Kõik uus on unustatud vana

Hommikusöök toodi meile tuppa. Žestikuleerisime majapidajannaga ning palusime toidu asetada terrassile, et seda värskes õhus nautida. Õnneks saime enne jaole, kui neli kohalikku kassi, kes sööki manguma tulid. Meist jäänud ampsud kadusid taldrikutelt laualt kiiremini, kui selja olin jõudnud pöörata, et toast Kreeka raamat tuua ja tänast päevaplaani paremini paika panema hakata. 

Mägede ilm on meie jaoks ikka harjumatu. Ilmateate järgi ei oleks tohtinud tulla tilkagi vihma (nii väitsid kõik neli ilmaäppi), ent ometigi tibutas vihma otse meie terrassi ees olevasse basseinivette. Natuke hiljem oli taevas aga selge ja päikseline. Vahepeal kohati pilvitas, siis oli päike jälle väljas. Oli 14 kraadi ja nii soe, et tahaks lühikesed püksid pikkade asemele vahetada ning 16 kraadi ja tundus, et kapuutsiga dressikast jäi väheks. Lõpuni ei oskagi seda ilma siin päris meie koduse ilmaga võrrelda. 

Meie majutuskohta lähedale pidi jääma ürgvana Frachthi koobas, mida on kalamehed kasutanud kaitseks mere eest ning jahimehed muude loodusnähtude korral. Jõudsime autoga selle sildini mööda kitsast maastikuteed, kust edasi tuli jala minna. Sildist kompanii viis poole kilomeetrine matkarada, mis kirjade järgi pidi olema keskmise raskusastmega. Kui olime sellest umbes kolmsada meetrit läbinud ja edasi läks vaid kitsuke rada piki kalju serva, millel turnimine paistis üsna keerukas ja ebamugav, otsustasime ümber keerata ja sama rada pidi koobast nägemata tagasi tulla - meil polnud mägironimiseks sobilikke jalatseid ega riideid ning kuigi pool kilomeetrit on lühike maa, on see siiski kordades pikem piki kaljuserva. Selle eest saime nautida aga imeilusaid vaateid üle lahe Kilada linnakesele, mille servas esimestest kevadekuulutajateks jahid merel laisalt päikeses loksusid.

Kreekas on palju erinevaid ajaloolisi kivihunnikuid ja kui paras doos arheoloogiaannust käes, siis enam igal pool peatuda ei viitsi, vaid tuleb teha valikutest parimad. Lygourio linna lähistel asub Epidauruse kompleks, kus on väga hästi säilinud varemed umbes 500 aastat eKr perioodist. Kui lähemalt lugeda, mis seal iidses linnas on kunagi asunud, siis on seal tohutu suur seni hästi säilinud amfiteater, millest üle tee asus haigla, mida sai kasutada ka hotellinäitsik, ent milles olevad neli blokki võis vabalt omavahel isoleeruda, kui oli tarvis haiguspuhangu tarbeks inimesi eraldada, et haigused ei leviks. Tuleb tuttav ette? Kaks ja pool tuhat aastat hiljem koroona ajal on inimkonnal sarnased mured ning kasutatakse endiselt haiguspuhangu korral inimeste isoleerimist. 

Samas lähedal asus teine imet tegev ravikoda, kuhu inimesed tulid end tervendama ja paranesid vaid uskujad. Kui natuke lähemalt lugeda, siis keset suurt hoonet oli olnud varjatud alal kivilavats, kus tehti tänaseni teadmata protseduure, mis peale inimesed veidi eemal maha langesid ja magama jäid, oma tervenemist unes nägid ning ärgates oli neil juba parem. Kõlab nagu oleks neile tehtud tolle aja teadmiste kohaselt mingi operatsioon, kohalike looduslike mürkidega, ilmselt madude abil, sest nii mõnelgi iidsel kujul lookleb suur uss kaelas, valusid vähendatud või inimesi uimastanud ja hallutsinatsioone tekitatud, nii et vaevatud keha jäi anesteesia tõttu magama ja ärgates ning taastudes oligi juba tervis parem. Tänapäeval on meil kaasaegsed haiglad, meditsiinivahendid ja ravimid, kuid üldine konseptsioon tundub sarnane. 

Samas linnas oli ka üks suurem basseinikompleks ning teises hoones kuuma õhu ruum ehk hammam või saun, külma vee, sooja vee ja kuuma vee basseinid ehk ilmselt oli tegemist spaa tüüpi asutustega. Kõrval asus staadion spordi tegemiseks ning suur hoone Egiptuse jumalate altaritega. Ka festivalide pidamine ning toidu ohverdamine jumalatele polnud võõras ja see, mis üle jäi, söödi kohalike poolt ära. Kõrvalmajas asus aga midagi kommerstlikku ja on alust arvata, et seal või olla rida poode ehk tänapäeva mõistes kaubanduskeskus. Tundub, et Epidaurus oli tol ajal ikka üks päris kaasaegne linn. Palju meie linnad oma teenuste ja funktsioonidega tänapäeval erinevad? Jah, oleme tänases päevas kaasaegsed, kuid inimene on oma baasvajadustelt ikka sama ehk kõik uus on unustatud vana.

Kreekas mägede vahel sõites näeb paljudes kohtades mäekünkal või otsas erinevaid kindlusi. Nii mõndagi neist on ajalooliselt korduvalt vallutatud ja päris mitmed ei ole säilinud, aga, on ka neid, mis on elanud üle mitmed valitsejad ja käinud käest kätte. Palamidi kindlus on üks neist, mis õnnestus kreeklastel 350 mehega veretilk türklaste käest tagasi vallutada. Sealt avaneb imeline vaade all olevale linnale ning helesinisele merele, taamal paistmas mäed. Kreekas kohtab tihti ka kohalikke noori hängimas kultuurimälestiste juures. Kui algselt tundus see vaatepilt mulle kuidagi võõras, siis taipasin peagi, et kuna siin kehtib reegel, et kuni 25-aastased Euroopa Liidu kodanikud saavad avalikesse kultuurimälestistena sisse tasuta, siis noored kasutavadki neid kohti omavahel kokkusaamiseks. Päris nutikas viis kujundada kultuuriharjumust. 

Meie tee on viimasel paaril päeval viinud üle, läbi ja ümber mägede. Oleme näinud maalilisi serpentiine, imelisi vaateid mägedele ning merele mägeda vahel. Siinsed maanteed on väga heas korras ning sõitmine igati nauditav. Mida rohkem maapiirkonnas, seda rohkem on vanemaid või kastiautosid, mida lähemale linnale, seda rohkem rollereid, kuid viimastel kiivrit ei armasta kasutada keegi. Homme plaanisime esimese hooga sõita Spartast Kalamatasse mööda mägist teed, mida nimetatakse Peloponnese poolsaare üheks maalilisemaks, kuid vaadates läbi paar Youtube videot, tundub mulle, et me oleme sõitnud juba mööda veel ilusamaid teid Kreekas ja kitsa tee ekstreemse kogemuse saime Mauil Hawaiil olles. Seega, võibolla homme võtame ette hoopis teise tee, mis viib läbi veidi tesitsuguse ajaloolise piirkonna, mida ka meie tänase hotelli administraator väga soovitas.

Täna ööbime mägedes Sparta külje all. Mul oli kasutamata hotels.com vaucher, mis oleks märtsi lõpuga aegunud, kuna hotels.com otsustas Eesti turule end sulgeda ja nii oli mõistlik leida voucheri eest võimalikult parim majutus. Vaatasime veidi ringi ja jõudsime Kyniska Palace Conference & Spa hotelli. See on hotellikompleks väikeste majade ja luksustubadega otse mäe külje all, ühes servas kasvamas oliivipuud. Meie kahe toaga ja kaminaga tuba on suurem kui mõne inimese terve elamine. Hotell on täna sisuliselt tühi - peale meie on siin ilmselt veel keegi, kuid õhtust õnnestus meil süüa terves restoranis vaid kahekesi, mis oli vägagi privaatne kogemus. Ka Covidi ettevaatusabinõud on siin kandis suuremad kui mujal. Maski kandmine avalikus siseruumis ja kilekinnastatuna hommikusöögi buffee lauast toidu võtmine on tavaline igal pool. Küll aga on meie käest hotelli sisse kirjutades Covid tõendit küsitud vaid täna ja eile ning muuseumides samuti vaid paaril korral - täna siiski ühes muuseumis lausa kahel korral - nii väravas kui muuseumimaja ukse peal. Ka tänavatel on siin kandis rohkem inimesi maskidega ringi liikumas näha kui Ateenas. Samas, olla privaatses hotellis ja süüa õhtust vaid kahekesi on niivõrd eriline kogemus. Homme pidi siin hotellis aga täismaja olema, nii et valisime juhuslikult õige päeva. Kohalikud teadsid ka rääkida, et siinne asukoht on väga mugav ja Ateenale äärmiselt lähedal - kõigest 4 tunni kaugusel mööda kiirteed.

Üks, millega ma ei ole veel ära harjunud, on Kreeka ajarütm. Inimesed on siin pigem väga täpsed, kõik avatakse hommikul vara ja on lahti pigem lühemat kui kauemat aega. Mõni muuseum võibki avatud olla üksnes kella 10st 14ni, avalikud vaatamisväärsused lukustatud aedade taga juba peale lõunast alates. Sama lugu on ka hotelliteenustega - olgugi, et viie tärni spaahotell, siis kõik avalikud teenused nagu basseinid, spaa, spordisaal jms on avatud vaid kella 11st kuni 18ni. Praktilisuse mõttes ebaloogiline, aga kreeklasele oma tema vaba aeg ja aeg perega väga olulised. Kui keskmiselt teenitakse tuhatkond eurot kuus, siis elades maapiirkonnas mitu põlvkonda ühe katuse all, toetutakse kogukonnale ning perele, kasvatatakse oluline osa toidust traditsiooniliselt ise ja nõnda on saadav töötasu piisav väga heaks äraelamiseks. Kui statistiliselt võrrelda, on Kreeka elatustase sarnane Eesti hinnatasemele, üksnes tsipa soodsam, ent vahe on perekondlikus rahakotis ja traditsioonilises kogukonna toetuses. See on vahemereline eluviis ja siin osatakse seda väga väärtustada.

Tänasest päevast väike videoklipp: https://youtu.be/q4uPj_P44O0