Magasime hommikul mõnuga kauem. Ikkagi ju pühapäev. Kuna me hotellist hommikusööki ei võtnud, polnud ka otsest põhjust ennast enne kella 11 üles ajada. Pealegi on meie hotelli vastas Foursquare järgi üpris kõrgelt hinnatud Costa Cafe kohvik, kus päeva alustasime värske croissanti ja maitsva kohvijoogiga. Tõesti, tundsin end nagu Hollywoodi filmis. Tõeliselt mõnus.
Mida rohkem suurlinnu külastada, seda sarnasemaks nad omavahel muutuvad. Kõndisime päeva lõpuks maha 18,5 km, nii et jalatallad olid ümmargused ja alaselg andis endast väsimusest hoolega tunda. Barcelona on ilus linn. Siin on kõigile midagi. Ühest küljest meenutab Barcelona mulle veidi Miamit, teisets küljest Itaaliat, millele on muidugi olemas mõlema puhul ka loogiline selgitus, arvestades nii kultuurilist tausta kui asukohta.
Tänane ilm soosis igati mõnusat jalutuskäiku. Väljas oli särav päikesepaiste ja 12 kraadi sooja. Päikseprillid olin muidugi koju unustanud, aga uusi osta, hoolimata käimasolevatest allahindlustest, polnud pühapäeval kuskilt, sest kõik poed olid suletud. Päeva lõpuks avastasime rannaäärsest rajoonist küll ühe suurema ostukeskuse, mis on avatud kõik päevad aastas ja söögikohad selles lausa kella kaheni öösel, ent siis oli juba päike loojunud ning meie jalad andsid endast juba piisavalt tunda, et mitte minna veel kuhugi shoppama. Muidugi, mingi päev tahaks ma sealt keskusest sujuvalt läbi jalutada korra...
Kui Barcelonas on aega vähe, siis on mõned kohad ilma mille nägemiseta sa pole justkui Barcelonas käinudki. Üks neist on jalakäijate peatänav La Rambla. Hoolimata madalhooajast oli see lai tänav omajagu inimesi täis, kuid sellist tunglemist, nagu turismi tipphooajal, õnneks polnud. La Rambla algus asub meie hotellist mõnesaja meetri kaugusel ja see tänav viib otse välja mere äärde, olles ääristatud kõikvõimalike turistipoodide, kaheldava väärtusega söögikohtade, hotellide ja muude äridega, aga ka rahvuslik teater jääb sinna äärde. See on ka kant, kus hoiatatakse kõige enam taskuvaraste eest, mistõttu on mõistlik linnapeale minnes jätta dokumendid hotelli seifi, hoida rahad ja kaardid erinevates taskutes ning hoida ka oma asjadel pidevalt silm peal.
Mulle on alati meeldinud Lonely Planeti raamatutes soovituslikud jalutuskäigu marsruudid, kui need ära toodud on. Nii me läbisime esmalt La Rambla ja gooti kvartali, hiljem vanalinna La Riberaga ning pimeda saabudes Barcelonata koos vahemereäärse alaga. M tundis korraks muret, kui me päevaga jalutame läbi juba pool Barcelonat, mida me siis ülejäänud päevadel teeme. Juhuks, kui see mure peaks tõesti olema, siis pakub Lonely Planet välja ka alternatiivse lahendina lähilinnade ühepäevareisid, kuid eks me näe, kas me selleni jõuame. Üldiselt on aeg näidanud, et meil on omadus esimesel päeval end üle jalutada ehk siis võtta justkui viimast, nii et jalad tuld löövad.
Kui hotelli planeerisime Barcelonasse, siis üks, mille järgi vaatasin, oli see, et asukoht oleks ühtpidi kesklinnas, teistpidi konverentsikeskusest mitte liiga kaugel ja väga lihtsalt sinna mindav. Alternatiivina rõõmustasin selle üle, kui märkasin kaardil hotelli lähedal avalikke linnarataste laenutuspunkte, mida tõesti on linnapeal väga tihedasti näha. Paraku selgus täna väikse googeldamise tulemusena, et Hispaanias on transpordile sätestatud väga karmid tingimused ja konkurentsi võetakse äärmiselt tõsiselt. Et mitte kaotada kohalike rattalaenutuste eelist ja luua neile konkurentsi linnarataste näol, saavad linnarattaid laenutada üksnes kohalikud aastase lepinguga. Seadusandluse karmid piirangud on ka põhjuseks, miks Hispaanias on Uber keelatud ning linnapildis on näha vaid ühtseid kollase-mustaga taksosid. Kui nii, siis tuleb siiski jalgadele valu anda ja kondimootorit kasutada. Kuigi Barcelonas on väidetavalt väga hea ühistranspordi ühendus, siis kesklinnas ringi liikudes jõuab mitmetesse paikadesse jalgsi reeglina kiiremini.
Barcelona arhitektuur on väga mitmekülgne ja kahtlemata on tuntuim linnapildi mõjutaja Gaudi, kelle loodut kohtab kesklinnas palju. Hispaanlased on osanud seostada suurepäraselt vana ja uue kõrvuti - nii seisavad koos 1. sajandist enne Kristust pärit akvedukt ja erinevate piltidega kahhelplaatidest loodud mosaiik suudlevate nägudega, milleni jõudsime juhuslikult ja alles kaugemalt pilti tegema hakates taipasin, mida mosaiik tähistab. Kuskil iidsete hoonete vahel ringi jalutades astus me juurde äkki kaameraga ajakirjanik, kes tegi lugu mingi turismilehe või portaali jaoks ja palus lühikest kommentaari mida reisimine minu jaoks tähendab, esmalt kaamerasse öelda mu emakeeles ja hiljem neile selgitada, mida ma päriselt ütlesin. Sain sekundiks kümme korda kuulsamaks ja ilmselt ei näe seda lõiku ma ise ega keegi mu tuttavaist kunagi.
Mulle on alati meeldinud väikesed kunstiturud, mis seatakse üles suurlinnade jõekallastele või väikestele platsidele vanalinnas. Mul on kuskilt tekkinud unistus kunagi meile koju ühest sellisest kohast ka sobilik maal osta, kuid see päris õige pilt pole nii muuseas möödaminnes minuni veel jõudnud. Täna sattusime juhuslikult ühele sellisele pisikesele platsile, kus toimub iga nädalavahetus kunstnike tööde müük ning valikut on seal palju ja igale maitsele. Sarnaseid müüke, ka muudes kategooriates, toimub nädalavahetustel mujalgi ja reeglina korjatakse need kokku kuskil 2-3 ajal pärastlõunal. Nii sattusime juhuslikult ka teisele väljakule, kus pakuti numismaatikutele kõikvõimalikke münte ja rahatähti.
Barcelonas on lihtne saada tõsist kultuuri üledoosi. Kui ei satu just mõne kunstipakkuja juurde, on võimalik tänaval kohata mitmel pool mõnda muusikut, taidlejat või muud kultuurse tegevusega toimetavat isikut. Kui oma käike hästi ja teadlikult ajastada, on võimalik ka mitmetesse asutustesse ilma piletita sisse pääseda. Traditsiooniliselt on muuseumides tausta iga kuu esimene pühapäev, kuid nii mõneski kirikus ja muuseumis on lisaks sellele reeglina pühapäeviti mingid ajavahemikud tasuta sissepääsuks. Pablo Picasso on kunstnik, kelle üle ollakse Barcelonas umbes sama uhked kui Gaudi üle. Kui Flordias külastasime Salvador Dali muuseumi, siis mõtlesin vargsi, et Barcelonas oleks patt külastamata jätta Picasso muuseum. Ma pole küll suuremat sorti kunstifänn, aga mõned asjad on sellised, mida ilmtingimata tuleb oma silmaga näha, kui need juba käeulatuses on.
Sattusime Picasso muuseumi juurde poole kolme ajal pärastlõunal. Muuseumi hinnakirja lähemalt uurides selgus, et igal pühapäeval on kell 15-19 kõigile tasuta sissepääs. Tänavale oli tekkinud juba märkimisväärne saba, kuid see liikus kiiresti ja 20 minutit hiljem olime oma tasuta pääsmed kätte saanud, et oodata veel paarkümmend minutit kuniks muuseumisse sisse pääsesime. Picasso arengu jälgimine läbi tema maalide, mille kogu on Barcelona muuseumis imetlusväärselt ja erakordselt suur, on põnev. Olgugi, et tema stiil on ajas omajagu muutunud, mõjutatuna asukohtadest ja inimestest, kellega ta sel hetkel on rohkem lävinud, kajastab teemadevalik ka omajagu seda, milline oli elu tol ajal tema ümber. Kui on osa inimesi, kellele ei meeldi pildistamine, siis mulle tundub, et Picasso õde polnud suurem asi maalifänn, sest galeriis olevatel piltidel oli Picasso teda kajastanud reeglina seljaga või küljega ja ilma näota. Teistpidi jooksid Picasso maalidesse sisse alasti inimesed ühe-, kahe- ja mitmekaupa, mis ilmselt ajastut arvestades oli ka pigem tavapärane. Täna ma vataan neid pilte hoopis teise pilguga kui kunagi kunstiajaloo tunnis neid pähe tuupides ja meeleheitlikult meelde püüda jättes. Kui palju lihtsam oleks olnud siis kunstnikke meelde jätta, kui oleks saanud külastada selliseid muuseume nagu täna. Ah, võibolla oleks ma hakanud siis kunsti rohkemgi armastama!
Barcelona on vahemereäärne linn, mis tähendab, et kui kuskil mereande nautida, võiks üks nendest ideaalsetest kohtadest olla just siin. Passage del Borni juurde jõudes oli ilmselgelt käes meie jaoks teise söögikorra aeg. Olime ennist möödunud ühest soovitatud restoranist, kuid see oli pilgeni rahvast täis. Teise söögikoha ukseesise ummistasid kohalikud selle ees kambakesi koos jutustades, mis tundub olevat üldse siinse kultuuri osa. Meie jaoks on ka veider näha keset jaanuarikuud inimesi istumas ja einestamas väliterrassidel, sest meie kliimas ei tuleks see reeglina kõne alla. Muidugi, siin on ka tänavapildis mandariinipuudel alles mandariinid lopsakalt peal. Jalutasime veidi veel ringi ning jõudsime lõpuks Casa Delfini restorani. Kuna olin kindlalt otsustanud mereande proovida, tellisin tuunikala, mida serveeriti avokaado-tomati salsa ning magusa tomatikastmega. Ausalt, ma ei ole parema maitsekooslusega tuunikala steiki kunagi saanud. See oli midagi tõeliselt imelist ja absoluutselt nauditavat.
Kohe Borni kultuurikeskuse taga asub Ciutadella park, mis peidab endas Kataloonia parlamenti. Üldiselt on kataloonid oma eraldiseisva kultuuri üle väga uhked ja nii on kõikides avalikes kohtades sildid alati kakskeelsed - hispaania ja katalani keeles. Ka kirikus peetavad missad on tihti kakskeelsed. Ciutadella park on M sõnul veidi New Yorki Central Parki moodi. Seal on hästi hooldatud mõnusad jalutusrajad, kus inimestele meeldib tervisesporti teha, tiik, millel saab sõudepaadiga aerutada lindude ja vees kasvavate puude vahel, plats kogunemisteks ja kultuurilisteks sündmusteks, aga ka lauatenniseväljakud ning muud ühiskondlikult kasutatavad alad. Pargi ühes servas on massiivne kujudega uhke veekosk, mis talvisel ajal küll vett ei tarbi, ent silmapaistev siiski. Üldse on Barcelonas purskkaeve väga palju, kuid suurem enamus neist on ilmselt talveks suletud.
Õhtu lõpuks jõudsime Barcelona rannarajooni. Mingi aeg tagasi jõudis Barcelona selgusele, et kõiki turiste pole mõtet saata ujuma ja päikest nautima kuurortitesse, kui neist osa oleks võimalik endale meelitada ja nii loodigi rannajoonele kaunis kilomeetreid pikk tehisrand, mis on ääristatud palmipuude, rannarestoranide ning sadamaaladel kallite jahtidega. Soojas ja päikesepaistes võib seal olla veelgi kaunim, kuid ka jaanuarikuises päikeseloojangus ja õhtuhämaruses oli absoluutselt kaunis vaadata, kuidas lained mühisedes kaldale lõid. Meres on alati olnud midagi kummastavat lummavat, et teda kaldalt kauem jälgida. Hea punkt tänase päeva jalutuskäigule.
Tagasi hotelli jalutasime otse mööda La Ramblat. Meie hotelli vastas asub väike toidupood, mis müüb kõike vajalikku. Oleme avastanud, et Kesk- ja Lõuna-Euroopas on kesklinnas palju väikseid toidupoekesi või on suuremad üsna hästi ärapeidetud väikeste sissepääsude taha, ent silma jäävad just need toidupoed, mis ei kuulu kuhugi ketti, vaid on pigem väiksed pereärid. Eestis selliseid ei leidu ja just see panebki neid märkama. Haarasime poest pudeli veini, korgitseri ja paki serrano sinki, et õhtule mõnusa lõõgastava lõpu teha. Meil on ju ikkagi hetkel puhkus.
24 tuhat sammu Barcelonat annab üsna hea ülevaate linnast, kus me peatume. See on kaunis ja mitmekülgne, siin on palju ajalugu, põnevust ja on tõesti, mida vaadata. Juba esimese päeva põhjal võiksin öelda, et see on linn, kuhu tasub tulla.
Mida rohkem suurlinnu külastada, seda sarnasemaks nad omavahel muutuvad. Kõndisime päeva lõpuks maha 18,5 km, nii et jalatallad olid ümmargused ja alaselg andis endast väsimusest hoolega tunda. Barcelona on ilus linn. Siin on kõigile midagi. Ühest küljest meenutab Barcelona mulle veidi Miamit, teisets küljest Itaaliat, millele on muidugi olemas mõlema puhul ka loogiline selgitus, arvestades nii kultuurilist tausta kui asukohta.
Tänane ilm soosis igati mõnusat jalutuskäiku. Väljas oli särav päikesepaiste ja 12 kraadi sooja. Päikseprillid olin muidugi koju unustanud, aga uusi osta, hoolimata käimasolevatest allahindlustest, polnud pühapäeval kuskilt, sest kõik poed olid suletud. Päeva lõpuks avastasime rannaäärsest rajoonist küll ühe suurema ostukeskuse, mis on avatud kõik päevad aastas ja söögikohad selles lausa kella kaheni öösel, ent siis oli juba päike loojunud ning meie jalad andsid endast juba piisavalt tunda, et mitte minna veel kuhugi shoppama. Muidugi, mingi päev tahaks ma sealt keskusest sujuvalt läbi jalutada korra...
Kui Barcelonas on aega vähe, siis on mõned kohad ilma mille nägemiseta sa pole justkui Barcelonas käinudki. Üks neist on jalakäijate peatänav La Rambla. Hoolimata madalhooajast oli see lai tänav omajagu inimesi täis, kuid sellist tunglemist, nagu turismi tipphooajal, õnneks polnud. La Rambla algus asub meie hotellist mõnesaja meetri kaugusel ja see tänav viib otse välja mere äärde, olles ääristatud kõikvõimalike turistipoodide, kaheldava väärtusega söögikohtade, hotellide ja muude äridega, aga ka rahvuslik teater jääb sinna äärde. See on ka kant, kus hoiatatakse kõige enam taskuvaraste eest, mistõttu on mõistlik linnapeale minnes jätta dokumendid hotelli seifi, hoida rahad ja kaardid erinevates taskutes ning hoida ka oma asjadel pidevalt silm peal.
Mulle on alati meeldinud Lonely Planeti raamatutes soovituslikud jalutuskäigu marsruudid, kui need ära toodud on. Nii me läbisime esmalt La Rambla ja gooti kvartali, hiljem vanalinna La Riberaga ning pimeda saabudes Barcelonata koos vahemereäärse alaga. M tundis korraks muret, kui me päevaga jalutame läbi juba pool Barcelonat, mida me siis ülejäänud päevadel teeme. Juhuks, kui see mure peaks tõesti olema, siis pakub Lonely Planet välja ka alternatiivse lahendina lähilinnade ühepäevareisid, kuid eks me näe, kas me selleni jõuame. Üldiselt on aeg näidanud, et meil on omadus esimesel päeval end üle jalutada ehk siis võtta justkui viimast, nii et jalad tuld löövad.
Kui hotelli planeerisime Barcelonasse, siis üks, mille järgi vaatasin, oli see, et asukoht oleks ühtpidi kesklinnas, teistpidi konverentsikeskusest mitte liiga kaugel ja väga lihtsalt sinna mindav. Alternatiivina rõõmustasin selle üle, kui märkasin kaardil hotelli lähedal avalikke linnarataste laenutuspunkte, mida tõesti on linnapeal väga tihedasti näha. Paraku selgus täna väikse googeldamise tulemusena, et Hispaanias on transpordile sätestatud väga karmid tingimused ja konkurentsi võetakse äärmiselt tõsiselt. Et mitte kaotada kohalike rattalaenutuste eelist ja luua neile konkurentsi linnarataste näol, saavad linnarattaid laenutada üksnes kohalikud aastase lepinguga. Seadusandluse karmid piirangud on ka põhjuseks, miks Hispaanias on Uber keelatud ning linnapildis on näha vaid ühtseid kollase-mustaga taksosid. Kui nii, siis tuleb siiski jalgadele valu anda ja kondimootorit kasutada. Kuigi Barcelonas on väidetavalt väga hea ühistranspordi ühendus, siis kesklinnas ringi liikudes jõuab mitmetesse paikadesse jalgsi reeglina kiiremini.
Barcelona arhitektuur on väga mitmekülgne ja kahtlemata on tuntuim linnapildi mõjutaja Gaudi, kelle loodut kohtab kesklinnas palju. Hispaanlased on osanud seostada suurepäraselt vana ja uue kõrvuti - nii seisavad koos 1. sajandist enne Kristust pärit akvedukt ja erinevate piltidega kahhelplaatidest loodud mosaiik suudlevate nägudega, milleni jõudsime juhuslikult ja alles kaugemalt pilti tegema hakates taipasin, mida mosaiik tähistab. Kuskil iidsete hoonete vahel ringi jalutades astus me juurde äkki kaameraga ajakirjanik, kes tegi lugu mingi turismilehe või portaali jaoks ja palus lühikest kommentaari mida reisimine minu jaoks tähendab, esmalt kaamerasse öelda mu emakeeles ja hiljem neile selgitada, mida ma päriselt ütlesin. Sain sekundiks kümme korda kuulsamaks ja ilmselt ei näe seda lõiku ma ise ega keegi mu tuttavaist kunagi.
Mulle on alati meeldinud väikesed kunstiturud, mis seatakse üles suurlinnade jõekallastele või väikestele platsidele vanalinnas. Mul on kuskilt tekkinud unistus kunagi meile koju ühest sellisest kohast ka sobilik maal osta, kuid see päris õige pilt pole nii muuseas möödaminnes minuni veel jõudnud. Täna sattusime juhuslikult ühele sellisele pisikesele platsile, kus toimub iga nädalavahetus kunstnike tööde müük ning valikut on seal palju ja igale maitsele. Sarnaseid müüke, ka muudes kategooriates, toimub nädalavahetustel mujalgi ja reeglina korjatakse need kokku kuskil 2-3 ajal pärastlõunal. Nii sattusime juhuslikult ka teisele väljakule, kus pakuti numismaatikutele kõikvõimalikke münte ja rahatähti.
Barcelonas on lihtne saada tõsist kultuuri üledoosi. Kui ei satu just mõne kunstipakkuja juurde, on võimalik tänaval kohata mitmel pool mõnda muusikut, taidlejat või muud kultuurse tegevusega toimetavat isikut. Kui oma käike hästi ja teadlikult ajastada, on võimalik ka mitmetesse asutustesse ilma piletita sisse pääseda. Traditsiooniliselt on muuseumides tausta iga kuu esimene pühapäev, kuid nii mõneski kirikus ja muuseumis on lisaks sellele reeglina pühapäeviti mingid ajavahemikud tasuta sissepääsuks. Pablo Picasso on kunstnik, kelle üle ollakse Barcelonas umbes sama uhked kui Gaudi üle. Kui Flordias külastasime Salvador Dali muuseumi, siis mõtlesin vargsi, et Barcelonas oleks patt külastamata jätta Picasso muuseum. Ma pole küll suuremat sorti kunstifänn, aga mõned asjad on sellised, mida ilmtingimata tuleb oma silmaga näha, kui need juba käeulatuses on.
Sattusime Picasso muuseumi juurde poole kolme ajal pärastlõunal. Muuseumi hinnakirja lähemalt uurides selgus, et igal pühapäeval on kell 15-19 kõigile tasuta sissepääs. Tänavale oli tekkinud juba märkimisväärne saba, kuid see liikus kiiresti ja 20 minutit hiljem olime oma tasuta pääsmed kätte saanud, et oodata veel paarkümmend minutit kuniks muuseumisse sisse pääsesime. Picasso arengu jälgimine läbi tema maalide, mille kogu on Barcelona muuseumis imetlusväärselt ja erakordselt suur, on põnev. Olgugi, et tema stiil on ajas omajagu muutunud, mõjutatuna asukohtadest ja inimestest, kellega ta sel hetkel on rohkem lävinud, kajastab teemadevalik ka omajagu seda, milline oli elu tol ajal tema ümber. Kui on osa inimesi, kellele ei meeldi pildistamine, siis mulle tundub, et Picasso õde polnud suurem asi maalifänn, sest galeriis olevatel piltidel oli Picasso teda kajastanud reeglina seljaga või küljega ja ilma näota. Teistpidi jooksid Picasso maalidesse sisse alasti inimesed ühe-, kahe- ja mitmekaupa, mis ilmselt ajastut arvestades oli ka pigem tavapärane. Täna ma vataan neid pilte hoopis teise pilguga kui kunagi kunstiajaloo tunnis neid pähe tuupides ja meeleheitlikult meelde püüda jättes. Kui palju lihtsam oleks olnud siis kunstnikke meelde jätta, kui oleks saanud külastada selliseid muuseume nagu täna. Ah, võibolla oleks ma hakanud siis kunsti rohkemgi armastama!
Barcelona on vahemereäärne linn, mis tähendab, et kui kuskil mereande nautida, võiks üks nendest ideaalsetest kohtadest olla just siin. Passage del Borni juurde jõudes oli ilmselgelt käes meie jaoks teise söögikorra aeg. Olime ennist möödunud ühest soovitatud restoranist, kuid see oli pilgeni rahvast täis. Teise söögikoha ukseesise ummistasid kohalikud selle ees kambakesi koos jutustades, mis tundub olevat üldse siinse kultuuri osa. Meie jaoks on ka veider näha keset jaanuarikuud inimesi istumas ja einestamas väliterrassidel, sest meie kliimas ei tuleks see reeglina kõne alla. Muidugi, siin on ka tänavapildis mandariinipuudel alles mandariinid lopsakalt peal. Jalutasime veidi veel ringi ning jõudsime lõpuks Casa Delfini restorani. Kuna olin kindlalt otsustanud mereande proovida, tellisin tuunikala, mida serveeriti avokaado-tomati salsa ning magusa tomatikastmega. Ausalt, ma ei ole parema maitsekooslusega tuunikala steiki kunagi saanud. See oli midagi tõeliselt imelist ja absoluutselt nauditavat.
Kohe Borni kultuurikeskuse taga asub Ciutadella park, mis peidab endas Kataloonia parlamenti. Üldiselt on kataloonid oma eraldiseisva kultuuri üle väga uhked ja nii on kõikides avalikes kohtades sildid alati kakskeelsed - hispaania ja katalani keeles. Ka kirikus peetavad missad on tihti kakskeelsed. Ciutadella park on M sõnul veidi New Yorki Central Parki moodi. Seal on hästi hooldatud mõnusad jalutusrajad, kus inimestele meeldib tervisesporti teha, tiik, millel saab sõudepaadiga aerutada lindude ja vees kasvavate puude vahel, plats kogunemisteks ja kultuurilisteks sündmusteks, aga ka lauatenniseväljakud ning muud ühiskondlikult kasutatavad alad. Pargi ühes servas on massiivne kujudega uhke veekosk, mis talvisel ajal küll vett ei tarbi, ent silmapaistev siiski. Üldse on Barcelonas purskkaeve väga palju, kuid suurem enamus neist on ilmselt talveks suletud.
Õhtu lõpuks jõudsime Barcelona rannarajooni. Mingi aeg tagasi jõudis Barcelona selgusele, et kõiki turiste pole mõtet saata ujuma ja päikest nautima kuurortitesse, kui neist osa oleks võimalik endale meelitada ja nii loodigi rannajoonele kaunis kilomeetreid pikk tehisrand, mis on ääristatud palmipuude, rannarestoranide ning sadamaaladel kallite jahtidega. Soojas ja päikesepaistes võib seal olla veelgi kaunim, kuid ka jaanuarikuises päikeseloojangus ja õhtuhämaruses oli absoluutselt kaunis vaadata, kuidas lained mühisedes kaldale lõid. Meres on alati olnud midagi kummastavat lummavat, et teda kaldalt kauem jälgida. Hea punkt tänase päeva jalutuskäigule.
Tagasi hotelli jalutasime otse mööda La Ramblat. Meie hotelli vastas asub väike toidupood, mis müüb kõike vajalikku. Oleme avastanud, et Kesk- ja Lõuna-Euroopas on kesklinnas palju väikseid toidupoekesi või on suuremad üsna hästi ärapeidetud väikeste sissepääsude taha, ent silma jäävad just need toidupoed, mis ei kuulu kuhugi ketti, vaid on pigem väiksed pereärid. Eestis selliseid ei leidu ja just see panebki neid märkama. Haarasime poest pudeli veini, korgitseri ja paki serrano sinki, et õhtule mõnusa lõõgastava lõpu teha. Meil on ju ikkagi hetkel puhkus.
24 tuhat sammu Barcelonat annab üsna hea ülevaate linnast, kus me peatume. See on kaunis ja mitmekülgne, siin on palju ajalugu, põnevust ja on tõesti, mida vaadata. Juba esimese päeva põhjal võiksin öelda, et see on linn, kuhu tasub tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar