Hommikul olin sättinud kella äratama 10ks, et jõuaksime rahulikult asjad kokku pakkida, end hotellist välja kirjutada ja kerge hommikusöögi võtta, enne kui asume jälgima loomade pühakule Antoniusele pühendatud iga-aastast paraadi, mis on märgitud kui ainus suursündmus jaanuarikuisesse Barcelona ürituste kalendrisse. Barcelona Lonely Planetit lugedes nägin, et paraadi toimumisaeg peaks jääma just meie reisi aja sisse, kuid et seda tähistatakse reeglina 17. jaanuari kanti, siis ma polnud päris kindel, et me paraadi kogemata maha ei maganud. Kiire Google otsing andis siiski tulemiseks rongkäigu toimumise ajana laupäeva hommiku ning M märkas marsruuti vaadates, et see tuleb läbi üsna meie hotelli juurest.
Pakkisin asju üht- ja teistpidi, kuid suur kohver ületas ikka kergelt lubatud kaalu. Ruumi jagus, kuid talvised asjad on rasked. Mingis naiivses hetkes olin reisile tulles mõelnud, et ei viitsi käsipagasi kohvrit kaasa vedada ja mahutan vajalikud asjad lisaks sülearvutile ära käekotti. See omakorda tähendas, et nüüd tuli mul käekotti mahutada ka osa riideid ja muud tavaari, et mitte äraantava kohvri raskusepiirangut oluliselt ületada. Pakkisin käekoti koos enda ja M läpakate ja muu ülejäänud träniga suuremasse toidupoe tehiskiust kotti, mille olime mugavuse mõttes päev varem toidupoest asjade hotelli viimiseks soetanud. Plaan oli hea, kuid ma ei arvestanud asjaoluga, et raske koti sangad hakkavad õlga üsna korralikult soonima.
Kui Barcelona lennujaamas leidsime kiiresti pagasikäru, kuhu sain oma koti maha toetada, siis Frankfurdis selliseid kärusid turvaalal enam ei ole. Vaid korra varem olen reisides sellise apsaka teinud, 2004. aastal aastavahetuseks Londonisse minnes, mil mulle tundus hea plaan kohvri asemel spordikott võtta, mille õmblused aga purunesid ja kokkuvõttes oli jama kui palju katkise raske kotiga. Peale seda olen alati reisinud kohvriga mugavuse mõttes ja panen siinkohal iseendale meeldetuletuse, et järgmine kord, kui mulle tundub käsipagasi kohver tüütu ideena, siis käekoti saab alati vajadusel kohvrisse pakkida, kuid kohvri mugavust ei asenda miski.
Olime jõudnud just hotellis end korralikult kokku pakkida ja sättida end vastuvõtulauda, kui märkasime, et täpselt meie hotelli eest läks püha Antoniuse auks korraldatud paraad hobustega täpselt läbi. Jäime ilma vaid napilt rongkäigu algusest. Paraad tähendab seda, et reeglina on leitud vanaaegsed kaarikud või vankrid, mille ette on rakendatud tavaliselt kaks, vahel ka neli, hobust ning vankrile kuhjatud vanaaegseid maaeluga seotud asju - küll oksi või palke, õllevaate, heinapakke jms. Vankritel istuvad inimesed, kes loobivad tervitama tulnud rahva sekka peoga lutsukomme. Paraadi päris lõpus, viimastena, tuleb tänavakoristusmeeskond, ke spühib kokku kõik maha vedelema jäänud kommid, aga ka hobustest jäänud sõnniku, nii et hetk hiljem, kui politsei tänava taas liikluseks avab, ei olekski seal nagu midagi toimunud.
Meile oli jäänud veel paar tundi aega, et linnapeal ringi vaadata. Väljas oli ilm kergelt pilves, kuid kuiv ja seetõttu tundus soojem kui eelnevad päevad, kuniks jõudsime suuremate majade vahelt välja ja avastasime ülitugeva tuule. Lähedaolevad kohad olime kõik juba läbi käinud ja väga kaugele me minna ei jõudnud. Üks koht oli siiski, mida ma tahtnuks külastada ja ajaliselt pidanuksime täpselt jõudma sinna ja tagasi jalutada.
Placa de Espanya asus meie hotellist ca 2 km kaugusel ning selle ääres pidi olema vana härjavõitluse areen, mis on nüüdseks kaubanduskeskuseks muudetud, mille katuselt pidi ümbruskonnale imeline vaade avanema, eriti pimedal ajal. Olin esimese hooga tahtnud sinna minna reede õhtul peale shopingut, aga päriselt olime mõlemad selleks hetkeks nii väsinud, et lihtsalt ei jaksanud. M vaatas kaarti ja arvas, et jalutas Placa de Espanyalt paar päeva tagasi läbi, kui ta üksi linnapeal tiirutas sel ajal, kui ma konverentsil olin. Kuna minu orienteerumisoskusega on nagu ta on, siis usaldasime M vaistu ja võtsime suuna sinnapoole.
Olime omajagu maad maha jalutanud, kui jõudsime ühe ringikujulise vanema hooneni, mis nägi välja väljaspoolt nagu härjavõitlusareen. Paraku ei olnud tegemist sama hoone ega kohaga, mida olin mõelnud. Võtsime lahti vajalikud äpid telefonist ja avastasime, et olime küll õige tänava peal, aga täpselt vastassuunas liikunud ning Placa de Espanyani oli nüüdseks jäänud kõndida ligi 350 majanumbrit. Konsuleerisime korraks kellaga ja selge oli see, et jõudsime vaid tagasi hotelli jalutada, et võtta oma pagas ja hakata minema lennujaama poole. Eks edaspidi tasub vaistule lisaks kontrollida ka kaardilt GPS-ga, kas ikka liigume õiges suunas. Iseenesest oli jalutada tore ning nägin selliseid tänavaid, kuhu mina veel sattunud polnud. Päeva lõpuks õnnestus meil siiski ka Placa de Espanya ära näha, kui sealt lennujaama mineva bussiga läbi sõtsime, nii et lõpp hea, kõik hea.
Barcelona lennujaam on lihtne ja laupäeva päeval üsna inimtühi, nii et on aega ja ruumi seal ringi vaadata. Enamus söögikohti lennujaamas pakuvad saia ning nö normaalset toitu on raske leida. Kui ühes kohas nägin pasta reklaami, ent sain pettunult teada, et see on vaid külm salat, soovitas teenindaja meil minna veidi eemal asuvasse Mamma Miasse, mis pakkus ka sooja pitsat ja värsket pastat. Arvestades, et Lufthansa pakub siselendudel ka vaid võileibu, tervitasin mõtet värskest pastast meelsasti.
Väravasse jalutasime sujuvalt hetkeks, kui hakati inimesi lennukile laskma. Pikk saba loolkes mööda koridori ega tahtnud kuidagi liikuda. Tuleb välja, et lisaks Tallinna lennujaamale on ka Barcelona üks väheseid kohti, kus inimesi lennukisse lastes kontrollitakse ka lisaks piletile nende kehtivat reisidokumenti. Mulle see tegelikult meeldib ja sellise lisaturvalisuse nimel olen vabalt nõus natuke kauem ootama, et lennukisse pääseda. Olime nii mugavalt oma kotid sättinud pagasikärule, et märkasime napilt enne piletikontrolli käru ära panna ja kotid selga võtta, sest pagasikäruga lennukisse ju ei lasta.
Meie lend kulges sujuvalt üle Prantsuse Alpide. Lennukiaknast avanev vaade oli hingetukstegevalt kaunis. Näha selgeid valgeid lumiseid teravaid mäetippe ahelikuna otse lennuki all, nii piisavalt lähedal, et mäe kumerused ja teravused joonistuvad selgelt välja, kuid nii piisavalt kaugel, et mäed tunduvad aknast vaadates pisikesed ning nende suurus ja võimsus jääb hoomamata, kuid ülevaade on selle eest täielik. Sellised vaated on juba ainuüksi väärt lennureisiks.
Eestlased reisivad palju. Nii kuulis Frankfrdi lennujaamas eesti keelt peaaegu igal sammul. Kuigi meie lend tagasi Tallinna oli ca kolmandiku ulatuses tühi, siis seekord oli lennuk täis Eesti noori, kes üksteisevõidu parvedena koos sädistasid. Sel lennul oli ka üks ägedamaid lennumeeskondi, keda ma kohanud olen. Igati professionaalsed oma töös, ent üks stjuuard oli eriti heatujuline, kes püüdis reisijatele nalja visates selgitada, et on ju laupäeva õhtu ning klaas veini või väike õlu oleks igati omal kohal, eriti arvestades, et see on hinna sees. Kui palusin klaasi vahuveini, avas ta pudeli ning küsis naljatledes, kas jätab kohe terve pudeli meie juurde. Piirdusin siiski esialgu klaasiga.
Arutlesime M-ga, kuidas me lennujaamast koju saame. M on viimasel ajal Uberist vaimustuses ning tegi ettepaneku just Uberiga koju sõita - Tallinki ja Tulikaga võrreldes on hinnavahe umbes kahekordne. Jäin nõusse ja jäime oma tellitud sõidukit ootama. Ma tean, et Uberi juhid ei ole elukutselised, vaid inimesed, kes vabal ajal endale veidi lisa teenivad oma isikliku atuoga ja seetõttu ei tohiks ootused olla ei teenindusele ega kvaliteedile väga kõrged. Sellegipoolest, kui Waze juhatab juhti keerama vasakule ning juht süüdimatult linna poole keerab, ka peale märkust, et tegelikult tulnuks linnast välja keerata, vaid õlgu kehitavalt vabandab, et tegemist pole ju päris GPS-ga, vaid Wazega, eeldaks siiski, et kui juht ei tea, kuhu ta läheb, usaldab ta sõidunavigatsiooni. Pidime juhile mitmel korral kinnitama, et Waze juhised on korrektsed ja soovime siiski koju saada. Taaskord veider kogemus minu jaoks ja edaspidi eelistan siiski tuntud taksofirmasid sõidujagamisele, kui mul just vastupandamatut soovi juhiga pikemasse vestlusse asuda pole.
Jõudsime kergelt lumiste teede vahele oma kodukülla, pime Eestimaa öö meie kohal. Nii mõnus oli astuda üle koduukse ja tunda tuttava kodu lõhna, õdusa koha tunnetust. Maailmas ei ole teist sellist kohta nagu oma kodu!
Pakkisin asju üht- ja teistpidi, kuid suur kohver ületas ikka kergelt lubatud kaalu. Ruumi jagus, kuid talvised asjad on rasked. Mingis naiivses hetkes olin reisile tulles mõelnud, et ei viitsi käsipagasi kohvrit kaasa vedada ja mahutan vajalikud asjad lisaks sülearvutile ära käekotti. See omakorda tähendas, et nüüd tuli mul käekotti mahutada ka osa riideid ja muud tavaari, et mitte äraantava kohvri raskusepiirangut oluliselt ületada. Pakkisin käekoti koos enda ja M läpakate ja muu ülejäänud träniga suuremasse toidupoe tehiskiust kotti, mille olime mugavuse mõttes päev varem toidupoest asjade hotelli viimiseks soetanud. Plaan oli hea, kuid ma ei arvestanud asjaoluga, et raske koti sangad hakkavad õlga üsna korralikult soonima.
Kui Barcelona lennujaamas leidsime kiiresti pagasikäru, kuhu sain oma koti maha toetada, siis Frankfurdis selliseid kärusid turvaalal enam ei ole. Vaid korra varem olen reisides sellise apsaka teinud, 2004. aastal aastavahetuseks Londonisse minnes, mil mulle tundus hea plaan kohvri asemel spordikott võtta, mille õmblused aga purunesid ja kokkuvõttes oli jama kui palju katkise raske kotiga. Peale seda olen alati reisinud kohvriga mugavuse mõttes ja panen siinkohal iseendale meeldetuletuse, et järgmine kord, kui mulle tundub käsipagasi kohver tüütu ideena, siis käekoti saab alati vajadusel kohvrisse pakkida, kuid kohvri mugavust ei asenda miski.
Olime jõudnud just hotellis end korralikult kokku pakkida ja sättida end vastuvõtulauda, kui märkasime, et täpselt meie hotelli eest läks püha Antoniuse auks korraldatud paraad hobustega täpselt läbi. Jäime ilma vaid napilt rongkäigu algusest. Paraad tähendab seda, et reeglina on leitud vanaaegsed kaarikud või vankrid, mille ette on rakendatud tavaliselt kaks, vahel ka neli, hobust ning vankrile kuhjatud vanaaegseid maaeluga seotud asju - küll oksi või palke, õllevaate, heinapakke jms. Vankritel istuvad inimesed, kes loobivad tervitama tulnud rahva sekka peoga lutsukomme. Paraadi päris lõpus, viimastena, tuleb tänavakoristusmeeskond, ke spühib kokku kõik maha vedelema jäänud kommid, aga ka hobustest jäänud sõnniku, nii et hetk hiljem, kui politsei tänava taas liikluseks avab, ei olekski seal nagu midagi toimunud.
Meile oli jäänud veel paar tundi aega, et linnapeal ringi vaadata. Väljas oli ilm kergelt pilves, kuid kuiv ja seetõttu tundus soojem kui eelnevad päevad, kuniks jõudsime suuremate majade vahelt välja ja avastasime ülitugeva tuule. Lähedaolevad kohad olime kõik juba läbi käinud ja väga kaugele me minna ei jõudnud. Üks koht oli siiski, mida ma tahtnuks külastada ja ajaliselt pidanuksime täpselt jõudma sinna ja tagasi jalutada.
Placa de Espanya asus meie hotellist ca 2 km kaugusel ning selle ääres pidi olema vana härjavõitluse areen, mis on nüüdseks kaubanduskeskuseks muudetud, mille katuselt pidi ümbruskonnale imeline vaade avanema, eriti pimedal ajal. Olin esimese hooga tahtnud sinna minna reede õhtul peale shopingut, aga päriselt olime mõlemad selleks hetkeks nii väsinud, et lihtsalt ei jaksanud. M vaatas kaarti ja arvas, et jalutas Placa de Espanyalt paar päeva tagasi läbi, kui ta üksi linnapeal tiirutas sel ajal, kui ma konverentsil olin. Kuna minu orienteerumisoskusega on nagu ta on, siis usaldasime M vaistu ja võtsime suuna sinnapoole.
Olime omajagu maad maha jalutanud, kui jõudsime ühe ringikujulise vanema hooneni, mis nägi välja väljaspoolt nagu härjavõitlusareen. Paraku ei olnud tegemist sama hoone ega kohaga, mida olin mõelnud. Võtsime lahti vajalikud äpid telefonist ja avastasime, et olime küll õige tänava peal, aga täpselt vastassuunas liikunud ning Placa de Espanyani oli nüüdseks jäänud kõndida ligi 350 majanumbrit. Konsuleerisime korraks kellaga ja selge oli see, et jõudsime vaid tagasi hotelli jalutada, et võtta oma pagas ja hakata minema lennujaama poole. Eks edaspidi tasub vaistule lisaks kontrollida ka kaardilt GPS-ga, kas ikka liigume õiges suunas. Iseenesest oli jalutada tore ning nägin selliseid tänavaid, kuhu mina veel sattunud polnud. Päeva lõpuks õnnestus meil siiski ka Placa de Espanya ära näha, kui sealt lennujaama mineva bussiga läbi sõtsime, nii et lõpp hea, kõik hea.
Barcelona lennujaam on lihtne ja laupäeva päeval üsna inimtühi, nii et on aega ja ruumi seal ringi vaadata. Enamus söögikohti lennujaamas pakuvad saia ning nö normaalset toitu on raske leida. Kui ühes kohas nägin pasta reklaami, ent sain pettunult teada, et see on vaid külm salat, soovitas teenindaja meil minna veidi eemal asuvasse Mamma Miasse, mis pakkus ka sooja pitsat ja värsket pastat. Arvestades, et Lufthansa pakub siselendudel ka vaid võileibu, tervitasin mõtet värskest pastast meelsasti.
Väravasse jalutasime sujuvalt hetkeks, kui hakati inimesi lennukile laskma. Pikk saba loolkes mööda koridori ega tahtnud kuidagi liikuda. Tuleb välja, et lisaks Tallinna lennujaamale on ka Barcelona üks väheseid kohti, kus inimesi lennukisse lastes kontrollitakse ka lisaks piletile nende kehtivat reisidokumenti. Mulle see tegelikult meeldib ja sellise lisaturvalisuse nimel olen vabalt nõus natuke kauem ootama, et lennukisse pääseda. Olime nii mugavalt oma kotid sättinud pagasikärule, et märkasime napilt enne piletikontrolli käru ära panna ja kotid selga võtta, sest pagasikäruga lennukisse ju ei lasta.
Meie lend kulges sujuvalt üle Prantsuse Alpide. Lennukiaknast avanev vaade oli hingetukstegevalt kaunis. Näha selgeid valgeid lumiseid teravaid mäetippe ahelikuna otse lennuki all, nii piisavalt lähedal, et mäe kumerused ja teravused joonistuvad selgelt välja, kuid nii piisavalt kaugel, et mäed tunduvad aknast vaadates pisikesed ning nende suurus ja võimsus jääb hoomamata, kuid ülevaade on selle eest täielik. Sellised vaated on juba ainuüksi väärt lennureisiks.
Eestlased reisivad palju. Nii kuulis Frankfrdi lennujaamas eesti keelt peaaegu igal sammul. Kuigi meie lend tagasi Tallinna oli ca kolmandiku ulatuses tühi, siis seekord oli lennuk täis Eesti noori, kes üksteisevõidu parvedena koos sädistasid. Sel lennul oli ka üks ägedamaid lennumeeskondi, keda ma kohanud olen. Igati professionaalsed oma töös, ent üks stjuuard oli eriti heatujuline, kes püüdis reisijatele nalja visates selgitada, et on ju laupäeva õhtu ning klaas veini või väike õlu oleks igati omal kohal, eriti arvestades, et see on hinna sees. Kui palusin klaasi vahuveini, avas ta pudeli ning küsis naljatledes, kas jätab kohe terve pudeli meie juurde. Piirdusin siiski esialgu klaasiga.
Arutlesime M-ga, kuidas me lennujaamast koju saame. M on viimasel ajal Uberist vaimustuses ning tegi ettepaneku just Uberiga koju sõita - Tallinki ja Tulikaga võrreldes on hinnavahe umbes kahekordne. Jäin nõusse ja jäime oma tellitud sõidukit ootama. Ma tean, et Uberi juhid ei ole elukutselised, vaid inimesed, kes vabal ajal endale veidi lisa teenivad oma isikliku atuoga ja seetõttu ei tohiks ootused olla ei teenindusele ega kvaliteedile väga kõrged. Sellegipoolest, kui Waze juhatab juhti keerama vasakule ning juht süüdimatult linna poole keerab, ka peale märkust, et tegelikult tulnuks linnast välja keerata, vaid õlgu kehitavalt vabandab, et tegemist pole ju päris GPS-ga, vaid Wazega, eeldaks siiski, et kui juht ei tea, kuhu ta läheb, usaldab ta sõidunavigatsiooni. Pidime juhile mitmel korral kinnitama, et Waze juhised on korrektsed ja soovime siiski koju saada. Taaskord veider kogemus minu jaoks ja edaspidi eelistan siiski tuntud taksofirmasid sõidujagamisele, kui mul just vastupandamatut soovi juhiga pikemasse vestlusse asuda pole.
Jõudsime kergelt lumiste teede vahele oma kodukülla, pime Eestimaa öö meie kohal. Nii mõnus oli astuda üle koduukse ja tunda tuttava kodu lõhna, õdusa koha tunnetust. Maailmas ei ole teist sellist kohta nagu oma kodu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar