2016: oluliste hetkede väärtustamine

Möödunud aastas on mitmeid asju mille üle uhkust tunda ja mille eest tänulik olla. 

Kümme aastat tagasi lõpetasin ma oma esimese kõrgharidusastme ja nüüd omandasin lõpuks magistrikraadi, millega ma olin omajagu hoogu võtnud. Olin eneseteadmata teinud enda elu magistritöö uurimust kokku pannes tahtmatult keeruliseks ja nii nägin aasta alguses kurja, pisarateni vaeva, et töö analüüs lõpuks korralikult kokku kirjutada. Seda uhkem olin ma kaitsmisel saadud suurepärase tulemuse üle. Oma magistritöö esitasin kevadel personalijuhtimise tööde konkursile, kus mu töö pälvis kõige rakendatavama töö tiitli. Sügisel esitasin sama töö ka rahvusvahelisele konkursile, kuid see konkurss lükati paraku aastajagu edasi. Eks ole näha, kas 2017. aasta sügisel hakkan sama tööd uuesti esitama. Uhke olen ma ka M saavutuste üle lõpetada magistrikraad, nii et meie aktused olid samas koolis samal päeval 2 tunniste vahedega, ning jõuda oma tööga IT magistritööde konkursi finaali. Kui minu kooliminek ja lõpetamine oli justkui mingil hetkel eelduslik, siis M puhul on see tõeline kättevõtmine ja saavutus. Midagi, mille üle tõeliselt uhke olla.

Siia aastasse jääb ka omajagu reisimist, kuigi sihtkohad on sedakorda olnud pigem lähemal kui kaugemal. Meie 5. pulma-aastapäeva saime tähistada enneolematult ägeda emotsionaalse sündmusena Brüsselis Belgia-USA pulmas. Minu esimene rahvusvahelises pulmas käimise kogemus. Ma olen nii siiralt õnnelik siiani selle võimaluse eest olla osaks niivõrd erilisest sündmusest W ja S elus. Ma ei oleks osanud tol ajal arvata, et 15 aastat tagasi interneti vestlusest alguse saanud tutvus seob elud nii kestvaks sõpruseks kokku. Olen avastanud, et suurem osa mu lähedasemaid sõprussuhteid on pärit just sellest samast ajast ja kestavad siiralt südamlikult siiani. On ka kalleid inimesi, kes on mu ellu tulnud hiljem ning on just samavõrd väärtuslikud. Kõik need suhted on, mille eest tänulik olla.

Arvestades viimase paari aasta sündmusi Euroopas olen ma eelistanud pigem autoga reisimist ning selline viis sobib meile M-ga suurepäraselt. Suvel viisime ellu ühe mu pikaaegse soovi minna autoga veidi Soomet avastama, nautides Järvedemaa rahulikke loodusvaateid koos mu vanematega. Olen üldse viimasel ajal hakanud väga hindama aega koos pere, sugulaste ja hõimlastega. Need on jutud, hetked ja emotsioonid, mida ei saa lühidalt kokku võtta ja sõnadega lihtsalt edasi anda. Need on momendid minu omaks osast olemisest. Need on traditsioonid olla 10. aastavahetust järjest Hiiumaal, oodata uue aasta saabumist kodus, kõlistada klaase, paugutada ja saluuditada ning kõndida läbi uusaastaöise Kärdla hõimlaste juurde neid saabunud aasta puhul tervitama. Enne seda veeta alati koos esimese jõulupüha matk Hiiumaal. Ja nii iga aasta. See on väärtus omaette.

Kuigi mu rahutu hing ei taha palju paigal püsida ning ühe reisi lõppedes unistan juba järgmisest, oleme sel aastal oma reisidega olnud pigem tagasihoidlikud. Kevad möödus koolide tähe all, suvi ametikoha muudatuste ning tugeva töö rabamise juures, nii et alles sügisel leidsime mahti oma iga-aastaseks Euroopa autoreisiks. Me polnud kunagi nii hilisel ajal veel trippimas käinud ja kuldne Euroopa sügis oli imekaunis. Sain sooja päikselist sügisilma veel nautida novembri lõpuski Amsterdamis. Vahetevahel tuleb lihtsalt end argitoimetustest lahti rebida ja võtta aega iseendale, et eemalt vaadates saaks pilt taas selgemaks.

Kevade lõpuks olin pidevast pingutusest lõputult väsinud. Ma ei pelga suurt pingutust ja pikki tööpäevi, kuid minu jaoks on oluline näha, et selle kõige tulemusena saab midagi tehtud või muutub midagi paremaks. Kui ma seda ei tunne või taju, kipub vahel ka siht silme ees lõpuks tuhmuma. Minu jaoks oli suve hakul tulnud ametikoha muudatus ja tööülesannete muutus hädavajalik. Kuigi see kõik tähendas tohutut ümberorienteerumist ja meeletut töömahu kasvu koos pikkade lõputute päevadega, nii et aeg voolas märkamatult justkui läbi sõrmede käest, andis see kõik mulle uue hingamise ja uue energia. Kuigi lõputult ei saa selline rabelemine kesta, olen ma siiski hetkel õnnelik - iga päev on midagi uut, iga päev on põnev. Ma olen tänulik antud usalduse eest.

See on aasta, mil ma olen ka iseenda kohta avastanud nii mõndagi sellist, mida ma enne ei teadnud või millele enne otsa vaadata ei julgenud. Kõige raskem on iseendale tunnistada midagi, mida muuta ei saa. Ma olen harjunud mõtteviisiga, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja vajadusel tuleb selleks pingutada, liigutada mägesidki paigast. Noore ja terava energiana võisin ma uksi jalaga lahti lüüa ning nõuda, mis tundus mulle oma. Teinekord aga ei lähe asjad päris nii, nagu soovitud või plaanitud ja see võib teha kriipivalt haiget. Nüüd olen jõudnud äratundmisele, et võibolla vahetevahel ei peagi mägesid paigast liigutama. Võibolla ei olegi vaja koguaeg rabeleda, vaid võtta hetk ja pidada aru. Vahel on lahendused otse meie silme ees. Vahel on vaja teist hingamist ja teist lähenemist, et tunda rõõmu sellest, mis tegelikult olemas on.

Facebook on täis inimeste aasta kokkuvõtteid, kust näib, et möödunud on paljudel segane ning raske aasta. Tihti käib suur rõõm ja suur kurbus käsikäes. Aastasse on mahtunud nii piiritut rõõmu kui sügavat kurbust ja enesesse vaatamist. Kui kolm aastat tagasi kogesin emotsionaalselt rasket nädalat, mil ülipositiivse tundena soetasime endale uue kodu ja samal ajal oli ootamatult surma saanud mu töökaaslane Tom, siis sel aastal oli olukord veidi sarnane, minu jaoks ainult ehk natuke kergem. Vahetult enne Jaanipäeva otsustasin vastu võtta uue tööalase väljakutse, teades, et meeskond, kellega ma maailma vallutama asun, on suurepärane. Andres, kes oli selle meeskonna võtmeisik ja minu jaoks uue rolli alustala, lahkus ootamatult meie maailmast vahetult peale Jaanipäeva, just siis, kui korraldasin suuri pidustusi. Kahte nii äärmuslikku emotsiooni taas korraga tunda. Ja õppida hindama seda, kui habras on elu ja väärtuslik iga elatud päev. 

Ma olen tänulik, et 2016 on õpetanud mulle palju olulisi asju, paljut, keda ja mida väärtustada, tuletada meelde, mis on minu sees, kuidas tunda ja olla õnnelik selle üle, mis on minu maailmas olemas. Aasta alguses tõmbasime igaüks personalitüdrukutega tööl aastat iseloomustavad kaardid. Minu aasta kaart ütles, et väärtustaksin ja elaksin hetkes. Täpselt nii on ka mu aasta läinud. Minu aasta koosnes paljudest võrratutest hetkedest, on möödunud väga sujuvalt ja tegelikult hästi. Uuele aastale on avatud uks sillutatud teega.