Alustuseks magasime end normaalselt välja. Hommikusöögilaualt jõudsime siis, kui päike säras juba kõrgelt ning katuseterrassilt avanes linnale pilvitu taeva taustal imeilus vaade. Ilmast endast on aga endiselt keeruline sotti saada - väljas olev 18 kraadi on umbes sama, mis Eesti 23 juuni kuus, ainult varjus tundub veidi jahedam ja kuigi tuul on soe, siis tekitab see ikka vahepeal soovi dressikas peale tõmmata. Lühikeste pükstega tundub tiba jahe, pikkadega aga kohati palav. Üldiselt on meie jaoks märts Ateenas siiski klassikaline jahedamavõitu suveilm. Päike on mõnusalt soojendav ning esimese päeva õhtuks õhetab näonahk esmasest kevadisest päikesepõletusest.
Kreekas on asjad jamas siis, kui satud pitsi või pokaali tõstma ehk jamas tähendab Kreeka keeles toostiks terviseks. Tõesti, kui veidi rohkem vägijooki tarbima satud, võivad ka asjad jamaks keerata. Üldises plaanis aga jamasse Kreekas ei satu. Kaks asja mida siin aga kindlasti ära mainida, on suurepärane teenindus sisuliselt igal pool, kus me käinud oleme ning imetabaselt suured toidportsud. Olin sellest küll enne kuulnud, et portsud on suured, aga restosse minnes tellisime ikka eelroa ja pearoa. Juba eelrooga lõpetades olid meil kõhud tegelikult täis. Kreeka köök on aga endiselt väga maitsev ning läbiv tsitrusemaitse noot annab nii mõnelegi poole põneva maitsenüansi, näiteks praejuustule sidrunimahla peale pigistada poleks mul kunagi pähe tulnud. Arvestades, kui suured on portsud, ei ole kreeklased sugugi paksud, vaid pigem saledamate joont. Kuidas nad seda saavutavad, ei oska ma esimese hooga arvata.
Meie hotell asub peatänava ääres ehk otse mere äärest linna keskele läheb sirge mitmerealine tee. Siin on palju hotelle, lihtne ligipääs ning kõik vaatamisväärsused sisuliselt lühikese jalutuskäigu kaugusel. Kuna Ateena suurim vaatamisväärsus Acropolis asub keset linna kõrgendikul, siis on seda peaaegu kõikjalt näha, nii et selle kirjelduse järgi, et vaade on hotellist Acropolisele, hotelli suuresti valida ei saa. Küll aga selgus üllatusena, et Niche Athens hotell, kus peatume, on ehitatud otse vana 300 a eKr rajatud linnamüüri peale, mida saab vaadata läbi fuajee klaaspõranda.
Meie hotell asub üldse huvitavas rajoonis - ühtpidi peamagistraali ääres, vanalinna servas, teisalt on siin samas kõrval mitu Sex shopi ja kõrval majas mõlemal pool hotelli kõik autorendi ärid, mis teada ja teadmata on. Meie hotellist üle tee asub ööpäevaringne neoonreklaamidega baar, mis ilmselt pakub ka muid tasulisi teenuseid, ent vaid kaks blokki eemal on restroranide tänav, mis otse Acropolise juurde välja viib.
Ja kui üldiselt Ateena on rahulik ja turvaline, siis märkasime meie hotellist ülejärgmist maja, mis hiljuti on põlenud ja kus nüüd remonttööd käivad. Meie hotelli Moldovast pärit 4 aastaselt Kreekasse kolinud baarman rääkis, kuidas jaanuari lõpus, kaks kuud tagasi, oli ühelt hetkel käinud räige kärgatus, nii et meie hotelli katuseterrassi klaasseinad olid kummi tõmmanud ja ümberkaudsete majade aknaklaasid purunenud, sest ülejärgmises majas oli midagi tugevalt plahvatanud. Sealt tol hetkel mööda sõitunud takso kere olla tugevalt maja tükkidena pihta saanud, kuid imekombel keegi tõsisemalt viga ei saanud. Hea, et mu tööreis lükkus jaanuari lõpust edasi kaks kuud praegusesse aega.
Päeval tegime vanalinnale tiiru peale, kuid Acropolise külastus jääb homseks, sest siin avatakse muuseumid reeglina juba hommikul kell 8, ent talvisel ajal nagu praegu, suletakse need tihti juba pealelõunal. Ateena vanalinnas on palju vanaaegseid varemeid, valdavalt madalaid maju ning kitsaid käike. Oma olemuselt meenutab Ateena mulle Kuubat, ainult et Euroopas ja kodule oluliselt lähemal.
Keset Ateenat on mõned suured pargid, kuid üks olulisemaid sellest Rahvuslik park ehk National Garden, kus on hea päikeselise ilmaga jalutada. Keset parki on väike aedikute ala kitsede, jäneste ja mõnede lindudega ning kilpkonnatiik. Pargis sattusime peale ka ühele maismaa kilpkonnale, kes meie silme all üle tee põõsastesse lidus. Kilpkonnad võivad ikka üllatavalt kiiresti end liigutada.
Ateenas asub ka Olümpiastaadion, mis rajati siia kunagi väga ammu, vahepeal jäi unustuse hõlma ning 1896 esimesteks kaasaegseteks olümpiamängudeks taas korda tehti. See on maailmas ainuke staadion, mis on ehitatud marmorist. Staadionile mahub 68 000 pealt vaatajat. Muide, staadioni nimetus tuleb tegelikult sellest, et Kreekas on mõõtühik 185 meetrit, mida nimetatakse staadioniks ja sama pikk oli ka jooksuringi üks külg ehk jooksuring kokku on kaks staadionit. Sealt ka üldine nimetus.
Sattusime oma jalutuskäigu ajal kogemata täpselt õigel hetkel parlamendi ette vahtkonna vahetust vaatama. Kreeka valvurite on ikka päris kentsakas riietus - heas vormis mehed kannavad tutiga kingi, valgeid sukkpükse ja blisseerseelikuga vormijakki. Vahtkonnavahetus ise on päris pikk ja kannatlikkust nõudev tseremoonia, mille käigus on iga liigutus hoolikalt kaalutletud ja täpselt paigas ning parajalt tantsuline. Kirjeldada on seda veidi keeruline ja peab ise nägema või videost järele vaatama ja kuigi olen paljudes eri riikides vahtkonnavahetust näinud, siis Kreeka oma väärib kindlasti eraldi ära mainimist, kui etendus.
Lõpetasime oma õhtu Lyabettuse mäe otsas restoranis. Tellisime Uberi restosse jõudmiseks, aga juht viskas meid köisraudtee algusesse, mis oli omaette vahva kogemus - raudtee tunnel on kaunistatud ledi triipudena, mis rongi sõitma hakkamisel kunstipäraselt vilkuma hakkavad ja köisraudtee viib otse mäe tipus olevasse restorani. Meile pakuti lauda õues. Korraks küll kahtlesime, aga võtsime õue laua siiski - meile avanes võrratu vaade tulede säras linnale ning hoolimata õues valitsevast 9 kraadist, oli värskes õhus õhtusöök sellise vaatega sõnulseletamatult imeline. Täiuslik punkt laupäeva õhtule.
Video - Kreeka, päev 2: https://youtu.be/5Kl6z_yaSdQ
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar