Uue aasta hakul

Minu jaoks on sünnipäeva tähistamine alati olnud midagi erilist ja see päev kuidagi maagilise tunnetusega.   Viimased kaks aastat ei ole ma tulenevalt koroona ajast saanud oma sünnipäeva tavapäraselt tähistada, nii et kui nüüd kolmandal aastal terendas võimalus pikendada oma tööreisi puhkuse võrra Kreekas tähistamaks ka oma sünnipäeva, tundus see suurepärane idee. Olen kord varem tähistanud aastavahetust üliõpilasena Londonis ja kuigi see oli tore, otsustasin tookord, et edaspidi olen aastavahetusel Eestis. Sünnipäeva osas päris sama paralleeli tõmmata ei saa ja ilmselt siin aitavad ka viimased kaks koroona-aastat kaasa, kui see pole just vanus. 

Eile hilisõhtul, kui blogi kirjutasin ja südaöö lähenema hakkas, üllatas M mind südaööl pudeli jaheda veiniga, nii et klaase kokku lüües oli sünnipäevale algus tehtud. Täna keskpäeval koputati meie toa uksele ning toateenindus tõi meile puuviljavaagna ja pudeli veini koos õnnitluskaardiga hotelli poolt. See oli väga armas üllatus, seda enam, et klassikalist toateenindust hetkel väga ei toimu, kuna koroona piirangute tõttu võõrad hotellituppa praegu ilma eraldi loata siseneda ei tohi. Kuigi täna oli ilm pilvine ja tuuline ning väljas oli vaid 15 kraadi sooja, saab päev ainult hästi minna, kui see juba niimoodi algab.

Juba eos olime tänase päeva planeerinud laisa päevana. Ööbisime kaks ööd järjest Kalamatas, kust on pärit küll maailmakuulsad Kalamáta oliivid ja mida siin kandis üllatavalt vähe menüüs pakutakse, kuid kus turistil kohapeal suurt midagi teha ei ole. Meie hotell asub küll mererannas, ent sealne kivine rand ja praegu jahe vesi väljaspool kõrghooaega turistile midagi erilist tavapäraselt ei paku, erinevalt täna õhtust - tuul vaibus päikeseloojanguks maha, ent merel olid tõusnud tugevad ja võimsad lained, mis vastu lainemurdjat valgeks vahuks pudenesid. Need lained olid nii köitvad, et vaatasime neid tükk aega imetlusega. Veel on väga tugev jõud. Ka mitmed kohalikud olid sõitnud autoga mere äärde lainete möllu vaatama, nii et selline mäslev meri pole siin ilmselt igapäevane. 

Kalamáta linn ise on üpris väike - siin elab ca 55 tuhat elanikku. Sattusime sinna hilisel pärastlõunal ja kuigi linnas palju vaatamisväärsusi pole, on parkimiskohta siiski keeruline leida. Kreeka tänavad on kitsad ja seda olulisem on jätta ristmiku servast 5 meetrit vabaks, et ristteelt tulevad autod mahuksid välja pöörama. Sellegipoolest ei tasu arvata, et juhid kõik liiklusmärkidest kinni peavad ja täitsa vabalt võib olla, et keelumärki või ühesuunalist tänavat võetakse vaid soovitusena ning tuledega sõitmist siin endiselt ei harrastata. Üle Kreeka on äärmiselt levinud komme ka suvalises kohas keset teed hoiatamata seisma jääda, ohutuled lihtsalt vilkuma panna ja siis minna oma asju ajama, auto suvalises kohas teed blokeerimas. Sellegipoolest, liikluses siis kaost ei ole ja üldiselt on tegu üpris viisaka liiklemisega, sest kellelgi ei ole kiiret ning on aega toimetada. Nii naudivad kohalikud pärastlõunat kohvikus või restoranis juttu ajades kui ka muus osas tunduvad suuresti stressivabad. 

Oleme nädala jagu Kreekas autoga ringi sõitnud ning olen koguaeg imestanud kuidas igal pool, kus me käime, on igasugused poed koguaeg kinni. Teenuseosutaja ja toitlustus ning toidupoed paistavad lahti olevat, aga kõik muu suletud. Täna märkasin lõpuks ühe poe aknal avamisaegu - poed on reeglina avatud kuni 14:30ni ja siis taas avatud alates 17:30 kuni 21ni. Olen varem kohanud erinevates riikides küll sarnasel loogikal restoranide avamisaegu, aga siin paistavad restod just lahti olevat, ent poed kinni. Millest selline loogika, ei ole ma suutnud seni läbi hammustada.

Meie hotell asub lennujaama kõrval ja kuigi see on rahvusvaheline lennujaam, on see pisike ning väga lennukeid siin näha ega kuulda ei ole. Seda suurema tähelepanu sai kopter, kes mäsleva mere kohal väga madalalt tiirutas, siis üle puude valli korraks maandus ja taas uue ringi tormise mere kohal tegi. Lainete möll suurenes lühikese ajaga selliselt, et veepiir, kus veidi aega tagasi rannas olime seisnud, jäi nüüd peksleva vee alla. Täna oli rahulik ilm. Mis saab suuremate tormidega, jääb vaid kujutlusvõime viljaks.

Kui eelnevad päevad on olnud meil valdavalt seotud mägedega, siis tänane päev oli eelkõige vee päralt. Meist ca kolmveerand tunnise autosõidu kaugusel on Polylimno kosk. Sildid juhatavad sinna juba kaugelt, nii et seda on kerge leida. Parklast viib koseni kruusane ja kiviplaatidest tee, mis parklast järsu nurga alt mäest alla läheb. Alla minna oli lihtne, kuid sealt üles rühkimine parajalt pulssi kõrgustesse viiv. Kosed ise on madalad veejoad, ent langevas vees on midagi väga rahustavat ja maagilist. Siinsed kosed on türkiissinise veega, midagi väga sarnast, mida nägime Horvaatias ja mida meie Eestimaa looduses selliselt ei eksisteeri. All orus Kose juures oli ka tuul vaibunud ja nii saime nautida vee vulinat taas omapäi.

Kreekas turismihooaja välisel koroonajärgsel ajal on turistina päris huvitav olla. Enamus müügilette, poode ja kohvikuid on kinni, sest ostjaid ju pole, ent selle eest on sisuliselt kõik vaatamisväärsused vaid meile endile ja teisi inimesi näeb seal harva või kui üldse, siis väga vähesel hulgal. Nii olime Euroopa ühes kaunimas rannas Voidokilias, kus käivad kilpkonnad munemas ja mis seetõttu kuulub Natuura 2000 alasse, peaaegu ainsad külastajad nagu ka hotelli basseini ja hammami, ehk meie mõistes aurusauna, ainsad külastajad. Mul pole kunagi varem olnud kogemust olla ainult kahekesi spaas. See teeb sünnipäeva kuidagi eriti privaatseks ja eriliseks.

Tänapäeva tehnilised võimalused annavad nii palju juurde võrreldes varasemaga. Sõitsime parasjagu koskede juurest tagasi Kalamáta linna, et seal hiline lõuna süüa, kui helistas K Austraaliast videokõnega, et õnne soovida. Nii lihtne oli autoga samal ajal sõites eesti keeles rääkida läbi videokõne ja näidata seda, kus hetkel oleme, otse teispoole maailma otsa. Tõepoolest, sõbrad on vaid ühe telefonikõne kaugusel, olenemata sellest, kus sa viibid. 

Aitäh, sõbrad, meeles pidamast. See on mulle oluline ja mu päev sai täna palju erilisemaks tänu õnnesoovidele nii kaugelt kui lähedalt. Sünnipäeva võib teinegi kord kodust eemal tähistada, kuid ootan ka seda, millal saan taas klaase kokku lüüa ja päriselt koos tähistada, sest on mille üle tänulik olla.

Videokokkuvõte tänasest päevast: https://m.youtube.com/watch?v=UcOUtOwZjQU&feature=youtu.be

Serpentiinide loomad

Kreeka portsud on suured. Kui sööma minna, tasub alati üle küsida, kas tegu on nö Find diningu portsu või klassikalise Kreeka omaga. Enamjaolt on tegu Kreeka omaga, aga kipume seda endiselt alahindama. Hotellis, kus me peatusime, olime pea ainsad külalised ning tulenevalt ka koroona meetmetest, paluti meil teha õhtul hommikusöögi menüü valik, mida üksnes meile vastavalt tellimusele serveeriti hommikusöögi alas. Jube keeruline on õhtul ennustada, mida hommikul süüa tahaks ja nii me ladusime ristikese mitmesse poolde, et saaks erinevaid asju proovida. Kui need toidud siis hommikul lauda saabuma hakkasid, oli selge, et koguse mõistes võinuks me kahe asemel vabalt ilmselt kuus toita. Kui päeva lõpetasime õhtul teises hotellis, olime juba targemad ning tellisime kaks eelrooga ja snäki, ent magustoidule ega pearoaks kõhus enam ruumi ei jagunud. Muide, Kreekas on veel üks huvitav nüanss hotellides, mida mujal märganud pole - tubadesse on pandud vannitoa kaalud. Mis selle asja eesmärk on, jääb veidi segaseks, sest vaevalt iga klient tahaks regulaarselt teada saada palju nad reisi jooksul kaalus juurde võtnud on.

Peloponnese on piirkond, kus kasvatatakse mere äärsetel mägistes aladel väga palju oliive ning oliivõli tootmine on siin ajalooline traditsioon. Kui Sparta nimi on meile pigem tuttav sõjameeste poolest, kes läbi karmi koolituse kunagi pea võitmatuks muutusid, siis kohapeal kunagisest sõjategevusest oli ainus märk keset ringteed asuv metallist sõjamehe kiivri kujutis. Küll aga on Spartas panga poolt loodud oliivõli eramuuseum, kus kirjeldatakse detailselt oliivipuu kasvamist, saagikoristust, oliivide purustamist, pressimist, õli selitamist ning puud kõikide osade ärakasutamist. Oliivõli on läbi aastatuhandete kasutatud nii söögi tegemiseks, õlilampides põletamiseks, aga ka keha kaitsmiseks iidsetel sportmängudel, enese puhastamiseks, enne seksuaaltegevusi, iluteenusteks, aga ka ravitsemiseks. See on olnud kallis luksuskaup, mis on olnud kulla hinnaga.   

Kreekas on palju kindlusi ja eriti armastatakse neid ehitada mägede otsa, sest mägi pakkus kaitset ja reeglina ka joogivett oluliseks elutegevuseks. Mystras asuv UNESCO pärandisse kantud iidne mägilinnak on oma olemuselt väga võimas vaatepilt. See on justkui kolmel tasandil mäe küljel ja tipus asuv vanaaegne varemeis linn, mida olen kunagi lapsepõlves näinud pigem arvutimängudest või kuskilt filmidest, aga mille suurust ja kõrgust on pildi pealt raske hoomata. Otsustasin alt linnast minna keskmisele tasandile kloostrit lähemalt vaatama - see oli ca 500 m vanu treppe mäe külge mööda üles, nii et üles jõudes pühkisin higi otsa eest ja olin enda üle uhke, et selle trampimise korra viitsisin ette võtta. 

Otsustasime täna jätta vahele käänulise kaunite vaadetega tee Spartast Kalamatasse üle mäe, sest oleme siin neid serpentiine koos vaadetega näinud juba küll ja liikusime hoopis kaardil allapoole, et teha läbi palju soovitatud Aeropolise ring. See on 112 km pikk ringtee üle mägede ja läbi väikeste mägikülade, nii et tee kulgeb enamjaolt kas mööda serpentiini mäkke ronides või sealt alla laskudes, ent pea paneb pöörlema igal juhul. Teeolud on üpris kitsad, kuid vaated maalilised, eriti arvestades, et mäenõlvad on täis õitsvaid kollaseid, valgeid ja fuksia karva lilli. Raamatu hinnangul võtab selle ringi läbimine aega 6-8 tundi, aga kogemuse põhjal tean, et osa punkte jätame nagunii vahele ja nii mõneski kohas veedame oluliselt vähem aega, mistõttu tundsin end üsna kindlalt, kui pärastlõunal rajale asusime. 

Kus on mäed, seal on ka koopad. Laconia küla lähedal on mäe sees nii stalagmiitide kui stalagtiitidega korralikud koopad, ainult et kuna pole veel turismihooaeg, tehakse seal hetkel renoveerimistöid ja teetöid, nii et avatud on üksnes 300m pikkune jalgsi rada, kuid peaaegu kaks korda pikem paadi rada on suletud. Jõudsime sinna natuke enne kella 16, meile müüdi pilet ja kinnitati, et koopad on veel avatud. Kõhutunne ütles, et ega meil palju selleks aega pole ja kui koopa sissepääsuni jõudsime, kukkus piletikontroll Kreeka keeles midagi seletama. Olgu öeldud, et ka koobastesse pääsemiseks tuli ette näidata kehtiv Covid tõend, kuigi erinevalt hotellidest, seda reeglina äpiga ei kontrollita ja dokumenti juurde ei küsita. Tee koobastesse viis piki betoneeritud rada, millest ühele poole jäi mäe külg ja teisele türkissinine meri. Koobastes tulid meile vastu veel üks autotäis Itaaliast ja muidu olime seal üksinda. Tegime oma tiiru ärkas ja väljusime koopasuust täpselt 16:00. Meie selja taga keerati koopasuu lukku, parklas ootas piletikontroll lahkumist ja teetöölised olid lahkunud, nii et asjad veel sisuliselt rippusid õhus. Kui kell kukub, siis Kreekas ikka kell kukub.

Võiks öelda, et Aeropolise ring koosnebki sisuliselt ainult serpentiinidest ja üherealisest teest, sooviga, et keegi kogemata vastu ei tuleks. Meie õnneks on praegu turismipiirkondades teed sisuliselt inimtühjad ning vahel võib läbida kilomeetreid, nii et ühtki autot kuskiltvastu ei tule. Kohalikud teavad aga kogenematute turistidega omajagu arvestada. Meie jaoks on aga harjumatu see, et Kohalikud sõidavad autodega tuledeta. Muidugi pimedas nad helkureid ka ei kanna, mis aitaks selgelt kaasa paljude ohuolukordade ennetamisele. Autode tuled pannakse põlema alles päris hämaras või siis, kui pimedaks on läinud.

Peloponnese poolsaare alumise tipu mäed on mõnusalt rohelised ja kaetud nii puude kui lillede, põõsaste, aga ka loomadega. Loomad võivad teele sattuda üsna ootamatult. Kui poolsaare tippu jõudsime, et minna Taenaruse majakat vaatama, milleks olime läbinud mitme kilomeetri pikkuse kitsa lõigu poolsaare tippu, siis leidsime sealt vaid viidad matkaradadele, mida mööda tulnuks veel kaks kilomeetrit jala mööda kivist teed mäe serval liikuda, enne kui majakana jõudnud oleks. Nojah, hea, et viitki oli, mis teed juhatas, kuid meile oleks see tähendanud pimeda peale jäämist ning seda mägedes tundmatul teel kuidagi ei oleks tahtnud. 

Keerasime auto otsa ringi ja hakkasime sättima end mööda ringtee teist serva tagasi Aeropolise poole, kui üsna samas oli äkki meie auto kürval üksik eesel. Kust ta tuli ja kuhu ta läks, pole teada. Hetk hiljem lappasid vallatult teel kolm hobust, kes meie auto peale hirnatasid ning traavisid mägist maad mööda edasi, lakad tuultes lehvimas. Vau, midagi sellist polnud ma päriselt kunagi varem näinud. Veidi aega hiljem oli kuulda kellade kõlinat. Arvasin, et need on lehmad, ja olgu siinkohal öeldud, et ka lehmi või veiseid nägime tee peal ja tee ääres, kuid siiski kellade kõlinal pudenes mäest alla hoopis kitsekari. Koerad, kassid, kuked-kanad olid nendega võrreldes tee ääres juba üsna tavalised.

Hingasin kergendatult, kui õhtul 19 paiku Aeropolise ringi lõpetasime ja saime keerata auto nina Kalamáta poole, kuhu peaks minema korralik maantee. Jah, oligi maantee, kuhu enamjaolt mahtus kaks autot isegi kõrvuti, kuid mööda serpentiine ja läbi mägikülade. Kui esmalt GPS teatas, et meil on sihtpunkti jäänud poolsaare tipust 115 km, mille läbimiseks läheb 3 tundi, siis arvasin, et ju sellest osa on Aeropolise ring ja edasi näitas GPS ju järgmise ristmikuni, kus vaja pööret teha, 76 km. Nii oligi, ainult et klassikalist maanteed ei olnud kusagil. Vahepeal viis tee meid taas üles mäkke, kuid õhtu saabudes langesid pilved aina madalamale, nii et vahepeal sõitsime läbi pilvede. Kalamatasse saabusime täpselt pimeda hakul.

Tänane videoklipp: https://m.youtube.com/watch?v=g5Fy9pD5Ra0&feature=youtu.be

Kõik uus on unustatud vana

Hommikusöök toodi meile tuppa. Žestikuleerisime majapidajannaga ning palusime toidu asetada terrassile, et seda värskes õhus nautida. Õnneks saime enne jaole, kui neli kohalikku kassi, kes sööki manguma tulid. Meist jäänud ampsud kadusid taldrikutelt laualt kiiremini, kui selja olin jõudnud pöörata, et toast Kreeka raamat tuua ja tänast päevaplaani paremini paika panema hakata. 

Mägede ilm on meie jaoks ikka harjumatu. Ilmateate järgi ei oleks tohtinud tulla tilkagi vihma (nii väitsid kõik neli ilmaäppi), ent ometigi tibutas vihma otse meie terrassi ees olevasse basseinivette. Natuke hiljem oli taevas aga selge ja päikseline. Vahepeal kohati pilvitas, siis oli päike jälle väljas. Oli 14 kraadi ja nii soe, et tahaks lühikesed püksid pikkade asemele vahetada ning 16 kraadi ja tundus, et kapuutsiga dressikast jäi väheks. Lõpuni ei oskagi seda ilma siin päris meie koduse ilmaga võrrelda. 

Meie majutuskohta lähedale pidi jääma ürgvana Frachthi koobas, mida on kalamehed kasutanud kaitseks mere eest ning jahimehed muude loodusnähtude korral. Jõudsime autoga selle sildini mööda kitsast maastikuteed, kust edasi tuli jala minna. Sildist kompanii viis poole kilomeetrine matkarada, mis kirjade järgi pidi olema keskmise raskusastmega. Kui olime sellest umbes kolmsada meetrit läbinud ja edasi läks vaid kitsuke rada piki kalju serva, millel turnimine paistis üsna keerukas ja ebamugav, otsustasime ümber keerata ja sama rada pidi koobast nägemata tagasi tulla - meil polnud mägironimiseks sobilikke jalatseid ega riideid ning kuigi pool kilomeetrit on lühike maa, on see siiski kordades pikem piki kaljuserva. Selle eest saime nautida aga imeilusaid vaateid üle lahe Kilada linnakesele, mille servas esimestest kevadekuulutajateks jahid merel laisalt päikeses loksusid.

Kreekas on palju erinevaid ajaloolisi kivihunnikuid ja kui paras doos arheoloogiaannust käes, siis enam igal pool peatuda ei viitsi, vaid tuleb teha valikutest parimad. Lygourio linna lähistel asub Epidauruse kompleks, kus on väga hästi säilinud varemed umbes 500 aastat eKr perioodist. Kui lähemalt lugeda, mis seal iidses linnas on kunagi asunud, siis on seal tohutu suur seni hästi säilinud amfiteater, millest üle tee asus haigla, mida sai kasutada ka hotellinäitsik, ent milles olevad neli blokki võis vabalt omavahel isoleeruda, kui oli tarvis haiguspuhangu tarbeks inimesi eraldada, et haigused ei leviks. Tuleb tuttav ette? Kaks ja pool tuhat aastat hiljem koroona ajal on inimkonnal sarnased mured ning kasutatakse endiselt haiguspuhangu korral inimeste isoleerimist. 

Samas lähedal asus teine imet tegev ravikoda, kuhu inimesed tulid end tervendama ja paranesid vaid uskujad. Kui natuke lähemalt lugeda, siis keset suurt hoonet oli olnud varjatud alal kivilavats, kus tehti tänaseni teadmata protseduure, mis peale inimesed veidi eemal maha langesid ja magama jäid, oma tervenemist unes nägid ning ärgates oli neil juba parem. Kõlab nagu oleks neile tehtud tolle aja teadmiste kohaselt mingi operatsioon, kohalike looduslike mürkidega, ilmselt madude abil, sest nii mõnelgi iidsel kujul lookleb suur uss kaelas, valusid vähendatud või inimesi uimastanud ja hallutsinatsioone tekitatud, nii et vaevatud keha jäi anesteesia tõttu magama ja ärgates ning taastudes oligi juba tervis parem. Tänapäeval on meil kaasaegsed haiglad, meditsiinivahendid ja ravimid, kuid üldine konseptsioon tundub sarnane. 

Samas linnas oli ka üks suurem basseinikompleks ning teises hoones kuuma õhu ruum ehk hammam või saun, külma vee, sooja vee ja kuuma vee basseinid ehk ilmselt oli tegemist spaa tüüpi asutustega. Kõrval asus staadion spordi tegemiseks ning suur hoone Egiptuse jumalate altaritega. Ka festivalide pidamine ning toidu ohverdamine jumalatele polnud võõras ja see, mis üle jäi, söödi kohalike poolt ära. Kõrvalmajas asus aga midagi kommerstlikku ja on alust arvata, et seal või olla rida poode ehk tänapäeva mõistes kaubanduskeskus. Tundub, et Epidaurus oli tol ajal ikka üks päris kaasaegne linn. Palju meie linnad oma teenuste ja funktsioonidega tänapäeval erinevad? Jah, oleme tänases päevas kaasaegsed, kuid inimene on oma baasvajadustelt ikka sama ehk kõik uus on unustatud vana.

Kreekas mägede vahel sõites näeb paljudes kohtades mäekünkal või otsas erinevaid kindlusi. Nii mõndagi neist on ajalooliselt korduvalt vallutatud ja päris mitmed ei ole säilinud, aga, on ka neid, mis on elanud üle mitmed valitsejad ja käinud käest kätte. Palamidi kindlus on üks neist, mis õnnestus kreeklastel 350 mehega veretilk türklaste käest tagasi vallutada. Sealt avaneb imeline vaade all olevale linnale ning helesinisele merele, taamal paistmas mäed. Kreekas kohtab tihti ka kohalikke noori hängimas kultuurimälestiste juures. Kui algselt tundus see vaatepilt mulle kuidagi võõras, siis taipasin peagi, et kuna siin kehtib reegel, et kuni 25-aastased Euroopa Liidu kodanikud saavad avalikesse kultuurimälestistena sisse tasuta, siis noored kasutavadki neid kohti omavahel kokkusaamiseks. Päris nutikas viis kujundada kultuuriharjumust. 

Meie tee on viimasel paaril päeval viinud üle, läbi ja ümber mägede. Oleme näinud maalilisi serpentiine, imelisi vaateid mägedele ning merele mägeda vahel. Siinsed maanteed on väga heas korras ning sõitmine igati nauditav. Mida rohkem maapiirkonnas, seda rohkem on vanemaid või kastiautosid, mida lähemale linnale, seda rohkem rollereid, kuid viimastel kiivrit ei armasta kasutada keegi. Homme plaanisime esimese hooga sõita Spartast Kalamatasse mööda mägist teed, mida nimetatakse Peloponnese poolsaare üheks maalilisemaks, kuid vaadates läbi paar Youtube videot, tundub mulle, et me oleme sõitnud juba mööda veel ilusamaid teid Kreekas ja kitsa tee ekstreemse kogemuse saime Mauil Hawaiil olles. Seega, võibolla homme võtame ette hoopis teise tee, mis viib läbi veidi tesitsuguse ajaloolise piirkonna, mida ka meie tänase hotelli administraator väga soovitas.

Täna ööbime mägedes Sparta külje all. Mul oli kasutamata hotels.com vaucher, mis oleks märtsi lõpuga aegunud, kuna hotels.com otsustas Eesti turule end sulgeda ja nii oli mõistlik leida voucheri eest võimalikult parim majutus. Vaatasime veidi ringi ja jõudsime Kyniska Palace Conference & Spa hotelli. See on hotellikompleks väikeste majade ja luksustubadega otse mäe külje all, ühes servas kasvamas oliivipuud. Meie kahe toaga ja kaminaga tuba on suurem kui mõne inimese terve elamine. Hotell on täna sisuliselt tühi - peale meie on siin ilmselt veel keegi, kuid õhtust õnnestus meil süüa terves restoranis vaid kahekesi, mis oli vägagi privaatne kogemus. Ka Covidi ettevaatusabinõud on siin kandis suuremad kui mujal. Maski kandmine avalikus siseruumis ja kilekinnastatuna hommikusöögi buffee lauast toidu võtmine on tavaline igal pool. Küll aga on meie käest hotelli sisse kirjutades Covid tõendit küsitud vaid täna ja eile ning muuseumides samuti vaid paaril korral - täna siiski ühes muuseumis lausa kahel korral - nii väravas kui muuseumimaja ukse peal. Ka tänavatel on siin kandis rohkem inimesi maskidega ringi liikumas näha kui Ateenas. Samas, olla privaatses hotellis ja süüa õhtust vaid kahekesi on niivõrd eriline kogemus. Homme pidi siin hotellis aga täismaja olema, nii et valisime juhuslikult õige päeva. Kohalikud teadsid ka rääkida, et siinne asukoht on väga mugav ja Ateenale äärmiselt lähedal - kõigest 4 tunni kaugusel mööda kiirteed.

Üks, millega ma ei ole veel ära harjunud, on Kreeka ajarütm. Inimesed on siin pigem väga täpsed, kõik avatakse hommikul vara ja on lahti pigem lühemat kui kauemat aega. Mõni muuseum võibki avatud olla üksnes kella 10st 14ni, avalikud vaatamisväärsused lukustatud aedade taga juba peale lõunast alates. Sama lugu on ka hotelliteenustega - olgugi, et viie tärni spaahotell, siis kõik avalikud teenused nagu basseinid, spaa, spordisaal jms on avatud vaid kella 11st kuni 18ni. Praktilisuse mõttes ebaloogiline, aga kreeklasele oma tema vaba aeg ja aeg perega väga olulised. Kui keskmiselt teenitakse tuhatkond eurot kuus, siis elades maapiirkonnas mitu põlvkonda ühe katuse all, toetutakse kogukonnale ning perele, kasvatatakse oluline osa toidust traditsiooniliselt ise ja nõnda on saadav töötasu piisav väga heaks äraelamiseks. Kui statistiliselt võrrelda, on Kreeka elatustase sarnane Eesti hinnatasemele, üksnes tsipa soodsam, ent vahe on perekondlikus rahakotis ja traditsioonilises kogukonna toetuses. See on vahemereline eluviis ja siin osatakse seda väga väärtustada.

Tänasest päevast väike videoklipp: https://youtu.be/q4uPj_P44O0

Peloponnese poolsaar - mäed mere ääres

Täna lõuna ajal võtsime rendiauto ja keerasime nina Kreeka maismaa, Peloponnese poolsaare poole. Autorendiga on siin selline lugu, et kuigi tegime oma renditaotluse eile netis ära, siis tänaseks loomulikult sellele vastust tulnud polnud ja sisuliselt olime walk-in klient, mis lõpptulemust tegelikult ei muutnud. Meie hotelli kõrval oli kokku ca 8 erinevat autorenti, nii et auto saanuks me igal juhul. Meil on kaks suuremat kohvrit, mistõttu väiksem auto pole mõistlik, kuid suurema autoga võib nii mõnelgi pool üpris kitsaks minna. Saime omale Ford Focuse, kuhu mahtusid kohvrid täpselt sisse ja meie teekond sai alata.

Kui algselt mõtlesin, et tahaks Kreekat nädalaga võimalikult palju näha, nii maismaale lisaks ka saari, mägedele lisaks merd, linnadele lisaks matkaradu, siis siin olles kuidagi ei raatsinud enam tormata. Meie reis, erinevalt tavapärasest, on üsna planeerimata. Nii otsustasime, et võtame rahulikumalt ja vaatame palju me jaksame, kuid väga ei tõmble. Täna hommikul broneerisin kaks ööd mu sünnipäeva ajal Kalamátas asuvasse mere äärsesse resorti. See võib tähendada, et vanasse Olümpiasse me ei pruugi jõuda, kuid olgu siis seekord nii. Tegelikult on Peloponnese poolsaarel mägesid väga palju ja pea igal pool, kuhu vaatad. 

Kreeka on täis iidset ajalugu. Siin on iga suurema kivihunniku või varemetega seoses mõni ajalooline sündmus või lugu ja neid on tõesti palju. Seda ajalugu on kohati isegi keeruline mõista, sest ei räägita mitte ühest või mõnest põlvest, vaid tuhandetest aastatest. Nii oli kunagisel Korintose valitsejal Periandril 7 sajandit eKr idee rajada kanal, mis ühendaks Ioonia ja Aegani mered läbi Korintose mägede. Läks umbes 2000 aastat, enne kui see kanal päriselt teoks sai. See on hoomamatu hulk aega. Korintose kanal on aga tõeliselt märkimisväärne - ligi 90 m kõrgete kiviseinte vahel 8 meetri sügavune suurte laevadega laevatatav kanal, mille läbilaskevõime on ca 12 500 laeva aastas ja milleta Piraeus ei oleks saanud suureks ja oluliseks sadamaks. 

Korintos on vana ja iidne linn, mis on rajatud mägede jalamile umbes 5 sajandit eKr ja millest on säilinud märkimisväärsed varemed, kus võib hea kujutlusvõime korral ette kujutada, kuidas vanasti inimesed elasid. Mägede ilm on kiirelt muutlik - olen sellest küll kuulnud, aga vähe kogenud. Korintose linna piiril tibutas vihma, kuid varemeteni jõudes oli sadu lõppenud, maa veel vihmast märg ja kuigi termomeeter näitas vaid 15 kraadi, soojendas päike meie jaoks juunikuiselt soojalt. Suvelilled õitsevad ja õhus on suvelõhna, kuigi teede ääres on viljapuud alles kevadistes roosades õites, ent sidruni-, apelsini- ja mandariinipuud on valmis viljadest kõikjal lookas. 

Märtsi lõpu aeg on päris hea Kreeka avastamiseks - vaatamisväärsuste juures on reeglina vaid üksikud turistid ning saab nautida enamikke kohti üsna rahumeelselt privaatselt. Küll aga peab arvestama, et Kreekas kestab turismi madalhooaeg märtsi lõpuni ja see tähendab, et mitmed kohad on kas veel suletud või lühendatud lahtiolekuaegadega, ent ka poole soodsama piletiga. Kreeklased elavad hommikuse kella järgi - enamus vaatamisväärsusi avatakse juba kella 8 ajal hommikul, ent suletakse tihti vahemikus 14-15:30. Ja kui on sulgemisaeg, on see minuti pealt ning kellegi järgi ootama ei jääda, vaid palutakse konkreetselt lahkuda, sest peale seda keeratakse väravad lukku. Jõudsime Korintose kõrval oleva mäe otsa Acrocorinthi linnusevaremete juurde tunnike peale selle sulgemist ja märkasime üht paarikest mäe otsas varemete vahel jalutamas. Veidi hiljem kihutas sinna kohalik veidi pahur meesterahvas, keeras värava uuesti lukust lahti ja käsutas paari varemetest välja. Muidu oleksidki nad sinna ilmselt hommikuni jäänud ja kuigi päevad on juba soojad, siis õhtud on siiski üpris jahedad. 

Meie täna õhtune majutus asub Argolise maakonnas mere äärses Kilada linnakeses. Selleks, et siia jõuda, tuli meil tunnike sõita mööda serpentiini, et jõuda üle mägede. See keerutamine oli nii peadpööritav, et võttis kergelt südame läikima, aga selle eest olid vaated imekaunid. Kuskil poolel teel tundus, et tahaks kohvi saada ja keerasime teepealt maha kõrval asuvasse Lygourio linnakesse. Panin GPSi sisse kohviku otsingu ning jõudsime Amadeusi kohvikuni. Kell oli õhtul kuue paiku - see on aeg, kus enamik poode ja söögikohti on suletud ning õhtused restoranid ei ole veel avatud, sest õhtustama hakatakse siin hilja ja restod avatakse reeglina alles peale kella 19. See oli päris ehtne kohvibaar, kus barista valmistas kõikvõimalikke erinevaid sooju ja külmi kohvijooke ning baaris istusid vaid mehed. Sealt kaasa ostetud kohvi oli aga tõeliselt ehe ja särtsakas. Kui baarman minult küsis, kas soovime ka kohvidesse suhkrut ning võiks kohv olla keskmiselt magus või magus, siis hiljem selgus, et Kreeka mõistes magus tähendab ikkagi sellist kohvi, kus hambaemail tahab suhkru kogusest tulenevalt end hammaste küljest lahti lasta. Kreeklastele ikka meeldivad väga magusad asjad. 

Olime oma majutuse broneerinud Sunny Place Resorti, mis piltide järgi tundus olevat väiksemat sorti hotell. Tee ääres näitasid viisakad sildid mitmel pool meie majutusasutust. GPS viis meid justkui aga mööda kitsast, augulised ja käänulist teed linnast välja keset põldu. Sõitsime veidi edasi ja oh imet - näitaski teeviit järsku allapööret veel kitsamale teerajale meie hotelli poole. Jõudsime valgete suurte väravateni, helistasime broneeringus antud numbrile ning värav avanes ja meid võttis vastu tsiklil t-särgis vanem härrasmees Nick. Ta juhatas meid 8 toaga väikese majani, millel igal toal on oma terrass ja hoovis ühiskasutatav väike helesinine bassein. Sisuliselt on tegemist kodumajutusega. Nick kurtis, et hetkel on jahedad ööd, kuid meie jaoks on siin tuulevaikselt nii palju soe, et saab õues jopega õhtul istudes blogi kirjutada selliselt, et isegi sõrmed ei külmeta, kuigi basseinivesi on selgelt liiga külm ujumiseks. Oleme siin tubade majas ainsad külalised täna ning eemal asuvas villas peatub üks auto veel, aga üldiselt on kogu koht sisuliselt meie päralt. Madalhooaja privaatsuse rõõmud.  

Õhtustasime kohalikus tavernis. Portsud on mehiselt endiselt suured, nii et oleme õppinud eelroogadest loobuma. Kui klaasiga veini tellida, valatakse seda suurest 5-10 liitrisest tünnist ning klaas ikka pigem täis kui poolikuks. Õhtut on viisakas lõpetada ka pitsiga kohaliku samakaga, mis valatakse välja sama ausast kohalikust pudelist ja mis maitseb igal pool veidi isemoodi. Kreeklased oskavad selgelt hästi süüa teha ja head söögipoolist nautida. 

Kreeka on väga loomasõbralik riik. Kasse on igal pool ja ka koerad vedelevad kõikjal laisalt päikese käes magades, kuid omavahelist kraaklemist ja kisklemist näha ei ole ning loomad paistavad olevat pigem heas toitumises ja inimestest huvituvad vähem. Kassid on veidi uudishimulikumad ning tulevad vahel pai norima või tahavad jahedast õuest sooja tuppa end pressida, kuid üldiselt ajab igaüks siin rahulikult ja segamatult oma asja. Kreeka on selgelt selleks, et siinset eluolu nautida.

Tänane videokokkuvõte: https://youtu.be/cZuh_zapqGU