Hommikul ärgates olin kuidagi trossis. Ühtepidi hakkas kohale jõudma reisiväsimus ja teisest küljest häiris mind tugev kurguvalu läbi mille iga neelatus oli kõrvuski tunda. Otsisin kaasa võetud väikest ravimikotikest, kuid tulutult ja seega polnud kiiret leevendust ka kuskilt loota. M magas südamerahuga ja kasutasin hetke töö tegemiseks kuniks nälg ei lasknud enam toas istuda.
Valisin Foursquarest välja hommikusöögiks väidetavalt Barcelona parima hommikusöögikoha, Brunch & Cake, kuhu oli meie hotellist umbes kümmekond minutit jalutada. Väljas oli hakanud just värskelt tibutama ning ilmateade lubas vihma terveks päevaks. Kui kohvikuni jõudsime, selgus, et see on pilgeni täis ja parimal juhul saame end registreerida vähemalt pooletunnisesse ootenimekirja. Kuigi ka õues asusid lauad, siis sellise niiskuse ja vihmaga me sinna jääda ei soovinud. Täna oli see hommik, kui mul puudus plaan b.
M oli paar päeva tagasi samas kandis ringi jalutanud ning paari tänava kaugusel kuskil kohvi joonud. Võtsime suuna sama kohviku poole - see oli ehe kohalike kohvik sõbralike ja püüdlike teenindajatega. Ma arvan, et see oli ka esmakordne juhus, kui ma sõin hommikuks teadlikult pitsat. Ilmselt on sellist asja siiski kunagi tudengipõlves ette tulnud, ent teadliku hommikusöögina sellist valikut ma varem teinud pole.
Peale hommikusööki otsustasin läbi astuda ka apteegist. Sattusin pisikesse apteeki, kus oli tohutus koguses farmatseute, kes üksteisevõidu ringi sebisid. Pöördusin esimese poole, kuid ta ei rääkinud inglise keelt ja palus oodata oma kolleegi vabanemist. Hispaanias on huvitav jälgida seda, kuidas teenindajad pidevalt kuskil ringi sebivad ja kui nad oma toimetused on lõpetanud, sh ka omavahelised jutuajamised, alles siis pöördutakse viisakalt kliendi poole. Ma ei ole seda varem palju mujal tajunud, aga siin osatakse kohati panna kannatus päris hästi proovile. Kõigil on aega küllaga. Kui jõudsin järgmise farmatseudini, suutsin talle käte ja kehakeele abil kiiresti selgeks teha, mis mu mure on. Ta kadus hetkeks taharuumi ja naases kurguspreiga, selgitades juurde lihtsalt ja selgelt: "Spray, very good, no pain." Mulle sellest selgitusest piisas ja spreist sai kurgule hea kiire leevendus.
Kuna ilm oli väljas kõike muud kui värskes õhus viibimist soosiv, otsustasime, et täna me väga pikalt ei jaluta. M jalad andsid viimastest päevadest veel tugevasti tänagi tunda. Üks variant mu mõtteis päevaplaaniks oli jalutada Tibidabo mäe otsa, kuid vihmasajuga polnud see kuigi mõistlik. Siis meenus mulle, et olin märkinud ära vaatamisväärsustena ka kaks muuseumi, mille jätsin igaks juhuks halbadeks ilmadeks: akvaariumi ja teadusmuuseumi. Teadusmuuseum CosmoCaixa asub just Tibidabo mäe lähistel ja sinna oleks olnud mõistlik minna üksnes siis, kui olnuks lootust päeva teises pooles veidi paremale ilmale. Samas akvaarium L'Aquarium, väidetavalt Euroopa suurim, asus täpselt teisel pool linna mere ääres ning halva ilma korral oli sealseks lisategevuseks mõte minna lõpuks shoppama. Otsustasime akvaariumi kasuks.
Mu ootused akvaariumile olid kirjelduste järgi üsna suured. Paraku on akvaarium juba omajagu vana ning vajab minu arvates kaasajastamist. Loodud akvaariumid on küll õnneks väga mitmekülgsed ning neid on põnev jälgida. Sattusime muuseumisse just ajal, mil toimus kalade toitmine, nii et mul õnnestus näha, kuidas kaks kaheksajalga omavahel müdistasid ja tundus, et kergelt tülli läksid. Tegin enda jaoks ka avastuse: suuremat osa eksootilistest ja värvilistest põnevatest kaladest on mul õnnestunud oma silmaga näha snorgeldades kas Austraalias, Mehhikos või Maldiividel. See on väga vinge kogemus, kui näed, kuidas värvilised kalad, nagu multikas, sinu ümber uhkelt ringi ujuvad, vaid käega katsutavas kauguses. Seda toredam on tõdeda, et päris looduses on kõik väga sarnane sellele, mida muuseumis läbi akvaariumi klaasseina kogeda saad. Keda ma aga looduses näinud ei ole ja tõesti kohata isiklikult ei soovi, on haid, mida siinses akvaariumis on omajagu. Haide parimaks vaatluseks on loodud akvaariumi sisse kaks klaaskoridori, millest läbi jalutades haid ja raid ning muud suuremad kalad otse su pea kohal ujuvad. Päris äge kogemus.
Akvaariumi lisaekspositsioonina on ehitatud ka väike Antarktika pingviinide ala. Pingviinidega on vist kõigil Eestis kasvanud minu eakaaslastel omaette teema - Lolo ja Pepe on ilmselt paljudele lapsena südamesse kasvanud ja seetõttu on pingviinide päris elus nägemine alati väga rõõmustav sündmus. Eriti vahva oli jälgida, kuidas kaks pisikest pingviini mõnusasti vees üksteise võidu sukeldusid ja taas pinnale tõusid. Istusin pingile pingviinide paremaks jälgimiseks. Minust umbes meetrijagu eemal istus väikest kasvu halli poisipeaga vanem proua, kes mind ühel hetkel kõnetas. Tegemist oli pensioniealise prantslannaga Lõuna-Prantsusmaalt, kes oli tulnud Barcelonasse seljakotirändurina puhkama kaheks nädalaks, millest esimesed neli päeva suutis ta hostelis haiguse tõttu pikali maas olla. Ta imestas mu hea inglise keele üle ning päris, kas Eestis on teiseks riigikeeleks just inglise keel. Sattusime rääkima ka Eesti kliimast ning kuna Eesti on niivõrd lähedal Venemaale, viis proua jutu sinna, imestades, kuidas ja millest Venemaal üldse elatakse, sest niivõrd külmade ilmadega ei ole ju võimalik seal midagi kasvatada. Jagasin talle ka mõned näpunäited mida Barcelonas vaadata ja kuhu minna. Ma olin veidi imestunud tema väga lihtsate küsimuste üle. Ma olen harjunud suhtlema teistsuguste inimestega. Maailm on ikka imelisi üllatusi täis.
GPS näitas akvaariumist välja vaadatud mereäärsesse kaubanduskeskusesse Diagonal Mar'i 6 kilomeetrit. Varasematel päevadel oleks me selle maa ilma mõtlemata jala ette võtnud, aga tänase ilma jaoks olin ma pikemaks jalutuskäiguks ebasobivalt riides. Otsustasime järgi proovida esmakordselt palju kiidetud Barcelona ühistranspordi. Logisin end keset tänavat Barcelona Free Wifisse sisse ja sain Googlest kiirelt ja mugavalt täpsed juhised ühistranspordiga kaubanduskeskusesse minekuks. Ma ei kujutaks tõesti ette enam reisimist ilma interneti abi või äppideta, mis abistavad kiirelt kohtade leidmist ja kohale jõudmist. Hetk hiljem ostsime metroopeatusest piletiautomaadist vajalikud piletid ning minut hiljem olime juba õige metroorongi peal.
Diagonal Mar on kolmel korrusel laiuv kaubanduskeskus, millest kõrgeima korruse moodustavad peamiselt restoranid ja neid on seal tõesti palju - absoluutselt igale maitsele ja igale hinnaklassile. Mitmekümne restorani seast valida kohta, kus varajast õhtust või hilist lõunat süüa, ei olegi esmapilgul väga lihtne. Hispaanias on praegu käimas aasta alguse allhindlused, mis peagi lõppema hakkavad ja see tähendab, et poodides on inimesi omajagu, ent ka valikut on palju ning ahvatlusi omajagu. Kolm tundi kulus mul shoppamisele nagu linnulennul ja siinkohal avaldan tõsist respekti M-le, kes on kõikidel reisidel välja kannatanud minu tundide, vahel ka päevade pikkused poodides kolamised. Tean, et reeglina meesterahvale pole see väga lihtne ja M on selles osas olnud absoluutselt tubli. Pealegi, suudan ma veeta üüratuma aja ka kõige tavalisemates poodides - minu jaoks ei ole mingi probleem võõra riigi toidupoes riiulite vahel tunnike kaupa uudistada ja nii võin ma vahel unustada end poodidesse kokku tundideks.
Õhtu lõpuks olime mõlemad omajagu väsinud ja ligi 9 km hotelli tagasi kõndida ei tulnud absoluutselt kõne alla. Google Maps ja Rome2rio transpordiäpp soovitasid meil minna bussipeale, sõita ca 25 minutit kokku 17 peatust ja seejärel olimegi sisuliselt hotellis. Barcelona ühistransporti on tõesti lihtne ja selge kasutada. Muide, oleme oma jalutamistega kehad juba nii ära harjutanud, et täna tehtud ligi 16 000 sammu ei annagi endast kuidagi tunda ja pigem olin õhtu lõpuks sellest kogusest üllatunud, sest enesetunde järgi arvasin meid jalutanud olevat umbes poole vähem. Nüüd oleks siit hea koht, kust kodus enese liigutamisega jätkata.
Valisin Foursquarest välja hommikusöögiks väidetavalt Barcelona parima hommikusöögikoha, Brunch & Cake, kuhu oli meie hotellist umbes kümmekond minutit jalutada. Väljas oli hakanud just värskelt tibutama ning ilmateade lubas vihma terveks päevaks. Kui kohvikuni jõudsime, selgus, et see on pilgeni täis ja parimal juhul saame end registreerida vähemalt pooletunnisesse ootenimekirja. Kuigi ka õues asusid lauad, siis sellise niiskuse ja vihmaga me sinna jääda ei soovinud. Täna oli see hommik, kui mul puudus plaan b.
M oli paar päeva tagasi samas kandis ringi jalutanud ning paari tänava kaugusel kuskil kohvi joonud. Võtsime suuna sama kohviku poole - see oli ehe kohalike kohvik sõbralike ja püüdlike teenindajatega. Ma arvan, et see oli ka esmakordne juhus, kui ma sõin hommikuks teadlikult pitsat. Ilmselt on sellist asja siiski kunagi tudengipõlves ette tulnud, ent teadliku hommikusöögina sellist valikut ma varem teinud pole.
Peale hommikusööki otsustasin läbi astuda ka apteegist. Sattusin pisikesse apteeki, kus oli tohutus koguses farmatseute, kes üksteisevõidu ringi sebisid. Pöördusin esimese poole, kuid ta ei rääkinud inglise keelt ja palus oodata oma kolleegi vabanemist. Hispaanias on huvitav jälgida seda, kuidas teenindajad pidevalt kuskil ringi sebivad ja kui nad oma toimetused on lõpetanud, sh ka omavahelised jutuajamised, alles siis pöördutakse viisakalt kliendi poole. Ma ei ole seda varem palju mujal tajunud, aga siin osatakse kohati panna kannatus päris hästi proovile. Kõigil on aega küllaga. Kui jõudsin järgmise farmatseudini, suutsin talle käte ja kehakeele abil kiiresti selgeks teha, mis mu mure on. Ta kadus hetkeks taharuumi ja naases kurguspreiga, selgitades juurde lihtsalt ja selgelt: "Spray, very good, no pain." Mulle sellest selgitusest piisas ja spreist sai kurgule hea kiire leevendus.
Kuna ilm oli väljas kõike muud kui värskes õhus viibimist soosiv, otsustasime, et täna me väga pikalt ei jaluta. M jalad andsid viimastest päevadest veel tugevasti tänagi tunda. Üks variant mu mõtteis päevaplaaniks oli jalutada Tibidabo mäe otsa, kuid vihmasajuga polnud see kuigi mõistlik. Siis meenus mulle, et olin märkinud ära vaatamisväärsustena ka kaks muuseumi, mille jätsin igaks juhuks halbadeks ilmadeks: akvaariumi ja teadusmuuseumi. Teadusmuuseum CosmoCaixa asub just Tibidabo mäe lähistel ja sinna oleks olnud mõistlik minna üksnes siis, kui olnuks lootust päeva teises pooles veidi paremale ilmale. Samas akvaarium L'Aquarium, väidetavalt Euroopa suurim, asus täpselt teisel pool linna mere ääres ning halva ilma korral oli sealseks lisategevuseks mõte minna lõpuks shoppama. Otsustasime akvaariumi kasuks.
Mu ootused akvaariumile olid kirjelduste järgi üsna suured. Paraku on akvaarium juba omajagu vana ning vajab minu arvates kaasajastamist. Loodud akvaariumid on küll õnneks väga mitmekülgsed ning neid on põnev jälgida. Sattusime muuseumisse just ajal, mil toimus kalade toitmine, nii et mul õnnestus näha, kuidas kaks kaheksajalga omavahel müdistasid ja tundus, et kergelt tülli läksid. Tegin enda jaoks ka avastuse: suuremat osa eksootilistest ja värvilistest põnevatest kaladest on mul õnnestunud oma silmaga näha snorgeldades kas Austraalias, Mehhikos või Maldiividel. See on väga vinge kogemus, kui näed, kuidas värvilised kalad, nagu multikas, sinu ümber uhkelt ringi ujuvad, vaid käega katsutavas kauguses. Seda toredam on tõdeda, et päris looduses on kõik väga sarnane sellele, mida muuseumis läbi akvaariumi klaasseina kogeda saad. Keda ma aga looduses näinud ei ole ja tõesti kohata isiklikult ei soovi, on haid, mida siinses akvaariumis on omajagu. Haide parimaks vaatluseks on loodud akvaariumi sisse kaks klaaskoridori, millest läbi jalutades haid ja raid ning muud suuremad kalad otse su pea kohal ujuvad. Päris äge kogemus.
Akvaariumi lisaekspositsioonina on ehitatud ka väike Antarktika pingviinide ala. Pingviinidega on vist kõigil Eestis kasvanud minu eakaaslastel omaette teema - Lolo ja Pepe on ilmselt paljudele lapsena südamesse kasvanud ja seetõttu on pingviinide päris elus nägemine alati väga rõõmustav sündmus. Eriti vahva oli jälgida, kuidas kaks pisikest pingviini mõnusasti vees üksteise võidu sukeldusid ja taas pinnale tõusid. Istusin pingile pingviinide paremaks jälgimiseks. Minust umbes meetrijagu eemal istus väikest kasvu halli poisipeaga vanem proua, kes mind ühel hetkel kõnetas. Tegemist oli pensioniealise prantslannaga Lõuna-Prantsusmaalt, kes oli tulnud Barcelonasse seljakotirändurina puhkama kaheks nädalaks, millest esimesed neli päeva suutis ta hostelis haiguse tõttu pikali maas olla. Ta imestas mu hea inglise keele üle ning päris, kas Eestis on teiseks riigikeeleks just inglise keel. Sattusime rääkima ka Eesti kliimast ning kuna Eesti on niivõrd lähedal Venemaale, viis proua jutu sinna, imestades, kuidas ja millest Venemaal üldse elatakse, sest niivõrd külmade ilmadega ei ole ju võimalik seal midagi kasvatada. Jagasin talle ka mõned näpunäited mida Barcelonas vaadata ja kuhu minna. Ma olin veidi imestunud tema väga lihtsate küsimuste üle. Ma olen harjunud suhtlema teistsuguste inimestega. Maailm on ikka imelisi üllatusi täis.
GPS näitas akvaariumist välja vaadatud mereäärsesse kaubanduskeskusesse Diagonal Mar'i 6 kilomeetrit. Varasematel päevadel oleks me selle maa ilma mõtlemata jala ette võtnud, aga tänase ilma jaoks olin ma pikemaks jalutuskäiguks ebasobivalt riides. Otsustasime järgi proovida esmakordselt palju kiidetud Barcelona ühistranspordi. Logisin end keset tänavat Barcelona Free Wifisse sisse ja sain Googlest kiirelt ja mugavalt täpsed juhised ühistranspordiga kaubanduskeskusesse minekuks. Ma ei kujutaks tõesti ette enam reisimist ilma interneti abi või äppideta, mis abistavad kiirelt kohtade leidmist ja kohale jõudmist. Hetk hiljem ostsime metroopeatusest piletiautomaadist vajalikud piletid ning minut hiljem olime juba õige metroorongi peal.
Diagonal Mar on kolmel korrusel laiuv kaubanduskeskus, millest kõrgeima korruse moodustavad peamiselt restoranid ja neid on seal tõesti palju - absoluutselt igale maitsele ja igale hinnaklassile. Mitmekümne restorani seast valida kohta, kus varajast õhtust või hilist lõunat süüa, ei olegi esmapilgul väga lihtne. Hispaanias on praegu käimas aasta alguse allhindlused, mis peagi lõppema hakkavad ja see tähendab, et poodides on inimesi omajagu, ent ka valikut on palju ning ahvatlusi omajagu. Kolm tundi kulus mul shoppamisele nagu linnulennul ja siinkohal avaldan tõsist respekti M-le, kes on kõikidel reisidel välja kannatanud minu tundide, vahel ka päevade pikkused poodides kolamised. Tean, et reeglina meesterahvale pole see väga lihtne ja M on selles osas olnud absoluutselt tubli. Pealegi, suudan ma veeta üüratuma aja ka kõige tavalisemates poodides - minu jaoks ei ole mingi probleem võõra riigi toidupoes riiulite vahel tunnike kaupa uudistada ja nii võin ma vahel unustada end poodidesse kokku tundideks.
Õhtu lõpuks olime mõlemad omajagu väsinud ja ligi 9 km hotelli tagasi kõndida ei tulnud absoluutselt kõne alla. Google Maps ja Rome2rio transpordiäpp soovitasid meil minna bussipeale, sõita ca 25 minutit kokku 17 peatust ja seejärel olimegi sisuliselt hotellis. Barcelona ühistransporti on tõesti lihtne ja selge kasutada. Muide, oleme oma jalutamistega kehad juba nii ära harjutanud, et täna tehtud ligi 16 000 sammu ei annagi endast kuidagi tunda ja pigem olin õhtu lõpuks sellest kogusest üllatunud, sest enesetunde järgi arvasin meid jalutanud olevat umbes poole vähem. Nüüd oleks siit hea koht, kust kodus enese liigutamisega jätkata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar