Reede, 11. november 2022

Linnud ja kassid ning vasakpoolne liiklus

Maltal on praegu madalhooaeg ja seetõttu ka turiste oluliselt vähem, mis andis meile võimaluse nii mõndagi kohta üsna segamatult uudistada, kuigi sellist luksust, nagu märtsis Kreekas, kus olimegi paljudes kohtades ainsad külastajad, siin siiski pole. Ka autosid on hõredamalt, mis teeb vasakpoolses liikluses osalemise veidi lihtsamaks, kuid vahel tuleb ikka ehmatus peale, kui tundub, et vastu tulevad sõidukid on justkui valel pool teed. 

Autot rentides teadsime, et Maltal tasuks pigem võtta väiksem auto, sest teed on kitsad ja parkimistingimused kohati keerulised. Et meid on neli täiskasvanut, võtsime auto öösel lennujaamast ja pidime ka oma kohvrid autosse ära mahutama, siis kõige pisemat varianti me võtta siiski ei saanud. Meile anti sedaan Ford Focus. Malta kontekstis on see suur auto. Õppisime seda täna hommikul esimest korda parkides, kui leidsime vaba koha, ent kuhu joonte vahele me kuidagi ikkagi ära ei mahtunud. Päeva lõpus otsisime ühe kiriku vaatamiseks tänavaäärset parlkimiskohta, mida meil kuidagi leida ei õnnestunud ja äkki nägin endast vasakul maa alla minevat parkimismaja ust. Lugesin kiirelt inglisekeelse teksti läbi, vajutasime rohelist nuppu, uks avanes ja keerasime auto nina sisse. Meie üllatus oli suur, kui mõistsime, et garaaž asub 5 korrust maa all mööda ülikitsast ühesuunalist keerdteed, kust sisuliselt sentimeeter haaval edasi-tagasi nõksutades korraliku adrenaliinilaksu saatel lõpuks parklasse jõudsime. Ja seejärel avastasime, et tegemist on hoopis hotelli parklaga, mis on mõeldud üksnes külalistele. Õnneks oli hotellimeeskond vastutulelik ja saime auto sinna mõnekümneks minutiks jätta, et lähedal olev kirik üle vaadata. Tee tagasi üles maa peale mööda sama keerdrada oli õnneks oluliselt lihtsam. Kordki oli mul hea meel, et olen õppinud sõitma autokoolis veel ajal, mil parkimisandureid polnud ja kuna olen lühike, siis auto nina ma tihti ei näe ja seetõttu õppisin objektide kaugusi hindama tulede peegelduse järgi. Ja muidugi M on väga hea autojuht, kes paljudest keerulistest kohtadest on suutnud meid välja manööverdada.

Meie hotellile väga lähedal asub Salina Bay linnu reservuaar koos soolaväljadega, kuhu hommikul esimese asjana suuna võtsime. Maltal elab üle kahesaja liigi erinevaid linde, nii et linnuvaatlejatel on siin omajagu põnevust. Esmalt ei saanud me täpselt aru, kuidas sinna saab, seejärel sõitsime parklast kogemata mööda ja lõpetasime hoopis Malta linnupargis Bird Park Malta. Soolaväljad peavad jääma mõneks teiseks hetkeks. Küll aga oli linnuaed päris huvitav vaatamine - seal oli mitmeid erinevaid meie mõistes eksootilisi linde, eelkõige kullilisi ja papakoisid, kellest üks väga erutatult meiega inglise keeles ka rääkida püüdis. 

Täna võtsime sihiks Põhja-Malta piirkonna, mis on üks erandlikemaid kohti, kus on vähem linnu ning rohkem kivist maapinda, mereäärseid kalurikülasid ja vaatamisväärsusi. Mellieha linna külje all asub punane kivist torn, mis omal ajal mängis olulist rolli vaatetornide süsteemis, et monitoorida merel toimuvat. Täna on see kenasti renoveeritud ja selle katuselt avaneb ilus vaade igasse ilmakaarde, sh Gozo saarele. Sattusin seal vanemast härrasmehest turismiteenindajaga pikemalt juttu ajama, kes väga lahkelt jagas oma soovitusi, mida Gozol teha ja millises järjekorras vaadata, kui homme sinna lähme. Oli kohe tunda, kuidas ta nautis seda, et sai kellelegi veidi infot jagada.

Malta madalhooaeg tähendab ka seda, et igal pool ehitatakse nii teid kui maju. Oma suuruselt on Malta umbes sama suur kui Muhu saar, ent siia mahub pool miljonit elanikku, kellest ca 400 tuhat on kohalikud ja 120 tuhat sisserännanud tööjõud, eelkõige turismi valdkonda. Siin ei ole enam väga palju vaba maad, mis täis ehitada, ent sellegipoolest antakse aastas sisse ca 1500 taotlust uute ehitiste (hotellid, kortermajad) tegemiseks, millest umbes kaks kolmandikku ka rahuldatakse. Kohalikud on mures, et varsti pole siin üldse enam loodust ja vaba maad ning hakatakse mingi aja pärast merestki juurde võtma. 

Lisaks inimestele elab Maltal ka väga palju kasse. Neid jagub kõikjale, nii tänavatele, restoranidesse, majade terrassidele. Ilmselt on veel suurema kassikonsentratsiooniga riike kui Malta, ent kassiarmastajad saavad siin kindlasti oma isu täis kassipilte klõpsida. Ja eks kassidki on harjunud olema kohalikud staarid ja saama tugevalt turistide tähelepanu.

Kuigi on juba november, oli ilm täna ilus ja meie jaoks mõnusalt soe. Hommikul oli taevas veel pilvitu ja päikese kuumus soojendas nahka oma 23 soojakraadiga, kuigi UV indeks oli vaid 3, mis tähendab, et päikesekreemita sisuliselt päike tegelikult peale ei hakka. Malta puhul on huvitav ka see, et praegusel ajal on merevesi umbes sama temperatuuriga, mis õues ilm, nii et ujuma minnes ei ole vesi külm, vaid pigem lihtsalt märg. Üsna tavaline on, et avalikku ujumiskohta nimetatakse rannaks ja see võib lihtsalt tähendada vette mineku võimalust kiviselt kaljunukilt, aga on ka liivaseid rannasoppe. Lõuna paiku navigeerusime ühte rannakohvikusse, mis nagu selgus, oli madalhooajaks suletud, ent helesinise väga läbipaistva veega rand ootas meid avasüli, et saaksime end mõnusasti Vahemeres märjaks kasta. 

Söögikohti jagub usinasti linnas, kuid veidi eemal nö maapiirkonnas olles on madalhooajal sisuliselt kõik suletud. Peale mõningast netis surfamist õnnestus meil siiski leida üks hotelli restoran lõunatamiseks, aga siin on ka tavapärane see, et näed hoonet, saad aru, et selleni saab kuidagi, kuid päris täpselt ei saa aru, kuidas. Tegime hotellile jala sisuliselt tiiru peale, enne kui vastuvõtust küsima läksime restorani täpsemat asukohta. Eemalt vaadates oleks ma arvanud, et ka see restoran on tegelikult talveks suletud. Ka hiljem toidupoe juurde navigeerudes tegime kvartalile mitu ringi peale, enne kui õigesse kohta pärale jõudsime.

Päike läheb looja õhtul kella 17 ajal üsna ruttu ja peale seda on täiesti pime. Malta on ilus ka pimedas ja tuledesäras, kuid mõned olulised detailid võivad jääda pimedas siiski nägemata. Näiteks eile jõudsime oma hotelli alles päris öösel ja hommikul välja astudes alles märkasin, et meie hotellist üle tee on meri, pimedas see kuidagi ei paistnud. 

Jõudsime Popeye village juurde täpselt päikeseloojanguks. Popeye on väike kunstlik küla mere ääres kaljuserval vahvate puidust majadega, mis kunagi oli loodud algselt Popeye muusikali filmimisega üle 40 aasta tagasi, ent nüüd on seal lastele suunatud meelelahutuskeskus, kuhu oodatud ka lapsemeelsed täiskasvanud. Külale avaneb imeline vaade aga sealt samast kõrvalt tee pealt, kus päikeseloojangu ajal päike otse merre vajub ja taeva enne seda kuldseks värvib. Istuda tee äärsel kivil, süüa sooja mullivahvlit šokolaadiga ja vaadata samal ajal päikeseloojangut on tõsine idüll. Kuigi pimeduse saabudes on õues endiselt veel 17 kraadi sooja, tundub see alguses veidi jahe. Säravvalge, otse lagipähe paistev täiskuu ja soe, sume õhtu annavad päevale ainult aktsenti veel omalt poolt juurde. Malta on meid reisi alguseks väga hästi vastu võtnud.

M tegi video ka: https://youtube.com/watch?v=my_VSlVEmUw&feature=share





















Kommentaare ei ole: