Eile märkasin Starbucksi kohvikut üpris meie hotelli lähedal ning otsistasin hommikusöögiks sammud just sinna seada. Kui jõudsime kohviku ukseni, selgus, et seal on kapitaalremont ning pidime leidma mõne teise võimaluse. Õnneks asus kõrvalruumides täpselt sobilik ehthispaanialik veidi hipsterliku hõnguga hommikusöögikoht La Esquina. Tankisime end seal päevaks mõnusalt täis, nii et alles millalgi pärastlõunal tekkis väike vajadus sooja joogi ja koogi järele ja alles hilisõhtul mõte õhtusöögist.
Tänase päevaplaani eesmärgiks olin võtnud Gaudi tuntuima teose La Sagrada Familia kiriku. Kui maailma eri paigus oleme pühakodasid näinud mitmeid, siis La Sagrada Familiale ei ole ma seni väärilist konkurenti veel kohanud. See on uskumatu detailsus, kunst, läbimõeldus, fantaasia ja värvidemäng peidetud kihilisusesse, mida ei ole naljalt võimalik võrrelda millegi muuga. Gaudi teadis, et ta ei näe ise kiriku lõplikku valmimist ja nii tegi ta otsuse horisontaalse ehituse asemel jupitada kiriku ehitus vertikaalseks, mis andis võimaluse kiriku osaliseks kasutuselevõtuks juba ca sada aastat tagasi. Gaudil endal õnnestus näha vaid esimese kirikutorni ehitust, enne kui ta õnnetult trammiõnnetuses surma sai, ent torne ja kirikut ehitatakse jupiti siiani ning plaan on see lõplikult valmis saada 2026. aastaks, mil on Gaudi 100. surma-aastapäev.
Kõik muu, mida ma seni olen Gaudi arhitektuurilisest loomingust näinud, kahvatub tõsiselt La Sagrada Familia kõrval. Gaudil on olnud ilmselge respekt looduse vastu, püüdes pikkida loodusest pärinevaid detaile nii selgelt ja samas peidetult pühakoja ehitusse, unustamata olulisemaid piiblitegelasi ja usundeid, sidudes neid nii sujuvalt ja fantaasiarikalt kaunilt üheks tervikuks. Kui La Sagrada Familia on ka olnud läbi aegade poolik, ei saaks sellest tegelikult aru seda teadmata. Ma loodan, et kunagi õnnestub mul näha seda kirikut ka lõplikult valmis kujul.
Kui olime mööda Barcelona alleedega ääristatud tänavaid, millel päike peitusemängu meiega mängis, kirikuni jõudnud, ei pidanud ma M-i kaks korda veenma, et just sellesse kirikusse võiksime sisenemiseks pileti soetada, olgugi, et M sõnutsi oli ta eile saanud tõsise kultuuri üledoosi. Seistes piletisappa, jagas kohalik töötaja meile flaieri, millega soovitati pilet soetada hoopis internetist, kus see pidi lisaks mugavusele ka soodsam olema. Isegi piletiostusappa oli selleks spetsiaalselt wifi paigaldatud, et turistide elu lihtsamaks teha. Mina oma telefoniga küll wifisse sisse ei saanudki, kuid hetkeks, mil jõudsime piletisabast kassani, oli M oma telefoniga jõudnud just virtuaalses keskkonnas täispileti ostmiseni koos audiogiidi ja tornikülastusega.
La Sagrada Familias on võimalik külastada kahte torni, millest avaneb vaade linnale, kuid pileti ostmisel tuleb teha oma valik kumba poolt linnast sa näha soovid ja mõlemat torni külastada ei ole võimalik. Mängisime sisuliselt lotot ja valisime ühe. Tornis viib lift 65 meetri kõrgusele, kuid alla tuleb sealt tulla mööda kitsast kivitreppi, milles laiaõlgsetel mugavuse mõttes on mõistlik külg ees alla tulla. Edasi läheb trepp kümneid meetreid vahtrapuu "nina" langemisest inspireerituna spiraalselt otse alla. Tornist avanev põgus vaade linnale on igal juhul väärt seda emotsiooni. Barcelona külje all kaigub väike mägi ning Gaudil oli kirikut planeerides põhimõte, et inimene ei või loodusest võimsam olla - nii on planeeritud ka kiriku kõrgeima torni tipp saama küll Barcelona kõrgeimaks hooneks, kuid jääma napilt alla linnaservas peituva mäe kõrgusele. Muide, piletitulu on planeeritud finantseerimaks kiriku lõpuni ehitust ehk algse mõtte kohaselt on see kirik inimestelt inimestele.
Inspireerituna mõnusast päikesepaistest otsustasime peale La Sagrada Familia ja L'Eixample piirkonnaga tutvumist võtta ette järgmise Barcelona linnaosa - Pedralbese. Sinna oli jaluada umbes 6 km, kuigi metrooga oleks olnud vaid otse mõni peatus sõita. Kui eile tegime 24 tuhat sammu, siis väike iseendaga võistlus oli täna seda kogust veidi ületada, kuigi jalad andsid endast juba varakult tunda ja mitte niivõrd esmalt väsimusest, kuivõrd kõikvõimalikest muudest ootamatutest kohtadest, eesotsas suure varba küüne tundlikuks muutumisega. No lihtsalt ei ole harjunud mitu päeva järjest paarkümmend kilomeetrit jalutama. Olgu etteruttavalt öeldud, et hotelli lõpuks tagasi jõudes oli M sammulugejal ees 30 000 sammu, ent mul ca 700 sammu vähem, olgugi et olime terve päeva koos veetnud. See on meie igipõline vaidlus, kas tema sammulugeja valetab, olenemata mõlema sammulugeja koos testimisest - ilmselt teeb M oma samme kuidagi teisiti, et tal päevaga alati sama marsruuti läbides kuni tuhatkond sammu rohkem on kui mul. Igal juhul ei lubanud mu südametunnistus päeva lõpetada alla 30 000 sammu ja nii läksin ma veel üksi paari ümbruskonnas olevasse poekesse õhtul oma järelejäänud mõndasadat sammu tegema, et ilus number ja ligi 25 km siiski täis tuleks. Mu väsimusaste oli aga nii märkimisväärselt suur, et olenemata headest soodukatest ei suutnud ma mitte midagi endalegi üllatusena shopata.
Risti läbi Barcelona läheb lai diagonaalavenüü, mida mööda on lihtne jõuda ühest sihtpunktist teise. Selle äärde jäävad nii suuremad ärihooned kui ka Barcelona haigla, nii et siinkandis turisti kuigipalju ei märganud, pigem kohalikke tööinimesi. Mida üldse Barcelona tänavatel pigem tähele paneb, on palju suitsetajaid, suures koguses rollereid ja politseinikke ning olematul hulgal pagulasi ja kerjuseid. See viimane on lausa nii märkimisväärne, et arvestades praegust olukorda pagulaspoliitikas Euroopas ja Hispaania väidetavalt ülikõrget töötuse määra, lausa imekspandav.
Umbes poolel teel meie sihtpukti märkasin äkki, kuidas meie ees teed ületanud naine, telefon kõrva ääres, äkki tagasi pöördub. Pead paremale keerates märkasime tohutult paksu musta suitsu ja kõrgeid leeke tänava ääres ägedalt põlevast suurest prügikonteinerist tõusmas. Telefoniga naisterahvas oli sinna just päästeameti kutsunud. Vaid loetud sekundid hiljem olid kohal motoolitseinikud, kes liikluse ümber korraldasid ja inimesed põlevast konteinerist eemale hoidsid. Umbes minutit-paar hiljem laekus ka tuletõrje, kes vaid mõnekümne sekundiga ka vahepeal tuld võtnud teise konteineri kustutas. Päästjad kontrollisid üle konteinerite lähedal asuva tsikli ja auto ning puud ja postid kuivõrd kuumaks need olid jõudnud minna ning ohutuse mõttes kastsid ka need veega märjaks. Kogu actioni algusest oli möödunud alla viie minuti, kui kõik juba lõpule sai. Barcelona politsei ja pääste toimib tõeliselt kiiresti ja sujuvalt.
Pedralbese linnaosa tipneb künkaga (meie mõistes mäega), millele on ehitatud vaatega linnale villad vaheldumisi roheliste parkidega. Seal tänavail ringi jalutades märkasime kohe, et olime tüüpilisest turistipiirkonnast sattunud eemale elamupiirkonda, rohkem selline meie Kakumäe või Viimsi kant. Tee mäe otsa võttis vahepeal omajagu hingeldama ning naha märjaks, kuid me ei olnud kumbki nõus alla andma ei tempos ega sihtpunktis. Kui üsna mäe nõlvale jõudes ootasid ees veel mõnikümmend trepiastet, polnud muud teha, kui kergelt irooniliselt naeratades neist üles rühkida, M kõrval õhutamas tempo lisamiseks. Pedralbese tänavaid mööda jalutades oli mul tunne nagu oleksime sattunud Kesk-Itaaliasse. Kuidagi nii tuttav oli see arhitektuur, see loodus, aga ka tänavamüürile toetuv suudlev noorpaar. Milline romantika päikeseloojangus!
M hakkas mulle varakult sisendama soovi leida õhtusöögiks mõni sobilik paik. Tema ei ole söögi osas nii valiv kui mina. Õigemini, minu soov on tarbida korralikku ja kvaliteetset toitu, mitte üksnes saia ja kiirtoitu. Jalutasime mööda tänavaid me hotelli suunas, kuid diagonaalavenüü kommertskvartalis leidus tänavaäärseid söögikohti vähe ja mul polnud mingit viitsimist oma praktiliselt tühja akuga telefoni veenma hakata mobiilse interneti toimimises, et leida mõni ablas söögikoht populaarsete äppide abiga. Mõned asjad võiksid ju ometi toimida ka kõhutunde najal, eriti kui kõht on tühi.
Enamus söögikohti, millest me möödusime, olid sisuliselt inimtühjad, olenemata õhtusest kellaajast. Minu loogika järgi võiks 7-8 ajal õhtul olla kell juba selline, mis tähistab õhtusöögi aega, kuid enamik kohti nägid välja sellised, et nad alles hakkavad tasapisi õhtusöögiks valmistuma. Millal siis kohalikud väljas õhtustavad? Jõudsime lõpuks meie hotellist mõnesaja meetri kaugusel asuvasse Placa de Universitati väljakule, mille äärest valisime välja ühe restorani. Tänavanurgal menüüd silmitsedes tundus meile justkui piisavalt valikut olevat, ent lauda maha istudes täpsemalt vaatama hakates olid menüüs sisuliselt vaid tapased. Tapas on puhas Hispaania värk, sisuliselt taldrik ühelaadse suupistega, ja iseenesest oli üks minu soove kindlasti reisil ära proovida tapasevalik. Kuna menüüs üks selline kombo just oligi, otsustasime selle kasuks. Esmalt toodi lauda meile tomatikastmega sai, veidi serrano-laadset sinki ja tomativiilud kerge lihaga. Imestasime selle niivõrd väikese portsu üle, arvestades menüü hinda ja mõtlesime, et oleme klassikalise turisti tünga saanud. Meie laua juures olevast aknast paistis teispool tänavat sushi kaasaostukoht, millest mõlemad kõva häälega tasapisi unistama hakkasime. Peagi jõudsid lauda kartulisektorid kastmetega ja küpsetatud rohelised piprad. Meie positiivseks üllatuseks laekusid lõpuks lauda veel kaks rooga, küpsetatud kuningkrevetid ning mereannitaldrik. Kui me kõige sellega lõpetanud olime, oli unistus suhsist mõtteist pühitud kui võluväel ja kõht vägagi mõistlikult täis.
Lõpuks hotelli tagasi jõude solime mõlemad nii väsinud, et algne unistus väikesest veinist oliivide ja singiga, jäigi vaid unistuseks. Uni võtab hoolega võimust, lastes pikast jalutamisest kurnatud keha auga väljateenitud puhkusele.
Tänase päevaplaani eesmärgiks olin võtnud Gaudi tuntuima teose La Sagrada Familia kiriku. Kui maailma eri paigus oleme pühakodasid näinud mitmeid, siis La Sagrada Familiale ei ole ma seni väärilist konkurenti veel kohanud. See on uskumatu detailsus, kunst, läbimõeldus, fantaasia ja värvidemäng peidetud kihilisusesse, mida ei ole naljalt võimalik võrrelda millegi muuga. Gaudi teadis, et ta ei näe ise kiriku lõplikku valmimist ja nii tegi ta otsuse horisontaalse ehituse asemel jupitada kiriku ehitus vertikaalseks, mis andis võimaluse kiriku osaliseks kasutuselevõtuks juba ca sada aastat tagasi. Gaudil endal õnnestus näha vaid esimese kirikutorni ehitust, enne kui ta õnnetult trammiõnnetuses surma sai, ent torne ja kirikut ehitatakse jupiti siiani ning plaan on see lõplikult valmis saada 2026. aastaks, mil on Gaudi 100. surma-aastapäev.
Kõik muu, mida ma seni olen Gaudi arhitektuurilisest loomingust näinud, kahvatub tõsiselt La Sagrada Familia kõrval. Gaudil on olnud ilmselge respekt looduse vastu, püüdes pikkida loodusest pärinevaid detaile nii selgelt ja samas peidetult pühakoja ehitusse, unustamata olulisemaid piiblitegelasi ja usundeid, sidudes neid nii sujuvalt ja fantaasiarikalt kaunilt üheks tervikuks. Kui La Sagrada Familia on ka olnud läbi aegade poolik, ei saaks sellest tegelikult aru seda teadmata. Ma loodan, et kunagi õnnestub mul näha seda kirikut ka lõplikult valmis kujul.
Kui olime mööda Barcelona alleedega ääristatud tänavaid, millel päike peitusemängu meiega mängis, kirikuni jõudnud, ei pidanud ma M-i kaks korda veenma, et just sellesse kirikusse võiksime sisenemiseks pileti soetada, olgugi, et M sõnutsi oli ta eile saanud tõsise kultuuri üledoosi. Seistes piletisappa, jagas kohalik töötaja meile flaieri, millega soovitati pilet soetada hoopis internetist, kus see pidi lisaks mugavusele ka soodsam olema. Isegi piletiostusappa oli selleks spetsiaalselt wifi paigaldatud, et turistide elu lihtsamaks teha. Mina oma telefoniga küll wifisse sisse ei saanudki, kuid hetkeks, mil jõudsime piletisabast kassani, oli M oma telefoniga jõudnud just virtuaalses keskkonnas täispileti ostmiseni koos audiogiidi ja tornikülastusega.
La Sagrada Familias on võimalik külastada kahte torni, millest avaneb vaade linnale, kuid pileti ostmisel tuleb teha oma valik kumba poolt linnast sa näha soovid ja mõlemat torni külastada ei ole võimalik. Mängisime sisuliselt lotot ja valisime ühe. Tornis viib lift 65 meetri kõrgusele, kuid alla tuleb sealt tulla mööda kitsast kivitreppi, milles laiaõlgsetel mugavuse mõttes on mõistlik külg ees alla tulla. Edasi läheb trepp kümneid meetreid vahtrapuu "nina" langemisest inspireerituna spiraalselt otse alla. Tornist avanev põgus vaade linnale on igal juhul väärt seda emotsiooni. Barcelona külje all kaigub väike mägi ning Gaudil oli kirikut planeerides põhimõte, et inimene ei või loodusest võimsam olla - nii on planeeritud ka kiriku kõrgeima torni tipp saama küll Barcelona kõrgeimaks hooneks, kuid jääma napilt alla linnaservas peituva mäe kõrgusele. Muide, piletitulu on planeeritud finantseerimaks kiriku lõpuni ehitust ehk algse mõtte kohaselt on see kirik inimestelt inimestele.
Inspireerituna mõnusast päikesepaistest otsustasime peale La Sagrada Familia ja L'Eixample piirkonnaga tutvumist võtta ette järgmise Barcelona linnaosa - Pedralbese. Sinna oli jaluada umbes 6 km, kuigi metrooga oleks olnud vaid otse mõni peatus sõita. Kui eile tegime 24 tuhat sammu, siis väike iseendaga võistlus oli täna seda kogust veidi ületada, kuigi jalad andsid endast juba varakult tunda ja mitte niivõrd esmalt väsimusest, kuivõrd kõikvõimalikest muudest ootamatutest kohtadest, eesotsas suure varba küüne tundlikuks muutumisega. No lihtsalt ei ole harjunud mitu päeva järjest paarkümmend kilomeetrit jalutama. Olgu etteruttavalt öeldud, et hotelli lõpuks tagasi jõudes oli M sammulugejal ees 30 000 sammu, ent mul ca 700 sammu vähem, olgugi et olime terve päeva koos veetnud. See on meie igipõline vaidlus, kas tema sammulugeja valetab, olenemata mõlema sammulugeja koos testimisest - ilmselt teeb M oma samme kuidagi teisiti, et tal päevaga alati sama marsruuti läbides kuni tuhatkond sammu rohkem on kui mul. Igal juhul ei lubanud mu südametunnistus päeva lõpetada alla 30 000 sammu ja nii läksin ma veel üksi paari ümbruskonnas olevasse poekesse õhtul oma järelejäänud mõndasadat sammu tegema, et ilus number ja ligi 25 km siiski täis tuleks. Mu väsimusaste oli aga nii märkimisväärselt suur, et olenemata headest soodukatest ei suutnud ma mitte midagi endalegi üllatusena shopata.
Risti läbi Barcelona läheb lai diagonaalavenüü, mida mööda on lihtne jõuda ühest sihtpunktist teise. Selle äärde jäävad nii suuremad ärihooned kui ka Barcelona haigla, nii et siinkandis turisti kuigipalju ei märganud, pigem kohalikke tööinimesi. Mida üldse Barcelona tänavatel pigem tähele paneb, on palju suitsetajaid, suures koguses rollereid ja politseinikke ning olematul hulgal pagulasi ja kerjuseid. See viimane on lausa nii märkimisväärne, et arvestades praegust olukorda pagulaspoliitikas Euroopas ja Hispaania väidetavalt ülikõrget töötuse määra, lausa imekspandav.
Umbes poolel teel meie sihtpukti märkasin äkki, kuidas meie ees teed ületanud naine, telefon kõrva ääres, äkki tagasi pöördub. Pead paremale keerates märkasime tohutult paksu musta suitsu ja kõrgeid leeke tänava ääres ägedalt põlevast suurest prügikonteinerist tõusmas. Telefoniga naisterahvas oli sinna just päästeameti kutsunud. Vaid loetud sekundid hiljem olid kohal motoolitseinikud, kes liikluse ümber korraldasid ja inimesed põlevast konteinerist eemale hoidsid. Umbes minutit-paar hiljem laekus ka tuletõrje, kes vaid mõnekümne sekundiga ka vahepeal tuld võtnud teise konteineri kustutas. Päästjad kontrollisid üle konteinerite lähedal asuva tsikli ja auto ning puud ja postid kuivõrd kuumaks need olid jõudnud minna ning ohutuse mõttes kastsid ka need veega märjaks. Kogu actioni algusest oli möödunud alla viie minuti, kui kõik juba lõpule sai. Barcelona politsei ja pääste toimib tõeliselt kiiresti ja sujuvalt.
Pedralbese linnaosa tipneb künkaga (meie mõistes mäega), millele on ehitatud vaatega linnale villad vaheldumisi roheliste parkidega. Seal tänavail ringi jalutades märkasime kohe, et olime tüüpilisest turistipiirkonnast sattunud eemale elamupiirkonda, rohkem selline meie Kakumäe või Viimsi kant. Tee mäe otsa võttis vahepeal omajagu hingeldama ning naha märjaks, kuid me ei olnud kumbki nõus alla andma ei tempos ega sihtpunktis. Kui üsna mäe nõlvale jõudes ootasid ees veel mõnikümmend trepiastet, polnud muud teha, kui kergelt irooniliselt naeratades neist üles rühkida, M kõrval õhutamas tempo lisamiseks. Pedralbese tänavaid mööda jalutades oli mul tunne nagu oleksime sattunud Kesk-Itaaliasse. Kuidagi nii tuttav oli see arhitektuur, see loodus, aga ka tänavamüürile toetuv suudlev noorpaar. Milline romantika päikeseloojangus!
M hakkas mulle varakult sisendama soovi leida õhtusöögiks mõni sobilik paik. Tema ei ole söögi osas nii valiv kui mina. Õigemini, minu soov on tarbida korralikku ja kvaliteetset toitu, mitte üksnes saia ja kiirtoitu. Jalutasime mööda tänavaid me hotelli suunas, kuid diagonaalavenüü kommertskvartalis leidus tänavaäärseid söögikohti vähe ja mul polnud mingit viitsimist oma praktiliselt tühja akuga telefoni veenma hakata mobiilse interneti toimimises, et leida mõni ablas söögikoht populaarsete äppide abiga. Mõned asjad võiksid ju ometi toimida ka kõhutunde najal, eriti kui kõht on tühi.
Enamus söögikohti, millest me möödusime, olid sisuliselt inimtühjad, olenemata õhtusest kellaajast. Minu loogika järgi võiks 7-8 ajal õhtul olla kell juba selline, mis tähistab õhtusöögi aega, kuid enamik kohti nägid välja sellised, et nad alles hakkavad tasapisi õhtusöögiks valmistuma. Millal siis kohalikud väljas õhtustavad? Jõudsime lõpuks meie hotellist mõnesaja meetri kaugusel asuvasse Placa de Universitati väljakule, mille äärest valisime välja ühe restorani. Tänavanurgal menüüd silmitsedes tundus meile justkui piisavalt valikut olevat, ent lauda maha istudes täpsemalt vaatama hakates olid menüüs sisuliselt vaid tapased. Tapas on puhas Hispaania värk, sisuliselt taldrik ühelaadse suupistega, ja iseenesest oli üks minu soove kindlasti reisil ära proovida tapasevalik. Kuna menüüs üks selline kombo just oligi, otsustasime selle kasuks. Esmalt toodi lauda meile tomatikastmega sai, veidi serrano-laadset sinki ja tomativiilud kerge lihaga. Imestasime selle niivõrd väikese portsu üle, arvestades menüü hinda ja mõtlesime, et oleme klassikalise turisti tünga saanud. Meie laua juures olevast aknast paistis teispool tänavat sushi kaasaostukoht, millest mõlemad kõva häälega tasapisi unistama hakkasime. Peagi jõudsid lauda kartulisektorid kastmetega ja küpsetatud rohelised piprad. Meie positiivseks üllatuseks laekusid lõpuks lauda veel kaks rooga, küpsetatud kuningkrevetid ning mereannitaldrik. Kui me kõige sellega lõpetanud olime, oli unistus suhsist mõtteist pühitud kui võluväel ja kõht vägagi mõistlikult täis.
Lõpuks hotelli tagasi jõude solime mõlemad nii väsinud, et algne unistus väikesest veinist oliivide ja singiga, jäigi vaid unistuseks. Uni võtab hoolega võimust, lastes pikast jalutamisest kurnatud keha auga väljateenitud puhkusele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar