttavad šokolaadid eesotsas Marsi ja Snickersiga ning kohapeal tehakse pigem kooke ja süüakse puuvilju kui toodetakse midagi magusat. Ainus magus Maldiivide maius on noorest kookosest ja mingist erisuhkrust (Toddy sugar) tehtud pikk ja peenike kõva ebatsensuurse välimusega pulk, mis maitseb see-eest mahedalt kookoseselt ning levitab värske leiva lõhna. Nägin neid ilmselt palmilehtedesse mässitud pulki esmakordselt Male saarel turul, kus neid ka maitsta saime, aga tol korral ostmata jäid. Nüüd nägin neid taas ainsa maiusena müügil lennujaama poes. Ma ei pidanud mõtlema kaks korda, mida kodustele Eestisse maitseks kaasa tuua.

Istusime M-ga lennu oote väravas. Värava avamiseni oli jäänud veel umbes pool tundi. Ühtäkki hakkas M otsima oma Withingsit (väike must elektrooniline tark sammulugeja, mis loeb ka unetsükleid, mõõdab pulssi jms). Mida ei ole, seda ei ole. Ilmselt unustas ta vidina turvakontrolli, kui metalliotsijaväravast läbi läksime. Kiirustasime tagasi viimasesse turvakontrolli, meid vaadati küsiva pilguga. Nii kui M näitas eemalt minu Withingsit, ulatas turvatöötaja talle maha ununenud tema oma. Huh, seekord läks õnneks.

Skandinaavia lennundus on veidi teiste põhimõtetega kui Araabia oma. Oleme nüüdseks lennanud nii Etihadi (siiani parim lennukogemus), Emiratesi (mõlemad nimetatud on Araabia Ühendemiraatide lennufirmad) kui ka Qatariga (Katarri rahvuslik lennukompanii) ja nende kõigi puhul kehtib üks reegel: värav avatakse tund enne lendu ning suletakse hiljemalt 20 minutit enne väljalendu. See tähendab, et praktiliselt kõik inimesed istuvad lennukis juba 30-40 minutit enne väljalendu ning kui kõik pardal ja toimingud tehtud, võib lennuk ka päriselt varem startida. Omakorda tähendab selline korraldus, et lendude vahe peab olema piisav (soovitavalt 2,5 tundi minimaalselt tavapärase tunni asemel) ning teadvustamist värava peatse sulgemise kohta ja vajadusel nimelist kutsumist tehakse vähemalt 5 korda 15-20 minuti jooksul.

Skandinaavia lennufirmadega on reeglina selline seis, et värav avatakse umbes 20-30 minutit enne lendu ja suletakse 15-20 minuti pärast. Kui kedagi nimeliselt kutsutakse, tehakse seda ehk üks või kaks korda ning sedagi vaid paari minutilise vahega. Seega on Skandinaavia firma lennust maha jäämise võimalus kordades suurem kui Araabia firmade omast, kui sa oled valel hetkel väravast veel liiga kaugel.

Nii istusime Male lennujaamas ja vaatasime, kuidas lennugraafiku järgi pidi olema meie lend esimene rahvusvaheline lend, mis sel päeval väljub. Tegelikkuses avati kahe järgneva lennu väravad enne meie oma ning Oman Air tõusis ka enne meie värava avamist juba õhku. Oman Airi väravas seisis ka umbes 15 minutit enne lennu õhkutõusmist üks valgenahaline meesterahvas väga mureliku näoga. Kogu selle aja oli tema kõrval seisnud teenindaja teadustanud valjuhäälditesse, et lennule on finaal call ning värav suletakse peatselt. Kui lennujaama ootesaali teisest otsast hakkas paistma üks kiiruga lähenev naisterahvas, oli mehe murepilv sekundiga näost kadunud. Meist mõned istmeread eemal istusid meie lennu piloodid vastakuti ja täitsid teineteiselt vaheldumisi küsides mingeid ankeete. Kõrvalt vaadates jäi mulje justkui mängiks nad laevade pommitamist. Lennujaamad on ikka väga põnevad kohad, kus inimesi jälgida.

Nii Doha kui Arlanda lend möödusid meie jaoks lihtsalt ja sujuvalt. Raputamata. Umbes poolel teel Arlandasse märkasin, et meie lend jääb ilmselt veidi hiljaks. Meie Arlandasse saabumise ja viimase Tallinna lennu vahe oli plaani järgi napilt tund aega.

Qatar Airwaysy lennuk maandus Arlandas 16 minutit peale lubatud aega. Seejärel hakati lennukile külge panema alles koridori, et inimesed lennukist turvaliselt maha pääseksid. Kui lennukilt maha saime, tegime esimese asjana kindlaks värava, kuhu jõudma peame. Teadsin, et meie järgmine lend läheb samast terminalist, aga värav selgus alles Arlandas kohapeal. Pidime kuskilt transfer deskist võtma endale ka pardakaardid, aga ausalt öeldes ei olnud mul enam aega oodata ja otsida, kus see vastav laud asub. Lootsin sellele, et jõudes õigesse väravasse, väljastatakse pardakaardid meile sealt.

Meiega koos tuli samalt Doha lennult üks teinegi eesti pere kahe väikse lapsega. Juba lennukist väljudes vaatasin, et nad on nii eestlaste moodi. Eestlane tunneb eestlase kuidagi juba kaugelt ära. Ka nemad kiirustasid meiega samale lennule. Passikontrolli Euroopa Liitu sisenemiseks läbisid nad enne meid ja jäime veel sappa oma korda ootama, kui nemad juba värava poole kiirustasid. Piiriametnik vaatas meile passi ja näkku ning küsis vaid kas meil on kiire. Noogutasime ning ta soovis meile kärmelt head teed.

Ühel hetkel läks koridor kaheks, vasakule jäid sildid terminalide kohta, paremale justkui väravate numbrid ja turvakontroll. Seisatasime korraks kaheldes kuhupoole meil minna tuleb. Teist eesti peret ei olnud kuskil näha. Täpsustasime kiiresti turvakontrolli ametnikega ning saime selgeks, et just see on õige tee väravasse. Kui Malelt lahkusime, oli meil käsipagasis kaks pooleliitrist veepudelit, seal ei tulnud välja võtta kotist ka tehnikat ega väikses plastikkotis vedelikke. Arlandas EL-i sisenedes seevastu tuli kotist välja koorida kogu tehnika ning sama kärmelt see sinna tagasi pakkida, ka vedelikud tuli välja tõsta eraldi kilekotikesega. Õnneks veed olime juba eelnevalt ära joonud, vastasel juhul tulnuks neist sel hetkel loobuda.

Astusin kiirustades turvaväravast läbi ja see hakkas piiksuma. Teenindaja arvas mure olevat mu jalatsites ning palus jala ükshaaval maas asuvale stendile asetada. Pääsesin kiirelt. M pakkis asjad hoolega kokku ja asutasime end minema, kui turvatöötaja juhtis M-i tähelepanu mahajäänud Withingsile. Teist korda täna. Läks õnneks.

Vaatasin kella. Meil on väravasse jõudmiseks aega umbes 5 minutit, enne kui värav suletakse. Ja minna oli veel väga pikk tee. Tormasime läbi tax free poodide otse oma värava poole, kui kuulsime üht entusiastlikku häält meid jooksu pealt tervitamas „Hey, Estonians!“ ja rõõmsalt lehvitamas. Kui reisile alles läksime, sattusime sama poetöötajaga aega parajaks tehes veidi jutustama. Eesti oli ka talle võõras koht, olgugi et Rootsi ja Eesti on ometi lähestikku. Olime talle meelde jäänud.

Jõudsime õigesse väravasse lõõtsutades, jalasääred piimhappest valusad. Kuna peakohal ühtki monitori ei märganud, küsisin teenindajalt, kas oleme ikka Tallinna lennu väravas. Saanud positiivse kinnituse, kurtsin, et meil pole pardakaarte ja kas saame need siit. Üks kahest teenindajast vaatas mulle tõsise näoga otsa ning vastas eitavalt. Me ei pääse lennule, olgugi, et piletid on meil olemas. Vahtisin talle jahmunult ammulisui otsa ja küsisin imestades: „Tõsiselt?“. Selle peale hakkas teine teenindaja naerma ning ütles, et esimene ainult tegi nalja meie kulul, ulatades meile vajalikud pardakaardid.

Tõmbasin hetkeks hinge ja vaatasin ringi – teist eesti peret ei olnud ikka veel kuskil näha, kuigi passikontrolli nad läbisid enne meid. Ka väravasse joostes ei märganud me neid teepeal kusagil. Samal hetkel, kui oma pardakaardid kätte saime, hakati inimesi lennukisse laskma ja sisuliselt kohe pandi ka värav kinni. Meiega oli hästi, meie olime lennule jõudnud, kuid eriti nõme oleks olukord, mil tead, et keegi jookseb ja tahab samamoodi õhtuks koju saada nagu sina, ent sa ei tee midagi selleks, et nad sellele lennule saaksid. Nii mainisin igaks juhuks leti teenindajale, et üks eesti pere veel jookseb siiapoole ja palusin nad ära oodata. Teenindajatel oli õnneks see info juba olemas, ent parem karta kui kahetseda.

Istusime lennukisse maha, inimesed olid ennast kenasti juba sisse seadnud, aga seda eesti peret ei olnud ikka veel. Stjuuardess luges inimesi üht- ja teistpidi ning jäi hetkeks veel ootele. Ja ühtäkki nad jõudsid pardale. Mul oli nii hea meel. Peale neid tuli veel lõõtsutades üks eesti noormees. Rohkem kedagi enam ei oodatud ning saime alustada oma koduteed Tallinnasse Estonian Airi lennukiga, mille pardal oli ka Estonian Airi tegevjuht Jan Palmer. Päris VIP tunne.
  
Tallinnasse jõudes imestasime, et meie kohver tuli pagasilindilt üpris esimeste hulgas. Meie pagas jõudis kohale koos meiega. Imetabaselt hästi ja kiiresti, arvestades jooksmist ja nappi ajavahet Arlanda lennujaamas. Olin oma lühikesed püksid lõpuks pikkade teksade vastu vahetanud alles napilt enne Arlandasse maandumist, kui üle Eesti parasjagu lendasime. Nüüd tõmbasime fliisid selga ja astusime Eestimaa talve. Otse loomulikult oli kevad ära olnud paaril päeval just siis, kui meiegi reisil olime, nüüdseks oli aga jahe ja rõske sügis-talv Eestimaa peale tagasi saabunud. Õnneks oli T meile mugavalt lennujaama vastu tulnud ning nii ei pidanud me koheselt äkitselt aklimatiseeruma hakkama, vaid saime selleks endale terve päeva juurde.

Paadisõidu, kolme lennu ja 20 tunni võrra hiljem olime jõudnud turvaliselt oma mõnusasse koju. Keha oli rammestunud ja puhanud. Hing uitas ikka veel palmi all jahedal liival kuuma päikese käes helesinise laguuni kaldal. Mälestus paradiisisaare puhkusest on kui helesinine unistus, ainult et seekord päriselt olemas.


pühapäev, 22. märts 2015

Viimane päev paradiisis

Kui hommikul ärkasime, oli vesi hoolega taandunud, nii et kõik kivid ja pool riifi, mis muidu vee all oli, särasid lauspäikeses, ümbritsemas laguuni helesinine vesi. Vaatasin seda kõike kerge üllatusega. Taamal paistev ookean oli samuti rahulikum, kui seni nähtu.

Mina oma muretseva meelega, jõudsin kiirelt läbi mõelda tsunami tuleku tunnusmärgid, aga jätsin targu midagi ütlemata. M, kes on väga ratsionaalne ja kahe jalaga maapeal, uuris minult ääri-veeri nagu muuseas tsunami märkide kohta. Ilmselt oli meie mõlema mõte läinud samadele radadele - olime ju tundmatus keskkonnas ja nii madalat vett ei olnud me veel näinud, kuid mõõn ei olnud ka päris äärmuslik.

Kui lõunasöögilt tagasi jõudsime, oli vesi laguuni tagasi voolanud ning ookeanis lained läinud suuremaks, kui seni näinud olime. Vett oli nii palju, et meie rannabangalo juures loksus vesi aeg-ajalt üle betoonserva, ajades terved krabide kolooniad nõutult betooni peale seisma. Minna ei olnud neil kuhugi: nende kodud olid vee all ning teispool betooni ootas neid samuti vesi. Kui tavapäraselt pistab krabi kohe jooksu, mil keegi talle lähedale jõuab, siis nüüd passisid nad lihtsalt paigal ja lasid endale ka sisuliselt kõrvale astuda pildi tegemiseks.

Meist umbes kaks-kolm rannamajakest vasakule, kus muidu asus väike muuliots, oli vesi nii tugevasti tõusnud, et rannatoolid ujusid mööda laguuniserva ringi ja vesi ulatus maja trepiastmeteni. Lastele pakkus see rõõmu muidugi palju. Nad said nende jaoks vööni vees rahulikult nö koduhoovil ringi tuuseldada. Ka meist paremale, veidi eemale jääv muuliots oli vee alla jäänud ning ookeanilaine käis sellest nüüd mõnusasti üle. Kõrge vesi tõi suured ja värvilised kalad parvedena otse meie nina alla. Istusin rannabangalo terrassil lamamistoolil ning vaatasin suurte silmadega nina alt läbi ujuvaid suuri kalaparvi.

Enne päikese loojangut otsustasime viimast korda veel snorgeldama minna. Vette astuda oli seekord eriti lihtne, sest veetase oli kõrge. Need kivid, mis tavaliselt veest välja paistsid, olid nüüd täielikult vee all, nii et vette minnes tuli veidi vaadata, kuhu astuda, et mitte juhuslikult komistada mõne korallkivi juraka taha, mida enne justkui ei olnud.

Kaladel oli täpselt söögi aeg. Hulpisin mööda soolast vett ja lihtsalt vaatasin ahhetades, kuidas kalad üksteise võidu kivide ja merepõhja küljest midagi endale ampsavad, kord liiva üles keerutades, kord teineteist taga ajades. See oli nii mänguline vaatepilt!

Kui me Austraalias käisime, soetasime sealt enda väiksele fotokale veekindla koti, ent oleme selle suutnud kolimiste käigus nii hoolega ära panna, et seda leida enam ei suutnud. M laenuks võetud veekindel mobiili korpus oli korra juba kergelt vett immitsema hakanud, nii et M enam telefoni vee alla kaasa võtta ei julgenud. E&L käest kaasa laenatud vee- ja põrutuskindel fotokas oli samuti vett saanud ka seesmiselt, nii et see enam koostööd meiega ei jätkanud. Nii ei jäänudki muud üle, kui vee all lihtsalt avali silmi ringi vaadata ja imetleda seda veealust kummalist ja kaunist maailma.

Olin hetk varem üle ujunud riifi kõrgemast kohast ning selle põhjas märganud esmakordselt põhjaga üpris ühte värvi umbes meetri laiust rai-sarnast kala, mille saba otsas oli väike püstine lehvik. Hetk hiljem sattusime M-ga vees vastakuti ja vahtisime mõlemad pärani silmi (oleksime ka ammuli sui ilmselt vaadanud, kuid sel juhul oleks momentaalselt snorgeldamisel ka lõpp olnud ja vesi maski tulnud) meie kahe vahelt läbi ujuvat tohutult suurt kilpkonna, kes meist meetrike eemal pinnale tõusis õhku hingama. Kihk oli käsi välja sirutada ning ta kilpi puutuda, kuid mõistus hoidis targu tagasi: see on ikkagi metsik loodus ning olgugi armas ja vägev, ei tea, kuidas loomad ootamatult käituda võivad. Mina ju ka ei tahaks, et minu kodus tuleks keegi suvaline mind ette hoiatamata torkima. Küll aga pani nii rai-laadse kala kui kilpkonna nägemine meie reisile ideaalse punkti.

Päike oli minutitega kiiresti madalale vajunud ning kümme minutit hiljem oli sisuliselt kottpime. Ööpimeduse saabudes oli ka veetase taas jõudnud oma tavapärasele tasemele. Oli lõppenud harilik päev paradiisis. 


laupäev, 21. märts 2015

Male - miniatuurne aasialik linn

Hommikul kontrollisime üle, et meie pärastlõunane Male reis on ikka jõus ja toimub. Sinnamaani saime rahulikult lebotada, päikest võtta ja snorgeldada. Kui nii palju ja tihti snorgeldamas käia, võib selle lõpuks isegi selgeks saada. Kuigi ma olen üsna kehva ujuja, siis lestadega saan enda arust juba päris eduliselt edasi.

Malele viis meid sama kiirkaater millega tulime. Kiire pooletunnine sõit laineharjadel oli tõeliselt vahva. Turistina, kes seda harva saab, väga nauditav, iseasi, kui peaks siinkandis elama, oleks see ilmselt üpris tuttu – ükskõik kuhu minna soovid, peab sul olema korralik veetransport. Logistilises mõttes peab siin olema kõik väga hästi läbi mõeldud.

Siin saarel peatub ka suurem grupp hiinlasi. Hiinlased on alati tiba meie jaoks veidrad tundunud. Ka Male ekskursioonile tuli neid kuus. Terve tee Malele nad kiljusid kõik ühtemoodi valjuhäälselt iga kord, kui paat laineharjalt õhku tõusis. Ja loomulikult olid hiinlased viimased, kes üldse paadile jõudsid, tubadest kaasa haaratud suured vihmavarjud käes. Ka hiinlaste riietumisstiil on meie jaoks veidi mõistmatu – nad näevad välja, nagu jääksid alati lasteks. Hello Kitty kotid ja Miki Hiire nokamütsid on endiselt teemaks, aga ka poolläbipaistvad ülilühikesed riided. Alles paar päeva tagasi nägime, kuidas pea 30-kraadisesse vette läksid snorgeldama kaks hiinlast täispikas kalipsos. Siin vetes ei ole millimallikaid või muid tegelasi, kes snorgeldamisel võiksid laguunis neile ohtlikud olla, ka on vesi pigem vannisoe.

Üldiselt tundub, et temperatuuriga oleme hakanud ära harjuma. Hommikul ärgates tundus mulle, et täna on väljas tavapärasest jahedam ilm. M ei olnud minuga esimese hooga nõus. Igal juhul kummalgi meil higi enam ainuüksi õueukse avamisest leemendama ei hakanud ja suutsin esimest korda aru saada, kuidas kohalikud siinses kliimas saavad kanda pikki riideid ega taha end koguaeg alasti kiskuda.

Malele jõudes jagati meid keelte järgi gruppidesse. Meie grupp oli kokku neli inimest oma isikliku giidiga. Sisuliselt privaattuur. Ülejäänud kaks meie grupist olid viimast päeva Maldiividel olev paar Ungarist. Kuigi eesti ja ungari keeled peaksid olema sugulussuhtes, siis ausalt öeldes nende omavahelisest jutust ei olnud võimalik küll ühestki sõnast aru saada.

Male saar on tilluke, kõigest ca 4 km2 ja pilgeni täis ehitatud. Tänavad on kitsad ja liikluseks kasutatakse pigem rollereid. Autod, mis enamjaolt rollerite vahele püüavad end ära mahutada, on taksod või väiksemat sorti transpordi kastiautod. Kui mujal Aasias on rollerite hullus meeletu ja liiklus pigem kaos, siis siin on inimesi nii palju vähem, nii et pidev rollerite vool küll toimib, ent ei ole hullumeelne. Pidurit nad siiski reeglina ei kasuta.

Male tuur võtab aega keskeltläbi 45 minutit ja siis on linn risti-põiki läbi jalutatud. Suurimaks vaatamisväärsuseks on 12. sajandil korallidest ilma vaheseguta ehitatud mošee, mille hoovi on maetud ka kogu kuninglik perekond. Maldiividelt on valitsejaid käinud üle üldse väga erinevaid: sultanid, kuningad, nüüd president, kes valitakse ametisse viieks aastaks nagu Eestiski.

Male sadamast paistab veidi eemal vanglasaar, kus on palju ka poliitvange. Alles paar nädalat tagasi lasi uus president eelmise presidendi poliitvangina saarele ära saata. Seetõttu pidid igapäevaselt Males kogunema protestiaktsioonid, sest rahvale see otsus ei pidavat meeldima. Meie siiski ühtki protestiaktsiooni ei kohanud.

Käisime ka Male suurimas mošees, kuhu kogunetakse palvetama Meka suunas viis korda päevas. Reedeti, kui Maldiividel on vaba päev (nagu meie pühapäev), on suurim mošee ainult naiste päralt ning sinna mahub palvetama korraga kuni 15 000 naist. Muidu on mošee jagatud selliselt, et mehed palvetavad esimesel, naised teisel ja kolmandal korrusel. Mošee põrand on kaetud ülemistel korruselt valge marmoriga, millest jooksevad läbi tumedad paralleelsed marmorist triibud, alumise korruse punast vaipa läbivad kuldsed triibud. Meie giid selgitas, et triipudevaheline ala on palvetamiseks ning triibud kõndimise kohaks palvetajate vahel. Päris kaval süsteem.

Kuna teadsin, et Maldiivid on moslemimaa ja siin austatakse moslemitraditsioone, panin targu ekskursioonile minnes selga pika seeliku ja haarasin kaasa õhukese pika varrukaga jaki. Alguses tundus see jaburalt palava ideena, kuid mõne hetkega harjusin ära pikkade riietega õues olemise ning see tundus juba pigem loomulik. Me olime M-ga meie grupikesest ainsad, kes olid piisavalt korrektselt riides mošeesse sisenema, teistele anti ennatlikult ümber piisavalt palju rätikuid enese katmiseks. Ka tänaval kõndides oli mul jakk peal. Kuigi nägin teisi turiste õlapaeltega pluusi väel kõndimas, siis tundsin end kuidagi kohatult, kui paljad õlad tabasid kohalike ebamugavaid pilke. Kohalike traditsioonide ja tavadega tuleb siiski arvestada ka turistil.

Külastasime ka kalaturgu ning tavalist turgu. Meie mõistes on kõik seal omajagu räpakas ja ostma tegelikult ei kutsu, kuid põnev vaadata siiski. Ma kujutan ette, kui kopp ees võib nii mõnelgi kaupmehel olla igapäevastest turistide hordidest, kes seal uudistavad, aga suurt midagi ei osta. Lisaks kohapealsele ruupiale saab maksta eelistatult ka dollarites, kuid ka eurosid võtavad nad meeleldi vastu. Hotellis lugesin kuskilt vaid, et välismaa münte nad väga ei armasta, kuna kohalikud pangad neid lahti ei vaheta.

Ekskursioonile tüüpiliselt viidi meid ka viimase asjana suveniiripoodi. Iseenesest olime sellega ka arvestanud, sest see on ekskursioonide suhtes tavapärane ja teada on, et seal röövitakse hoolega. Valisime oma asjad välja, siis paluti meil kassaleti taga istet võtta ning läks koguhinna kauplemiseks. Kauplesime veidi ja jäime lõpphinnaga rahule, kuid kokkuvõttes saime siiski ilmselt vähemasti poolega petta. Samas, kuidagi peavad nad ju end ära elatama ning turism on nende peamine elatusallikas kalanduse kõrval.

Ekskursiooni käigus külastasime ka suurt sultani parki keset Malet. Sinna on mitmed tuntud riigipead istutanud terve hulga erinevaid puid. Kuna Maldiivid on olnud nii Inglise koloonia, Portugali võimu, kui ka Maroko sultani valitseda, kokku on neist käinud üle umbes kuus erinevat rahvust, siis see seletab ka, miks keskmine maldiivlane meie jaoks näeb välja heade euroopalike näojoontega, ainult harjumatu tumeda nahaga.

Samas sultani pargis rääkis ka giid 2004 Jõulude ajal ka Maldiive tabanud tsunamist. Nägin sellekohast filmi, kuidas tsunami Taid tabas, alles õnnetuse 10. aastapäeval Jõulude ajal. Kui Indoneesias ja Tais sai hukka läbi tsunami väga-väga palju inimesi, siis Maldiividel läks kergemini. Kokku hukkus veidi üle saja inimese, kellest umbes pooled olid maldiivlased ja pooled turistid. Kui küsisin giidilt, kuidas nad selle üle elasid, siis selgitas ta, et ka antud pargist oli terve meetri jagu kõik vee all. Maldiivlaste õnn pidi olema see, et nad kõik oskavad ujuda ja nii ei ole keskmise maldiivlase jaoks probleem 30-40 minutit ujuda ka tsunami korral. Küll aga ei pea sellele vastu lapsed ja nii olid enamus, kes kohalikest hukkusid, just nimelt lapsed. Arvestades sellega, et maldiivlasi on kokku üldse ainult sama palju kui Tallinnas elanikke ning pihta sai tsunamiga 60% saarestikust, siis ka ca 60 inimese hukkumine nende rahvusest on suur kõiki puudutav katastroof.

Ka rääkis meie giid sellest, et alles hiljuti oli tabanud Male saart puhta vee kriis. Terve Male peale on vaid üks vee filtreerimisjaam ning seal toimus ootamatult tulekahju, mis jättis terve Male ilma mageda veeta – ei jooki, söögitegemist ega duši all käimist. Meie uudistes polnud sellest sõnagi mainitud ja meie giid oli sellest väga suures hämmingus, sest appi tulid neile selles kohe suured riigid, sealhulgas Euroopast. Samasugust abi anti ka siis, kui tsunami oli kõik ära laastanud – tol korral oli lähim olnud Saksamaa laevastik, kes tuli maldiivlastele koheselt appi vee tarnimisega. Rahvusvahelised abipakid jõudsid maldiivlastele kiiresti ning nad olid selle eest väga tänulikud. Kuna poliitiline olukord on riigis keeruline ja seetõttu kipuvad asjad venima, siis ka täna, veel 10 aastat peale katastroofi leidub Maldiividel hulk inimesi, kes elavad siiani telkides.

Kui sadamas juba oma kaatrit ootasime, saabus eemalt äkki tumedates toonides sõjaväe kaater vilkuriga, siis teine suur ja uhke valge kaater vilkuritega ja selle järel veel suurem ja uhkem valge kaater tõmbus doki äärde. Maldiivide president saabus. Esmalt lahkus paadist tema turvameeskond ja saatjaskond, lõpuks astus kajutist välja tekile ka üleni mustas ülikonnas president ise. Dokile oli reastunud mõnikümmend inimest kiiretsi üles, keda president kättpidi igaüht tervitas, enne kui ta oma süsimusta läikivasse Mercedesesse istus ning saateautodega koos minema sõitis. Sellist lisaboonust oma ekskursioonile saavad turistid ilmselt harva.