Täna lõuna ajal võtsime rendiauto ja keerasime nina Kreeka maismaa, Peloponnese poolsaare poole. Autorendiga on siin selline lugu, et kuigi tegime oma renditaotluse eile netis ära, siis tänaseks loomulikult sellele vastust tulnud polnud ja sisuliselt olime walk-in klient, mis lõpptulemust tegelikult ei muutnud. Meie hotelli kõrval oli kokku ca 8 erinevat autorenti, nii et auto saanuks me igal juhul. Meil on kaks suuremat kohvrit, mistõttu väiksem auto pole mõistlik, kuid suurema autoga võib nii mõnelgi pool üpris kitsaks minna. Saime omale Ford Focuse, kuhu mahtusid kohvrid täpselt sisse ja meie teekond sai alata.
Kui algselt mõtlesin, et tahaks Kreekat nädalaga võimalikult palju näha, nii maismaale lisaks ka saari, mägedele lisaks merd, linnadele lisaks matkaradu, siis siin olles kuidagi ei raatsinud enam tormata. Meie reis, erinevalt tavapärasest, on üsna planeerimata. Nii otsustasime, et võtame rahulikumalt ja vaatame palju me jaksame, kuid väga ei tõmble. Täna hommikul broneerisin kaks ööd mu sünnipäeva ajal Kalamátas asuvasse mere äärsesse resorti. See võib tähendada, et vanasse Olümpiasse me ei pruugi jõuda, kuid olgu siis seekord nii. Tegelikult on Peloponnese poolsaarel mägesid väga palju ja pea igal pool, kuhu vaatad.
Kreeka on täis iidset ajalugu. Siin on iga suurema kivihunniku või varemetega seoses mõni ajalooline sündmus või lugu ja neid on tõesti palju. Seda ajalugu on kohati isegi keeruline mõista, sest ei räägita mitte ühest või mõnest põlvest, vaid tuhandetest aastatest. Nii oli kunagisel Korintose valitsejal Periandril 7 sajandit eKr idee rajada kanal, mis ühendaks Ioonia ja Aegani mered läbi Korintose mägede. Läks umbes 2000 aastat, enne kui see kanal päriselt teoks sai. See on hoomamatu hulk aega. Korintose kanal on aga tõeliselt märkimisväärne - ligi 90 m kõrgete kiviseinte vahel 8 meetri sügavune suurte laevadega laevatatav kanal, mille läbilaskevõime on ca 12 500 laeva aastas ja milleta Piraeus ei oleks saanud suureks ja oluliseks sadamaks.
Korintos on vana ja iidne linn, mis on rajatud mägede jalamile umbes 5 sajandit eKr ja millest on säilinud märkimisväärsed varemed, kus võib hea kujutlusvõime korral ette kujutada, kuidas vanasti inimesed elasid. Mägede ilm on kiirelt muutlik - olen sellest küll kuulnud, aga vähe kogenud. Korintose linna piiril tibutas vihma, kuid varemeteni jõudes oli sadu lõppenud, maa veel vihmast märg ja kuigi termomeeter näitas vaid 15 kraadi, soojendas päike meie jaoks juunikuiselt soojalt. Suvelilled õitsevad ja õhus on suvelõhna, kuigi teede ääres on viljapuud alles kevadistes roosades õites, ent sidruni-, apelsini- ja mandariinipuud on valmis viljadest kõikjal lookas.
Märtsi lõpu aeg on päris hea Kreeka avastamiseks - vaatamisväärsuste juures on reeglina vaid üksikud turistid ning saab nautida enamikke kohti üsna rahumeelselt privaatselt. Küll aga peab arvestama, et Kreekas kestab turismi madalhooaeg märtsi lõpuni ja see tähendab, et mitmed kohad on kas veel suletud või lühendatud lahtiolekuaegadega, ent ka poole soodsama piletiga. Kreeklased elavad hommikuse kella järgi - enamus vaatamisväärsusi avatakse juba kella 8 ajal hommikul, ent suletakse tihti vahemikus 14-15:30. Ja kui on sulgemisaeg, on see minuti pealt ning kellegi järgi ootama ei jääda, vaid palutakse konkreetselt lahkuda, sest peale seda keeratakse väravad lukku. Jõudsime Korintose kõrval oleva mäe otsa Acrocorinthi linnusevaremete juurde tunnike peale selle sulgemist ja märkasime üht paarikest mäe otsas varemete vahel jalutamas. Veidi hiljem kihutas sinna kohalik veidi pahur meesterahvas, keeras värava uuesti lukust lahti ja käsutas paari varemetest välja. Muidu oleksidki nad sinna ilmselt hommikuni jäänud ja kuigi päevad on juba soojad, siis õhtud on siiski üpris jahedad.
Meie täna õhtune majutus asub Argolise maakonnas mere äärses Kilada linnakeses. Selleks, et siia jõuda, tuli meil tunnike sõita mööda serpentiini, et jõuda üle mägede. See keerutamine oli nii peadpööritav, et võttis kergelt südame läikima, aga selle eest olid vaated imekaunid. Kuskil poolel teel tundus, et tahaks kohvi saada ja keerasime teepealt maha kõrval asuvasse Lygourio linnakesse. Panin GPSi sisse kohviku otsingu ning jõudsime Amadeusi kohvikuni. Kell oli õhtul kuue paiku - see on aeg, kus enamik poode ja söögikohti on suletud ning õhtused restoranid ei ole veel avatud, sest õhtustama hakatakse siin hilja ja restod avatakse reeglina alles peale kella 19. See oli päris ehtne kohvibaar, kus barista valmistas kõikvõimalikke erinevaid sooju ja külmi kohvijooke ning baaris istusid vaid mehed. Sealt kaasa ostetud kohvi oli aga tõeliselt ehe ja särtsakas. Kui baarman minult küsis, kas soovime ka kohvidesse suhkrut ning võiks kohv olla keskmiselt magus või magus, siis hiljem selgus, et Kreeka mõistes magus tähendab ikkagi sellist kohvi, kus hambaemail tahab suhkru kogusest tulenevalt end hammaste küljest lahti lasta. Kreeklastele ikka meeldivad väga magusad asjad.
Olime oma majutuse broneerinud Sunny Place Resorti, mis piltide järgi tundus olevat väiksemat sorti hotell. Tee ääres näitasid viisakad sildid mitmel pool meie majutusasutust. GPS viis meid justkui aga mööda kitsast, augulised ja käänulist teed linnast välja keset põldu. Sõitsime veidi edasi ja oh imet - näitaski teeviit järsku allapööret veel kitsamale teerajale meie hotelli poole. Jõudsime valgete suurte väravateni, helistasime broneeringus antud numbrile ning värav avanes ja meid võttis vastu tsiklil t-särgis vanem härrasmees Nick. Ta juhatas meid 8 toaga väikese majani, millel igal toal on oma terrass ja hoovis ühiskasutatav väike helesinine bassein. Sisuliselt on tegemist kodumajutusega. Nick kurtis, et hetkel on jahedad ööd, kuid meie jaoks on siin tuulevaikselt nii palju soe, et saab õues jopega õhtul istudes blogi kirjutada selliselt, et isegi sõrmed ei külmeta, kuigi basseinivesi on selgelt liiga külm ujumiseks. Oleme siin tubade majas ainsad külalised täna ning eemal asuvas villas peatub üks auto veel, aga üldiselt on kogu koht sisuliselt meie päralt. Madalhooaja privaatsuse rõõmud.
Õhtustasime kohalikus tavernis. Portsud on mehiselt endiselt suured, nii et oleme õppinud eelroogadest loobuma. Kui klaasiga veini tellida, valatakse seda suurest 5-10 liitrisest tünnist ning klaas ikka pigem täis kui poolikuks. Õhtut on viisakas lõpetada ka pitsiga kohaliku samakaga, mis valatakse välja sama ausast kohalikust pudelist ja mis maitseb igal pool veidi isemoodi. Kreeklased oskavad selgelt hästi süüa teha ja head söögipoolist nautida.
Kreeka on väga loomasõbralik riik. Kasse on igal pool ja ka koerad vedelevad kõikjal laisalt päikese käes magades, kuid omavahelist kraaklemist ja kisklemist näha ei ole ning loomad paistavad olevat pigem heas toitumises ja inimestest huvituvad vähem. Kassid on veidi uudishimulikumad ning tulevad vahel pai norima või tahavad jahedast õuest sooja tuppa end pressida, kuid üldiselt ajab igaüks siin rahulikult ja segamatult oma asja. Kreeka on selgelt selleks, et siinset eluolu nautida.
Tänane videokokkuvõte: https://youtu.be/cZuh_zapqGU
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar