Hommik tervitas mind karge Hispaania talveilmaga. Päike ei olnud veel kõrgele tõusnud ning üks plusskraad tundus omajagu jahedavõitu. Haarasin La Rambla äärest kohvi ja croissanti ning seadsin sammud konverentsikeskusesse. Meie hotellist konverentsile on umbes pool tundi jalutada.
Konverentsipäev oli sisukas, aga väga pikk. Lahkusin hotellist kella 8 ajal ning tagasi tuppa jõudsin alles õhtul peale kella 21, olles umbes 12-tunnisest suhtlemisest rampväsinud. Tugevamad läksid veel õhtul eelnevalt plnaeeritud gaala õhtusöögile, kuhu mina ilmselt lihtsalt laua taha tukkuma jäänud oleksin. Konverentsist endast kirjutan hiljem kunagi kokkuvõtte täiesti eraldi, nagu ma iseendale Amsterdami konverentsi kohta lubanud olen.
Mul on eriline oskus külge tõmmata belglasi või hollandlasi, ent peamiselt siiski belglasi. Nii sattusin ma päeva esimeses pooles kokku läbi ühe Londonlase teise Londonlasega, kes tegelikult oli taaskord belglane. Ka õhtusel vastuvõtul sattusin ühe hollandlase või belglase juurest teise juurde, sekka mõned metropoliidid või ekspatriaadid ja kohalikud. Siitpoolt maailma vaadates on maailm ikka inimeste peopesal - kui palju ja kui lihtne tundub olevat rahvusvahelist karjääri tehes lihtsalt mööda maailma ringi kolida. Sellel kõigel on muidugi ka oma hind.
Kui Amsterdamis oli konverentsi ülesehitus selline, kus paralleelselt toimusid lühikesed sessioonid seitsmes eri ruumis korraga, siis siin paralleelsessioone reeglina polnud. Küll aga oli päev üles ehitatud selliselt, et sai nii kuulata kui aktiivselt osaleda töötubades ja siinkohal oli töötubade osa tõeliselt hea ning sisukas. Viilimiseks kuigivõrd ruumi ei jäetud ja paarikümne inimesega grupis oleks seda ka keerulisem teha. Ausalt öeldes toetas täiel rinnal konverentsil osalemist ka wifi reeglina pidev vabatahtlik lahkumine, mistõttu töö tegemine oli pigem teisejärguline.
Konverentsile registreerides oli võimalik valida kummalegi päevale vaid üks töötuba, kuigi nende kellaajad ei kattunud. Otsustasime koos belglasega päeva lõpus smuugeldada end põneva pealkirjaga töötuppa kuhu meist kumbki end kirja pannud polnud. Kui ruumi uksetaha jõudsime, selgus, et me polnud mitte ainsad sama mõttega. Õnneks lubas korraldaja meil seitsmel lisainimesel siiski sessioonil osaleda ja see oli emotsionaalselt tõeliselt põnev. Kuna läbiviija on hetkel oma teemal (relational intelligence) raamatut kirjutamas, palus ta mitte oma slaididest tehtavaid fotosid sotsiaalmeediasse postitada ning lubas selle eest kõigile osalejatele oma raamatu selle valmimisel saata. Ootan juba põnevusega.
Päeva lõpetuseks oli planeritud sotsialiseerumisüritusena vastuvõtt IESE ärikoolis, mis on Euroopas üks kallimaid. IESE kool asub mäe otsas, kus paar päeva tagasi M-ga jalutasime ning kooli katuselt avaneb imeline vaade Barcelonale. Kui tavaliselt peetakse vastuvõtte just nimelt katuseterrassil, siis harukordselt jaheda ilma tõttu oli meie vastuvõtt kolitud siseruumidesse ja seetõttu jäi meil vaade nautimata. Küll aga jättis kool endast välimuse järgi väga uhke mulje - selle avalikud pinnad nägid välja nagu 4-5 tärni hotelli fuajee. Midagi sootuks teistsugust kui ma harjumuspäraselt ülikoolina ette kujutan. Muide, kogu ürituse peale kohtasin veel vaid ühte eestlast kellega sattusin viimases töögrupis ühe laua taha - Peep Aaviksood EBSist. Kui soomlasi on osalejate hulgas mõned, siis rohkem Baltikumist ega Skandinaaviast mul kedagi kohata õnnestunud pole.
Õhtu lõpuks viisid bussid meid tagasi ülikoolist konverentsikeskuse juurde, kus M mind juba ees ootas. Jalutasime tagasi mööda La Ramblat meie hotelli, astusime läbi toidupoest, haarasime kaasa mõned singid ja ölled ning sättisime end õhtut nautima oma hotelli katuseterrassile. Väike ja armas terrass, meenutas meile mõlemale Vietnami viimase hotelli terrassi Ho Chi Minghi linnas. Kahju vaid, et praegu nii jahedate ilmadega siia sattunud oleme - nädalapäevad tagasi oli siin olnud veel 18 kraadi sooja ja sellise ilmaga olnuks päikeseterrassil juba mõnus olla. Praegu saime värsket õhku ja tervet terrassi vaid meile kahele nautida üksnes soojade talvejopedega.
Sel ajal kui mina konverentsil terve päeva olin, avastas M omaette Barcelona neid kohti, kus me veel käinud pole. Kui minu jalad ja lihased rõõmustasid täna väikese puhkepäeva üle, siis M oli lausa erakordselt tubli, läbides 43 000 sammu ehk 38 km jalgsi. See on erakordne saavutus ja viitsimine!
Konverentsipäev oli sisukas, aga väga pikk. Lahkusin hotellist kella 8 ajal ning tagasi tuppa jõudsin alles õhtul peale kella 21, olles umbes 12-tunnisest suhtlemisest rampväsinud. Tugevamad läksid veel õhtul eelnevalt plnaeeritud gaala õhtusöögile, kuhu mina ilmselt lihtsalt laua taha tukkuma jäänud oleksin. Konverentsist endast kirjutan hiljem kunagi kokkuvõtte täiesti eraldi, nagu ma iseendale Amsterdami konverentsi kohta lubanud olen.
Mul on eriline oskus külge tõmmata belglasi või hollandlasi, ent peamiselt siiski belglasi. Nii sattusin ma päeva esimeses pooles kokku läbi ühe Londonlase teise Londonlasega, kes tegelikult oli taaskord belglane. Ka õhtusel vastuvõtul sattusin ühe hollandlase või belglase juurest teise juurde, sekka mõned metropoliidid või ekspatriaadid ja kohalikud. Siitpoolt maailma vaadates on maailm ikka inimeste peopesal - kui palju ja kui lihtne tundub olevat rahvusvahelist karjääri tehes lihtsalt mööda maailma ringi kolida. Sellel kõigel on muidugi ka oma hind.
Kui Amsterdamis oli konverentsi ülesehitus selline, kus paralleelselt toimusid lühikesed sessioonid seitsmes eri ruumis korraga, siis siin paralleelsessioone reeglina polnud. Küll aga oli päev üles ehitatud selliselt, et sai nii kuulata kui aktiivselt osaleda töötubades ja siinkohal oli töötubade osa tõeliselt hea ning sisukas. Viilimiseks kuigivõrd ruumi ei jäetud ja paarikümne inimesega grupis oleks seda ka keerulisem teha. Ausalt öeldes toetas täiel rinnal konverentsil osalemist ka wifi reeglina pidev vabatahtlik lahkumine, mistõttu töö tegemine oli pigem teisejärguline.
Konverentsile registreerides oli võimalik valida kummalegi päevale vaid üks töötuba, kuigi nende kellaajad ei kattunud. Otsustasime koos belglasega päeva lõpus smuugeldada end põneva pealkirjaga töötuppa kuhu meist kumbki end kirja pannud polnud. Kui ruumi uksetaha jõudsime, selgus, et me polnud mitte ainsad sama mõttega. Õnneks lubas korraldaja meil seitsmel lisainimesel siiski sessioonil osaleda ja see oli emotsionaalselt tõeliselt põnev. Kuna läbiviija on hetkel oma teemal (relational intelligence) raamatut kirjutamas, palus ta mitte oma slaididest tehtavaid fotosid sotsiaalmeediasse postitada ning lubas selle eest kõigile osalejatele oma raamatu selle valmimisel saata. Ootan juba põnevusega.
Päeva lõpetuseks oli planeritud sotsialiseerumisüritusena vastuvõtt IESE ärikoolis, mis on Euroopas üks kallimaid. IESE kool asub mäe otsas, kus paar päeva tagasi M-ga jalutasime ning kooli katuselt avaneb imeline vaade Barcelonale. Kui tavaliselt peetakse vastuvõtte just nimelt katuseterrassil, siis harukordselt jaheda ilma tõttu oli meie vastuvõtt kolitud siseruumidesse ja seetõttu jäi meil vaade nautimata. Küll aga jättis kool endast välimuse järgi väga uhke mulje - selle avalikud pinnad nägid välja nagu 4-5 tärni hotelli fuajee. Midagi sootuks teistsugust kui ma harjumuspäraselt ülikoolina ette kujutan. Muide, kogu ürituse peale kohtasin veel vaid ühte eestlast kellega sattusin viimases töögrupis ühe laua taha - Peep Aaviksood EBSist. Kui soomlasi on osalejate hulgas mõned, siis rohkem Baltikumist ega Skandinaaviast mul kedagi kohata õnnestunud pole.
Õhtu lõpuks viisid bussid meid tagasi ülikoolist konverentsikeskuse juurde, kus M mind juba ees ootas. Jalutasime tagasi mööda La Ramblat meie hotelli, astusime läbi toidupoest, haarasime kaasa mõned singid ja ölled ning sättisime end õhtut nautima oma hotelli katuseterrassile. Väike ja armas terrass, meenutas meile mõlemale Vietnami viimase hotelli terrassi Ho Chi Minghi linnas. Kahju vaid, et praegu nii jahedate ilmadega siia sattunud oleme - nädalapäevad tagasi oli siin olnud veel 18 kraadi sooja ja sellise ilmaga olnuks päikeseterrassil juba mõnus olla. Praegu saime värsket õhku ja tervet terrassi vaid meile kahele nautida üksnes soojade talvejopedega.
Sel ajal kui mina konverentsil terve päeva olin, avastas M omaette Barcelona neid kohti, kus me veel käinud pole. Kui minu jalad ja lihased rõõmustasid täna väikese puhkepäeva üle, siis M oli lausa erakordselt tubli, läbides 43 000 sammu ehk 38 km jalgsi. See on erakordne saavutus ja viitsimine!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar