Maltal on korraliku shoppamise võimalused piiratud. On küll olemas mõned kaubanduskeskused, kuid nende valik on üpris kesine ja pigem kipuvad paremad ostlemise võimalused olema suuremate linnade kandis. Seadsime oma sammud täna Sliemasse Point kaubanduskeskusesse, mille ainsaks plussiks on suur ja korralik parkimismaja, kus on autodel normaalselt ruumi. Parkla toimib ka selliselt, et sisse sõites on parkimiskaardi asemel võimalik identifitseerida end pangakaardiga ja sel juhul ei pea pärast jaurama parkimispileti automaadi otsimisega, mida tundub olevat umbes üks. Meid ajas veidi segadusse parkimismajja sissesõidul tohutu siltide järgi keerutamine ja trellitatud sissesõitudel nägemine, nii et meile tundus nagu ei saakski väga kuhugi parkida, enne kui jõudsime avarasse parklasse.
Malta majad ja linnad on väikese trikiga - lähed sisse poe ühest uksest, siis avastad, et pood on hoopis mitmel väiksel korrusel ja endalegi märkamatult väljud hoopis teisest uksest ja teisel korrusel hoopis teisele tänavale ning püüad siis nuputada, kuhu sa täpsemalt sattunud oled ja kuidas ülejäänud pere uuesti üles leida. Ka on üsna tavaline, et ühe poe taga asub teine, mida eemalt kuidagi märgata ei osanud. Lisaks kõigele sellele on ka fassaadid petlikud - võib jääda mulje, et poolenisti räämas, katkiste akendega kolmekordse maja esimesel korrusel asub tuntud brändi pood, ent kui poodi sisse minna, on seal eskalaatorid läbi mitme korruse ja kõik särav, puhas ning kaasaegne, mis maja väljaspoolt kuidagi välja ei paista.
Igal juhul, kuna ruumi on siin vähe, on kõik asjad väga säästliku ruumipaigutusega ning enese ümber keeramisel tuleb hoolega jälgida, et miski või keski kuhugi ette ei jääks. Nii on ka söögikohtade tualettidega - need on olemas, ent reeglina nii tillukesed nagu oleksid sattunud laeva kajuti või lennuki tualetti. Üldiselt on aga avalike tualettidega siin riigis väga head lood, mis teistelegi riikidele silmad ette annavad. Avalikke tualette on igal pool, nad on lihtsasti ligi pääsetavates kohtades, reeglina enam-vähem puhtad, seal on olemas seep ja tualettpaber ja ka Google Maps teab nende asukohta. Turisti jaoks on see suur õnnistus ja ilmselt ka kohalikud kohvikupidaja pigem tänulikud, et ei pea igaühele seletama, et nende miniatuurne tualett on üksnes külalistele.
Malta on saareriik, meri ümberringi, ent ometigi pole siin ujuma minek alati kõige lihtsam. Või noh, tegelikult on küll, sest igas linnakeses on olemas mingi avalik ujumiskoht, kuid meile eestlastele on see veidi harjumatu - kuidas sa nüüd ikkagi astud peatänavalt kohvikute juurest maha kaks sammu mööda kaljukivisid ja heidad end merre. Kohalikele pole see mingi probleem ja suplejaid leidub igal pool, kuigi meri on praegu umbes sama soe kui õhk või veidi jahedam ehk ca 20 kraadi. Meid on muidugi õnnistatud harukordselt soojade novembri ilmadega, kus temperatuur on kohati tõusnud ka 23-24 kraadi juurde. Novembrikuine päike on küll mõnusalt soe, kuid selle käes naljalt ära ei põle, sest UV siin praegusel ajal üle 3 ei tõuse.
Minu soov oli täna, reisi viimasel täispikal päeval, kindlasti veel ujuma minna, sest sel kalendriaastal sooja merre mineku võimalusi teadaolevalt rohkem ei tule. Kuna olime juba Marsaskala linnakeses ringi vaatamas, siis soovitas Lonely Planet sealse kandi parimaks ujumiskohaks hobuseraua kujulist St Paul’s Bayd. Kui sinna lõpuks autoga peale mõningast tiirutamist kohale jõudsime, avastasime, et pisike kruusane parkla asub mäe otsas, ent ujumiskoht on all orus, kuhu viib kaljune kitsas rada. Pealegi paistis ülevalt vaadates, et seal sellist mugavat vette mineku võimalust ka pole. Jõudsime üsna kiiresti omavahel konsensusele, et leiame ujumiseks mõne teise rohkem mugavama ja vähem ekstreemsema koha.
Kiire Google osting andis soovituseks Pretty Bay Birzebugga linnakese keskmes. Olin esmalt veidi skeptiline, sest lahesopi vastaskaldal paistis kaubalaevade sadam ning paadidki olid ankurdatud pigem lähistele. Pretty Bay aga üllatas tõesti oma hubasusega - see on linnakese südames liivane rand, kohvikute ja spordiväljaku vahel, kus on helesinine läbipaistev liivase põhjaga meri. Muide, üheski Malta rannas pole me näinud riietuskabiine, nii et sellega tasub arvestada oma randa mineku sättimisel.
Malta on mereriik ja mereande ujub siinkandis ringi igasuguseid. Kui kuskil üldse kala ja mereande süüa, võiks see olla just selline kant. Lõunatasime Marsaxlokki kalaturu kõrval - täna ei olnud kalaturu päev, kuigi osad riideid müüvad turuletid olid turistidele avatud. Ka ei olnud seal selliseid inimmasse või autode hulka, nagu pühapäeva hommikul, kuid värvilised triibulised kalapaadid olid endiselt sadamasse ankurdatud ja kalamehed lappisid laisalt võrke kokku. Idülliline koht, kus värsket kohalikku kala süüa. Siinsetel kalarestoranidel on ka kombeks hoida eraldi klaasiga jääga täidetud letti, kuhu välja laotada värske saadaolev kalasaak. Meie õhtusöögi lõppedes Zigumari kalarestoranis uimerdasid suured merivähid aeglaselt veel jää peal.
Toidu portsud on Maltal ausad. Kui menüüs on märgitud, et kogus sobib kahele, siis tegelikult võib selle julgelt jagada ilma eel- ja magusroata kolmele ning kui eelrooga ka võtta, siis neljale. Tavalised portsud on paras jagada kahele ning eelroog on piisav normaalseks lõunaks ühele. Kuigi me teadsime seda kõike juba reisi alguses, kippusime terve reisi vältel ikka igaüks eraldi roa tellima, osa sellest järele jätma ja siis ägisedes restoranist ära minema. Vähese söömaga inimesel on siin ikka päris keeruline. Eks inimene õpib ikka kuni elab ja alles nüüd, viimasel õhtul võtsime kahe inimese mereanni vaagna nelja peale. Lõpuks ära tulime ikka kõht pilgeni täis.
Lisaks kõikvõimalikele kaladele on Maltal kunagi olnud ka hoopis teistsugune loomastik. Sügaval jääajal ei katnud Malta pinda lumi ja jää, vaid siin oli suur vihmaperiood. Tol ajal oli Malta maadpidi ühendatud Sitsiiliaga, siin elasid nii elevandid, jõehobud, hundid ja karud, kellest ühtki täna Malta looduses enam ei eksisteeri. Suurel vihmaperioodil muutus merevee tase siin kuni 100 meetrit, eraldas Malta omaette saareks ning kõik suuremad ja eksootilisemad loomad pidid endale leidma teised ja sobilikumad elutingimused või surid kliimamuutuse tagajärjel välja. Ghar Dalam koopas on kõiki neid iidseid loomade jäänuseid leitud, mis tõestab, et 150 000 aastat tagasi oli elu siin kandis teistsugune.
Maltal on ka imelised päikeseloojangud, aga erinevalt Eestist, kus videvik kestab terve igaviku, loojub päike siin päriselt vaid paari minutiga ja üsna varsti peale seda on täiesti pime. See vaatemäng, kuidas päike merre vajub, on alati imeline. Märkasime poole viie paiku, olles veel sisemaal, et päikeseloojang tuleb poole tunni pärast. Malta on väike saar ja reeglina võtab igale poole sõitmine aega kuni pool tundi, kui just tipptunni ummikut pole. Päikeseloojang aga ei oota ja nii valisime kaardi peal lähima suvalise koha, kuhu võimalikult kiiresti mere äärde jõuaksime. GPS juhatas meid teele, kus olid ehitustööd ja päris mere äärde me ei saanud, aga mujale ka enam minna ei jõudnud. M hea nina keerata mööda kitsaid tänavaid viis meid siiski täpselt päikeseloojangu ajaks ühele kõrvalisele kaljupealsele teele mere äärde, kust paistis imeline vaade sellele, kuidas suur oranž päike tumesinisesse rahulikku merre vajus. See oli päris ilus kuldne täpp meie väga mõnusale perereisile.
M tegi video ka: https://youtu.be/Dag0Pmxdm5Y
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar