Temperatuur oli kraadi järgi hommikul juba veidi soojem, isegi mõni plusskraad, kuid läbilõikav tuul oli endiselt alles ja taevas oli pilvine. Mul oli siiras hea meel, et olin otsustanud reisile kaasa võtta parka, sest lühikese jopega käimisest on jalgadelt ja tagumikult nahk siiani külmakahjustusega, mis tähendab äärmiselt kuiva, sügelevat punast ja karedat nahka, mis on samal ajal kohutavalt tundlik ning ühtlasi on peaaegu sama tunne nagu kohutava päikesepõletusega, ainult et selle vahega, et huugava kuumuse asemel on nahas sees pidevalt külma tunne. Ma ei oleks mitte kunagi arvanud, et põhjamaa tüdrukuna saan ma Hispaanias naha külmakahjustuse. Külmetuse tagajärjel annab ka kurk veidi tunda ning hommikul oli üldse enesetunne veidi kehvavõitu. Päeva lõpuks küll tunne paranes, kuid asendus tohutu väsimusega.
Terve päeva vältel oli konverentsil kuulda nohust tilkuvaid ninasid ja üksteise järel tulevaid aevastusi. Esimene ühine jutu ülesvõtmise teema oli loomulikult ilm - väidetavalt nii külma ilma kui teisipäeval, pole Barcelonas väga ammu nähtud ning külm oli pugenud niiskusena paljudele kontidesse. Kuigi Vahemereline kliima peaks olema just mõnus ja hea, siis see, mida ma siin hetkel kogen, on kõike muud kui mulle meeltmööda. Mu nahk ei tule sellega siin hetkel kuidagi toime ja olenemata turismipiirkonnast ei räägi kohalikud teenindajad kuigi palju inglise keelt. Ka toodete sildid on eranditult hispaaniakeelsed, mis tähendab, et head toitvat tõhusat kreemi on mul senini olnud poeriiulitelt keeruline leida. Ma lihtsalt ei osanud kodust tulles selliseks kliimaks kuidagi valmistuda.
Teistpidi hakkan vaikselt kohaliku elu-oluga tasapisi adapteeruma. Ümberkaudsed tänavad on juba tuttavaks muutunud ning suudan end üsna kiiresti tuttavates kohtades positsioneerida. Kui Eestis ma tavapäraselt kohvi joon harva, siis siin on minust saanud mõne päevaga kohvijooja. Barcelona on hakanud kuidagi omamaks saama, ent siiani ei suuda ma harjuda nende tohutute rahvamassidega tänaval. Ja praegu on inimesi siin tegelikult veel hõredalt. Eestis on tänaval kõndides normaalselt ruumi ning keegi ei pressi möödaminnes liigselt su personaalsesse tsooni. Olla kaks päeva konverentsil inimestega, kelle isikliku ruumi vajadus on naturaalselt kordades väiksem tüüpilise eestlase omast, ja siis sattuda peatänavale, kus ei ole võimalik rahvamassidest mööduda kedagi riivamata, tekitasid minus soovi jõuda kiiresti hotelli, kus saab segamatult toas korraks hinge tõmmata.
Peale väikest puhkepausi otsustasime M-ga minna õhtustama. Eile soovitas üks itaallane mulle katedraali lähedal turuhoones asuvat Cuines Santa Caterina restorani, mida täna otsustasime järgi proovida. Kuigi olin juba kohalikelt kuulnud, et tüüpiline õhtusöögiaeg algab kella 21st, siis mu aju ei suutnud seda kuidagi ära registreerida. Nii jõudsime restorani kella 19 paiku ja ei saanud esimese hooga aru, miks keegi meid teenindada ei soovi. Veidi hiljem pakkus teenindaja meile võimalust istuda baarileti äärde ja tellida mõningaid tapaseid, sest restorani osa avati õhtusöögiks alles tunni aja pärast ehk kella 20 paiku. Meie jaoks harjumatult hilja. Üldiselt on minu jaoks endiselt keeruline arvestada sellega, et siin kandis (selle all ma mõtlen lisaks Hispaaniale ka Itaaliat ja Prantsusmaad, mida olen ise kogenud, ent ilmselt nii mõndagi riiki veel) pannakse osa kohti ja ärisid päeval kinni ning on teatud tunnid, kus korralikku sööki saada sisuliselt võimalik pole.
Vahepeal oli väljas hakanud tibutama ning tuul veelgi tõusnud. Telekas kajastab ilmateates pilte Hispaania ja Itaalia osadest kus ei olda lumega harjunud, nii et palmipuid katavad lumevaibad. Lubas ju Barcelonassegi esimese hooga teisipäevaks lausa lund, ent seda siin õnneks ei tulnud. Eesolevateks päevadeks lubab aga veelgi tuulisemat ja vihmasemat ilma, mille üle ma ette just ei rõõmusta. Õnneks oleme enamuse Barcelonast jõudnud juba läbi jalutada ja ära näha, nii et homme saame vaadata, kuidas ilm kujuneb ja teha plaane, ka tubasemaid, vastavalt sellele. Pealegi annavad minu jalad veel veidi tunda reisi alguses läbitud ca 70 km ning M jõudis täna järeldusele, et ka ca 120 km jalutamist on lõpuks tema tallad ümmarguseks kulutanud ja lihased pole päris sellise koormusega harjunud. Sellegipoolest oli ta niivõrd armas, et jalutas mulle päeva lõpuks konverentsikeskusesse vastu.
Kulgev konverentsitempo andis mulle võimaluse vahepeal veidi töösse süveneda ja hoolimata kõikuvast wifi ühendusest pidada maha isegi tunniajane Skype videokoosolek. Kuna Taxofoni äpp on praegu minu jaoks tööalaselt kuum teema, siis vaatan ja kuulan huviga kuidas mujal maailmas taksoäpindus toimib. Hispaanias on sõidujagamine teenusepakkumisena keelatud ning kui inimesel, kes seda pakub, puudub taksokindlustus, mis kindlustab ka kaassõitjad, siis õnnetuse korral võib juht kuni 20ks aastaks kinni minna. Samas on siin aktsepteeritud sõidujagamine kulude kahasse jagamise eesmärgil ehk kui juht läheb nagunii kuhugi ja võtab ühtlasi kellegi teise kaasa läbi äpi, siis nende kulude omavaheline jagamine on ok. Siin on ka populaarsed kaks taksoäppi: Hailo ja My Taxi. Viimast ma alla laadida ei saanudki, sest mu telefonis on Eesti sim-kaart ja Play pood sellisel juhul mind jutule ei lase. Hailo allalaadimine oli aga lihtne ja esmapilgul tundus äpp ka täiesti toimivat kuniks ma üritasin päriselt taksot tellida ja pidin selleks tegema endale konto - mida nimekirjas polnud, oli Eesti riigikood ja selleta ei saa sisestada telefoninumbrit. Kehtiva numbrita pole võimalik aga kontot teha. Ka linnarataste laenutussüsteem on ainult kohalikele. Nii ei jäägi turistil muud üle, kui liikuda linnas jala või ühistranspordiga, kui just ei palu kellelgi teisel endale taksot tellida, mis võib osutuda väljaspool kesklinna kohati keeruliseks. Klassikalise turisti jaoks ei pruugi need teemad üldse probleemiks olla, ent külastaja jaoks, kes vajab iseseisvat liikumist, on sellised situatsioonid veidi tüütud küll.
Tulles aga tagasi konverentsipäeva juurde, siis tänane päev oli oluliselt rahulikum võrreldes eilsega. Päev oli veidi lühem ning pehmema tempoga, ka inimesed ise olid esmasest suhtlemisest veidi väsinud ning teistpidi olid juba paljud näod tuttavad, mis tegi kontaktiloomise vähem pingutust nõudvaks. Sellegipoolest on mõned kultuurilised eripärad märkimisväärsed. Kui enamus konverentsikülalistest on pärit Euroopast, siis on ka üksikud mujalt riikidest. Lõunat õnnestus mul süüa koos kahe austraallasega ning enne uue sektsiooni algust sättis mu eile kohatud belglasest gei-sõbra ja minu seljataha end üks hiinlasest tüdruk. Ta püüdis oma ülimalt pehme ja keerulise aktsendiga inglise keelega kuidagi end meile arusaadavaks teha, kuid üsna tulutult. Neiul oli kindel soov belglase käest kätte saada tema meiliaadress, et saata sinna mingit olulist ärilist infot, mille sisust me kumbki lõpuni tegelikult aru ei saanud. Belglane keeras efektiivselt oma pintsaku tasku tagurpidi ja vabandas visiitkaartide otsalõppemise pärast, samal ajal hoolega sättides märkmikku tooli käetoele sedasi, et märkmiku vahel olevad visiitkaardid olid mulle küll selgelt näha, aga mitte hiinlasele. Hiinlane ei jätnud oma jonni ning pistis belglasele nina alla oma telefoni, et too oma meiliaadressi sinna toksiks. Huvitav lähenemine - kiire kontakt veidi ebaselge infoga eesmärgiga kalastada inimeste meiliaadresse ilma enda visiitkaarti andmata. Ilmselt läheb see neiu tagasi koju, lööb seal lauale listi meiliaadressidega ning teenib sellega uhkelt välja eduka ärireisi preemia. Milline info aga belglasele edaspidi laekuma hakkab, seda saab ta imselt veel näha.
Olen saanud ka selgeks selle, et kui reisides reeglina Eestit väga ei teata või suudetakse parimal juhul paarituhande kilomeetrise täpsusega positsioneerida kaardil, siis konverentsikülastajad on veidi teistsugune sihtgrupp ning Eesti ei ole neile nimena võõras. Nii kuulsin eile sujuvalt, kuidas Eesti on suurepärane e-riik ja see edulugu oli paljudele teada, nii et selles suunas on meie turundus edukalt töötanud. Kuulates teiste riikide muresid seoses paindliku tööturu teemadega, tõdesin üha rohkem, kui lihtne meil Eestis tegelikult asju ajada on, ent mida me ise kipume tihti unustama. Meie majandusruum ei ole kuigi konservatiivne ja see annab meile mitmeidki eeliseid, ka hoiakute mõttes. Meil pole tugevaid ja aktiivseid ametiühinguid ilma kelle nõusolekuta mitte keegi lillegi ei liiguta, meie seadusandlus ja maksusüsteem on üpris lihtsa ülesehitusega ja suhteliselt konkreetne ning jälgitav. Ainult meie tööseadusandlus on ehk veidi ajale jalgu jäänud ning paindumatu, kuid sisuliselt kõikide riikide tööseadusandlus on oma loomult pärit industriaalajastust ja see omakorda tähendab, et tänapäeva muutunud maailmas ei toimi enam ilmselt nii mõnigi tol ajal ideaalse või õilsana kehtiv reegel. Muus osas ei tohiks me aga unustada seda, kui kerge meil tegelikult asju ajada ja korraldada on.
Tabasin end korduvalt ka mõttelt milleni olen varemgi jõudnud, kuid mida on aeg-ajalt hea meelde tuletada: ma olen õnnelik inimene - mul on suurepärane töökoht ning tohutult palju võimalusi. Neid inimesi, kes töötavad vahetult koos omanikuga, on üsna vähe. Tihti on organisatsioonides kehtestatud suhtlemiseks meeletu bürokraatia ning selged reeglid kes kellega üldse suhelda tohib, mis teeb asjaajamise oluliselt keerulisemaks. Meie ettevõtetes ei ole suhtlusbarjääre ja nö klassikalisi suhtluse osas käsuliini jälgivaid silotorne. Nii saavad ideed ja info liikuda valehäbita kiiremini õigematesse paikadesse, aidates kaasa parematele tulemustele. See on suur väärtus omaette.
Terve päeva vältel oli konverentsil kuulda nohust tilkuvaid ninasid ja üksteise järel tulevaid aevastusi. Esimene ühine jutu ülesvõtmise teema oli loomulikult ilm - väidetavalt nii külma ilma kui teisipäeval, pole Barcelonas väga ammu nähtud ning külm oli pugenud niiskusena paljudele kontidesse. Kuigi Vahemereline kliima peaks olema just mõnus ja hea, siis see, mida ma siin hetkel kogen, on kõike muud kui mulle meeltmööda. Mu nahk ei tule sellega siin hetkel kuidagi toime ja olenemata turismipiirkonnast ei räägi kohalikud teenindajad kuigi palju inglise keelt. Ka toodete sildid on eranditult hispaaniakeelsed, mis tähendab, et head toitvat tõhusat kreemi on mul senini olnud poeriiulitelt keeruline leida. Ma lihtsalt ei osanud kodust tulles selliseks kliimaks kuidagi valmistuda.
Teistpidi hakkan vaikselt kohaliku elu-oluga tasapisi adapteeruma. Ümberkaudsed tänavad on juba tuttavaks muutunud ning suudan end üsna kiiresti tuttavates kohtades positsioneerida. Kui Eestis ma tavapäraselt kohvi joon harva, siis siin on minust saanud mõne päevaga kohvijooja. Barcelona on hakanud kuidagi omamaks saama, ent siiani ei suuda ma harjuda nende tohutute rahvamassidega tänaval. Ja praegu on inimesi siin tegelikult veel hõredalt. Eestis on tänaval kõndides normaalselt ruumi ning keegi ei pressi möödaminnes liigselt su personaalsesse tsooni. Olla kaks päeva konverentsil inimestega, kelle isikliku ruumi vajadus on naturaalselt kordades väiksem tüüpilise eestlase omast, ja siis sattuda peatänavale, kus ei ole võimalik rahvamassidest mööduda kedagi riivamata, tekitasid minus soovi jõuda kiiresti hotelli, kus saab segamatult toas korraks hinge tõmmata.
Peale väikest puhkepausi otsustasime M-ga minna õhtustama. Eile soovitas üks itaallane mulle katedraali lähedal turuhoones asuvat Cuines Santa Caterina restorani, mida täna otsustasime järgi proovida. Kuigi olin juba kohalikelt kuulnud, et tüüpiline õhtusöögiaeg algab kella 21st, siis mu aju ei suutnud seda kuidagi ära registreerida. Nii jõudsime restorani kella 19 paiku ja ei saanud esimese hooga aru, miks keegi meid teenindada ei soovi. Veidi hiljem pakkus teenindaja meile võimalust istuda baarileti äärde ja tellida mõningaid tapaseid, sest restorani osa avati õhtusöögiks alles tunni aja pärast ehk kella 20 paiku. Meie jaoks harjumatult hilja. Üldiselt on minu jaoks endiselt keeruline arvestada sellega, et siin kandis (selle all ma mõtlen lisaks Hispaaniale ka Itaaliat ja Prantsusmaad, mida olen ise kogenud, ent ilmselt nii mõndagi riiki veel) pannakse osa kohti ja ärisid päeval kinni ning on teatud tunnid, kus korralikku sööki saada sisuliselt võimalik pole.
Vahepeal oli väljas hakanud tibutama ning tuul veelgi tõusnud. Telekas kajastab ilmateates pilte Hispaania ja Itaalia osadest kus ei olda lumega harjunud, nii et palmipuid katavad lumevaibad. Lubas ju Barcelonassegi esimese hooga teisipäevaks lausa lund, ent seda siin õnneks ei tulnud. Eesolevateks päevadeks lubab aga veelgi tuulisemat ja vihmasemat ilma, mille üle ma ette just ei rõõmusta. Õnneks oleme enamuse Barcelonast jõudnud juba läbi jalutada ja ära näha, nii et homme saame vaadata, kuidas ilm kujuneb ja teha plaane, ka tubasemaid, vastavalt sellele. Pealegi annavad minu jalad veel veidi tunda reisi alguses läbitud ca 70 km ning M jõudis täna järeldusele, et ka ca 120 km jalutamist on lõpuks tema tallad ümmarguseks kulutanud ja lihased pole päris sellise koormusega harjunud. Sellegipoolest oli ta niivõrd armas, et jalutas mulle päeva lõpuks konverentsikeskusesse vastu.
Kulgev konverentsitempo andis mulle võimaluse vahepeal veidi töösse süveneda ja hoolimata kõikuvast wifi ühendusest pidada maha isegi tunniajane Skype videokoosolek. Kuna Taxofoni äpp on praegu minu jaoks tööalaselt kuum teema, siis vaatan ja kuulan huviga kuidas mujal maailmas taksoäpindus toimib. Hispaanias on sõidujagamine teenusepakkumisena keelatud ning kui inimesel, kes seda pakub, puudub taksokindlustus, mis kindlustab ka kaassõitjad, siis õnnetuse korral võib juht kuni 20ks aastaks kinni minna. Samas on siin aktsepteeritud sõidujagamine kulude kahasse jagamise eesmärgil ehk kui juht läheb nagunii kuhugi ja võtab ühtlasi kellegi teise kaasa läbi äpi, siis nende kulude omavaheline jagamine on ok. Siin on ka populaarsed kaks taksoäppi: Hailo ja My Taxi. Viimast ma alla laadida ei saanudki, sest mu telefonis on Eesti sim-kaart ja Play pood sellisel juhul mind jutule ei lase. Hailo allalaadimine oli aga lihtne ja esmapilgul tundus äpp ka täiesti toimivat kuniks ma üritasin päriselt taksot tellida ja pidin selleks tegema endale konto - mida nimekirjas polnud, oli Eesti riigikood ja selleta ei saa sisestada telefoninumbrit. Kehtiva numbrita pole võimalik aga kontot teha. Ka linnarataste laenutussüsteem on ainult kohalikele. Nii ei jäägi turistil muud üle, kui liikuda linnas jala või ühistranspordiga, kui just ei palu kellelgi teisel endale taksot tellida, mis võib osutuda väljaspool kesklinna kohati keeruliseks. Klassikalise turisti jaoks ei pruugi need teemad üldse probleemiks olla, ent külastaja jaoks, kes vajab iseseisvat liikumist, on sellised situatsioonid veidi tüütud küll.
Tulles aga tagasi konverentsipäeva juurde, siis tänane päev oli oluliselt rahulikum võrreldes eilsega. Päev oli veidi lühem ning pehmema tempoga, ka inimesed ise olid esmasest suhtlemisest veidi väsinud ning teistpidi olid juba paljud näod tuttavad, mis tegi kontaktiloomise vähem pingutust nõudvaks. Sellegipoolest on mõned kultuurilised eripärad märkimisväärsed. Kui enamus konverentsikülalistest on pärit Euroopast, siis on ka üksikud mujalt riikidest. Lõunat õnnestus mul süüa koos kahe austraallasega ning enne uue sektsiooni algust sättis mu eile kohatud belglasest gei-sõbra ja minu seljataha end üks hiinlasest tüdruk. Ta püüdis oma ülimalt pehme ja keerulise aktsendiga inglise keelega kuidagi end meile arusaadavaks teha, kuid üsna tulutult. Neiul oli kindel soov belglase käest kätte saada tema meiliaadress, et saata sinna mingit olulist ärilist infot, mille sisust me kumbki lõpuni tegelikult aru ei saanud. Belglane keeras efektiivselt oma pintsaku tasku tagurpidi ja vabandas visiitkaartide otsalõppemise pärast, samal ajal hoolega sättides märkmikku tooli käetoele sedasi, et märkmiku vahel olevad visiitkaardid olid mulle küll selgelt näha, aga mitte hiinlasele. Hiinlane ei jätnud oma jonni ning pistis belglasele nina alla oma telefoni, et too oma meiliaadressi sinna toksiks. Huvitav lähenemine - kiire kontakt veidi ebaselge infoga eesmärgiga kalastada inimeste meiliaadresse ilma enda visiitkaarti andmata. Ilmselt läheb see neiu tagasi koju, lööb seal lauale listi meiliaadressidega ning teenib sellega uhkelt välja eduka ärireisi preemia. Milline info aga belglasele edaspidi laekuma hakkab, seda saab ta imselt veel näha.
Olen saanud ka selgeks selle, et kui reisides reeglina Eestit väga ei teata või suudetakse parimal juhul paarituhande kilomeetrise täpsusega positsioneerida kaardil, siis konverentsikülastajad on veidi teistsugune sihtgrupp ning Eesti ei ole neile nimena võõras. Nii kuulsin eile sujuvalt, kuidas Eesti on suurepärane e-riik ja see edulugu oli paljudele teada, nii et selles suunas on meie turundus edukalt töötanud. Kuulates teiste riikide muresid seoses paindliku tööturu teemadega, tõdesin üha rohkem, kui lihtne meil Eestis tegelikult asju ajada on, ent mida me ise kipume tihti unustama. Meie majandusruum ei ole kuigi konservatiivne ja see annab meile mitmeidki eeliseid, ka hoiakute mõttes. Meil pole tugevaid ja aktiivseid ametiühinguid ilma kelle nõusolekuta mitte keegi lillegi ei liiguta, meie seadusandlus ja maksusüsteem on üpris lihtsa ülesehitusega ja suhteliselt konkreetne ning jälgitav. Ainult meie tööseadusandlus on ehk veidi ajale jalgu jäänud ning paindumatu, kuid sisuliselt kõikide riikide tööseadusandlus on oma loomult pärit industriaalajastust ja see omakorda tähendab, et tänapäeva muutunud maailmas ei toimi enam ilmselt nii mõnigi tol ajal ideaalse või õilsana kehtiv reegel. Muus osas ei tohiks me aga unustada seda, kui kerge meil tegelikult asju ajada ja korraldada on.
Tabasin end korduvalt ka mõttelt milleni olen varemgi jõudnud, kuid mida on aeg-ajalt hea meelde tuletada: ma olen õnnelik inimene - mul on suurepärane töökoht ning tohutult palju võimalusi. Neid inimesi, kes töötavad vahetult koos omanikuga, on üsna vähe. Tihti on organisatsioonides kehtestatud suhtlemiseks meeletu bürokraatia ning selged reeglid kes kellega üldse suhelda tohib, mis teeb asjaajamise oluliselt keerulisemaks. Meie ettevõtetes ei ole suhtlusbarjääre ja nö klassikalisi suhtluse osas käsuliini jälgivaid silotorne. Nii saavad ideed ja info liikuda valehäbita kiiremini õigematesse paikadesse, aidates kaasa parematele tulemustele. See on suur väärtus omaette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar