Kreeka portsud on suured. Kui sööma minna, tasub alati üle küsida, kas tegu on nö Find diningu portsu või klassikalise Kreeka omaga. Enamjaolt on tegu Kreeka omaga, aga kipume seda endiselt alahindama. Hotellis, kus me peatusime, olime pea ainsad külalised ning tulenevalt ka koroona meetmetest, paluti meil teha õhtul hommikusöögi menüü valik, mida üksnes meile vastavalt tellimusele serveeriti hommikusöögi alas. Jube keeruline on õhtul ennustada, mida hommikul süüa tahaks ja nii me ladusime ristikese mitmesse poolde, et saaks erinevaid asju proovida. Kui need toidud siis hommikul lauda saabuma hakkasid, oli selge, et koguse mõistes võinuks me kahe asemel vabalt ilmselt kuus toita. Kui päeva lõpetasime õhtul teises hotellis, olime juba targemad ning tellisime kaks eelrooga ja snäki, ent magustoidule ega pearoaks kõhus enam ruumi ei jagunud. Muide, Kreekas on veel üks huvitav nüanss hotellides, mida mujal märganud pole - tubadesse on pandud vannitoa kaalud. Mis selle asja eesmärk on, jääb veidi segaseks, sest vaevalt iga klient tahaks regulaarselt teada saada palju nad reisi jooksul kaalus juurde võtnud on.
Peloponnese on piirkond, kus kasvatatakse mere äärsetel mägistes aladel väga palju oliive ning oliivõli tootmine on siin ajalooline traditsioon. Kui Sparta nimi on meile pigem tuttav sõjameeste poolest, kes läbi karmi koolituse kunagi pea võitmatuks muutusid, siis kohapeal kunagisest sõjategevusest oli ainus märk keset ringteed asuv metallist sõjamehe kiivri kujutis. Küll aga on Spartas panga poolt loodud oliivõli eramuuseum, kus kirjeldatakse detailselt oliivipuu kasvamist, saagikoristust, oliivide purustamist, pressimist, õli selitamist ning puud kõikide osade ärakasutamist. Oliivõli on läbi aastatuhandete kasutatud nii söögi tegemiseks, õlilampides põletamiseks, aga ka keha kaitsmiseks iidsetel sportmängudel, enese puhastamiseks, enne seksuaaltegevusi, iluteenusteks, aga ka ravitsemiseks. See on olnud kallis luksuskaup, mis on olnud kulla hinnaga.
Kreekas on palju kindlusi ja eriti armastatakse neid ehitada mägede otsa, sest mägi pakkus kaitset ja reeglina ka joogivett oluliseks elutegevuseks. Mystras asuv UNESCO pärandisse kantud iidne mägilinnak on oma olemuselt väga võimas vaatepilt. See on justkui kolmel tasandil mäe küljel ja tipus asuv vanaaegne varemeis linn, mida olen kunagi lapsepõlves näinud pigem arvutimängudest või kuskilt filmidest, aga mille suurust ja kõrgust on pildi pealt raske hoomata. Otsustasin alt linnast minna keskmisele tasandile kloostrit lähemalt vaatama - see oli ca 500 m vanu treppe mäe külge mööda üles, nii et üles jõudes pühkisin higi otsa eest ja olin enda üle uhke, et selle trampimise korra viitsisin ette võtta.
Otsustasime täna jätta vahele käänulise kaunite vaadetega tee Spartast Kalamatasse üle mäe, sest oleme siin neid serpentiine koos vaadetega näinud juba küll ja liikusime hoopis kaardil allapoole, et teha läbi palju soovitatud Aeropolise ring. See on 112 km pikk ringtee üle mägede ja läbi väikeste mägikülade, nii et tee kulgeb enamjaolt kas mööda serpentiini mäkke ronides või sealt alla laskudes, ent pea paneb pöörlema igal juhul. Teeolud on üpris kitsad, kuid vaated maalilised, eriti arvestades, et mäenõlvad on täis õitsvaid kollaseid, valgeid ja fuksia karva lilli. Raamatu hinnangul võtab selle ringi läbimine aega 6-8 tundi, aga kogemuse põhjal tean, et osa punkte jätame nagunii vahele ja nii mõneski kohas veedame oluliselt vähem aega, mistõttu tundsin end üsna kindlalt, kui pärastlõunal rajale asusime.
Kus on mäed, seal on ka koopad. Laconia küla lähedal on mäe sees nii stalagmiitide kui stalagtiitidega korralikud koopad, ainult et kuna pole veel turismihooaeg, tehakse seal hetkel renoveerimistöid ja teetöid, nii et avatud on üksnes 300m pikkune jalgsi rada, kuid peaaegu kaks korda pikem paadi rada on suletud. Jõudsime sinna natuke enne kella 16, meile müüdi pilet ja kinnitati, et koopad on veel avatud. Kõhutunne ütles, et ega meil palju selleks aega pole ja kui koopa sissepääsuni jõudsime, kukkus piletikontroll Kreeka keeles midagi seletama. Olgu öeldud, et ka koobastesse pääsemiseks tuli ette näidata kehtiv Covid tõend, kuigi erinevalt hotellidest, seda reeglina äpiga ei kontrollita ja dokumenti juurde ei küsita. Tee koobastesse viis piki betoneeritud rada, millest ühele poole jäi mäe külg ja teisele türkissinine meri. Koobastes tulid meile vastu veel üks autotäis Itaaliast ja muidu olime seal üksinda. Tegime oma tiiru ärkas ja väljusime koopasuust täpselt 16:00. Meie selja taga keerati koopasuu lukku, parklas ootas piletikontroll lahkumist ja teetöölised olid lahkunud, nii et asjad veel sisuliselt rippusid õhus. Kui kell kukub, siis Kreekas ikka kell kukub.
Võiks öelda, et Aeropolise ring koosnebki sisuliselt ainult serpentiinidest ja üherealisest teest, sooviga, et keegi kogemata vastu ei tuleks. Meie õnneks on praegu turismipiirkondades teed sisuliselt inimtühjad ning vahel võib läbida kilomeetreid, nii et ühtki autot kuskiltvastu ei tule. Kohalikud teavad aga kogenematute turistidega omajagu arvestada. Meie jaoks on aga harjumatu see, et Kohalikud sõidavad autodega tuledeta. Muidugi pimedas nad helkureid ka ei kanna, mis aitaks selgelt kaasa paljude ohuolukordade ennetamisele. Autode tuled pannakse põlema alles päris hämaras või siis, kui pimedaks on läinud.
Peloponnese poolsaare alumise tipu mäed on mõnusalt rohelised ja kaetud nii puude kui lillede, põõsaste, aga ka loomadega. Loomad võivad teele sattuda üsna ootamatult. Kui poolsaare tippu jõudsime, et minna Taenaruse majakat vaatama, milleks olime läbinud mitme kilomeetri pikkuse kitsa lõigu poolsaare tippu, siis leidsime sealt vaid viidad matkaradadele, mida mööda tulnuks veel kaks kilomeetrit jala mööda kivist teed mäe serval liikuda, enne kui majakana jõudnud oleks. Nojah, hea, et viitki oli, mis teed juhatas, kuid meile oleks see tähendanud pimeda peale jäämist ning seda mägedes tundmatul teel kuidagi ei oleks tahtnud.
Keerasime auto otsa ringi ja hakkasime sättima end mööda ringtee teist serva tagasi Aeropolise poole, kui üsna samas oli äkki meie auto kürval üksik eesel. Kust ta tuli ja kuhu ta läks, pole teada. Hetk hiljem lappasid vallatult teel kolm hobust, kes meie auto peale hirnatasid ning traavisid mägist maad mööda edasi, lakad tuultes lehvimas. Vau, midagi sellist polnud ma päriselt kunagi varem näinud. Veidi aega hiljem oli kuulda kellade kõlinat. Arvasin, et need on lehmad, ja olgu siinkohal öeldud, et ka lehmi või veiseid nägime tee peal ja tee ääres, kuid siiski kellade kõlinal pudenes mäest alla hoopis kitsekari. Koerad, kassid, kuked-kanad olid nendega võrreldes tee ääres juba üsna tavalised.
Hingasin kergendatult, kui õhtul 19 paiku Aeropolise ringi lõpetasime ja saime keerata auto nina Kalamáta poole, kuhu peaks minema korralik maantee. Jah, oligi maantee, kuhu enamjaolt mahtus kaks autot isegi kõrvuti, kuid mööda serpentiine ja läbi mägikülade. Kui esmalt GPS teatas, et meil on sihtpunkti jäänud poolsaare tipust 115 km, mille läbimiseks läheb 3 tundi, siis arvasin, et ju sellest osa on Aeropolise ring ja edasi näitas GPS ju järgmise ristmikuni, kus vaja pööret teha, 76 km. Nii oligi, ainult et klassikalist maanteed ei olnud kusagil. Vahepeal viis tee meid taas üles mäkke, kuid õhtu saabudes langesid pilved aina madalamale, nii et vahepeal sõitsime läbi pilvede. Kalamatasse saabusime täpselt pimeda hakul.
Tänane videoklipp: https://m.youtube.com/watch?v=g5Fy9pD5Ra0&feature=youtu.be
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar