Kuna hotellis oli küll internet, aga puudus elektripistik, kuhu klassikaline Euroopa otsik oleks mahtunud, ei saanud ma tühjaks saanud läpaka akut laadida ja sestap on praegune postitus kirjutatud tagant järele ning lühidalt.
Selge on see, et 4* ja 4* hotellinduses on väga suur vahe. Meie Bologna teine hotell oli vana ja odava välimusega, mida poleks võinud kuidagi arvata ei nime, fotode ega ka üldjuhul hinna järgi. Kui Hilton oli nii hea, et sealt ei tahtnud toast kuidagi õue minna, siis meie teine hotell selline, kus ei tahtnud kuidagi toas olla. Asukoha suhtes küll Bologna kesklinnast umbes pooltunnise tee jalutamise kaugusel, ent tundus kandi poolest pigem selline, kus turistid palju ei käi. Ühesõnaga soovitan sellest hotellist pigem kaarega ringi käia - pettumus on suur, kui hotelli oskuslik fotograaf on piltide ja turundusosakond tekstiga ootused kõrgeks kruttinud. Sellest lihtne moraal: kui võimalik, ööbi rahvusvaheliselt tuntud hotellikettides - neis on vähemasti kindel standard.
Oleksin tahtnud oma pettumuse ja toa kõiksugused vead ka kliendi tagasiside lehele kirja panna, kuid Itaalias pole üheski hotellis tagasiside lehte, ka ketihotellides mitte. Ainus koht, kus itaallased üldse kliendile orienteeritud on, on toitlustus, kuid seal puudub tüüpiline Ameerikalik keep-smiling, vaid tööd tehakse pigem tõsiselt, ent kiirelt, korrektselt ja täpselt. Mujal on klient itaallasele pigem kõrvaline nähtus, kelle teenindamiseks sõbrannaga jutuvada ometi katkestada ei tasu, kuid kliendi suhtes ollakse siiski piisavalt tähelepanelik.
Bolgna linn ise on aga suhteliselt väike. Õigemini Bologna vanalinn. Ühtki teist nii tühja linna ei ole me veel oma reisil näinud. Oli näha üksikuid kodutuid või joodikuid ja mõningaid turiste, kuid kerjuseid või turistidele suvalist träni pähe määrivaid tegelasi mitte. Enamus poode ja restorane on suvepuhkusel ja suletud augusti lõpuni. Linnu augustis ju turistid ei külasta ja kohalikud puhkavad rannikul.
Õhtu lõpetuseks istusime maha ühte tänavakohvikusse, mille taustaks mängis mõnus muusika. Võibolla oleks me muidu sellest kohast lihtsalt mööda kõndinud nagu teistestki kohvikutest, kui hingemattev kuumus (auto termomeeter näitas 39 kraadi varjus) poleks nõudnud tähelepanu ja silma jäänud teistele klientidele värskelt serveeritud moijtod, mis nägid äärmiselt isuäratavd välja. Istusime maha ja tellisime endalegi. M-le toodi klassikaline moijto, mulle aga jää oma, mis oli serveeritud hoidiste klaaspurki. Väga põnev lahendus. Ja imemaitsev. Kui olime oma joogid kätte saanud, teatas kelner, et siseruumides on buffee laud suupistetega, mis kuuluvad hinna sisse. See positiivne üllatus lahendas ka meie õhtusöögimure, sets suuremas koguses sööki sellise kuumaga nagunii kurgust alla ei lähe. Bologna on küll inimtühi ülikoolilinn, aga täis positiivseid üllatusi.
reede, 19. august 2011
neljapäev, 18. august 2011
Klassikaline Itaalia turist
Klassikaline Itaalia turist võtaks oma nimekirja eelkõige kolm kõige-kõigemat vaatamisväärsust: Rooma Colosseumi, Pisa torni ja Firenze Duomo. Need kõik kolm käisime ka läbi ja vaatasime üle.
Kui Lonely Planet toob välja võrdluse Siena ja Firenze vahel, mis pidid omavahel rivaalitsema ja üldjuhul meeldib inimesele kas üks või teine, harva mõlemad, siis tõepoolest, mina olen pigem Siena-inimene ehk Firenzes ei leidnud ma midagi väga erilist. Kas asi oli reisi selgroo murdmises ja kerges reisiväsimuses (kuigi ööbimine oli väga ok ning hommikul und jätkus pigem kauemaks) või tõepoolest ei olegi Firenzes midagi erilist, võrreldes teiste Itaalia linnadega.
Algselt oli mul ettekujutus Roomast kui pigem varemetes linnast, kus pole eriti midagi vaadata ja Firenzest kui romantilisest paigast, siis tegelikkuses on Rooma tõepoolest selline, nagu lause tema kohta käib: läheb terve elu, et Roomat täielikult näha. Firenze on ilmselt rohkem kultuuriinimesele, kuigi Michelangelo David, mille identne koopia seisab kõigile vaatamiseks keset Firenzet, on siiski elamus omaette. Muide, seni ei ole ma ka tundnud, et ükski Itaalia linn haiseks, kuid Firenze seda täna hommikul just tegi.
Kuigi meie järgmine peatuspaik oli Bologna, kuhu viib Firenzest otse tee, otsustasime siiski teha korraliku haagi suhteliselt ranniku lähedale: Pisasse. Minu ettekujutuses oli Pisa torn kuskil linna servas, keset rohelust, sest enamus fotodel ümbritsevad seda muruväljakud. Tegelikkuses asub Pisa torn täpselt keset Pisa linna Piazza dei Miracoli väljakul koos katedraali ja battisteroga (eestikeelse sõna jään siinkohal võlgu - tegemist on eraldi hoonega, mis mõeldud eelkõige ristimiseks). Pisa imede väljakul on üks peamine viga: see on ümbritsetud seintega, mistõttu erilist tuult sinna ei jõua ja päike kütab nagu jaksab, mis omakorda teeb seal viibimise keskpäeval üsna piinarikkaks. Ka on raamatus öeldud, et Pisa torni lastakse korraga 40 inimest ning üldiselt on mõistlik pilet Internetist vähemalt 15 päeva ette osta, sest vastasel juhul ei pruugi torni pääseda. Meil pileteid polnud ja arvestades seal kohatud turistide hulka, ei paistnud olevat ka mõistlikku võimalust torni lähiajal pääseda, mistõttu otsustasime edasi põrutada Bologna poole.
Tegime väikese peatuse Lucca linnakeses, mille peamiseks vaatamisväärsuseks on kogu keskust ümbritsev 12-meetrine hästi säilinud linnamüür. Väidetavalt pidi seal linnakeses olema ka üsna kena San Martino kirik, mida meil üles leida ei õnnestunud. Küll aga võtsime kohalikust jäätisekohvikust endale jahutuseks väikese kohaliku jäätise, mis seni Itaalias proovitust, oli absoluutselt parim - šokolaadipall tõeliselt tumepruun ja ülišokolaadise maitsega, maasikapall väikeste maasikatükkidega (mitte sorbett, vaid kreemine) ja kolmas ehtsate pähklitega.
Poolel teel Bolognasse on Barberino outletcity, kus asuvad suuremate ja tuntumate (võibolla mite just meie jaoks kõik) tootjate firmapoed soodushindadega toodetega. Outletis on tooted alati odavamad kuni 70% võrreldes sama toote hinnaga antud firma esinduspoes. Pean tunnistama, et tänases Outletcitys olin parajalt pettunud - seal oli küll uhkeid kaubamärke, mida seni pole saanud päriselt käes hoidagi, kuid päriselt hammas neile hindadele peale ei hakanud. Ja kui ka oleks hakanud, siis kaubavalik oli pigem kellegi teise maitsele - ei olnud palju tooteid, mis oleks ennast isegi proovima kutsunud. Loodan järgmisest shoppamislinnast veidi enamat.
Et kiiremini Bolognasse kohale jõuda, kasutasime kohalike külateede asemel seekord tasulist kiirteed. Süsteem on tõeliselt mugav: sõidad tõkkepuu taha, võtad pileti ja hakkad aga sõitma; kui omas peatuses maha tahad keerata, sisestad pileti taas automaati, paned pangakaardi või sularaha (olenevalt valitud kassast) järele ja jätkad oma reisi. Hoiab kokku tunde võrreldes külateedega, kuid silmale midagi teel vaadata ei ole: sillad vahelduvad tunnelitega pidevalt. Pikim tunnel, mida täna läbisime, oli 2,2 km otse läbi mäe. Itaallastele kohe meeldib tunnelite ehitamine lisaks ringteedele, mis on ka nende rahvuslikuks hobiks.
Bolognasse ööbimist otsides, jäi meile lõplikult sõelale kaks hotelli, mille vahel ma kuidagi valida ei suutnud ja M-le meeldisid ka mõlemad. Nii otsustasime esimese öö veeta Hilton Garden Innis (4*) ja teise Suite Hotel Elites (4*). Hitlon on ületanud seni kõiki mu ootusi: meie tuba on suhteliselt ruumikas, king-size (vägagi suure) voodiga, mille kummagi poole madratsi kõvadus on eraldi reguleeritav. Samuti on olemas kõiksugused mugavused: business center, kus võimalik nii kasutada arvutit kui printimisvõimalusi, fitness center enese vormis hoidmiseks kui toas leviv wi-fi Internet. Vannitoa osa on umbes sama suur kui meie kogu vannituba kodus. Mugavused on igati tagatud ja tunne pigem selline, et meeleldi jääks siia lausa pikemaks ajaks. Tänase päeva tipphetk on päris kindlasti meie tänane ööbimine. Puhkusele tasub tulla juba üksnes hotellis olemise pärast.
Kui Lonely Planet toob välja võrdluse Siena ja Firenze vahel, mis pidid omavahel rivaalitsema ja üldjuhul meeldib inimesele kas üks või teine, harva mõlemad, siis tõepoolest, mina olen pigem Siena-inimene ehk Firenzes ei leidnud ma midagi väga erilist. Kas asi oli reisi selgroo murdmises ja kerges reisiväsimuses (kuigi ööbimine oli väga ok ning hommikul und jätkus pigem kauemaks) või tõepoolest ei olegi Firenzes midagi erilist, võrreldes teiste Itaalia linnadega.
Algselt oli mul ettekujutus Roomast kui pigem varemetes linnast, kus pole eriti midagi vaadata ja Firenzest kui romantilisest paigast, siis tegelikkuses on Rooma tõepoolest selline, nagu lause tema kohta käib: läheb terve elu, et Roomat täielikult näha. Firenze on ilmselt rohkem kultuuriinimesele, kuigi Michelangelo David, mille identne koopia seisab kõigile vaatamiseks keset Firenzet, on siiski elamus omaette. Muide, seni ei ole ma ka tundnud, et ükski Itaalia linn haiseks, kuid Firenze seda täna hommikul just tegi.
Kuigi meie järgmine peatuspaik oli Bologna, kuhu viib Firenzest otse tee, otsustasime siiski teha korraliku haagi suhteliselt ranniku lähedale: Pisasse. Minu ettekujutuses oli Pisa torn kuskil linna servas, keset rohelust, sest enamus fotodel ümbritsevad seda muruväljakud. Tegelikkuses asub Pisa torn täpselt keset Pisa linna Piazza dei Miracoli väljakul koos katedraali ja battisteroga (eestikeelse sõna jään siinkohal võlgu - tegemist on eraldi hoonega, mis mõeldud eelkõige ristimiseks). Pisa imede väljakul on üks peamine viga: see on ümbritsetud seintega, mistõttu erilist tuult sinna ei jõua ja päike kütab nagu jaksab, mis omakorda teeb seal viibimise keskpäeval üsna piinarikkaks. Ka on raamatus öeldud, et Pisa torni lastakse korraga 40 inimest ning üldiselt on mõistlik pilet Internetist vähemalt 15 päeva ette osta, sest vastasel juhul ei pruugi torni pääseda. Meil pileteid polnud ja arvestades seal kohatud turistide hulka, ei paistnud olevat ka mõistlikku võimalust torni lähiajal pääseda, mistõttu otsustasime edasi põrutada Bologna poole.
Tegime väikese peatuse Lucca linnakeses, mille peamiseks vaatamisväärsuseks on kogu keskust ümbritsev 12-meetrine hästi säilinud linnamüür. Väidetavalt pidi seal linnakeses olema ka üsna kena San Martino kirik, mida meil üles leida ei õnnestunud. Küll aga võtsime kohalikust jäätisekohvikust endale jahutuseks väikese kohaliku jäätise, mis seni Itaalias proovitust, oli absoluutselt parim - šokolaadipall tõeliselt tumepruun ja ülišokolaadise maitsega, maasikapall väikeste maasikatükkidega (mitte sorbett, vaid kreemine) ja kolmas ehtsate pähklitega.
Poolel teel Bolognasse on Barberino outletcity, kus asuvad suuremate ja tuntumate (võibolla mite just meie jaoks kõik) tootjate firmapoed soodushindadega toodetega. Outletis on tooted alati odavamad kuni 70% võrreldes sama toote hinnaga antud firma esinduspoes. Pean tunnistama, et tänases Outletcitys olin parajalt pettunud - seal oli küll uhkeid kaubamärke, mida seni pole saanud päriselt käes hoidagi, kuid päriselt hammas neile hindadele peale ei hakanud. Ja kui ka oleks hakanud, siis kaubavalik oli pigem kellegi teise maitsele - ei olnud palju tooteid, mis oleks ennast isegi proovima kutsunud. Loodan järgmisest shoppamislinnast veidi enamat.
Et kiiremini Bolognasse kohale jõuda, kasutasime kohalike külateede asemel seekord tasulist kiirteed. Süsteem on tõeliselt mugav: sõidad tõkkepuu taha, võtad pileti ja hakkad aga sõitma; kui omas peatuses maha tahad keerata, sisestad pileti taas automaati, paned pangakaardi või sularaha (olenevalt valitud kassast) järele ja jätkad oma reisi. Hoiab kokku tunde võrreldes külateedega, kuid silmale midagi teel vaadata ei ole: sillad vahelduvad tunnelitega pidevalt. Pikim tunnel, mida täna läbisime, oli 2,2 km otse läbi mäe. Itaallastele kohe meeldib tunnelite ehitamine lisaks ringteedele, mis on ka nende rahvuslikuks hobiks.
Bolognasse ööbimist otsides, jäi meile lõplikult sõelale kaks hotelli, mille vahel ma kuidagi valida ei suutnud ja M-le meeldisid ka mõlemad. Nii otsustasime esimese öö veeta Hilton Garden Innis (4*) ja teise Suite Hotel Elites (4*). Hitlon on ületanud seni kõiki mu ootusi: meie tuba on suhteliselt ruumikas, king-size (vägagi suure) voodiga, mille kummagi poole madratsi kõvadus on eraldi reguleeritav. Samuti on olemas kõiksugused mugavused: business center, kus võimalik nii kasutada arvutit kui printimisvõimalusi, fitness center enese vormis hoidmiseks kui toas leviv wi-fi Internet. Vannitoa osa on umbes sama suur kui meie kogu vannituba kodus. Mugavused on igati tagatud ja tunne pigem selline, et meeleldi jääks siia lausa pikemaks ajaks. Tänase päeva tipphetk on päris kindlasti meie tänane ööbimine. Puhkusele tasub tulla juba üksnes hotellis olemise pärast.
kolmapäev, 17. august 2011
Toskaana päikese all
Ma ei teagi, kumb jätab sügavama mulje, kas Perugia viimased 400 aastat puutumata kesklinn või Toskaana mägede vahel looklevad mitmevärvilised põllud, kui need omavahel üldse võrreldavad ongi.
Meie hommik algas täna veidi varem, kui olime algselt plaaninud. Uni läks lihtsalt pealt ära. Tuli see öösel end pidevalt välja lülitavast konditsioneerist, mille tulemusel toas ärgates 27 kraadi oli või oleme saanud osaliselt lihtsalt kohalikku temposse, kus hommik algab 8 ajal, 12-15 on siesta ja seejärel kella 19ni on enamus kohti avatud.
Nii olime oma võileivamaterjalist kerge hommikuieine valmistanud, mille eelmisel õhtul supermarketist muretsesime ja sealt hommikusööki otsides tuli meil võtta, mis seal oli, sest valida ei olnud enam midagi. Saialetis oli täpselt 2 poolpikka saia ja needki täiesti kõvad. Ka paljud teised letid olid poe sulgemiseks sisuliselt ilma kaubata. Üldiselt on Itaalias toidupoed üsna hästi ära peidetud elamurajoonide vahele või suurematest teedest eemale. Tõenäoliselt turistid neid just tihti ei külasta.
Jõudsime Perugiasse enne hommikust tipp-tundi, kui linn oli inimestest veel üsna tühi ja kohvikute laudu alles tassiti tänavale. Raamat hoiatas juba eelnevalt, et Perugia kesklinnas autoga sõitmine ei ole sisuliselt võimalik ja linnamüürist sissepoole ei lasta. Parkisime oma auto otse bussijaama all olevasse parklasse, kuhu sildid meid viisakalt suunasid. Sealt näitas nool eskalaatori suunas, mis esimesel pilgul ti tundunud sugugi ebatavaline.
Ent peale esimest üsna kitsast, kuid järsku eskalaatorit tuli veel teinegi ning mõnedki veel, viies meid parklast otse keskaegsesse kaljusisesesse linna, kuskohtusid ühel hetkel nii tänapäev kui koht, kus aeg seiskus ligi 400 aastat tagasi ning kogu ehitise sisemus oli praktiliselt muutumatu. Sealt välja astudes jõudsime samasugusesse linna, kus olid küll kaasaegsed kohvikud ja poed, ent ehitiste mõttes oli aeg ammu seiskunud. See on Perugia au ja uhkus – üks Itaalia parimatest säilinud mäelinnadest.
Perugiaga lõppes meie jaoks Umbria maakond ja suundusime edasi Toskaana poole, kus meie esimeseks peatuspunktiks sai Siena. Ka Siena kesklinnas on autodega sõitmine rangelt reglementeeritud ja linna keskmesse võib siseneda üksnes siis, kui selleks on tõeline vajadus, näiteks turistidel võimalik oma pagas hotellini viia ja koheselt kesklinnast autoga lahkuda, kuid eelnevalt peab olema hotellile auto number teatatud, vastasel juhul võib oodata hiljem kopsakas rahatrahv kaamerate alusel sissesõidu tuvastamise eest.
Sienasse jõudsime just lõunapaiku, kui hulgem turiste oli linna keskmesse lahti lastud ehk linnamüüri ümbruses ette nähtud parkimiskohad suures osas hõivatud. Seal paiknevas parkimismajas ilutses suur kiri vabade kohtade puudumise osas, kuid otsustasime proovida ning kiri oli selles mõttes täiesti ekslik – mitme korruse peale oli päris mitu parkimiskohta vaba. Alati ei tasu Itaalias kõiki silte uskuda.
Sienas oleks kohvritega liikumine ilmselt üsna tüütu, kuna linna keskus asub kõrgel mäe tipus, kuhu tuleb hoolega ülesmäge rühkida üsna terava nurga all. Kui tulla aga autoga, auto ära parkida parkimismajja ja kõndida lauslõõskavas päikeses (varjus 35 kraadi) ca 150 m ülesmäge, jõuab taaskord eskalaatoriteni, mis otse üles keskaegse hõnguga kivilinna viivad. Kaks korda aastas (2. juulil ja 16. augustil) toimub justkui keskajast tagasitulek linna ehk siis hulk inimesi riietub end keskaegsetesse kostüümidesse ja linna peaväljakule teevad agressiiselt kappavatel hobustel tiiru peale ka ratsanikud. Show pidi omaette elamus olema, ent suurest rahvamassist tulenevalt soovitatakse endale kohad sisse võtta juba vähemalt 4 tundi enne etenduse algust. Meie jaoks tähendas see eelkõige seda, et show oli ära eile ning täna võisime vaid näha keskväljakut ümbritsevat tugevast liivasest kivist kabjajäljelist areeni, mille peenike peenike tolm sooja õhku kattis.
Siena on suhteliselt väike linnake, kõigest mõnekümne tuhande elanikuga, ent keskaegne kivilinna osa on kindlasti vaatamisväärsus omaette. Kui Perugiasse on autoga lihtsam siseneda, ent kivilinna osas esimene effekt ja mulje väga võimas, siis Sienas tuleb autoga enne hoolikalt tiirutada, enne kui leida õige parkimisplats, ka on veidi tüütu tugeva kalde all teed mööda üles rühkimine, kuid Siena ise on kompaktsem. Kogu vanalinna osa mahub 8 väravaga linnamüüri sisse. Tänavad on kaetud tihedalt siledate kividega, majad külg-külje kõrval seismas umbes nii, nagu nad aastasadu tagasi ehitati. Keskväljakut ümbritsevad tänavad kulgevad kõik pigem kõveralt ja omasoodu, kuid viies ikkagi tagasi just keskväljakule. Kõrged majad tekitasid tänavatele varjulisi alasid, mis sellises soojuses olid heaks vahepalaks. Kurb on vaid see, et Siena on kujunenud väga turistikaks kohaks, mistõttu sisuliselt kõikidesse vaatamisväärsustesse palutakse pilet osta. Ja turiste on seal üsna hordidena. Peale tunnist jalutuskäiku tundsime end üsna väsinuna lõõskavast kuumusest ja suundusime tagasi konditsioneeritud auto juurde.
Meie viimane veinipiirkonna külaskäik oli Austraalias Hunter Valleysse, mis jättis endast kustumatult positiivse mulje, nii et minu ootused Chianti veinipiirkonnale olid üpris kõrged. Tuleb tunnistada, et vaadete osas ei tulnud mul pettuda. Kitsad teekesed looklevad piki viinamarjapõlde ja oliivisalusid, eemal terendamas ülesküntud põllud vaheldumisi päevalillepõldudega, mille vahele ära eksinud üksikud kivivillad. Just nii maaliline, nagu Itaalia Toskaana piirkonda keegi üldse ette kujutada oskab ja nagu klassikaliselt Itaalia maapiirkondi ette kujutatakse ja ka filmides näidatakse. Tõepoolest, sõit sinna on seda ilu väärt.
Samas tuleb olla Chiantis valmis selleks, et teed kulgevad pidevalt orgu ja mäkke, mäkke ja orgu, nii et meie pisike Eh (kutsume oma Fiat 500 niimoodi just numbrimärgi tähtede pärast) ennast vahepeal üsna vaevatuna tundis ja vaevaliselt 1. käiguga mäest üles ronida püüdis. Üsna ette hoiatamata muutus seal tee ka kruusateeks, mis kohati veel kitsam kui enne seda olnud asfalt, nii et teel mõne teise auto vastutulek vahel üsna keeruline möödumine tundus.
Minu soov oli külastada vähemalt ühte veiniistandust ja osta vähemalt üks pudel veini otse tootjalt. Esmalt võtsimegi suuna väikelinna Radda in Chianti poole, kust abivalmis vabatahtlik turismiinfopunkti töötaja meile kohaliku regiooni kaardikese andis ja paar veiniistandust ära märkis, mis tema meelest paremad olid. Neist üks jäi meile üsna tee peale ja otsustasime sellest läbi minna.
Keset maanteed näitaski silt Castello di Monterinaldi veiniistandusse, kuhu teelt maha keeranuna avastasime, et tee läheb äkki kaheks: üks viib üles mäkke ja teine kuhugi heinamaade vahele. Otsustasime mäest üles ronida, sest künka otsas paistis just kindluse moodi kiviehitis olevat, mis istanduse nimega võiks kenasti kokku sobida. Maja küll nägime, aga ühtki viita või inimest, mis andnuks aimu õiges kohas olemisest, paraku mitte. Keerasime veidi pettununa tagasi maanteele, kus nõutuna veiniistanduse silti vaatasime ja jätkasime oma sõitu Firenze kõrval väikelinnas asuvasse hotelli.
Mõnisada meetrit eemal oli tee ääres taaskord silt, mis viitas veini degusteerimistele tee ääres asuvas majas. Keerasime teelt sinna maha ning avastasime end ootamatult just selle veiniistanduse poekese eest, mida ennist otsinud olime. Kus on siltide ja viitade loogika Itaalias, mine võta kinni.
Sedakorda tabas meid meeldiv üllatus üliasjaliku ja sõbraliku veinimüüja näol, kes andis meile mõnusa ülevaate kohalike veinide näol. Chianti piirkonnas on enamlevinud eelkõige punased veinid, aga mina olen pigem valge sõber. Seal proovitud kaks nooremat punast veini olid aga üllatavalt nii mahedad, et värvi nägemata võinuks maitse poolest selle vabalt valge arvele kirjutada. Ka proovisime seal kohaliku toodanguna oliivõli (mille saak oli neil sisuliselt läbi müüdud ja uus tuleb alles novembris – olgu siinkohal öeldud, et ühest oliivipuust saab keskeltläbi vaid 1,5 liitrit õli), mis maitses nii puhtalt, et selle ostmata jätmine oleks olnud gastronoomiline patt.
Meie veiniistanduste külastamised piirdusid sedakorda vaid ühe istandusega – ühest küljest seepärast, et aeg hakkas veidi peale suruma ja õhtu juba kätte jõudma, teisalt seetõttu, et künklikel teedel seigeldes võttis meie pisike Eh oluliselt rohkem lütust, kui tavalisel maanteel kulgedes ning meil polnud võimalik endale enam lubada maanteelt kõrvale kaldumisi, et mitte teepeale jääda. Siinkohal ei tasu väga loota, et pisikestes mägilinnades väga palju tanklaid leidub. Meie õnneks siiski ühe leidsime ja saime oma reisi rahulikult jätkata.
Mõtlesime korraks, et hotelli asjad ära pannud, võiksime ju Firenze linna peale minna või lausa Pisasse, kuid me ei osanud arvestada sellega, et hotelli leidmine võtab meil kordades rohkem aega kui senised varasemad kogemused seda näitasid. Nagu Eestis on olemas Aia ja Pikkvõi Uus tänav sisuliselt igas linnas, nii on ka Itaalias mõned tänavanimed äärmiselt korduvad ja ühel sellistest meie täna öine voodikoht just asuski. Tiirutasime ühte pidi ja teistpidi, kuid leitud tänaval meie numbriga maja kohe kuidagi ei olnud.
Mõtlesime, et olime eksinud linnaga. Sõidsime teise kõrvallinna, ent ka sealt oma hotelli leida ei õnnestunud. Tekkis juba tunne, et sellist hotelli ei olegi olemas, kui ühtäkki märkasime samanimelist majakest meist paremale jäämas. Nüüd, kui olime maja tuvastanud, tuli sinna veel tuvastada autoga juurdepääs, mis sai järgmiseks parajaks pähkliks. Meie majutusasutus asus orus, mille ühes küljes oli väike sild ja teises ringtee ning paistis, justkui maja juurde ei viiks ühtki teed – sillalt otse maha keerata ei saanud ja ka ringteelt ei paistnud väljasõitu olevat. Alles hiljem märkasime, et napilt enne ringteed läks eraldi teeke, mille otsas ka imepisike viit, La Spiga hotellikese (meie mõistes pigem kodumajutus, kus perenaine elab samas majas, kuid see-eest väga korralik koht) juurde. Jah, silte ja viitasid oskavad Itaallased peita tõeliselt hästi.
Muide, Itaalia omapäraks on veel kolm asja, mida oleme palju märganud: pidevad tunnelid teedel – nii linnades kui äkki keset maanteed. Tunnelid, mis on pikad vaid mõni meeter kuni mõnesaja meetrini; linnapildis koerad – nii koertega koos reisivad turistid kui kohalikud, kes nendag kõikjal jalutavad. Rohelust on kordades vähem kui Eestis, ent koeri selle võrra oluliselt rohkem ja kõikjal; tubakapoed ja suitsetavad itaallased – itaallased kõnnivad tänaval, suits käes, istuvad söögikoha terrassil ja suitsetavad, seisavad lennujaama ees kampadena koos, plärud ees, roolivad autot ja tõmbavad tubakat. Ühesõnaga itaallane armastab suitsetada ja ta teeb seda tõeliselt palju. Ja kõikjal.
Meie hommik algas täna veidi varem, kui olime algselt plaaninud. Uni läks lihtsalt pealt ära. Tuli see öösel end pidevalt välja lülitavast konditsioneerist, mille tulemusel toas ärgates 27 kraadi oli või oleme saanud osaliselt lihtsalt kohalikku temposse, kus hommik algab 8 ajal, 12-15 on siesta ja seejärel kella 19ni on enamus kohti avatud.
Nii olime oma võileivamaterjalist kerge hommikuieine valmistanud, mille eelmisel õhtul supermarketist muretsesime ja sealt hommikusööki otsides tuli meil võtta, mis seal oli, sest valida ei olnud enam midagi. Saialetis oli täpselt 2 poolpikka saia ja needki täiesti kõvad. Ka paljud teised letid olid poe sulgemiseks sisuliselt ilma kaubata. Üldiselt on Itaalias toidupoed üsna hästi ära peidetud elamurajoonide vahele või suurematest teedest eemale. Tõenäoliselt turistid neid just tihti ei külasta.
Jõudsime Perugiasse enne hommikust tipp-tundi, kui linn oli inimestest veel üsna tühi ja kohvikute laudu alles tassiti tänavale. Raamat hoiatas juba eelnevalt, et Perugia kesklinnas autoga sõitmine ei ole sisuliselt võimalik ja linnamüürist sissepoole ei lasta. Parkisime oma auto otse bussijaama all olevasse parklasse, kuhu sildid meid viisakalt suunasid. Sealt näitas nool eskalaatori suunas, mis esimesel pilgul ti tundunud sugugi ebatavaline.
Ent peale esimest üsna kitsast, kuid järsku eskalaatorit tuli veel teinegi ning mõnedki veel, viies meid parklast otse keskaegsesse kaljusisesesse linna, kuskohtusid ühel hetkel nii tänapäev kui koht, kus aeg seiskus ligi 400 aastat tagasi ning kogu ehitise sisemus oli praktiliselt muutumatu. Sealt välja astudes jõudsime samasugusesse linna, kus olid küll kaasaegsed kohvikud ja poed, ent ehitiste mõttes oli aeg ammu seiskunud. See on Perugia au ja uhkus – üks Itaalia parimatest säilinud mäelinnadest.
Perugiaga lõppes meie jaoks Umbria maakond ja suundusime edasi Toskaana poole, kus meie esimeseks peatuspunktiks sai Siena. Ka Siena kesklinnas on autodega sõitmine rangelt reglementeeritud ja linna keskmesse võib siseneda üksnes siis, kui selleks on tõeline vajadus, näiteks turistidel võimalik oma pagas hotellini viia ja koheselt kesklinnast autoga lahkuda, kuid eelnevalt peab olema hotellile auto number teatatud, vastasel juhul võib oodata hiljem kopsakas rahatrahv kaamerate alusel sissesõidu tuvastamise eest.
Sienasse jõudsime just lõunapaiku, kui hulgem turiste oli linna keskmesse lahti lastud ehk linnamüüri ümbruses ette nähtud parkimiskohad suures osas hõivatud. Seal paiknevas parkimismajas ilutses suur kiri vabade kohtade puudumise osas, kuid otsustasime proovida ning kiri oli selles mõttes täiesti ekslik – mitme korruse peale oli päris mitu parkimiskohta vaba. Alati ei tasu Itaalias kõiki silte uskuda.
Sienas oleks kohvritega liikumine ilmselt üsna tüütu, kuna linna keskus asub kõrgel mäe tipus, kuhu tuleb hoolega ülesmäge rühkida üsna terava nurga all. Kui tulla aga autoga, auto ära parkida parkimismajja ja kõndida lauslõõskavas päikeses (varjus 35 kraadi) ca 150 m ülesmäge, jõuab taaskord eskalaatoriteni, mis otse üles keskaegse hõnguga kivilinna viivad. Kaks korda aastas (2. juulil ja 16. augustil) toimub justkui keskajast tagasitulek linna ehk siis hulk inimesi riietub end keskaegsetesse kostüümidesse ja linna peaväljakule teevad agressiiselt kappavatel hobustel tiiru peale ka ratsanikud. Show pidi omaette elamus olema, ent suurest rahvamassist tulenevalt soovitatakse endale kohad sisse võtta juba vähemalt 4 tundi enne etenduse algust. Meie jaoks tähendas see eelkõige seda, et show oli ära eile ning täna võisime vaid näha keskväljakut ümbritsevat tugevast liivasest kivist kabjajäljelist areeni, mille peenike peenike tolm sooja õhku kattis.
Siena on suhteliselt väike linnake, kõigest mõnekümne tuhande elanikuga, ent keskaegne kivilinna osa on kindlasti vaatamisväärsus omaette. Kui Perugiasse on autoga lihtsam siseneda, ent kivilinna osas esimene effekt ja mulje väga võimas, siis Sienas tuleb autoga enne hoolikalt tiirutada, enne kui leida õige parkimisplats, ka on veidi tüütu tugeva kalde all teed mööda üles rühkimine, kuid Siena ise on kompaktsem. Kogu vanalinna osa mahub 8 väravaga linnamüüri sisse. Tänavad on kaetud tihedalt siledate kividega, majad külg-külje kõrval seismas umbes nii, nagu nad aastasadu tagasi ehitati. Keskväljakut ümbritsevad tänavad kulgevad kõik pigem kõveralt ja omasoodu, kuid viies ikkagi tagasi just keskväljakule. Kõrged majad tekitasid tänavatele varjulisi alasid, mis sellises soojuses olid heaks vahepalaks. Kurb on vaid see, et Siena on kujunenud väga turistikaks kohaks, mistõttu sisuliselt kõikidesse vaatamisväärsustesse palutakse pilet osta. Ja turiste on seal üsna hordidena. Peale tunnist jalutuskäiku tundsime end üsna väsinuna lõõskavast kuumusest ja suundusime tagasi konditsioneeritud auto juurde.
Meie viimane veinipiirkonna külaskäik oli Austraalias Hunter Valleysse, mis jättis endast kustumatult positiivse mulje, nii et minu ootused Chianti veinipiirkonnale olid üpris kõrged. Tuleb tunnistada, et vaadete osas ei tulnud mul pettuda. Kitsad teekesed looklevad piki viinamarjapõlde ja oliivisalusid, eemal terendamas ülesküntud põllud vaheldumisi päevalillepõldudega, mille vahele ära eksinud üksikud kivivillad. Just nii maaliline, nagu Itaalia Toskaana piirkonda keegi üldse ette kujutada oskab ja nagu klassikaliselt Itaalia maapiirkondi ette kujutatakse ja ka filmides näidatakse. Tõepoolest, sõit sinna on seda ilu väärt.
Samas tuleb olla Chiantis valmis selleks, et teed kulgevad pidevalt orgu ja mäkke, mäkke ja orgu, nii et meie pisike Eh (kutsume oma Fiat 500 niimoodi just numbrimärgi tähtede pärast) ennast vahepeal üsna vaevatuna tundis ja vaevaliselt 1. käiguga mäest üles ronida püüdis. Üsna ette hoiatamata muutus seal tee ka kruusateeks, mis kohati veel kitsam kui enne seda olnud asfalt, nii et teel mõne teise auto vastutulek vahel üsna keeruline möödumine tundus.
Minu soov oli külastada vähemalt ühte veiniistandust ja osta vähemalt üks pudel veini otse tootjalt. Esmalt võtsimegi suuna väikelinna Radda in Chianti poole, kust abivalmis vabatahtlik turismiinfopunkti töötaja meile kohaliku regiooni kaardikese andis ja paar veiniistandust ära märkis, mis tema meelest paremad olid. Neist üks jäi meile üsna tee peale ja otsustasime sellest läbi minna.
Keset maanteed näitaski silt Castello di Monterinaldi veiniistandusse, kuhu teelt maha keeranuna avastasime, et tee läheb äkki kaheks: üks viib üles mäkke ja teine kuhugi heinamaade vahele. Otsustasime mäest üles ronida, sest künka otsas paistis just kindluse moodi kiviehitis olevat, mis istanduse nimega võiks kenasti kokku sobida. Maja küll nägime, aga ühtki viita või inimest, mis andnuks aimu õiges kohas olemisest, paraku mitte. Keerasime veidi pettununa tagasi maanteele, kus nõutuna veiniistanduse silti vaatasime ja jätkasime oma sõitu Firenze kõrval väikelinnas asuvasse hotelli.
Mõnisada meetrit eemal oli tee ääres taaskord silt, mis viitas veini degusteerimistele tee ääres asuvas majas. Keerasime teelt sinna maha ning avastasime end ootamatult just selle veiniistanduse poekese eest, mida ennist otsinud olime. Kus on siltide ja viitade loogika Itaalias, mine võta kinni.
Sedakorda tabas meid meeldiv üllatus üliasjaliku ja sõbraliku veinimüüja näol, kes andis meile mõnusa ülevaate kohalike veinide näol. Chianti piirkonnas on enamlevinud eelkõige punased veinid, aga mina olen pigem valge sõber. Seal proovitud kaks nooremat punast veini olid aga üllatavalt nii mahedad, et värvi nägemata võinuks maitse poolest selle vabalt valge arvele kirjutada. Ka proovisime seal kohaliku toodanguna oliivõli (mille saak oli neil sisuliselt läbi müüdud ja uus tuleb alles novembris – olgu siinkohal öeldud, et ühest oliivipuust saab keskeltläbi vaid 1,5 liitrit õli), mis maitses nii puhtalt, et selle ostmata jätmine oleks olnud gastronoomiline patt.
Meie veiniistanduste külastamised piirdusid sedakorda vaid ühe istandusega – ühest küljest seepärast, et aeg hakkas veidi peale suruma ja õhtu juba kätte jõudma, teisalt seetõttu, et künklikel teedel seigeldes võttis meie pisike Eh oluliselt rohkem lütust, kui tavalisel maanteel kulgedes ning meil polnud võimalik endale enam lubada maanteelt kõrvale kaldumisi, et mitte teepeale jääda. Siinkohal ei tasu väga loota, et pisikestes mägilinnades väga palju tanklaid leidub. Meie õnneks siiski ühe leidsime ja saime oma reisi rahulikult jätkata.
Mõtlesime korraks, et hotelli asjad ära pannud, võiksime ju Firenze linna peale minna või lausa Pisasse, kuid me ei osanud arvestada sellega, et hotelli leidmine võtab meil kordades rohkem aega kui senised varasemad kogemused seda näitasid. Nagu Eestis on olemas Aia ja Pikkvõi Uus tänav sisuliselt igas linnas, nii on ka Itaalias mõned tänavanimed äärmiselt korduvad ja ühel sellistest meie täna öine voodikoht just asuski. Tiirutasime ühte pidi ja teistpidi, kuid leitud tänaval meie numbriga maja kohe kuidagi ei olnud.
Mõtlesime, et olime eksinud linnaga. Sõidsime teise kõrvallinna, ent ka sealt oma hotelli leida ei õnnestunud. Tekkis juba tunne, et sellist hotelli ei olegi olemas, kui ühtäkki märkasime samanimelist majakest meist paremale jäämas. Nüüd, kui olime maja tuvastanud, tuli sinna veel tuvastada autoga juurdepääs, mis sai järgmiseks parajaks pähkliks. Meie majutusasutus asus orus, mille ühes küljes oli väike sild ja teises ringtee ning paistis, justkui maja juurde ei viiks ühtki teed – sillalt otse maha keerata ei saanud ja ka ringteelt ei paistnud väljasõitu olevat. Alles hiljem märkasime, et napilt enne ringteed läks eraldi teeke, mille otsas ka imepisike viit, La Spiga hotellikese (meie mõistes pigem kodumajutus, kus perenaine elab samas majas, kuid see-eest väga korralik koht) juurde. Jah, silte ja viitasid oskavad Itaallased peita tõeliselt hästi.
Muide, Itaalia omapäraks on veel kolm asja, mida oleme palju märganud: pidevad tunnelid teedel – nii linnades kui äkki keset maanteed. Tunnelid, mis on pikad vaid mõni meeter kuni mõnesaja meetrini; linnapildis koerad – nii koertega koos reisivad turistid kui kohalikud, kes nendag kõikjal jalutavad. Rohelust on kordades vähem kui Eestis, ent koeri selle võrra oluliselt rohkem ja kõikjal; tubakapoed ja suitsetavad itaallased – itaallased kõnnivad tänaval, suits käes, istuvad söögikoha terrassil ja suitsetavad, seisavad lennujaama ees kampadena koos, plärud ees, roolivad autot ja tõmbavad tubakat. Ühesõnaga itaallane armastab suitsetada ja ta teeb seda tõeliselt palju. Ja kõikjal.
teisipäev, 16. august 2011
Assisi - kivine rahulinn kaljuserval
Hommiku ärkasime iseenesest tund enne äratuskella ja tundus, et aega on justkui selle võrra priipärast. Ent millega me arvestada ei osanud, oli suhteliselt olematu Interneti kiirus, mis eelmistel päevadel veel hädapäraselt talutav tundus.
Eestis olime teinud autole broneeringu, kuid ühtegi kinnitust meilile selle kohta ei tulnud, kuid lubati vastata 48 tunni jooksul. Tänaseks oli möödunud 4 päeva ja ei ühtki vastust. Ka ei tunnistanud rendifirma koduleht broneeringu numbrit, mille olin üles kirjutanud. Nii asusime otsima uut autoerendi võimalust kohapealt.
Meie sooviks oli võtta endale auto täna nädalaks ajaks, nii et saaksime selle tagastada Bergamo lennujaama hommikul kell 5 enne lennukile minekut. Sellist asja võimaldavad üksnes suuremad ja tuntumad rendifirmad. Eestis olime juba kindlaks teinud, et Avise kontorid on sisuliselt kõik puhkuseks suletud. Hotelli vastuvõtust soovitati meil pöörduda Hertzi. Kuiadministraator lähimasse Hertzi kontorisse helistas, ei võetud ka seal toru. Internetist õnnestus mul niipalju välja pigistada, et ka see kontor oli suveks suletud. Paraku oli aga Internet niivõrd aeglane, et ei õnnestunud kuidagi Internetis autobroneeringut ära teha, tagatipuks andis leht veel itaaliakeelse errori.
Egas midagi, pakkisime oma kohvrid ära ja hakkasime neid enda järel vedades sammuma läbi Villa Borghese pargi, mille täpselt teisel pool otsas asus Hertzi kontor. Kui sinna kohale jõudsime, nägime küll Hertzi reklaami koos aadressiga, kuid ühtegi arusaadavat viita asukohale ei osutanud. Peale mõningat kaardi ja ümbruse uurimist leidsime Villa Borghese ärikeskusekese maa-aluse parklaga. Sealt viis läbija välja mitu käiku treppidega, ent autorendile ühtki mõistlikku viita ikkagi ei osutanud. Üleüldse tundub Itaalias olevat pigem tavapärane osutavate viitade puudumine või antakse kätte üksnes üldsuund, ka ei ole linnadele viitavatel liiklusmärkidel üldjuhul kilomeetrite arvu peal. Ehk siis võtta suund innapoole ja küll sa siis näed, kui kohal oled.
Peale mõningast seletamist Hertzi kontoris, mille olime maa-alusest parklast lõpuks tuvastanud, samas asumas ka Sixti ja Europcari kontorid, millest esimene tundus suletud olevat ja teist me lähemalt uurima ei hakanudki, ulatati meile väikese valge peaaegu uue (11 000 km läbisõiduga, märts 2011 väljalase) Fiat 500 võtmed. Itaalias on igal juhul väikese auto omamine äärmiselt mõistlik tegu, arvestades kitsaid tänavaid ja imepisikesi parkimiskohti. Ka linnapildis on pigem enam-levinud autoks Smardi-laadsed.
Samal ajal, kui Hertzis auterendidokumente ajasime, oli Martini telefoniletekkinud Itaalia numbriga vastamata kõne. Tagasi helistades sattus ta Sixti autorendi ooteliinile. Peagi helistati sealt meile uuesti tagasi, et küsida, kas tahame ikka veel autot rentida. Martin palus neil autorendisoovi tühistada, sest olime endale just mujalt auto rentinud ja nende ühenduse võtmine jäi kahjuks paar päeva hiljaks.
Roomas saime tükk aega tiirutada, enne kui leidsime õige suuna linnast välja. Telefoni GPS on maantee peal küll asjalik, ent selle jõudlusest jäi suurlinnas paraku väheseks. Lülitasime juba eos välja tasulised teed, et saaksime tiirutada väiksematel külavaheteedel ja näha ka kohalikku ümbrust.
Üsna suvalises väikelinnas näitas ühtäkki pisikeselt ristmikult alla must nool kirjaga „Outlet“. Keerasime huviga selle suunas, sest Outlet-cityd on ka üheks meie reisi eesmärgiks – on neist ju võimalik ülimõistliku raha eest väga mitmeid riideesemeid muretseda. Kõigepealt lookles pisike kitsas ja kurviline rada piki mäekülge üsna järgsult üles, jõudes velgi pisemasse mägilinna, sealt näitas järgmine must nool mäe teisele küljele, kust sama kitsas ja järskude kurvidega rada lookles sootuks alla, nii et meie uus reisikaaslane kippus vahepeal üsna vinguvat häält tegema, et end korralikult mäest üles vinnata. Olime vahepeal arvanud juba vähemalt kolm korda, et oleme totaalselt eksinud ja Outlet oli hoopis mõni pisike külapoeke, mida me lihtsalt ei märganud, kui me äkki märkasime eemal laiutavat suurt ostulinnakut asumas üsna mitte kusagil. Tõepoolest, pea paarkümmend kilomeetrit tagasi osutunud must väike nooleke oli juhatanud meid lõpuks õigesse kohta. Ostulinnak tundus olevat rahvast üsna tühi – oli selles siis süüdi kuum päike või alles uus linnak (vähemasti selle mulje koht jättis). Veetsime seal mõnusa tunnikese ja sooritasime ka mõned esimesed ostud.
Edasi otsustasime võtta suuna pigem väiksemate teede asemel maanteele, et jõuda hotelli veel pärastlõunal mõistlikul ajal. Meie hotell oli võetud Assisi külje alla. Kui minu Eesti itaallane M andis soovitusi minna just Perugiasse ja Assisisse, ei osanud ma sellest eriti midagi arvata, peale M sõnade, et Toscana on turistilik, kuid Umbria maakond veel paljuski turistide poolt avastamata, aga kahtlemata sama ilus kui Toscana.
Vaated, mis meile teelt Umbria maakond avanesid, olid hinge matvad. Äraõitsenud päevalillepõllud vaheldumas liivamullaste küntud põllulappide ja kuldkollaste heinapallidega kaetud rohumaadega. Taamal terendamas erinevate kõrgustega kivised mäed, mida paljuskikatmas rohelised puud ja mille jalamil laiumas erinevad Itaalia linnakesed. Mitmeski kohas tekkistahtmine auto lihtsalt peatada, et mõned ilusad pildid teha, kuid kitsastel teedel on see suhteliselt keeruline.
Jõudsime hotelli pärastlõunal, kui siesta oli juba läbi, kuid väljas endiselt lõõskavad 35 kraadi, nii et konditsioneeritud õhuga autost välja astudes, tundus, nagu oleks saanud sooja õhuga otse litaki vastu nägu. Selles suhtes oli minu kõhutunne äärmiselt õige, et vaadata kindlasti konditsioneeriga tubadega hotelle. Ilma nendeta suvekuumuses Itaalias on ilmselt suhteliselt raske.
Assisi linn ise kannab nimetust rahulinn. Lonely Planeti kohaselt on tegu kõige usklikuma linnaga maailmas. Ja neil võib isegi õigus olla. Seda peetakse ka hingeliseks Umbria pealinnaks, mis on seotud eelkõige seal 1182 aastal sündinud püha Francisega. Väidetavalt elab selles pisikeses mäe otsas olevas äärmiselt kivises linnakeses lausa 27 000 inimest (ei ole küll täpsustatud, kas selle arvu hulka kuuluvad ka ümberkaudsed väiksemad külakesed oma elanikkonnaga). Kogu linn on tehtud sõna otseses mõttes kivist – teed on kivist, ääritsetud teist värvi kivist kõnniteede ribadega, millest algavad koheselt kivist majade seinad. Põhimõtteliselt jooksevad kõik tänavad, kas mäest üles või mäest alla ning tasast maad sisuliselt ei ole, mis teeb seal kõndimise teatud määral väsitavaks ja kuumuses ka üsna higiseks tegevuseks. Ma ei ole päris kindel mitu pühakoda Assisis asub, kuid neid on äärmiselt palju. Nii näeb linnakese peal liikumas ka suuremas koguses munke ja nunne.
Assisis asuvad kirikud ei ole seest kullaga üle valatud nagu olid Roomas, kuid ülimalt suured kiviehitised on need siiski ja lausa kohati mitme korrusega. Peamises kirikus, Basilica di San Francesco, asuvad keldrikorrusel ka tema pühaduse säilmed. Loomulikult tuleb niivõrd usklikus linnakeses austada kohalikke kombeid ja see tähendab, et paljaste õlgade ning paljaste põlvedega pühakotta siseneda ei tohi. Kui õlgadele viskasin ise salli peale, siis lühikeste pükstega põlvi ei saanud kuidagi katta. Õnneks on kohalikud ka sellele mõelnud ning uksel ulatati mulle viisakalt koheselt rätik, mille vöö ümber siduda sain, et põlved kaetud oleks ja mille omakorda kirikust väljudes taas tagastasin.
Assisi kivilinn on iseenesest kaunis ja seetõttu ka suurem turistimagnet, misa kasutavad ära kohalikud rajamaks igasse väiksemasse kõrvaltänavasse hotellikest ning restorani – eks turistilt püütakse kätte saada igasugune raha. Nii on ka Assisis sees ja selle ümbruses parkimine eranditult tasuline. Aga eks see ole arusaadav ka – linnast, mis pärineb ise justkui muinasjutust, avaneb ümbruskonnale imeliselt maaliline vaatepilt, mida ei saa kuidagi imetlemata jätta. Et meie hotell asub mäe jalamil, millel paikneb Assisi, avaneb meie toast otse vaade öisele valgustatud kivilinnale. Itaalia on muinasjutuliselt ilus.
Eestis olime teinud autole broneeringu, kuid ühtegi kinnitust meilile selle kohta ei tulnud, kuid lubati vastata 48 tunni jooksul. Tänaseks oli möödunud 4 päeva ja ei ühtki vastust. Ka ei tunnistanud rendifirma koduleht broneeringu numbrit, mille olin üles kirjutanud. Nii asusime otsima uut autoerendi võimalust kohapealt.
Meie sooviks oli võtta endale auto täna nädalaks ajaks, nii et saaksime selle tagastada Bergamo lennujaama hommikul kell 5 enne lennukile minekut. Sellist asja võimaldavad üksnes suuremad ja tuntumad rendifirmad. Eestis olime juba kindlaks teinud, et Avise kontorid on sisuliselt kõik puhkuseks suletud. Hotelli vastuvõtust soovitati meil pöörduda Hertzi. Kuiadministraator lähimasse Hertzi kontorisse helistas, ei võetud ka seal toru. Internetist õnnestus mul niipalju välja pigistada, et ka see kontor oli suveks suletud. Paraku oli aga Internet niivõrd aeglane, et ei õnnestunud kuidagi Internetis autobroneeringut ära teha, tagatipuks andis leht veel itaaliakeelse errori.
Egas midagi, pakkisime oma kohvrid ära ja hakkasime neid enda järel vedades sammuma läbi Villa Borghese pargi, mille täpselt teisel pool otsas asus Hertzi kontor. Kui sinna kohale jõudsime, nägime küll Hertzi reklaami koos aadressiga, kuid ühtegi arusaadavat viita asukohale ei osutanud. Peale mõningat kaardi ja ümbruse uurimist leidsime Villa Borghese ärikeskusekese maa-aluse parklaga. Sealt viis läbija välja mitu käiku treppidega, ent autorendile ühtki mõistlikku viita ikkagi ei osutanud. Üleüldse tundub Itaalias olevat pigem tavapärane osutavate viitade puudumine või antakse kätte üksnes üldsuund, ka ei ole linnadele viitavatel liiklusmärkidel üldjuhul kilomeetrite arvu peal. Ehk siis võtta suund innapoole ja küll sa siis näed, kui kohal oled.
Peale mõningast seletamist Hertzi kontoris, mille olime maa-alusest parklast lõpuks tuvastanud, samas asumas ka Sixti ja Europcari kontorid, millest esimene tundus suletud olevat ja teist me lähemalt uurima ei hakanudki, ulatati meile väikese valge peaaegu uue (11 000 km läbisõiduga, märts 2011 väljalase) Fiat 500 võtmed. Itaalias on igal juhul väikese auto omamine äärmiselt mõistlik tegu, arvestades kitsaid tänavaid ja imepisikesi parkimiskohti. Ka linnapildis on pigem enam-levinud autoks Smardi-laadsed.
Samal ajal, kui Hertzis auterendidokumente ajasime, oli Martini telefoniletekkinud Itaalia numbriga vastamata kõne. Tagasi helistades sattus ta Sixti autorendi ooteliinile. Peagi helistati sealt meile uuesti tagasi, et küsida, kas tahame ikka veel autot rentida. Martin palus neil autorendisoovi tühistada, sest olime endale just mujalt auto rentinud ja nende ühenduse võtmine jäi kahjuks paar päeva hiljaks.
Roomas saime tükk aega tiirutada, enne kui leidsime õige suuna linnast välja. Telefoni GPS on maantee peal küll asjalik, ent selle jõudlusest jäi suurlinnas paraku väheseks. Lülitasime juba eos välja tasulised teed, et saaksime tiirutada väiksematel külavaheteedel ja näha ka kohalikku ümbrust.
Üsna suvalises väikelinnas näitas ühtäkki pisikeselt ristmikult alla must nool kirjaga „Outlet“. Keerasime huviga selle suunas, sest Outlet-cityd on ka üheks meie reisi eesmärgiks – on neist ju võimalik ülimõistliku raha eest väga mitmeid riideesemeid muretseda. Kõigepealt lookles pisike kitsas ja kurviline rada piki mäekülge üsna järgsult üles, jõudes velgi pisemasse mägilinna, sealt näitas järgmine must nool mäe teisele küljele, kust sama kitsas ja järskude kurvidega rada lookles sootuks alla, nii et meie uus reisikaaslane kippus vahepeal üsna vinguvat häält tegema, et end korralikult mäest üles vinnata. Olime vahepeal arvanud juba vähemalt kolm korda, et oleme totaalselt eksinud ja Outlet oli hoopis mõni pisike külapoeke, mida me lihtsalt ei märganud, kui me äkki märkasime eemal laiutavat suurt ostulinnakut asumas üsna mitte kusagil. Tõepoolest, pea paarkümmend kilomeetrit tagasi osutunud must väike nooleke oli juhatanud meid lõpuks õigesse kohta. Ostulinnak tundus olevat rahvast üsna tühi – oli selles siis süüdi kuum päike või alles uus linnak (vähemasti selle mulje koht jättis). Veetsime seal mõnusa tunnikese ja sooritasime ka mõned esimesed ostud.
Edasi otsustasime võtta suuna pigem väiksemate teede asemel maanteele, et jõuda hotelli veel pärastlõunal mõistlikul ajal. Meie hotell oli võetud Assisi külje alla. Kui minu Eesti itaallane M andis soovitusi minna just Perugiasse ja Assisisse, ei osanud ma sellest eriti midagi arvata, peale M sõnade, et Toscana on turistilik, kuid Umbria maakond veel paljuski turistide poolt avastamata, aga kahtlemata sama ilus kui Toscana.
Vaated, mis meile teelt Umbria maakond avanesid, olid hinge matvad. Äraõitsenud päevalillepõllud vaheldumas liivamullaste küntud põllulappide ja kuldkollaste heinapallidega kaetud rohumaadega. Taamal terendamas erinevate kõrgustega kivised mäed, mida paljuskikatmas rohelised puud ja mille jalamil laiumas erinevad Itaalia linnakesed. Mitmeski kohas tekkistahtmine auto lihtsalt peatada, et mõned ilusad pildid teha, kuid kitsastel teedel on see suhteliselt keeruline.
Jõudsime hotelli pärastlõunal, kui siesta oli juba läbi, kuid väljas endiselt lõõskavad 35 kraadi, nii et konditsioneeritud õhuga autost välja astudes, tundus, nagu oleks saanud sooja õhuga otse litaki vastu nägu. Selles suhtes oli minu kõhutunne äärmiselt õige, et vaadata kindlasti konditsioneeriga tubadega hotelle. Ilma nendeta suvekuumuses Itaalias on ilmselt suhteliselt raske.
Assisi linn ise kannab nimetust rahulinn. Lonely Planeti kohaselt on tegu kõige usklikuma linnaga maailmas. Ja neil võib isegi õigus olla. Seda peetakse ka hingeliseks Umbria pealinnaks, mis on seotud eelkõige seal 1182 aastal sündinud püha Francisega. Väidetavalt elab selles pisikeses mäe otsas olevas äärmiselt kivises linnakeses lausa 27 000 inimest (ei ole küll täpsustatud, kas selle arvu hulka kuuluvad ka ümberkaudsed väiksemad külakesed oma elanikkonnaga). Kogu linn on tehtud sõna otseses mõttes kivist – teed on kivist, ääritsetud teist värvi kivist kõnniteede ribadega, millest algavad koheselt kivist majade seinad. Põhimõtteliselt jooksevad kõik tänavad, kas mäest üles või mäest alla ning tasast maad sisuliselt ei ole, mis teeb seal kõndimise teatud määral väsitavaks ja kuumuses ka üsna higiseks tegevuseks. Ma ei ole päris kindel mitu pühakoda Assisis asub, kuid neid on äärmiselt palju. Nii näeb linnakese peal liikumas ka suuremas koguses munke ja nunne.
Assisis asuvad kirikud ei ole seest kullaga üle valatud nagu olid Roomas, kuid ülimalt suured kiviehitised on need siiski ja lausa kohati mitme korrusega. Peamises kirikus, Basilica di San Francesco, asuvad keldrikorrusel ka tema pühaduse säilmed. Loomulikult tuleb niivõrd usklikus linnakeses austada kohalikke kombeid ja see tähendab, et paljaste õlgade ning paljaste põlvedega pühakotta siseneda ei tohi. Kui õlgadele viskasin ise salli peale, siis lühikeste pükstega põlvi ei saanud kuidagi katta. Õnneks on kohalikud ka sellele mõelnud ning uksel ulatati mulle viisakalt koheselt rätik, mille vöö ümber siduda sain, et põlved kaetud oleks ja mille omakorda kirikust väljudes taas tagastasin.
Assisi kivilinn on iseenesest kaunis ja seetõttu ka suurem turistimagnet, misa kasutavad ära kohalikud rajamaks igasse väiksemasse kõrvaltänavasse hotellikest ning restorani – eks turistilt püütakse kätte saada igasugune raha. Nii on ka Assisis sees ja selle ümbruses parkimine eranditult tasuline. Aga eks see ole arusaadav ka – linnast, mis pärineb ise justkui muinasjutust, avaneb ümbruskonnale imeliselt maaliline vaatepilt, mida ei saa kuidagi imetlemata jätta. Et meie hotell asub mäe jalamil, millel paikneb Assisi, avaneb meie toast otse vaade öisele valgustatud kivilinnale. Itaalia on muinasjutuliselt ilus.
esmaspäev, 15. august 2011
Antiik-Rooma ühe päevaga
Hommikul ehmatasin end üles äratuskella peale. Konditsioneeritud õhuga öö möödus kiiresti ja mugavalt - nii mõnusa madratsiga voodit pole ammu üheski hotellis kohanud. Meie hotellituba näeb välja küll veidi pisike (Türgi hotelliga võrreldes on meil lausa tantsusaal), kuid selle eest kergelt luksuslik. Igatahes julgen siiralt Best Western Rivolit Roomas soovitada.
Pealehommikusööki otsustasime võtta suuna Vatikani peale. Meie hotell on selle mõttes heas kohas, et umbes poole tunnise jalutuskäigu kaugusel on nii Vatikan kui ka Rooma kesklinn. Vatikani poole jalutades läbisime mitmeid tüüpilisi Rooma tänavaid, mis olid suhteliselt inimtühjad - on august, puhkuste kuu, kus enamus poode ja ärisid väljaspool turistipiirkonda, on kuni kuuks ajaks suletud, ja riigipüha, mida itaallased vägagi tähistavad.
Vatikan on väga võimas. Meeletult suur kiviplats, ümbritsetud kõrgete kivist postamentidega. Mis moel see kunagi küll valmis ehitatud algselt sai, on tegelikult mulle siiani täiesti mõistmata. Vatikani endasse saab siseneda väravatest üsna lihtsalt, kuid Basiilikasse, mis on Vatikani peamiseks vaatamisväärtuseks ja mille rõdult paavast tervitamas käib, on oluliselt keerulisem: piki kiviplatsi lookleb pikk saba lauspäikeses. Väravateni jõudes tuleb läbida metallidetektor ja jälgida, et õlad oleksid kaetud ning vältida lühemat kui põlvedeni pükse või seelikut. Alles seejärel on võimalik soetada 14 € maksev pilet. Pean ausalt tunnistama, et Basiilikas jäi meil sees käimata, sest paaritunnist saba lauspäikeses me tõepoolest seista ei jaksanud ega viitsinud. Samas olen suhteliselt kindel, et väga hea üldmulje Vatikanist saab kätte ka selleta.
Kui Roomas on aega vaid enam-vähem üks päev hommikust õhtuni, tuleb teha teatud valikuid. Näha tahaks justkui kõike ja palju, ent see tähendab, et igal pool sabas seista ja sisse minna ei ole võimalik. Sellisel juhul on mõistlik alustada Vatikanist, seejärel liikuda lõunaks Piazza Navona kanti ja lõpuks Colosseumi ning Rooma Foorumisse.
Piazza Navonasse, kus algselt plaanisin lõunat süüa, jõudsime küll pärastlõunal ent tundega, et süüa veel sugugi ei taha. Piazza tähistab itaalia keeles platsi ja ka seekordne plats oli täidetud massiivse kivikujudega purskkaevuga otse basiilika ehk kiriku ees, platsi ennast ääristamas välikohvikud. Itaalias asuvad välikohvikud on mõnusad ja filmilikult romantilised. Esmakordselt nägin, kuidas veetorukesed olid veetud kohviku päikesevarjude alla, nii et sealt pritsis peenikese udupilvena pidevalt sööjate suunas vett, et neid kuumas ilmas vähegi jahutada.
Võtsime suuna Colosseumi peale ning sattusime endalegi ootamatult ühtäkki suure valgest marmorist treppidega kaetud ehitise ette, millel olid hoiatussildid, et seal istuda, sööke ega jooke tarbida ei ole lubatud. Asusime treppidest üles ronima ning avastasime end peagi imelist vaadet väljendaval terrassil. Kui sildist õigesti aru sain, oli tegemist Kultuuriministeeriumi ja ajaloo muuseumiga. Sisuliselt avaneb katuseterrassilt suurepärane vaade kolme suunda üle Rooma ning veel paremaks vaateks on võimalik lunastada pääse liftiga sõitmiseks veel kõrgemale katiseterrassile 7 € eest. Muide, treppe on kõiksugustes ehitistes Itaalias lausa priipärast.
Kuigi Colosseum terendas muuseumile suhteliselt lähedalt, siis otseteed selleni me kuidagi koheselt ei märganud ning meil õnnestus teha üpris suur ring ümber Rooma Foorumi ja Palatine, mis on sisuliselt antiiksest Roomast säilinud mastaapsed varemed. Ühe ja sama piletiga saab läbida nii Colosseumi, Rooma Foorumi kui Palatine, ent see eeldab kas varasemalt Internetist pileti ette ostmist, mida meie ei teinud, või kohapeal mõnes piletisabas seismist. Samas tuleb nentida, et Rooma Foorumile ja Platinele tegime sõna otseses mõttes ringi peale, nii et vaade avanes neisse antiiksetesse paikadesse iga nurga pealt.
Kui Colosseum on pigem soovituslik läbida pärastlõunal ja umbes sellel ajal me sinna ka sattusime, ent nähes meeletuid piletisabasid ja tundes enda väsimusastet, otsustasime sinna sisse minekust loobuda ja jätta selle pigem teiseks korraks. Siinjuures ongi pigem veider see, kuidas uuem Rooma ja vanem Rooma omavahel kohtuvad, nii et kõik antiiksed paigad asuvad kivinikerdustega majade ja tiheda liiklusega linnatänavate vahel ilma peitmata.
Trastevere on pigem nagu Tallinna Kalamaja - jätab endast parajalt boheemlasliku mulje. Kui peamiste turistiatraktsioonide ümbruses on pigem näha tumedanahalisi tänavakaupmehi ja -kunstnikke, siis Trasteveres ei ole haruldased ka tänavakerjused ja kodutud. Samas on selle kandi aura kuidagi muust kesklinna ümbrusest erinev. Kas tuleb see tänavakohvikutest ja vabamast meeleolust või linnaosas asuvast Basilica di Santa Mariast ehk Roomas asuvast vanimast Neitsi Maarjale pühendatud kirikust - mine võta kinni. Just seal samas, kiriku ees platsil, enne väsinud jalgu puhkavatest turistidest pulbitsevat kirikut, kohtasime ka tänavamuusikutest tšellot mängivat noormeest koos akordionistist emaga, keda eilegi linna teises servas kohtasime. Kui purskkaevu treppidel istudes oma tänavakohvikust kääridega lõigatud pitsat sõime (mille maitse oli imeline), oli lõbusalt elav taustamuusika üksnes sobilik justkui rusikas silmaauku. Tundub, et Roomas tuleb tänavamuusikuks, -kunstnikuks või -müüjaks olemiseks taotelda ka eriline luba, sest otse muusikute kõrvale oli end sisse seadnud üks aerosoolvärve kasutav kunstnik, kelle ametnikud loa puudumise tõttu üsna kiiresti sealt minema peletasid. Ka õnnestus meil ühel teisel tänaval teises linnaosas näha hetke, kus tänavamüüjad oma papist lauad koos kaubaga hetkega kokku korjasid ning minema kontrolli hirmus plagasid, olles umbes kümmekond minutit hiljem kogu kaubaga samas kohas tagasi. Nende kauba kokku kogumise kiirus ja oskus oli absoluutselt võrratu.
Roomas on üsna kummaline ka see, et tüüpilisi supermarketeid linnapildis sisuliselt ei kohta. Ka ei ole kuskil avalikult suuri viitasid väljas, mis suunaksid kuhugi kaubanduskeskusesse a ometigi on mul raske uskuda, et kesklinnas neid üldse ei ole -seal elavad ja töötavad inimesed ju käivad ometigi kusagil toidupoodides, kasvõi väikestes, ent neidki otsisime taga üsna tikutulega. Kui me poleks turistiinfopunkti töötajalt teada saanud, et Oviesse poe keldrikorrusel asub Billa toidupood, poleks me osanud seda mitte kuskilt uneski aimata. Oma veidi enam kui 30 km jalutuskäigu peale oleks me pidanud kuskil ikka mõne poekese otsa komistama, kuid leidsime vaid kogemata ühe, kui olime suutnud teisest linnaosast paar tundi varem oma veevarusid juba täiendada.
Õnneks vett müüakse tänaval üsna tihti asuvates putkades, kuid poehinnaga võrreldes on vahe ca 5-kordne. Teiseks alternatiiviks on kasutada pea iga nurga peal asuvaid avalike vee kraane, kust vesi vahetpidamata jookseb ja mida inimesed nii joogiks kui pudelite täitmiseks usinasti kasutavad, nii et mõne kraani juurde tekib vahel isegi saba. Väljas valitsev kuumus nõuab tihedat joomist, et mitte vedelikupuuduse käes kannatada. Selle võrra on higistamist rohkem ja wc-pause tarvis oluliselt vähem teha, ent päeva lõpuks on keha higist ebameeldivalt kleepuv ja sõrmed-varbad kuumast üles paistetanud.
Tänane pikk jalutuskäik võttis keha üsna korralikult läbi, nii et kosutav uni on üksnes väga teretulnud. Kuidas meie homne päev aga välja näeb, kui peale hommikusööki ennast hotellist välja kirjutame, ei ole veel sugugi teada. Tegime enne Eestist äratulekut küll autobroneeringu, kuid pole sellele siiani mingit kinnitust saanud. Ühest küljest tuleneb see ilmselt sellest, et Itaalia puhkab, teisest aga täna ja eile olnud riigipühadest, kus keegi lillegi ei liiguta. Homme meil tuleb igatahes endale sõiduvahend muretseda, et meie edasine reis plaanipäraselt kulgeks. Aga see on alles homme.
Pealehommikusööki otsustasime võtta suuna Vatikani peale. Meie hotell on selle mõttes heas kohas, et umbes poole tunnise jalutuskäigu kaugusel on nii Vatikan kui ka Rooma kesklinn. Vatikani poole jalutades läbisime mitmeid tüüpilisi Rooma tänavaid, mis olid suhteliselt inimtühjad - on august, puhkuste kuu, kus enamus poode ja ärisid väljaspool turistipiirkonda, on kuni kuuks ajaks suletud, ja riigipüha, mida itaallased vägagi tähistavad.
Vatikan on väga võimas. Meeletult suur kiviplats, ümbritsetud kõrgete kivist postamentidega. Mis moel see kunagi küll valmis ehitatud algselt sai, on tegelikult mulle siiani täiesti mõistmata. Vatikani endasse saab siseneda väravatest üsna lihtsalt, kuid Basiilikasse, mis on Vatikani peamiseks vaatamisväärtuseks ja mille rõdult paavast tervitamas käib, on oluliselt keerulisem: piki kiviplatsi lookleb pikk saba lauspäikeses. Väravateni jõudes tuleb läbida metallidetektor ja jälgida, et õlad oleksid kaetud ning vältida lühemat kui põlvedeni pükse või seelikut. Alles seejärel on võimalik soetada 14 € maksev pilet. Pean ausalt tunnistama, et Basiilikas jäi meil sees käimata, sest paaritunnist saba lauspäikeses me tõepoolest seista ei jaksanud ega viitsinud. Samas olen suhteliselt kindel, et väga hea üldmulje Vatikanist saab kätte ka selleta.
Kui Roomas on aega vaid enam-vähem üks päev hommikust õhtuni, tuleb teha teatud valikuid. Näha tahaks justkui kõike ja palju, ent see tähendab, et igal pool sabas seista ja sisse minna ei ole võimalik. Sellisel juhul on mõistlik alustada Vatikanist, seejärel liikuda lõunaks Piazza Navona kanti ja lõpuks Colosseumi ning Rooma Foorumisse.
Piazza Navonasse, kus algselt plaanisin lõunat süüa, jõudsime küll pärastlõunal ent tundega, et süüa veel sugugi ei taha. Piazza tähistab itaalia keeles platsi ja ka seekordne plats oli täidetud massiivse kivikujudega purskkaevuga otse basiilika ehk kiriku ees, platsi ennast ääristamas välikohvikud. Itaalias asuvad välikohvikud on mõnusad ja filmilikult romantilised. Esmakordselt nägin, kuidas veetorukesed olid veetud kohviku päikesevarjude alla, nii et sealt pritsis peenikese udupilvena pidevalt sööjate suunas vett, et neid kuumas ilmas vähegi jahutada.
Võtsime suuna Colosseumi peale ning sattusime endalegi ootamatult ühtäkki suure valgest marmorist treppidega kaetud ehitise ette, millel olid hoiatussildid, et seal istuda, sööke ega jooke tarbida ei ole lubatud. Asusime treppidest üles ronima ning avastasime end peagi imelist vaadet väljendaval terrassil. Kui sildist õigesti aru sain, oli tegemist Kultuuriministeeriumi ja ajaloo muuseumiga. Sisuliselt avaneb katuseterrassilt suurepärane vaade kolme suunda üle Rooma ning veel paremaks vaateks on võimalik lunastada pääse liftiga sõitmiseks veel kõrgemale katiseterrassile 7 € eest. Muide, treppe on kõiksugustes ehitistes Itaalias lausa priipärast.
Kuigi Colosseum terendas muuseumile suhteliselt lähedalt, siis otseteed selleni me kuidagi koheselt ei märganud ning meil õnnestus teha üpris suur ring ümber Rooma Foorumi ja Palatine, mis on sisuliselt antiiksest Roomast säilinud mastaapsed varemed. Ühe ja sama piletiga saab läbida nii Colosseumi, Rooma Foorumi kui Palatine, ent see eeldab kas varasemalt Internetist pileti ette ostmist, mida meie ei teinud, või kohapeal mõnes piletisabas seismist. Samas tuleb nentida, et Rooma Foorumile ja Platinele tegime sõna otseses mõttes ringi peale, nii et vaade avanes neisse antiiksetesse paikadesse iga nurga pealt.
Kui Colosseum on pigem soovituslik läbida pärastlõunal ja umbes sellel ajal me sinna ka sattusime, ent nähes meeletuid piletisabasid ja tundes enda väsimusastet, otsustasime sinna sisse minekust loobuda ja jätta selle pigem teiseks korraks. Siinjuures ongi pigem veider see, kuidas uuem Rooma ja vanem Rooma omavahel kohtuvad, nii et kõik antiiksed paigad asuvad kivinikerdustega majade ja tiheda liiklusega linnatänavate vahel ilma peitmata.
Trastevere on pigem nagu Tallinna Kalamaja - jätab endast parajalt boheemlasliku mulje. Kui peamiste turistiatraktsioonide ümbruses on pigem näha tumedanahalisi tänavakaupmehi ja -kunstnikke, siis Trasteveres ei ole haruldased ka tänavakerjused ja kodutud. Samas on selle kandi aura kuidagi muust kesklinna ümbrusest erinev. Kas tuleb see tänavakohvikutest ja vabamast meeleolust või linnaosas asuvast Basilica di Santa Mariast ehk Roomas asuvast vanimast Neitsi Maarjale pühendatud kirikust - mine võta kinni. Just seal samas, kiriku ees platsil, enne väsinud jalgu puhkavatest turistidest pulbitsevat kirikut, kohtasime ka tänavamuusikutest tšellot mängivat noormeest koos akordionistist emaga, keda eilegi linna teises servas kohtasime. Kui purskkaevu treppidel istudes oma tänavakohvikust kääridega lõigatud pitsat sõime (mille maitse oli imeline), oli lõbusalt elav taustamuusika üksnes sobilik justkui rusikas silmaauku. Tundub, et Roomas tuleb tänavamuusikuks, -kunstnikuks või -müüjaks olemiseks taotelda ka eriline luba, sest otse muusikute kõrvale oli end sisse seadnud üks aerosoolvärve kasutav kunstnik, kelle ametnikud loa puudumise tõttu üsna kiiresti sealt minema peletasid. Ka õnnestus meil ühel teisel tänaval teises linnaosas näha hetke, kus tänavamüüjad oma papist lauad koos kaubaga hetkega kokku korjasid ning minema kontrolli hirmus plagasid, olles umbes kümmekond minutit hiljem kogu kaubaga samas kohas tagasi. Nende kauba kokku kogumise kiirus ja oskus oli absoluutselt võrratu.
Roomas on üsna kummaline ka see, et tüüpilisi supermarketeid linnapildis sisuliselt ei kohta. Ka ei ole kuskil avalikult suuri viitasid väljas, mis suunaksid kuhugi kaubanduskeskusesse a ometigi on mul raske uskuda, et kesklinnas neid üldse ei ole -seal elavad ja töötavad inimesed ju käivad ometigi kusagil toidupoodides, kasvõi väikestes, ent neidki otsisime taga üsna tikutulega. Kui me poleks turistiinfopunkti töötajalt teada saanud, et Oviesse poe keldrikorrusel asub Billa toidupood, poleks me osanud seda mitte kuskilt uneski aimata. Oma veidi enam kui 30 km jalutuskäigu peale oleks me pidanud kuskil ikka mõne poekese otsa komistama, kuid leidsime vaid kogemata ühe, kui olime suutnud teisest linnaosast paar tundi varem oma veevarusid juba täiendada.
Õnneks vett müüakse tänaval üsna tihti asuvates putkades, kuid poehinnaga võrreldes on vahe ca 5-kordne. Teiseks alternatiiviks on kasutada pea iga nurga peal asuvaid avalike vee kraane, kust vesi vahetpidamata jookseb ja mida inimesed nii joogiks kui pudelite täitmiseks usinasti kasutavad, nii et mõne kraani juurde tekib vahel isegi saba. Väljas valitsev kuumus nõuab tihedat joomist, et mitte vedelikupuuduse käes kannatada. Selle võrra on higistamist rohkem ja wc-pause tarvis oluliselt vähem teha, ent päeva lõpuks on keha higist ebameeldivalt kleepuv ja sõrmed-varbad kuumast üles paistetanud.
Tänane pikk jalutuskäik võttis keha üsna korralikult läbi, nii et kosutav uni on üksnes väga teretulnud. Kuidas meie homne päev aga välja näeb, kui peale hommikusööki ennast hotellist välja kirjutame, ei ole veel sugugi teada. Tegime enne Eestist äratulekut küll autobroneeringu, kuid pole sellele siiani mingit kinnitust saanud. Ühest küljest tuleneb see ilmselt sellest, et Itaalia puhkab, teisest aga täna ja eile olnud riigipühadest, kus keegi lillegi ei liiguta. Homme meil tuleb igatahes endale sõiduvahend muretseda, et meie edasine reis plaanipäraselt kulgeks. Aga see on alles homme.
pühapäev, 14. august 2011
Rooma – linn seitsmel künkal
Roomat olin seni ette kujutanud teistsugusena kui ta tegelikult on. Minu ettekujutuses oli tegemist kas iidavande varemete koguga (ilmselt tulenevalt ajalootunnist õpituna) või tüüpilise kesk-Euroopa linnaga. Tegelikkuses on Rooma (või vähemasti see väike osa, mida ma siiani näinud olen) vahemerelikult romantiline.
Meie tänane päev on olnud väga pikk ja erinevatest emotsioonidest piisavalt tulvil. Ärkasime öösel kell 3, et jõuda õigeks ajaks lennujaama. Turvakontrolli on tõhustatud ja sestap võib see halva õnne korral võtta aega isegi üle tunni. Lend Tallinnast Riiga startis enne päikesetõusu ja olenemata selle lühidusest, oli pool tunnikest lisauneaega üsnagi hädavajalik. Seejärel oli Riias meil aega järgmise lennuni 5 tundi, millest ca poolteist veetsin taaskord Une Mati meeldivas seltsis Riia lennujaama pingil. Vähemasti on seal enam-vähem mugavad tingimused loodud pikutamiseks – eraldi pinkide vahele asetatavad seljatoeta toolid on just sobilikud jalatugedeks, et end veidi välja sirutada. Peale kerget uinakut aknast välja vaadates, avastasin sealt hulga inimesi lennuki juures sebimas, neist 3 õige kummalise välimusega: üleni hõbedaseks võõbatud nii juuste kui nahatooni ja riietuse poolest, riietus meenutamas siiami kaksikuid, ent ühe peaga, suur võttegrupp ümber sebimas. Üsna põnev oli jälgida ilmselt Air Balticu tarbeks tehtavat pildisessiooni justkui VIP sektsioonist.
Millest Riia lennujaamas aga tõsine puudus on, on elektripistikud, kus oma tehnikaseadeid lendude vahel veidi laadida saaks. Ja need üksikud, mis üldkasutatavates ruumides (üldjuhul keset koridori ja pinkidest eemal) asuvad, on leidlike reisijate poolt enamjaolt juba varakult hõivatud. Riia lennujaam on nagunii nii suhteliselt väike, et seal midagi väga tarka pika vaba ajaga pihta pole hakata, isegi poed on suhteliselt olematud ning kohvikutele mitmekordseks külastuseks rahakott kuidagi peale ei hakka.
Sedakorda oli meil kaasas vaid käsipagas ning seetõttu pääsesime lennujaama turvatsoonist välja kiiresti. Olin jõudnud Lonely Planetist lugeda, et FCO-st saab linna kas rongi (11 €) või paari tunni tagant käiva bussiga (7 €). Kohapeal selgus sootuks teine info: vahepeal olid nii firmad kui hinnad muutunud: rong tõstetud 14 € peale (lennujaamast rongi jaama jõudmine on üsna lihtne ja pileti ostmine automaadist mugav – kui saaks vaid aru, mis rong millal tuleb ja kuhu läheb) ning buss käis nüüd iga 20 minuti tagant ja maksis 8 €. Otsustasime bussi kasuks, muretsesime endale piletid ja hakkasime bussijaama otsima. Itaallastele vist ei ole väga omane turistisõbralikkus: nii näitas lennujaamas bussijaama silt aeg-ajalt erinevates suundades ja õigesti arusaadavaid silte väga väljas polnudki. Peale ca poole tunnist bussi otsimist ja õige platvormi tuvastamist selgus, et on ka teine otsebuss kesklinna, mis maksab 6 €. Et olime aga piletid juba kallimale ära ostnud, siis polnud meil enam valikut. Peaasi, et kesklinna kohale saime.
Termini jaam on Rooma keskjaam, kust lähevad nii rongid, metroo kui bussid ja lennujaamast tulles jõuabki eelkõige just sinna välja. Olime otsustanud kiiremaks hotelli jõudmiseks kasutada ühistransporti. Teadsime ka peatust, kuhu peame välja jõudma, ent mida me tuvastada ei suutnud, oli transpordivahend. Ka ei olnud esimese hooga pileti ostmise süsteem lihtne ja üheselt arusaadav (kas metroos kehtiv pilet on sobilik ka bussisõiduks või mitte – hiljem selgus, et 75 minutit kestev nö tunnipilet katab 1 metroosõidu ja lõpmatus koguses muud ühistransporti, väljaarvatud lennujaama liinid). Nii püüdsime leida Termini jaamas seal asuma pidanud turimsiinfopunkti, ent lootusetult. Jaama enda klienditeeninduse punktis lookles mitmekümne meetri pikkune saba, mis kuidagi lüheneda ei tahtnud. Leidnud raamatupoest infosildi, lootsin sealt saada vähemalt nii palju teada, kust võiksime muretseda endale Rooma kaardi, et veidi paremini nii enda teekonda kui ühistransporti kaardil planeerida, ent ka see lootus oli asjata. Suures raamatupoesasuv infopunkt tähistas üksnes nukralt üksi seisvat arvutit, mis oli kasutamiseks vaid personalile. Nii kõndisingi ma sealt nõutult tühjade kätega taas välja. Õnneks leidsime ühe heatahtliku turvatöötaja, kes meile sõbralikult õige tee vajalikule metrooliinile kätte näitas.
August on Itaalias suur puhkuste kuu ja suurlinnad on sisuliselt inimestest tühjad (Loe: kohalikest, sest turiste on praegu linna peal ikkagi üsna palju). Sellest tulenevalt on mõistlik kõiksugu ehitustöid ka ilmselt augusti planeerida. Nii õnnestus meil metroos kasutada just seda liini, kus praegu ehitustööd on ja itaalia keelt mitterääkivana oli praktiliselt võimatu aru saada, kuidas peaksime jõudma õige metroo peale. Olen mitmes suuremas linnas (London, Pariis, Praha, Peterburg, Melborune jne) metrooga varemgi sõitnud, kuid süsteemid on olnud üsna lihtsad ja loogilised aru saamaks, kuidas õigesse punkti kohale jõuda. Itaalia nendele reeglitele igatahes ei allu.
Küll aga tuleb nentida, et iga piletiautomaadi juures on vähemasti üks ilmselt sisserännanu, kes suures heatahtlikkuses püüab abistada sul kui turistil pileti ostmist, lootes abistava ja heasüdamliku töö eest turistilt heldet tasu mõne euromündi näol. Nende inimeste sissetulek sõltub ka olulisel määral automaatidesse jäetud tagastusmüntide kokku korjamisest.
Peale ehitustöödest tulenevat suuremat treppidest üles-alla käimist leidsime üles õige metrooliini. Sealt edasi tuli meil metroost väljuda ja leida kohalik rongijaam, et veel peatuseke edasi sõita. Ka oleks liigne soov arvata, et metroo- või rongiplaanidel kõik peatused peale on märgitud, ilmselt on märgitud üksnes tähtsamad. Nii et ülioluline on teada, millise sihtpunkti suunas sõita tuleb ja seejärel juba rongis olles sealset kohalikku detailsemat kaarti vaadata, et peatused endale selgeks saada.
Kui hotelle Rooma otsisin, siis lugesin, et just Termini jaama lähistel asuvad mitmed soodsamad hotellid, kuid kant pole just kõige turvalisem. Tõepoolest – päise päeva ajal on tänavad täis teepervel istuvadi tumedanahalisi meesterahvaid. Päeval seal liikumine hirmu just ei tekita, aga et kõiksugused kirjandused hoiatavad Roomas rahvarohketes kohtades taskuvaraste eest, teeb ettevaatlikuks siiski ja pigem on mul hea meel, et meie hotell asub Villa Borghese lähistel rahulikus saatkondade rajoonis, mitte Rooma keskmes Termini jaamas.
Kui oma hotelli olime lõpuks peale väikest ekslemist ja mööda Rooma pidevalt künka suunas kulgevaid tänavaid (nagu Murphy ikka, kõnnid sa kohvriga pigem mäest üles kui alla) kohale jõudnud, oli väljas ligi 30-kraadisest soojusest nahk täiesti leemendamas. Kiire riiete vahetus ning asusime linna poole tagasi tatsama.
Meie esimeseks väikeseks peatuseks sai Villa Borghese park, mis on täis risti-rästi kulgevaid radasid, mis on küll püüdlikult hotellist saadud tasuta linnakaardile märgitud, kuid mida on sellegipoolest veidi keeruline jälgida. Park ise on aga väga ilus, suurel maa-alal ja täis rohelist lopsakust, sisaldades endas nii piknikuplatse, jalutamis- või rattasõidu võimalust, loomaaeda (viimases pole ma päris kindel, aga itaaliakeelsetest siltidest tundus mulle just selline asukoht olevat) kui ka spetsiaalselt koerte jalutamiseks mõeldud pargiosa. Viimane on mulle kui suurele koerasõbrale otseloomulikult südant soojendav.Lisaks olid parki sisse seadnud end trikitavad rulluisutajad, kelle etteasteid olid mitmed inimesed istudes pealt vaatama jäänud. Mul ei olnud absoluutselt aimugi, et tulluiskudega selliseid trikke ja sõite teha üldse võimalik on. Ühesõnaga – Villa Borghese on tõesti selline kant, kus võiks Rooma sattudes kindlasti ringi jalutada.
Kui olime üle vaadanud Hispaania trepid, suundusime pigem kekslinnatänavatele, kus ees sebis juba suurem rahvamass. Et täna ja homme on Itaalias suured riigipühad, on inimestel vabad päevad ning üldjuhul väga tööd ei tehta. Lisaks tavapärasele puhkusteperioodile, on nende kahe päeva puhul suletud ka suurem osa poode ja ka söögikohti. Nii jalutasime mööda pikka tänavat, mõlemal käel ülituntud disainerite hirmkallid poed, millest pooled täna-homme riigipüha tõttu suletud. Kui ülejäänud Rooma ongi sel ajal pigem välja surnud ja ka meie hotelli ümbruses kõik kohad suletud, siis kesklinnas, kus turiste on hordidena, on enamus asju üldjuhul siiski avatud. Lisaks toimumas erinevaid muusikalisi etteasteid tänaval või õhtuks ette valmistatud ilutulestik otse Hispaania treppidel ootamas enda süütamist.
Kesklinnas on ka palju näha just tumedapoolse nahaga meesterahvaid müümas kõiksugu nn firmamärkidega träni, mis on laiali laotatud päikese kätte särama otse tänavale suurtele tekkidele. Ilmselt loodavad nad leida turistide seast oma võltskaubale ostjat (kusagilt on mulle meelde jäänud, justkui oleks Itaalias võltskauba omastamine lausa kriminaalkaristus?). Lisaks sellisele tegevusele, leiavad samade meeste rahvuskaaslased endale toimetamist ka kesklinna mööda ringi patseerides, punaste rooside kimp käes, millest püütakse mõne õie kaupa naisterahvale lilli kätte suruda ning antud lillede maksumus siis naisterahva saatjalt kätte saada. Meie pääsesime seekord ilma pealesurumata lillede eest maksmiseta.
Kesklinnas on raske leida mõnda supermarketit, kust veepudelit joogi tarbeks osta saab. Selle eest on aga mitmel pool tänavatel näha väiksemaid putkasid, mis pakuvad nii võileibu kui ka vett jms joogipoolist. Hinnad on neis jookidele otseloomulikult kallivõitu, kuid soojal suvepäeval veepuuduses keha hinda ei küsi. Kui pudeli letilt kätte haarasin, olin imestunud, kuidas see ilma külmikuta letil seistes nii jahe saab olla, ent peagi avastasin veepudelist jäätüki: ju nad lasevad veel jäässe minna ja seejärel panevad ta letile sulama – hoiab vähemasti sisu kenasti jahedana.
Pean nentima, et Rooma on küll Euroopalik, kuid kaunis linn ja meenutab mulle kohati Viini. Roomas on ilmselgelt rohkem erinevaid sädeleva sisuga kirikuid ja katedraale, kui Viinis, ent mingi ajastu hingus on ikkagi sarnane. Suured kivist ehitatud majad, mida kaunistavad mitmel pool detailideni viimistletud kivinikerdused. Kuldseks ja mustriliseks võõbatud basiilika laed. On, mida vaadata.
Kivi ja marmorit on ilmselt kunagi itaallastele kätte käinud üsna priipärast, sest mitmed vanemad hooned on ehitatud just kõrgetele marmorsammastele. Samuti on linnapildis palju näha erinevaid kivist purskkaeve. Neist üks tuntumaid on Trevi purskkaev. See on tõesti suurejooneliselt mitmetasandiline kiviehitis, mida esmalt nähes pilk selle kõiki detaile korraga hoomata ei jaksagi. See on võimas ja kaunis, kuigi turistide poolt üsna ülerahvastatud.
Olles kõndinud täna maha juba ca 11500 sammu, oli rammestus võimust võtmas ning otsustasime hotelli tagasi pöörduda ühistranspordiga ja kasutada selleks linnaliini bussi, millega meil veel Roomas sõita polnud õnnestunud. Kui muidu müüvad pileteid ajalehekioskid ja tubakapoed, siis tänasel pühapäevasel päeval ja riigipühal olid need kõik suletud. Peale ligi 3 bussipeatuse jagu edasi kõmpimist mööda tänavat, nägime lõpuks metroojaama, kust oma piletid kätte saime. Küll on hea, et nii metroos kui bussis sama pilet kehtib. Teine põnev asi, mis siis linnaliini bussidega on, on see, et need on väga väikesed. Bussidel on üldjuhul ainult 2 ust ning oma pikkuselt Tallinna lühikestest linnaliinibussidest vaid pool. Üsna harjumatu vaadata.
Meie hotellitoal on ka oma rõdu lisaks konditsioneerile. Ka on hotellitoa rõduuks ja aken kaetud väljaspool asuva toa seest allakeritava metallrulooga nagu on kõik aknad kaetud ka Belgias ja Hollandis, et päike tube asjata kuumaks ei kütaks ning ehk on nii veidi turvalisem ka. Meie jaoks on selline õues asuv raudruloo veidi harjumatu.
Õhtu lõpuks olime niivõrd väsinud linnapeal jalutamisest ja oma osa tegi ilmselt ka osaliselt magamata öö. Linnas õhtusel tunnil lõuna asemel haaratud pastaports (ja Itaallased on tõepoolest uskumatult head pastameistrid) täitis veel kõhtu piisavalt, et mitte endale uut portsu õhtusööki muretseda. Nii ostsime endale poest hotellituppa kaasa pudeli valget Itaalia veini, karbi väikeseid datteltomateid, kohalikku mozzarellat ja meie jaoks tundmatu nimega juustu. Mida sa hing oskad veel tahta, kui suvisel sumedal ööl oma hotelli rõdul istuda, veini koos juustude ja tomatiga nautida, taamal terendamas õhtupäikese kumas ühel Rooma küngastest laiuv linnaosa. Meie puhkus on alanud.
Meie tänane päev on olnud väga pikk ja erinevatest emotsioonidest piisavalt tulvil. Ärkasime öösel kell 3, et jõuda õigeks ajaks lennujaama. Turvakontrolli on tõhustatud ja sestap võib see halva õnne korral võtta aega isegi üle tunni. Lend Tallinnast Riiga startis enne päikesetõusu ja olenemata selle lühidusest, oli pool tunnikest lisauneaega üsnagi hädavajalik. Seejärel oli Riias meil aega järgmise lennuni 5 tundi, millest ca poolteist veetsin taaskord Une Mati meeldivas seltsis Riia lennujaama pingil. Vähemasti on seal enam-vähem mugavad tingimused loodud pikutamiseks – eraldi pinkide vahele asetatavad seljatoeta toolid on just sobilikud jalatugedeks, et end veidi välja sirutada. Peale kerget uinakut aknast välja vaadates, avastasin sealt hulga inimesi lennuki juures sebimas, neist 3 õige kummalise välimusega: üleni hõbedaseks võõbatud nii juuste kui nahatooni ja riietuse poolest, riietus meenutamas siiami kaksikuid, ent ühe peaga, suur võttegrupp ümber sebimas. Üsna põnev oli jälgida ilmselt Air Balticu tarbeks tehtavat pildisessiooni justkui VIP sektsioonist.
Millest Riia lennujaamas aga tõsine puudus on, on elektripistikud, kus oma tehnikaseadeid lendude vahel veidi laadida saaks. Ja need üksikud, mis üldkasutatavates ruumides (üldjuhul keset koridori ja pinkidest eemal) asuvad, on leidlike reisijate poolt enamjaolt juba varakult hõivatud. Riia lennujaam on nagunii nii suhteliselt väike, et seal midagi väga tarka pika vaba ajaga pihta pole hakata, isegi poed on suhteliselt olematud ning kohvikutele mitmekordseks külastuseks rahakott kuidagi peale ei hakka.
Sedakorda oli meil kaasas vaid käsipagas ning seetõttu pääsesime lennujaama turvatsoonist välja kiiresti. Olin jõudnud Lonely Planetist lugeda, et FCO-st saab linna kas rongi (11 €) või paari tunni tagant käiva bussiga (7 €). Kohapeal selgus sootuks teine info: vahepeal olid nii firmad kui hinnad muutunud: rong tõstetud 14 € peale (lennujaamast rongi jaama jõudmine on üsna lihtne ja pileti ostmine automaadist mugav – kui saaks vaid aru, mis rong millal tuleb ja kuhu läheb) ning buss käis nüüd iga 20 minuti tagant ja maksis 8 €. Otsustasime bussi kasuks, muretsesime endale piletid ja hakkasime bussijaama otsima. Itaallastele vist ei ole väga omane turistisõbralikkus: nii näitas lennujaamas bussijaama silt aeg-ajalt erinevates suundades ja õigesti arusaadavaid silte väga väljas polnudki. Peale ca poole tunnist bussi otsimist ja õige platvormi tuvastamist selgus, et on ka teine otsebuss kesklinna, mis maksab 6 €. Et olime aga piletid juba kallimale ära ostnud, siis polnud meil enam valikut. Peaasi, et kesklinna kohale saime.
Termini jaam on Rooma keskjaam, kust lähevad nii rongid, metroo kui bussid ja lennujaamast tulles jõuabki eelkõige just sinna välja. Olime otsustanud kiiremaks hotelli jõudmiseks kasutada ühistransporti. Teadsime ka peatust, kuhu peame välja jõudma, ent mida me tuvastada ei suutnud, oli transpordivahend. Ka ei olnud esimese hooga pileti ostmise süsteem lihtne ja üheselt arusaadav (kas metroos kehtiv pilet on sobilik ka bussisõiduks või mitte – hiljem selgus, et 75 minutit kestev nö tunnipilet katab 1 metroosõidu ja lõpmatus koguses muud ühistransporti, väljaarvatud lennujaama liinid). Nii püüdsime leida Termini jaamas seal asuma pidanud turimsiinfopunkti, ent lootusetult. Jaama enda klienditeeninduse punktis lookles mitmekümne meetri pikkune saba, mis kuidagi lüheneda ei tahtnud. Leidnud raamatupoest infosildi, lootsin sealt saada vähemalt nii palju teada, kust võiksime muretseda endale Rooma kaardi, et veidi paremini nii enda teekonda kui ühistransporti kaardil planeerida, ent ka see lootus oli asjata. Suures raamatupoesasuv infopunkt tähistas üksnes nukralt üksi seisvat arvutit, mis oli kasutamiseks vaid personalile. Nii kõndisingi ma sealt nõutult tühjade kätega taas välja. Õnneks leidsime ühe heatahtliku turvatöötaja, kes meile sõbralikult õige tee vajalikule metrooliinile kätte näitas.
August on Itaalias suur puhkuste kuu ja suurlinnad on sisuliselt inimestest tühjad (Loe: kohalikest, sest turiste on praegu linna peal ikkagi üsna palju). Sellest tulenevalt on mõistlik kõiksugu ehitustöid ka ilmselt augusti planeerida. Nii õnnestus meil metroos kasutada just seda liini, kus praegu ehitustööd on ja itaalia keelt mitterääkivana oli praktiliselt võimatu aru saada, kuidas peaksime jõudma õige metroo peale. Olen mitmes suuremas linnas (London, Pariis, Praha, Peterburg, Melborune jne) metrooga varemgi sõitnud, kuid süsteemid on olnud üsna lihtsad ja loogilised aru saamaks, kuidas õigesse punkti kohale jõuda. Itaalia nendele reeglitele igatahes ei allu.
Küll aga tuleb nentida, et iga piletiautomaadi juures on vähemasti üks ilmselt sisserännanu, kes suures heatahtlikkuses püüab abistada sul kui turistil pileti ostmist, lootes abistava ja heasüdamliku töö eest turistilt heldet tasu mõne euromündi näol. Nende inimeste sissetulek sõltub ka olulisel määral automaatidesse jäetud tagastusmüntide kokku korjamisest.
Peale ehitustöödest tulenevat suuremat treppidest üles-alla käimist leidsime üles õige metrooliini. Sealt edasi tuli meil metroost väljuda ja leida kohalik rongijaam, et veel peatuseke edasi sõita. Ka oleks liigne soov arvata, et metroo- või rongiplaanidel kõik peatused peale on märgitud, ilmselt on märgitud üksnes tähtsamad. Nii et ülioluline on teada, millise sihtpunkti suunas sõita tuleb ja seejärel juba rongis olles sealset kohalikku detailsemat kaarti vaadata, et peatused endale selgeks saada.
Kui hotelle Rooma otsisin, siis lugesin, et just Termini jaama lähistel asuvad mitmed soodsamad hotellid, kuid kant pole just kõige turvalisem. Tõepoolest – päise päeva ajal on tänavad täis teepervel istuvadi tumedanahalisi meesterahvaid. Päeval seal liikumine hirmu just ei tekita, aga et kõiksugused kirjandused hoiatavad Roomas rahvarohketes kohtades taskuvaraste eest, teeb ettevaatlikuks siiski ja pigem on mul hea meel, et meie hotell asub Villa Borghese lähistel rahulikus saatkondade rajoonis, mitte Rooma keskmes Termini jaamas.
Kui oma hotelli olime lõpuks peale väikest ekslemist ja mööda Rooma pidevalt künka suunas kulgevaid tänavaid (nagu Murphy ikka, kõnnid sa kohvriga pigem mäest üles kui alla) kohale jõudnud, oli väljas ligi 30-kraadisest soojusest nahk täiesti leemendamas. Kiire riiete vahetus ning asusime linna poole tagasi tatsama.
Meie esimeseks väikeseks peatuseks sai Villa Borghese park, mis on täis risti-rästi kulgevaid radasid, mis on küll püüdlikult hotellist saadud tasuta linnakaardile märgitud, kuid mida on sellegipoolest veidi keeruline jälgida. Park ise on aga väga ilus, suurel maa-alal ja täis rohelist lopsakust, sisaldades endas nii piknikuplatse, jalutamis- või rattasõidu võimalust, loomaaeda (viimases pole ma päris kindel, aga itaaliakeelsetest siltidest tundus mulle just selline asukoht olevat) kui ka spetsiaalselt koerte jalutamiseks mõeldud pargiosa. Viimane on mulle kui suurele koerasõbrale otseloomulikult südant soojendav.Lisaks olid parki sisse seadnud end trikitavad rulluisutajad, kelle etteasteid olid mitmed inimesed istudes pealt vaatama jäänud. Mul ei olnud absoluutselt aimugi, et tulluiskudega selliseid trikke ja sõite teha üldse võimalik on. Ühesõnaga – Villa Borghese on tõesti selline kant, kus võiks Rooma sattudes kindlasti ringi jalutada.
Kui olime üle vaadanud Hispaania trepid, suundusime pigem kekslinnatänavatele, kus ees sebis juba suurem rahvamass. Et täna ja homme on Itaalias suured riigipühad, on inimestel vabad päevad ning üldjuhul väga tööd ei tehta. Lisaks tavapärasele puhkusteperioodile, on nende kahe päeva puhul suletud ka suurem osa poode ja ka söögikohti. Nii jalutasime mööda pikka tänavat, mõlemal käel ülituntud disainerite hirmkallid poed, millest pooled täna-homme riigipüha tõttu suletud. Kui ülejäänud Rooma ongi sel ajal pigem välja surnud ja ka meie hotelli ümbruses kõik kohad suletud, siis kesklinnas, kus turiste on hordidena, on enamus asju üldjuhul siiski avatud. Lisaks toimumas erinevaid muusikalisi etteasteid tänaval või õhtuks ette valmistatud ilutulestik otse Hispaania treppidel ootamas enda süütamist.
Kesklinnas on ka palju näha just tumedapoolse nahaga meesterahvaid müümas kõiksugu nn firmamärkidega träni, mis on laiali laotatud päikese kätte särama otse tänavale suurtele tekkidele. Ilmselt loodavad nad leida turistide seast oma võltskaubale ostjat (kusagilt on mulle meelde jäänud, justkui oleks Itaalias võltskauba omastamine lausa kriminaalkaristus?). Lisaks sellisele tegevusele, leiavad samade meeste rahvuskaaslased endale toimetamist ka kesklinna mööda ringi patseerides, punaste rooside kimp käes, millest püütakse mõne õie kaupa naisterahvale lilli kätte suruda ning antud lillede maksumus siis naisterahva saatjalt kätte saada. Meie pääsesime seekord ilma pealesurumata lillede eest maksmiseta.
Kesklinnas on raske leida mõnda supermarketit, kust veepudelit joogi tarbeks osta saab. Selle eest on aga mitmel pool tänavatel näha väiksemaid putkasid, mis pakuvad nii võileibu kui ka vett jms joogipoolist. Hinnad on neis jookidele otseloomulikult kallivõitu, kuid soojal suvepäeval veepuuduses keha hinda ei küsi. Kui pudeli letilt kätte haarasin, olin imestunud, kuidas see ilma külmikuta letil seistes nii jahe saab olla, ent peagi avastasin veepudelist jäätüki: ju nad lasevad veel jäässe minna ja seejärel panevad ta letile sulama – hoiab vähemasti sisu kenasti jahedana.
Pean nentima, et Rooma on küll Euroopalik, kuid kaunis linn ja meenutab mulle kohati Viini. Roomas on ilmselgelt rohkem erinevaid sädeleva sisuga kirikuid ja katedraale, kui Viinis, ent mingi ajastu hingus on ikkagi sarnane. Suured kivist ehitatud majad, mida kaunistavad mitmel pool detailideni viimistletud kivinikerdused. Kuldseks ja mustriliseks võõbatud basiilika laed. On, mida vaadata.
Kivi ja marmorit on ilmselt kunagi itaallastele kätte käinud üsna priipärast, sest mitmed vanemad hooned on ehitatud just kõrgetele marmorsammastele. Samuti on linnapildis palju näha erinevaid kivist purskkaeve. Neist üks tuntumaid on Trevi purskkaev. See on tõesti suurejooneliselt mitmetasandiline kiviehitis, mida esmalt nähes pilk selle kõiki detaile korraga hoomata ei jaksagi. See on võimas ja kaunis, kuigi turistide poolt üsna ülerahvastatud.
Olles kõndinud täna maha juba ca 11500 sammu, oli rammestus võimust võtmas ning otsustasime hotelli tagasi pöörduda ühistranspordiga ja kasutada selleks linnaliini bussi, millega meil veel Roomas sõita polnud õnnestunud. Kui muidu müüvad pileteid ajalehekioskid ja tubakapoed, siis tänasel pühapäevasel päeval ja riigipühal olid need kõik suletud. Peale ligi 3 bussipeatuse jagu edasi kõmpimist mööda tänavat, nägime lõpuks metroojaama, kust oma piletid kätte saime. Küll on hea, et nii metroos kui bussis sama pilet kehtib. Teine põnev asi, mis siis linnaliini bussidega on, on see, et need on väga väikesed. Bussidel on üldjuhul ainult 2 ust ning oma pikkuselt Tallinna lühikestest linnaliinibussidest vaid pool. Üsna harjumatu vaadata.
Meie hotellitoal on ka oma rõdu lisaks konditsioneerile. Ka on hotellitoa rõduuks ja aken kaetud väljaspool asuva toa seest allakeritava metallrulooga nagu on kõik aknad kaetud ka Belgias ja Hollandis, et päike tube asjata kuumaks ei kütaks ning ehk on nii veidi turvalisem ka. Meie jaoks on selline õues asuv raudruloo veidi harjumatu.
Õhtu lõpuks olime niivõrd väsinud linnapeal jalutamisest ja oma osa tegi ilmselt ka osaliselt magamata öö. Linnas õhtusel tunnil lõuna asemel haaratud pastaports (ja Itaallased on tõepoolest uskumatult head pastameistrid) täitis veel kõhtu piisavalt, et mitte endale uut portsu õhtusööki muretseda. Nii ostsime endale poest hotellituppa kaasa pudeli valget Itaalia veini, karbi väikeseid datteltomateid, kohalikku mozzarellat ja meie jaoks tundmatu nimega juustu. Mida sa hing oskad veel tahta, kui suvisel sumedal ööl oma hotelli rõdul istuda, veini koos juustude ja tomatiga nautida, taamal terendamas õhtupäikese kumas ühel Rooma küngastest laiuv linnaosa. Meie puhkus on alanud.
kolmapäev, 10. august 2011
Ajalend
See aasta läheb kiiremini kui ükski varasem. Aimasin seda ette juba varem, kuid nüüd, augusti alguses, saanud kinnitust, et tõepoolest aeg lippab. Tänaseks olen töötanud praeguses asutuses juba paar nädalat enam kui aasta, ent mäletan selgelt nii töövestlust kui esimesi tööpäevi. Kuhu see aeg on küll läinud?
On olnud hetki, kus ma tunnen, et enam ei jaksa või ei taha, aga need hetked lähevad mööda ja asenduvad uue energialaengu ja särasilmaga. On olnud tüütuid hetki, mida kroonib käsilaiutama panevalt nõutu olek. Pikk ettevalmistusprotsess, mille reele olen hüpanud poolelt teelt, on tekitanud vahel tunde, et ettevalmistus kestabki igavesti ja seda hetke, mil kõik lahti läheb, päriselt ei tulegi. Aeg on petlik oma näilisuses.
Jaanuaris vahetult enne puhkust alustatud dokument sai lõpuks ometi täna, vahetult enne puhkust, kinnituse. Milline kergendus! Jaanuaris planeerisin riigihanget märtsi ja see aeg tundus jube kaugel olevat, tänaseks on teada nii hanke tulemused kui uued suunad ja elumuutvalt suured otsused, mille tulemusena on tööle asunud 3 inimese asemel 28, et saavutada veelgi paremaid ja võimsamaid tulemusi. Sisuliselt kahe kuuga sai tehtud töö, mida võinuks planeerida kuid kui mitte aastaid.
Väsimus. Jalatallad on pidevast sebimisest ümmarguseks muutunud, hommikul ei saanud kuidagi maast lahti. Aga see emotsioon ja tunne, mille tekitas ühe ajalooliselt suure projekti avalöök sissejuhatavate koolituspäevadega, on täiesti asendamatu ja võrreldamatu millegi muuga.
Need on minu (uued) inimesed.
pühapäev, 5. juuni 2011
Karm nädal
Esmaspäev
Esimene päev peale 1,5 nädalat haigust tööl. Hunnik lugemata meile. Vahepealsed ebaratsionaalsed suured otsused. Segadus.
Teisipäev
Ettevalmistused töölt eemal olekuks. Palju kiireid koosolekuid. Uus info, mida ei jõua läbi töötada. Uus plaan teoorias.
Kolmapäev
Haigla. Meeldivad palatikaaslased. Uuringud. Firma lõpetamise teade. Töö.
Neljapäev
Meilide laviin. Intervjuu raadiole. Uuringud. Haigla. Mitmekordne poeskäik maksevahendite puudumisel. Organiseerimine. Koeratoidu logistika. Koertenäituse ettevalmistamine. Isa kõne. Mamma lahkumine siit ilmast. Nutuklomp tõuseb kurku. Venna kõne. Pisarad.
Reede
Kurbus. Mustad riided ja päikseline ilm. Telefonikõned vanematega. Tahaks aidata. Tahaks kallistada. Pisarad. Koertenäituse virr-varr hilisõhtuni. Väsimus.
Laupäev
Terve perega maal. Päike. Lähedus. Perekond. Kuivanud puude saagimine. Lõke. 3 ööd järjest pole korralikult maganud.
Pühapäev
Perekond. Matusetalituse arutamine. Päike. Puud. Lõke. TV. Kodu. Kirjad. Väsimus. Kurbus. Ei taha teist sellist nädalat.
Esimene päev peale 1,5 nädalat haigust tööl. Hunnik lugemata meile. Vahepealsed ebaratsionaalsed suured otsused. Segadus.
Teisipäev
Ettevalmistused töölt eemal olekuks. Palju kiireid koosolekuid. Uus info, mida ei jõua läbi töötada. Uus plaan teoorias.
Kolmapäev
Haigla. Meeldivad palatikaaslased. Uuringud. Firma lõpetamise teade. Töö.
Neljapäev
Meilide laviin. Intervjuu raadiole. Uuringud. Haigla. Mitmekordne poeskäik maksevahendite puudumisel. Organiseerimine. Koeratoidu logistika. Koertenäituse ettevalmistamine. Isa kõne. Mamma lahkumine siit ilmast. Nutuklomp tõuseb kurku. Venna kõne. Pisarad.
Reede
Kurbus. Mustad riided ja päikseline ilm. Telefonikõned vanematega. Tahaks aidata. Tahaks kallistada. Pisarad. Koertenäituse virr-varr hilisõhtuni. Väsimus.
Laupäev
Terve perega maal. Päike. Lähedus. Perekond. Kuivanud puude saagimine. Lõke. 3 ööd järjest pole korralikult maganud.
Pühapäev
Perekond. Matusetalituse arutamine. Päike. Puud. Lõke. TV. Kodu. Kirjad. Väsimus. Kurbus. Ei taha teist sellist nädalat.
pühapäev, 29. mai 2011
Kokaraamatute 15 minutit kuulsust
Mulle meeldib süüa teha. Päriselt ka. Nõusid pesta aga eriti mitte. Seda enam olen ma äärmiselt õnnelik koju saabunud nõudepesumasina üle. Ta on kauaoodatud abiline.
Ma naudin kokaraamatute lappamist ja sobilike retseptide otsimist, mida valmistama asuda. Nii tihti avastan end mõnda retsepti lugedes mõtetelt, miks ma seda küll varem teinud pole või millal tuleb võimalus just seda retsepti katsetada. Mulle meeldib teha just lihtsamaid ja tavalisemaid toite, mitte niivõrd peeneid gurmeeroogi. Ja mulle meeldib, kui toidul on sööjaskonda.
Päris jupp aega on meil olemas olnud film Julie & Julia, ent ma polnud sattunud seda vaatama. Mingil veidral põhjusel pidasin seda romantiliseks tunnetele üles ehitatud komöödiaks. Nüüd, reede õhtul, kui M meil külas käis ja otsisime filmi, mida koos vaadata, imestas ta, et mul on Julie & Julia vaatamata. Tema on seda vaadanud korduvalt ja vaataks ikka ja jälle. Nüüd saan ka täiesti aru, miks.
Ilmselt igaühele, kes peab lugu mõnusast kokkamisest, on see film justkui kohustuslik filmivara. Ma ei suudaks muidugi ette kujutada üle 500 retsepti katsetamist üksnes aastase perioodi jooksul - see on parajalt hullumeelne ja stressirohke ettevõtmine, mitte ainult ajalises, vaid ka finantsilises ja kaalulises perspektiivis. Küll aga tõstatas see taas minus soovi, mis on juba mõnda aega mõtteis mõlkunud, olemasolevad kokaraamatud määratlemata aja jooksul läbi kokata ning retseptid ära katsetada. Ma olen häbematult vähe kasutanud oma riiulitel seisvaid kokaraamatuid. On aeg pühendada end heale söögile.
Ma naudin kokaraamatute lappamist ja sobilike retseptide otsimist, mida valmistama asuda. Nii tihti avastan end mõnda retsepti lugedes mõtetelt, miks ma seda küll varem teinud pole või millal tuleb võimalus just seda retsepti katsetada. Mulle meeldib teha just lihtsamaid ja tavalisemaid toite, mitte niivõrd peeneid gurmeeroogi. Ja mulle meeldib, kui toidul on sööjaskonda.
Päris jupp aega on meil olemas olnud film Julie & Julia, ent ma polnud sattunud seda vaatama. Mingil veidral põhjusel pidasin seda romantiliseks tunnetele üles ehitatud komöödiaks. Nüüd, reede õhtul, kui M meil külas käis ja otsisime filmi, mida koos vaadata, imestas ta, et mul on Julie & Julia vaatamata. Tema on seda vaadanud korduvalt ja vaataks ikka ja jälle. Nüüd saan ka täiesti aru, miks.
Ilmselt igaühele, kes peab lugu mõnusast kokkamisest, on see film justkui kohustuslik filmivara. Ma ei suudaks muidugi ette kujutada üle 500 retsepti katsetamist üksnes aastase perioodi jooksul - see on parajalt hullumeelne ja stressirohke ettevõtmine, mitte ainult ajalises, vaid ka finantsilises ja kaalulises perspektiivis. Küll aga tõstatas see taas minus soovi, mis on juba mõnda aega mõtteis mõlkunud, olemasolevad kokaraamatud määratlemata aja jooksul läbi kokata ning retseptid ära katsetada. Ma olen häbematult vähe kasutanud oma riiulitel seisvaid kokaraamatuid. On aeg pühendada end heale söögile.
laupäev, 28. mai 2011
Looduse kutse
Ma olen alati olnud veidi kangevõitu. Sellest tulenevalt ei salli ma kuidagi tunnet, kus paistan olevat parajalt äpu. Ilmselt seetõttu on mul vaja ka endale tõestada, et suudan ennast aeg-ajalt ületada. Kui eelmisel hilissuvel kaks hüppeliigese rebendit erinevatele jalgadele järjest sain, ei suutnud ma kuidagi minemata jätta lühikesele rabajalutuskäigule Lõuna-Eestis, kuigi tegin seda küünarkargu abil. Nii ei saanud ma ka seekord peale oppi osalemata jätta töökaaslastega ette võetud jalutuskäigul Majakivi rabas. Ja ma pean ütlema, et see meeldis mulle.
Tagasiteel Majakivi rabast sattusime ühe kolleegiga arutlema, mida on Eestil turistidele pakkuda, mida mujal nii palju ehk ei ole. Tallinna vanalinn on kahtlemata harudlaselt ilus, kuid ei erine ilmselt äärmiselt palju teiste keskaegsete Hansalinnade säilinud vanalinnast. Ilusamat, soojemat ja turistidele meeldivamat suvist ilma on meil keskeltläbi 2 kuud aastas: juuni keskpaigast augusti keskpaigani, mis ilmselgelt ei toida ära ülejäänut 10 kuud aastast. Talvel on meil viimasel ajal olnud äärmiselt mõnusalt lund, ent mägesid meil pole, mistõttu suusaturisti siiakanti kuigipalju ei satu. Aga mida meil siis on, mida teistel nii palju ei ole?
Meil on loodust. Ilusaid metsasid, rabasid ja soid. Korrastatud matkaradu ja piknikupaiku. Ja see kõik on kasutamiseks tasuta.
Aastapäevad tagasi olime M-ga Austraaliat avastamas. Minu vastupandamatu soov oli ette võtta jalutuskäik vihmametsas, mida me reisi viimasel päeval lõpuks ka tegime. Ja see oli imeline. Olen sellele palju tagasi mõelnud ning iga kord tekib tunne, et läheks ja avastaks seda imelist loodust veel. Jah, seal olid maod, ämblikud ning muud ohtlikud ja mürgised looduse asukad meid ümbritsemas, kuid ilmselt ei osanud ma neid märgata. Eestis on meil tüütusteks pigem sääsed, põdrakärbsed ja puugid, aga saab ehk neistki jagu.
Mõelda vaid, kui mõnus võiks olla iusa ilmaga avastada Eestimaa loodust koos hea seltskonna ning mõnusa piknikuga? Kõik see on käega katsutavas kauguses. Sõbrad, millal me loodusesse lähme?
Tagasiteel Majakivi rabast sattusime ühe kolleegiga arutlema, mida on Eestil turistidele pakkuda, mida mujal nii palju ehk ei ole. Tallinna vanalinn on kahtlemata harudlaselt ilus, kuid ei erine ilmselt äärmiselt palju teiste keskaegsete Hansalinnade säilinud vanalinnast. Ilusamat, soojemat ja turistidele meeldivamat suvist ilma on meil keskeltläbi 2 kuud aastas: juuni keskpaigast augusti keskpaigani, mis ilmselgelt ei toida ära ülejäänut 10 kuud aastast. Talvel on meil viimasel ajal olnud äärmiselt mõnusalt lund, ent mägesid meil pole, mistõttu suusaturisti siiakanti kuigipalju ei satu. Aga mida meil siis on, mida teistel nii palju ei ole?
Meil on loodust. Ilusaid metsasid, rabasid ja soid. Korrastatud matkaradu ja piknikupaiku. Ja see kõik on kasutamiseks tasuta.
Aastapäevad tagasi olime M-ga Austraaliat avastamas. Minu vastupandamatu soov oli ette võtta jalutuskäik vihmametsas, mida me reisi viimasel päeval lõpuks ka tegime. Ja see oli imeline. Olen sellele palju tagasi mõelnud ning iga kord tekib tunne, et läheks ja avastaks seda imelist loodust veel. Jah, seal olid maod, ämblikud ning muud ohtlikud ja mürgised looduse asukad meid ümbritsemas, kuid ilmselt ei osanud ma neid märgata. Eestis on meil tüütusteks pigem sääsed, põdrakärbsed ja puugid, aga saab ehk neistki jagu.
Mõelda vaid, kui mõnus võiks olla iusa ilmaga avastada Eestimaa loodust koos hea seltskonna ning mõnusa piknikuga? Kõik see on käega katsutavas kauguses. Sõbrad, millal me loodusesse lähme?
laupäev, 21. mai 2011
Ootamatud uudised
Minu viimane blogikirje läks sinna, kuhu lähevad kõik asjad Internetis, mis kunagi lugejani ei jõua - internetikosmosesse või musta auku. Ühesõnaga suutsin blogikirje rõõmsalt valmis kribada ning avaldamise hetkel otsustati Bloggeris alustada mingite bugide parandamist. Et ma enne avaldamist kirjet mällu ei kopeerinud, läkski see lihtsalt kaduma. Ju ei olnud määratud sel kirjel avaldatud saama ja seetõttu ma seda ka uuesti ei kirjuta.
Ma usun siiralt, et igal asjal siin elus on oma põhjus ja mõõnale järgneb alati tõus. Sestap usun ma ka sellesse, et iga asi tuleb just määratud ajal ning eesmärgiga. Tihtipeale on selleks kas õppetund või kogemuse omandamine, et millekski muuks tugevam olla. Mis ei tapa, teeb ju tugevamaks.
Sellegipoolest on mul vahel raske mõista saatuse irooniat. Mõni seik on selline, mida annab ignoreerida või pikalt edasi lükata. Mõni selline, mis tuleb lihtsalt ebasobival hetkel ja mõni selline, mida oled tegelikult teadnud, ent need uudised on ikkagi äärmiselt ootamatud.
Tahes tahtmata, kui valmis sa enda arust ka mõneks teateks ei ole, ei saa ilmselt lõpuni ette valmistuda. Pigem on küsimus, kuidas tulla toime emotsionaalselt ja psühholoogiliselt selle teadmisega hiljem ja iseseisvalt. Ma tean, et on hullemaid asju ja võinuks veel halvemini minna, ent see miskipärast hetkel palju ei lohuta.
Füüsilised haavad paranevad iga päevaga, emotsionaalne paranemine võtab aega.
Ma usun siiralt, et igal asjal siin elus on oma põhjus ja mõõnale järgneb alati tõus. Sestap usun ma ka sellesse, et iga asi tuleb just määratud ajal ning eesmärgiga. Tihtipeale on selleks kas õppetund või kogemuse omandamine, et millekski muuks tugevam olla. Mis ei tapa, teeb ju tugevamaks.
Sellegipoolest on mul vahel raske mõista saatuse irooniat. Mõni seik on selline, mida annab ignoreerida või pikalt edasi lükata. Mõni selline, mis tuleb lihtsalt ebasobival hetkel ja mõni selline, mida oled tegelikult teadnud, ent need uudised on ikkagi äärmiselt ootamatud.
Tahes tahtmata, kui valmis sa enda arust ka mõneks teateks ei ole, ei saa ilmselt lõpuni ette valmistuda. Pigem on küsimus, kuidas tulla toime emotsionaalselt ja psühholoogiliselt selle teadmisega hiljem ja iseseisvalt. Ma tean, et on hullemaid asju ja võinuks veel halvemini minna, ent see miskipärast hetkel palju ei lohuta.
Füüsilised haavad paranevad iga päevaga, emotsionaalne paranemine võtab aega.
teisipäev, 26. aprill 2011
Ma olen vahepeal kirjutamisest üsna pika pausi võtnud. Mitte, et mul poleks midagi kirjutada. Vahel ei ole olnud ka. Pigem olen ma tundnud väsimust arvuti taga istumisest ja viimasel ajal pigem peale tööpäeva koju laekudes püüdnud arvutit tööle panna ainult hädavajalikul määral niipalju, et mugav oleks, ent mitte veetes selle taga tunde nagu ma tööpäevast niigi veedan. Tehnika on kohati võtnud mu elu üle liiga suurt võimust.
Teisalt olen jäänud kinni iseendasse. Mehhikos olles ei jaksanud kaks viimast päeva arvutit kuidagi avada, et selle abil blogisse postitada reisi viimaseid muljeid, mille endale pastaka abil vanamoeliselt märkmikusse üles täheldasin. Lubasin endale, et teen seda veidi hiljem tagant järele. Samuti olen tahtnud veel kirjutada paarist muust asjast, kuid lükanud kirjutamist muudkui edasi, sest Mehhiko kirjed on veel tegemata. Ja nii olen ma muudkui asju edasi lükanud. Kuniks ühel hetkel on nad saanud lihtsalt juba nii vanaks, et võibolla polegi neid mõtet enam blogida.
Üks mõte, mis ikka ja jälle minuni tagasi jõuab, on äratundmine. Viimasel ajal olen sattunud veidi ebatavalistesse ja igapäevaselt mõnevõrra väljakutsuvamatesse või tiba stressirohkematesse situatsioonidesse kui viimasel ajal muidu. Neis olukordades olen ühtäkki hakanud ära tabama justkui de ja vu momente või äratundmisi varasematest muudest hetkedest või kogemustest, mis on olnud sarnased või andnud mingi eelduse nüüd ette tulnud situatsioonist veidi paremini omadega välja tulla kui veidi varasemalt. Justkui ära tabada, milleks mõnda varasemat seika elus on olnud vaja läbida, luua seoseid. Mu meeled on avatud.
Teisalt olen jäänud kinni iseendasse. Mehhikos olles ei jaksanud kaks viimast päeva arvutit kuidagi avada, et selle abil blogisse postitada reisi viimaseid muljeid, mille endale pastaka abil vanamoeliselt märkmikusse üles täheldasin. Lubasin endale, et teen seda veidi hiljem tagant järele. Samuti olen tahtnud veel kirjutada paarist muust asjast, kuid lükanud kirjutamist muudkui edasi, sest Mehhiko kirjed on veel tegemata. Ja nii olen ma muudkui asju edasi lükanud. Kuniks ühel hetkel on nad saanud lihtsalt juba nii vanaks, et võibolla polegi neid mõtet enam blogida.
Üks mõte, mis ikka ja jälle minuni tagasi jõuab, on äratundmine. Viimasel ajal olen sattunud veidi ebatavalistesse ja igapäevaselt mõnevõrra väljakutsuvamatesse või tiba stressirohkematesse situatsioonidesse kui viimasel ajal muidu. Neis olukordades olen ühtäkki hakanud ära tabama justkui de ja vu momente või äratundmisi varasematest muudest hetkedest või kogemustest, mis on olnud sarnased või andnud mingi eelduse nüüd ette tulnud situatsioonist veidi paremini omadega välja tulla kui veidi varasemalt. Justkui ära tabada, milleks mõnda varasemat seika elus on olnud vaja läbida, luua seoseid. Mu meeled on avatud.
kolmapäev, 2. märts 2011
Unenäod kui filmis
Eile öösel nägin unes, et R kolis uude kortermajja, mis asus suure puu otsas, kuhu pääses ainult puitlippidest puu külge klopsitud redelil ronides või läbi õhu liaanidega sõites. Tal oli mingi vanamehest naaber ka, kes korra kobisemas käis. Oli kevadine suurvee aeg, õhtul hämar. Puu ümber olid muidu heinamaad, aga suurvesi oli tekitanud sinna nagu sellise selge veega jõe, aga kuna oli hämar, siis vesi oli tume ja põhja ei paistnud. R tahtis teada, kui soe vesi on, et äkki saab ujuma minna ja hüppas sinna plärtsti sisse, aga vesi oli nii sügav, et lõi üle pea kokku, mille peale ma hüppasin puu otsast alla ja jooksin mööda jõe kallast edasi-tagasi hüüdes teda. Varsti ta ilmus pinnale ja kõik oli ok.
Täna öösel nägin unes, et olime E-ga teismelised ja kõndisime kuskil mööda väiksemaid tänavaid. Ta ütles äkki, et sel tänaval elab ta vanaema ja ta ei taha, et vanaema teda praegu näeks, sellest tuleb mingi suurem jama. Tänava ääres seisus must mikrobuss, mida E tahtis ärandada, et sellelt tänavalt kiiremini ära saada. Ma püüdsin seletada, et sellest tuleb ju veel suurem jama, kui ta nüüd mikrobussi ärandab, et mida ta vanemad arvavad. E vastas, et ei tule ja ronis bussi alla juhtmeid ühendama. Me kruiisisime selle bussiga kahekesi mööda linna ringi ja jõudsime poodi.
Pood oli selline nagu nõukaajal: hallide kiviplaatidega põrandaga ja saepuruplaatidest lettidega. Mul oli seljakott ja müüja tahtis turvalisuse pärast sellele mingi sildi külge panna (nagu Mehhikos tehakse). Müüja hakaks äkki üle leti seletama, et tal on mingi superhea kaup meie jaoks kõrvale pandud, sai saalist veel viimase eksemplari kätte: see oli selline leopardimustriliste sukapükstega ühendatud värviline imeliku mustriga seelik, mida sai ainult koos kanda. Ma vaatasin seda ja mõtlesin, kes sellist asja küll kannab, aga müüja muudkui kiitis, kui hea ja minev kaup see on ja viimane paar ja ta võib meile veidi soodukat ka teha. Müüja pani need siis leti peale kuniks me E-ga arutasime, kas on ikka vajalik ja kasulik tehing, kui äkki olid need läinud. Teine klient, kes kõrval oma kaupa kotti pani, oli need kogemata kaasa haaranud. Me läksime E-ga kähku poodi teiste lettide vahele ja mul olid hullud süümekad, et nüüd peab müüja selle omast palgast kinni maksma, et peaks ikka minema ja talle raha andma, kuigi meie neid ei võtnud.
Huvitav, mida tänane öö toob?
Täna öösel nägin unes, et olime E-ga teismelised ja kõndisime kuskil mööda väiksemaid tänavaid. Ta ütles äkki, et sel tänaval elab ta vanaema ja ta ei taha, et vanaema teda praegu näeks, sellest tuleb mingi suurem jama. Tänava ääres seisus must mikrobuss, mida E tahtis ärandada, et sellelt tänavalt kiiremini ära saada. Ma püüdsin seletada, et sellest tuleb ju veel suurem jama, kui ta nüüd mikrobussi ärandab, et mida ta vanemad arvavad. E vastas, et ei tule ja ronis bussi alla juhtmeid ühendama. Me kruiisisime selle bussiga kahekesi mööda linna ringi ja jõudsime poodi.
Pood oli selline nagu nõukaajal: hallide kiviplaatidega põrandaga ja saepuruplaatidest lettidega. Mul oli seljakott ja müüja tahtis turvalisuse pärast sellele mingi sildi külge panna (nagu Mehhikos tehakse). Müüja hakaks äkki üle leti seletama, et tal on mingi superhea kaup meie jaoks kõrvale pandud, sai saalist veel viimase eksemplari kätte: see oli selline leopardimustriliste sukapükstega ühendatud värviline imeliku mustriga seelik, mida sai ainult koos kanda. Ma vaatasin seda ja mõtlesin, kes sellist asja küll kannab, aga müüja muudkui kiitis, kui hea ja minev kaup see on ja viimane paar ja ta võib meile veidi soodukat ka teha. Müüja pani need siis leti peale kuniks me E-ga arutasime, kas on ikka vajalik ja kasulik tehing, kui äkki olid need läinud. Teine klient, kes kõrval oma kaupa kotti pani, oli need kogemata kaasa haaranud. Me läksime E-ga kähku poodi teiste lettide vahele ja mul olid hullud süümekad, et nüüd peab müüja selle omast palgast kinni maksma, et peaks ikka minema ja talle raha andma, kuigi meie neid ei võtnud.
Huvitav, mida tänane öö toob?
reede, 18. veebruar 2011
Mehhiko ühe päevaga
Umbes reisi keskpaigas tuli meil teha otsus, mida veel oma järelejäänud ajaga Mehhikos peale hakata. Päris kõike, mida teha tahtsime, ilmselt ei jõua ning sestap tuleb teha mõningaid valikuid. Üks, mis kindel, et nii Xcareti kui Xplori tahaksime mõlemasse jõuda.
Mõlemad pargid asuvad meie hotellile üsna lähedal: üheni on 4 km ja teiseni 6 km, nii et hädapärast võiks selle maa isegi jala ära käia, kuigi ilmselt lihtsam oleks võtta siiski takso. Kui kummagi pargi pääsmed osta ära internetist, siis on võimalik ca 10% võita, ent sel juhul tuleb pääsmed ära osta vähemalt 3 päeva ette. Seda aega meil enam aga paraku pole, nii et rahaliselt siin me pääsmete hinnas kuigivõrd võita ei saa.
Kuna esimeses päeavreise pakkuvas kontoris, kust oma eelmised tripid ostsime, Migueli tööl ei olnud, otsustasime sedakorda küsida pakkumist mõnest teisest tänavapealsest boksist. Kui algselt mõtlesime küsida üksnes pakkumist Xplorile järgmiseks päevaks, siis lõpuks võtsime päevatripi ikkagi ka Xcareti.
Kui oma linnapeal kolamise päeva õhtusse saime ja väsinult voodisse kukkusime, ärkasin äkitselt keset ööd veidra heli peale. Kuulatasin tükk aega, enne kui aru sain, et see oli hotellitoa lauatelefon, mis helises. Kes ja miks peaks meile helistama õhtul 11 ajal hotellituppa, ei mahtunud mulle pähe. Enne kui telefonihelinale reageerida jõudsin, see aga lakkas.
Uuesti ärkasin telefonihelina peale kella 6:30 paiku hommikul, vahetult peale äratuskella esimest helinat, sest päevatripi väljasõit Xpolri seiklusparki pidi olema juba 7:30 ajal. Helistas reisi pakkunud müügimees ja selgits, et tänaseks päevaks on Xplori kohad välja müüdud ja kas sobib, kui vahetaksime Xcareti ja Xplori päevad omavahel ära. Et olime mõlemad reisid ostnud samast kohast ning järjestikusteks päevadeks, ei olnud meil vahet. Nii oligi asi otsustatud, et kell 8 ootab meid hotelli ees väikebuss, mis meid päevaks Xcareti vaba aja parki viib.
Veidi peale kella 8 oligi hotelli ees mikrobuss, mis meid peale korjas. Bussis olid veel mõned vabad kohad ning enne kui buss Xcareti vaba aja parki jõudis, keerasime läbi meie hotelli külje all asuvast Playacari linnaosast. Playacar on rohelisem kui mõni muu koht Playa del Carmenist; erilise tõkkepuudega ja turvameestega turvasüsteemiga, kus kontrollitakse kõiki sisenevaid ja lahkuvaid autosid ja antakse neile piirkonda sisenemiseks eriluba; koosneb peamiselt villadest, golfiväljakutest ja 4-5 tärni hotellidest, aga ka lühiajaliseks rendiks antavatest korteritest.
Ühe hotelli ees peatudes astus bussi üks heledanahaline ja heledapäine meist veidi vanem paar, kes asutas istuma end meie taha. Kõrv haaras justkui tuttavaid noote, ent me polnud kindlad. Ühel hetkel keerasime aga M-ga end hoobilt koos ringi ja ütlesime selges kõlavas eesti keeles tagumisele pingile "Tere". Riho ja Virve olid esimese hetke vait ning seejärel jätkus jutuvada meie nelja vahel juba rõõmsalt koduses keeles.
Xcaret on selline vaba aja veetmise park, kus on tegevust terveks päevaks või isegi kaheks, kogu perele. Sinna on kokku kogutud kõik olulisem näidismaterjal Mehhikost, mis turistile vähegi huvi võiks pakkuda: maiade küla kiriku ja surnuaiaga, lambad villaketramise ja looduslike vahenditega lõnga värvimisega, võrkkiikede punumise töökoda (muide, ühe võrkkiige punumiseks kulub aega 2 nädalat 8 tundi päevas), aga ka Mehhikos leiduvad olulisemad linnud (papagoid, flamingod jne), loomad (jaaguarid, krokodillid ja muud veidrad loomad, kelle nime hästi ei mäleta) ja veeasukad (väikesed ja suured kilpkonnad, raid, haid, delfiinid ja muud kalad). Lisaks saab seal maa-aluses jões ujuda ja snorgeldada, kuigi jõepõhi on kivi-liivane ning koralle seal ei ole, aga kogemus on äärmiselt põnev siiski.
Kui võtta Xcaretis pluss-pakett, siis on hinna sisse arvestatud nii kapirent, ujumise varustus (lestad ja mask) kui ka suur lukustatav kott asjade panekuks ja saunalinad. Parim osa pluss-paketist on aga hinnas sisalduv rikkalik bufee-lõuna, mida on võimalik nautida koguni viies erinevas restoranis. Valisime neist sellise, kus pakuti nii liha kui kalaroogi. Ma pean ausalt tunnistama, et nii rikkalikku söögivalikut ei ole ma oma elus veel varem näinud. Külmlaual oli vähemalt paarkümmend erinevat salatit, lisaks mitmeid erinevaid kõvemaid, pehmemaid ja määrdejuuste ja snäkke nagu oliivid, kurgiviilud, marineeritud sibulad jms, aga ka suures koguses erinevalt maitsestatud krevette. Soojast toidust pakuti kõikvõimalikke erinevaid või erinevalt valmistatud lihasid ja kalasid, lisaks pastat, kartuliputru ja muud taolist. Ka magusalaud oli rikkalik: nii erinevad puuviljad kui mitmesugused koogikesed ja maiused olid esindatud, nagu ka jäätisesorbeti masin. Isegi kui proovida peaaegu kõikidest asjadest midagi ainult maitsta, ei suutnud seda toidukogust meist keegi päriselt endale kõhtu pakkida. Toiduelamus oli võrratu!
Põhiline, mille pärast tasub veel eriti Xcareti minna, on sealne õhtune etendus, mis on omaette elamus. Kella 6 ajal õhtul, just siis, kui on pimedaks läinud, kogunevad kõik külalised suurele areenile, mille keskel on piklik puitpõrandaga lava. Seal etendatakse nii puusapallimängu (uskumatu, kui lahtised peavad olema puusad, et nendega palli korvpallirõnga sarnasesse auku saada), leegitseva palliga hokit, aga ka seda, kuidas hispaanlased vallutasid mehhiko. Lisaks tantsutakse erinevate ajastute ja regioonide tantse. Kogu show kestab umbes 2 tundi ja igav ei hakka hetkekski. Väidetavalt võtab kogu etendusest osa ligi 700 erinevat tegelast. Sõnades on raske edasi anda seal kogetut, kuid ehkki alguses võib piletihind tunduda soolane, tasub see end ära täiel määral. Kellel kunagi Mehhikosse asja on, siis soovitan võimalusel Xcaretis igal juhul ära käia.
Lisaks muud tähelepanekud:
- kõikidesse parkidesse sisenemisel antakse käepaelad, mis on veekindlast ja heast materjalist, ent mida eemaldada on soovi korral väga kerge.
- kõik tuurijuhid, giidid, bussijuhid ja muud tegelased suhtlevad omavahel raadiosaatjatega, milleks kasutatakse palju ka mobiiltelefone.
- kuna puuvill on pärit Mehhikost, siis tavalised meeste t-särgid maksavad siin vaid mõnikümmend peesot (üks peeso on veidi vähem kui oli 1 EEK), aga suurusnumbrid on meie harjumuspärasest erinevad ja riideid tuleb proovida. Ka teksad on odavad.
- kui linnapeal ringi jalutada, on nii vaesus kui rikkus kõrvuti eksisteerimas. Nii villad kui hurtsikud asuvad samal tänaval kõrvuti.
Mõlemad pargid asuvad meie hotellile üsna lähedal: üheni on 4 km ja teiseni 6 km, nii et hädapärast võiks selle maa isegi jala ära käia, kuigi ilmselt lihtsam oleks võtta siiski takso. Kui kummagi pargi pääsmed osta ära internetist, siis on võimalik ca 10% võita, ent sel juhul tuleb pääsmed ära osta vähemalt 3 päeva ette. Seda aega meil enam aga paraku pole, nii et rahaliselt siin me pääsmete hinnas kuigivõrd võita ei saa.
Kuna esimeses päeavreise pakkuvas kontoris, kust oma eelmised tripid ostsime, Migueli tööl ei olnud, otsustasime sedakorda küsida pakkumist mõnest teisest tänavapealsest boksist. Kui algselt mõtlesime küsida üksnes pakkumist Xplorile järgmiseks päevaks, siis lõpuks võtsime päevatripi ikkagi ka Xcareti.
Kui oma linnapeal kolamise päeva õhtusse saime ja väsinult voodisse kukkusime, ärkasin äkitselt keset ööd veidra heli peale. Kuulatasin tükk aega, enne kui aru sain, et see oli hotellitoa lauatelefon, mis helises. Kes ja miks peaks meile helistama õhtul 11 ajal hotellituppa, ei mahtunud mulle pähe. Enne kui telefonihelinale reageerida jõudsin, see aga lakkas.
Uuesti ärkasin telefonihelina peale kella 6:30 paiku hommikul, vahetult peale äratuskella esimest helinat, sest päevatripi väljasõit Xpolri seiklusparki pidi olema juba 7:30 ajal. Helistas reisi pakkunud müügimees ja selgits, et tänaseks päevaks on Xplori kohad välja müüdud ja kas sobib, kui vahetaksime Xcareti ja Xplori päevad omavahel ära. Et olime mõlemad reisid ostnud samast kohast ning järjestikusteks päevadeks, ei olnud meil vahet. Nii oligi asi otsustatud, et kell 8 ootab meid hotelli ees väikebuss, mis meid päevaks Xcareti vaba aja parki viib.
Veidi peale kella 8 oligi hotelli ees mikrobuss, mis meid peale korjas. Bussis olid veel mõned vabad kohad ning enne kui buss Xcareti vaba aja parki jõudis, keerasime läbi meie hotelli külje all asuvast Playacari linnaosast. Playacar on rohelisem kui mõni muu koht Playa del Carmenist; erilise tõkkepuudega ja turvameestega turvasüsteemiga, kus kontrollitakse kõiki sisenevaid ja lahkuvaid autosid ja antakse neile piirkonda sisenemiseks eriluba; koosneb peamiselt villadest, golfiväljakutest ja 4-5 tärni hotellidest, aga ka lühiajaliseks rendiks antavatest korteritest.
Ühe hotelli ees peatudes astus bussi üks heledanahaline ja heledapäine meist veidi vanem paar, kes asutas istuma end meie taha. Kõrv haaras justkui tuttavaid noote, ent me polnud kindlad. Ühel hetkel keerasime aga M-ga end hoobilt koos ringi ja ütlesime selges kõlavas eesti keeles tagumisele pingile "Tere". Riho ja Virve olid esimese hetke vait ning seejärel jätkus jutuvada meie nelja vahel juba rõõmsalt koduses keeles.
Xcaret on selline vaba aja veetmise park, kus on tegevust terveks päevaks või isegi kaheks, kogu perele. Sinna on kokku kogutud kõik olulisem näidismaterjal Mehhikost, mis turistile vähegi huvi võiks pakkuda: maiade küla kiriku ja surnuaiaga, lambad villaketramise ja looduslike vahenditega lõnga värvimisega, võrkkiikede punumise töökoda (muide, ühe võrkkiige punumiseks kulub aega 2 nädalat 8 tundi päevas), aga ka Mehhikos leiduvad olulisemad linnud (papagoid, flamingod jne), loomad (jaaguarid, krokodillid ja muud veidrad loomad, kelle nime hästi ei mäleta) ja veeasukad (väikesed ja suured kilpkonnad, raid, haid, delfiinid ja muud kalad). Lisaks saab seal maa-aluses jões ujuda ja snorgeldada, kuigi jõepõhi on kivi-liivane ning koralle seal ei ole, aga kogemus on äärmiselt põnev siiski.
Kui võtta Xcaretis pluss-pakett, siis on hinna sisse arvestatud nii kapirent, ujumise varustus (lestad ja mask) kui ka suur lukustatav kott asjade panekuks ja saunalinad. Parim osa pluss-paketist on aga hinnas sisalduv rikkalik bufee-lõuna, mida on võimalik nautida koguni viies erinevas restoranis. Valisime neist sellise, kus pakuti nii liha kui kalaroogi. Ma pean ausalt tunnistama, et nii rikkalikku söögivalikut ei ole ma oma elus veel varem näinud. Külmlaual oli vähemalt paarkümmend erinevat salatit, lisaks mitmeid erinevaid kõvemaid, pehmemaid ja määrdejuuste ja snäkke nagu oliivid, kurgiviilud, marineeritud sibulad jms, aga ka suures koguses erinevalt maitsestatud krevette. Soojast toidust pakuti kõikvõimalikke erinevaid või erinevalt valmistatud lihasid ja kalasid, lisaks pastat, kartuliputru ja muud taolist. Ka magusalaud oli rikkalik: nii erinevad puuviljad kui mitmesugused koogikesed ja maiused olid esindatud, nagu ka jäätisesorbeti masin. Isegi kui proovida peaaegu kõikidest asjadest midagi ainult maitsta, ei suutnud seda toidukogust meist keegi päriselt endale kõhtu pakkida. Toiduelamus oli võrratu!
Põhiline, mille pärast tasub veel eriti Xcareti minna, on sealne õhtune etendus, mis on omaette elamus. Kella 6 ajal õhtul, just siis, kui on pimedaks läinud, kogunevad kõik külalised suurele areenile, mille keskel on piklik puitpõrandaga lava. Seal etendatakse nii puusapallimängu (uskumatu, kui lahtised peavad olema puusad, et nendega palli korvpallirõnga sarnasesse auku saada), leegitseva palliga hokit, aga ka seda, kuidas hispaanlased vallutasid mehhiko. Lisaks tantsutakse erinevate ajastute ja regioonide tantse. Kogu show kestab umbes 2 tundi ja igav ei hakka hetkekski. Väidetavalt võtab kogu etendusest osa ligi 700 erinevat tegelast. Sõnades on raske edasi anda seal kogetut, kuid ehkki alguses võib piletihind tunduda soolane, tasub see end ära täiel määral. Kellel kunagi Mehhikosse asja on, siis soovitan võimalusel Xcaretis igal juhul ära käia.
Lisaks muud tähelepanekud:
- kõikidesse parkidesse sisenemisel antakse käepaelad, mis on veekindlast ja heast materjalist, ent mida eemaldada on soovi korral väga kerge.
- kõik tuurijuhid, giidid, bussijuhid ja muud tegelased suhtlevad omavahel raadiosaatjatega, milleks kasutatakse palju ka mobiiltelefone.
- kuna puuvill on pärit Mehhikost, siis tavalised meeste t-särgid maksavad siin vaid mõnikümmend peesot (üks peeso on veidi vähem kui oli 1 EEK), aga suurusnumbrid on meie harjumuspärasest erinevad ja riideid tuleb proovida. Ka teksad on odavad.
- kui linnapeal ringi jalutada, on nii vaesus kui rikkus kõrvuti eksisteerimas. Nii villad kui hurtsikud asuvad samal tänaval kõrvuti.
neljapäev, 17. veebruar 2011
Heaven on Earth - Cozumel
Taevas maapeal, nagu Cozumeli saare tunnuslause ütleb, vastab üsna tõele. Kui algselt arvasime, et tegu on pisikese saarekesega, siis tegelikkuses see saar nii väike ei olegi.
Otse Playa del Carmenist läheb katamaraan (täpselt nagu Linda Line, mis Tallinnast Helsinkisse sõidab) kolmveerand tunniga Cozumelile, ainsasse suuremasse linna, mis saart risti läbib ühelt kaldalt teisele. Saarele viimist pakub kaks erinevat laevafirmat, mille paadid väljuvad tunnise vahega täistunnil.
Meil oli broneeritud Cozumelil 3-tunnine snorgeldamise reis ja peale seda roller, et saart omal käel avastada. Enne kella 10sele laevale tõttamist tuli meil läbi käia kontorist, kust tegevused ostsime, et saada endale vajalikud kleepekad (nende järgi tunnevad vajalikud firmad ära, milliste inimestega neil on vaja tegeleda ja saab ka tegevuse müünud firma endale vahendustasu) ning kaardid.
Nii muuseas küsis müügimees meilt, kas juhiluba on kaasas, et rollerit rentiv firma tahab seda saarel kohapeal näha. M oli enda oma sootuks Eestisse jätnud, arvates, et reisil seda vaja ei lähe. Mina olin enda oma küll kaasa võtnud, kuid kenasti hotelli seifi rahakotti jätnud, sest keegi polnud maininud, et seda vaja võiks minna. Laeva väljumiseni oli jäänud pool tundi.
Hotelli tagasi minek võttis meil aega umbes kümmekond minutit, kuid umbes teist kaks korda sama palju oli vaja, et jõuda sadamasse. Kui muidu sõidab hotelli eest meil taksosid läbi kpmnete kaupa, kes pidevalt signaalitavad ja tuledega märku andes küsivad, kas soovime ehk taksot saada, siis nüüd ei olnud kohe ühtegi äkki võtta. Peale mõningast ootamist saime siiski endale takso, mis meid sadamale nii lähedale viis, kui võimalik oli. Ent sadam asub jalakäijate tsoonis ja viimased paar blokki pidime siiki läbima kiiremal sammul, et paadile jõuda. Siinkohal kaks tähelepanekut: taksod on kõik valged roheliste logodega ja ühe firma omad, kuid neis puudub taksomeeter ja hinda võetakse nii näo kui mingisuguse vahemaa järgi, aga täpselt mille alusel, mine võta kinni; kui mehhiklastega rahadega kuskil arveldada, eriti, kui neil on kiire, siis kipuvad nad unustama sulle raha tagasi anda. Mündid annavad enamjaolt üsna kohe, kuid suurem paberraha justkui ununeb ja seda tasub nende käest üle küsida.
Cozumelile snorgeldamise trippi ostes hoiatas müügimees meid koheselt, et teatud päevadel ei tasu sinna minna: Cozumeli külastavad kümned suured kruiisilaevad teatud päevadel ning sel ajal on saar nii ülerahvastatud, et liikuda on raske.
Snorgeldamine onn Cozumelil väga popp. Riff jookseb üsna mööda kaldaserva, mistõttu sadamast peale korjatud turistid viiakse paadiga pigem piki kallast kui avamerele. Veealune maailm on siin poole igavam kui Austraalias: erinevaid värvilisi kalu on, kuid koralle ja värvilist veealust maailma mitte väga palju. Ka on ühes ja samas kohas erinevate operaatorite tuure snorgeldamas, niimoodi et grupiliikmetel on üsna kerge segi minna teise grupiga ja seetõttu tuleb hoida end hoolega vees oleva giidi lähedusse. Sedakorda veealuseid pilte me aga teha ei saanud: fotoka veekindel kott, mille Austraaliast kalli raha eest muretsesime, ripub endiselt omal kohal meie kodu köögis Tallinnas.
Rolleri renti kohale jõudes, päris rentija meilt juhiluba ja tagatiseks krediitkaardi numbrit. Ja esitas seejärel küsimuse, kumb meist roolis olla kavatseb. Kuna load olid kaasas ainult mul, ei saanud ma koheselt aru, miks see küsimus üldse tekkis. Seejärel selgitas Rafael meile viisakalt, et soovitab roolis olla sellel, kel rohkem kogemust ja oskust on, olgugi, et M-l lube kaasas pole. Nii sättisimegi M rooli, nagu olime algselt arvestanud.
Linnake saarel pole kuigi suur ja on rolleriga läbitav üsna kiiresti ühest otsast teise. Liiklusskeem on lihtne: ühte pidi jooksvad tänavad on alati peateed ja teistpidi jooksvatel tänavatel tuleb alati igal ristmikul stop-märgi juures seisma jääda.
Põhimõtteliselt jookseb ümber saare üks maantee, millelt eksida ei ole võimalik ja koguaeg otse sõites jõuad saarele tiiru peale teinuna lõpuks linnakesse tagasi. Kui algselt jookseb tee küll piki rannikut, ent merd varjavad teeäärsed puud või tasulised rannad ja hotellikompleksid, siis üsna pea hakkab maantee kulgema täpselt piki mere serva, niimoodi et paremale jäävad vastu kivist kallast vahutavad lained, mida surfarid oma laudadega mõnusasti püüavad ja vasakule pool džunglistunud veidi kõrbe moodi lagedam kuiv ala. Nii on võimalik tee ääres näha lumivalgeid kivisema liivaga randu vaheldumas kivirahnuste kaldaservadega kilomeetrite kaupa.
Ühel hetkel mööda teed kulgedes pidime äkitselt peatuma ja pikemalt vaatama seda, mida silmanurgast pilk haaras, kuid esimese hooga aru ei saanud. Helesinine ookean peksis laineid vastu kallast ääristavaid kiviseid kaljusid, mispeale hetk hiljem keset kaljurahnu pritsis vett üles justkui purskkaevust. Ju on ajaga vesi kividesse omad käigud uuristanud, ent vaatepilt tundus üsna ebareaalne.
Et oli juba hiline pärastlõuna, ent söönud polnud me peale hommikut veel midagi, siis otsustasime teepealt kehakinnitust otsida. Reisi broneerides soovitas müügimees meil minna teeäärsesse söögikohta, kus just merelt tulnud kalameeste püütud vrskest kalast roogasid pakutakse. Koha leidsime rannale tõmmatud paatide järgi küll üles, kuid kahjuks nii hilja peale jookide seal enam midagi ei serveeritud ja seetõttu tuli meil teed jätkata ning otsida uus koht.
Üsna saare ühes nurgas keerab maantee ära vasakule ja viib viimasele sirgele, mis linnakesse otse sisse sõidab. Just seal nurgas asub nii väike suveniiripood, baar kui ka söögikoht, kus on isegi inglise keelse tõlkega hindadega menüü sissepääsu juurde välja pandud, kuigi kohalikud teenindajad (taaskord kõik mehed) praktiliselt sõnagi inglise keelt ei oska. Söögikohta sisse astudes, avaneb järgmine pilt: suure rohukatusega varjualuse all on neljakandiline baarilett, mille ääres asuvad tuult ja päikest näinud pukid ja keskel askeldab mehhiklane savikruusidesse kokteile segada. Leti vastu jääb teine rohukatusega kaetud kõrgem letike, mille taga askeldavad veel paar meesterahvast. Nagu hiljem selgub, on tegemist kassaga. Neist vasakule jääb avatud ustega kööginurk, kus tellimuse saanuna, asuvad kiirelt toiduga tegelema veel kaks jässakat mehhiklast. Baariletist paremale jäävad päiksevarjude alla lauad ning rippuvad võrkkiiged. Ja kui on soovi, saab oma sööki või kokteili nautida otse ookeanikaldal asuvate lauakeste taga. Vaatepilt on ebareaalne: täpselt nagu mõnes Hollywoodi filmis, mis püüab kujutada paradiisisaare baari.
Naudime oma tellitud kala, krevette ja täidetud tortillasid. Toit maitseb imeliselt. Omakorda annab naudingule lisaväärtuse avanev vaade ja miljöö. Kui ei ole siesta, siis on vähemalt manjaana. Kõigil on aega küll. Kiirustamisest tulenevat stressi siin ei tunta.
Kui linnakesse tagasi sõidame, hakkab juba hämarduma. Peame enne rolleri tagastamist paagi täis tankima ning keerame selleks ühte kahest linnakeses olevast tanklast. Et kohalike peamiseks sõiduvahendiks on just nimelt roller (ja harvad pole vaatepildid, kus rolleri otsa on istuma seatud terve mehhiklaste pere), siis on tanklas rolleritele täiesti erladi tankimise koht, kus pidevalt saba on. Ise tankida pole vaja: avad vaid bensiinipaagi ning teenindaja laseb sulle paaki just niipalju, kui tarvis. Meie poole päeva pikkune rolleriga põristamine läks maksma umbes poolteist € kütuse peale lisaks rendirahale.
Veel mõningaid tähelepanekuid:
- kohalikud transpordivad kõike peas või õlgadel, seda nii jala, jalgratta kui rolleriga sõites.
- tee ääred kubisevad uudishimulikest, kuid veidi argades iguaanidest, mida on võimalik kohata igal pool igas suuruses ja igas värvis.
- päike on endiselt ere, nii et snorgeldades vee all võtab päike eriti hästi ja esimese päikesepõletuse saime siiski kätte.
- Cozumeleil on ka mitmeid väiksemate templite varemeid, kuid enamike juurde pääsemiseks on vaja lunastada pilet ning mitmete juurde korralikku teed ei vii, nii et neid me külastada ei jõudnud.
- Linnas on mitmed tuntud brändide kallid poed lisaks suveniiripoodidele, mis kruiisilaevade turiste püüavad, nii et kaupade hinnad on kohati veidi krõbedad, kuigi suveniiride hinnad on enam-vähem kõikjal üsna ühesed.
- Tänavatel pakutakse paljudes kohtades võimalust lasta endale peenikesed punupatsid pähe punuda. Olime seda mitu päeva vaadanud ja mõelnud ning otsustasime mulle peatäie patse teha lasta. Tulemuse oli kiire ning vahva. Alates sellest hetkest olen ma patsidega.
- Tagasiteel Playa del Carmeni oli tõusnud tuul peaaegu tormiks, mistõttu paat kõikus lainetel meeletult, nii et suuremad lained isegi vastu katamaraani aknaid peksid. Meeskond jagas laiali suurema hulga oksekotte. Kolmveerand tundi loksumist tundus pikk, ent Cairnsis kogetud lained olid siiski hullemad.
- Aloe geel aitab hästi päiksepõletuse vastu. Kui endal seda kaasas pole, siis pakuvad mitmed turistipoed aga ka kohalikud supermarketid mitut valikut mõistliku raha eest.
Otse Playa del Carmenist läheb katamaraan (täpselt nagu Linda Line, mis Tallinnast Helsinkisse sõidab) kolmveerand tunniga Cozumelile, ainsasse suuremasse linna, mis saart risti läbib ühelt kaldalt teisele. Saarele viimist pakub kaks erinevat laevafirmat, mille paadid väljuvad tunnise vahega täistunnil.
Meil oli broneeritud Cozumelil 3-tunnine snorgeldamise reis ja peale seda roller, et saart omal käel avastada. Enne kella 10sele laevale tõttamist tuli meil läbi käia kontorist, kust tegevused ostsime, et saada endale vajalikud kleepekad (nende järgi tunnevad vajalikud firmad ära, milliste inimestega neil on vaja tegeleda ja saab ka tegevuse müünud firma endale vahendustasu) ning kaardid.
Nii muuseas küsis müügimees meilt, kas juhiluba on kaasas, et rollerit rentiv firma tahab seda saarel kohapeal näha. M oli enda oma sootuks Eestisse jätnud, arvates, et reisil seda vaja ei lähe. Mina olin enda oma küll kaasa võtnud, kuid kenasti hotelli seifi rahakotti jätnud, sest keegi polnud maininud, et seda vaja võiks minna. Laeva väljumiseni oli jäänud pool tundi.
Hotelli tagasi minek võttis meil aega umbes kümmekond minutit, kuid umbes teist kaks korda sama palju oli vaja, et jõuda sadamasse. Kui muidu sõidab hotelli eest meil taksosid läbi kpmnete kaupa, kes pidevalt signaalitavad ja tuledega märku andes küsivad, kas soovime ehk taksot saada, siis nüüd ei olnud kohe ühtegi äkki võtta. Peale mõningast ootamist saime siiski endale takso, mis meid sadamale nii lähedale viis, kui võimalik oli. Ent sadam asub jalakäijate tsoonis ja viimased paar blokki pidime siiki läbima kiiremal sammul, et paadile jõuda. Siinkohal kaks tähelepanekut: taksod on kõik valged roheliste logodega ja ühe firma omad, kuid neis puudub taksomeeter ja hinda võetakse nii näo kui mingisuguse vahemaa järgi, aga täpselt mille alusel, mine võta kinni; kui mehhiklastega rahadega kuskil arveldada, eriti, kui neil on kiire, siis kipuvad nad unustama sulle raha tagasi anda. Mündid annavad enamjaolt üsna kohe, kuid suurem paberraha justkui ununeb ja seda tasub nende käest üle küsida.
Cozumelile snorgeldamise trippi ostes hoiatas müügimees meid koheselt, et teatud päevadel ei tasu sinna minna: Cozumeli külastavad kümned suured kruiisilaevad teatud päevadel ning sel ajal on saar nii ülerahvastatud, et liikuda on raske.
Snorgeldamine onn Cozumelil väga popp. Riff jookseb üsna mööda kaldaserva, mistõttu sadamast peale korjatud turistid viiakse paadiga pigem piki kallast kui avamerele. Veealune maailm on siin poole igavam kui Austraalias: erinevaid värvilisi kalu on, kuid koralle ja värvilist veealust maailma mitte väga palju. Ka on ühes ja samas kohas erinevate operaatorite tuure snorgeldamas, niimoodi et grupiliikmetel on üsna kerge segi minna teise grupiga ja seetõttu tuleb hoida end hoolega vees oleva giidi lähedusse. Sedakorda veealuseid pilte me aga teha ei saanud: fotoka veekindel kott, mille Austraaliast kalli raha eest muretsesime, ripub endiselt omal kohal meie kodu köögis Tallinnas.
Rolleri renti kohale jõudes, päris rentija meilt juhiluba ja tagatiseks krediitkaardi numbrit. Ja esitas seejärel küsimuse, kumb meist roolis olla kavatseb. Kuna load olid kaasas ainult mul, ei saanud ma koheselt aru, miks see küsimus üldse tekkis. Seejärel selgitas Rafael meile viisakalt, et soovitab roolis olla sellel, kel rohkem kogemust ja oskust on, olgugi, et M-l lube kaasas pole. Nii sättisimegi M rooli, nagu olime algselt arvestanud.
Linnake saarel pole kuigi suur ja on rolleriga läbitav üsna kiiresti ühest otsast teise. Liiklusskeem on lihtne: ühte pidi jooksvad tänavad on alati peateed ja teistpidi jooksvatel tänavatel tuleb alati igal ristmikul stop-märgi juures seisma jääda.
Põhimõtteliselt jookseb ümber saare üks maantee, millelt eksida ei ole võimalik ja koguaeg otse sõites jõuad saarele tiiru peale teinuna lõpuks linnakesse tagasi. Kui algselt jookseb tee küll piki rannikut, ent merd varjavad teeäärsed puud või tasulised rannad ja hotellikompleksid, siis üsna pea hakkab maantee kulgema täpselt piki mere serva, niimoodi et paremale jäävad vastu kivist kallast vahutavad lained, mida surfarid oma laudadega mõnusasti püüavad ja vasakule pool džunglistunud veidi kõrbe moodi lagedam kuiv ala. Nii on võimalik tee ääres näha lumivalgeid kivisema liivaga randu vaheldumas kivirahnuste kaldaservadega kilomeetrite kaupa.
Ühel hetkel mööda teed kulgedes pidime äkitselt peatuma ja pikemalt vaatama seda, mida silmanurgast pilk haaras, kuid esimese hooga aru ei saanud. Helesinine ookean peksis laineid vastu kallast ääristavaid kiviseid kaljusid, mispeale hetk hiljem keset kaljurahnu pritsis vett üles justkui purskkaevust. Ju on ajaga vesi kividesse omad käigud uuristanud, ent vaatepilt tundus üsna ebareaalne.
Et oli juba hiline pärastlõuna, ent söönud polnud me peale hommikut veel midagi, siis otsustasime teepealt kehakinnitust otsida. Reisi broneerides soovitas müügimees meil minna teeäärsesse söögikohta, kus just merelt tulnud kalameeste püütud vrskest kalast roogasid pakutakse. Koha leidsime rannale tõmmatud paatide järgi küll üles, kuid kahjuks nii hilja peale jookide seal enam midagi ei serveeritud ja seetõttu tuli meil teed jätkata ning otsida uus koht.
Üsna saare ühes nurgas keerab maantee ära vasakule ja viib viimasele sirgele, mis linnakesse otse sisse sõidab. Just seal nurgas asub nii väike suveniiripood, baar kui ka söögikoht, kus on isegi inglise keelse tõlkega hindadega menüü sissepääsu juurde välja pandud, kuigi kohalikud teenindajad (taaskord kõik mehed) praktiliselt sõnagi inglise keelt ei oska. Söögikohta sisse astudes, avaneb järgmine pilt: suure rohukatusega varjualuse all on neljakandiline baarilett, mille ääres asuvad tuult ja päikest näinud pukid ja keskel askeldab mehhiklane savikruusidesse kokteile segada. Leti vastu jääb teine rohukatusega kaetud kõrgem letike, mille taga askeldavad veel paar meesterahvast. Nagu hiljem selgub, on tegemist kassaga. Neist vasakule jääb avatud ustega kööginurk, kus tellimuse saanuna, asuvad kiirelt toiduga tegelema veel kaks jässakat mehhiklast. Baariletist paremale jäävad päiksevarjude alla lauad ning rippuvad võrkkiiged. Ja kui on soovi, saab oma sööki või kokteili nautida otse ookeanikaldal asuvate lauakeste taga. Vaatepilt on ebareaalne: täpselt nagu mõnes Hollywoodi filmis, mis püüab kujutada paradiisisaare baari.
Naudime oma tellitud kala, krevette ja täidetud tortillasid. Toit maitseb imeliselt. Omakorda annab naudingule lisaväärtuse avanev vaade ja miljöö. Kui ei ole siesta, siis on vähemalt manjaana. Kõigil on aega küll. Kiirustamisest tulenevat stressi siin ei tunta.
Kui linnakesse tagasi sõidame, hakkab juba hämarduma. Peame enne rolleri tagastamist paagi täis tankima ning keerame selleks ühte kahest linnakeses olevast tanklast. Et kohalike peamiseks sõiduvahendiks on just nimelt roller (ja harvad pole vaatepildid, kus rolleri otsa on istuma seatud terve mehhiklaste pere), siis on tanklas rolleritele täiesti erladi tankimise koht, kus pidevalt saba on. Ise tankida pole vaja: avad vaid bensiinipaagi ning teenindaja laseb sulle paaki just niipalju, kui tarvis. Meie poole päeva pikkune rolleriga põristamine läks maksma umbes poolteist € kütuse peale lisaks rendirahale.
Veel mõningaid tähelepanekuid:
- kohalikud transpordivad kõike peas või õlgadel, seda nii jala, jalgratta kui rolleriga sõites.
- tee ääred kubisevad uudishimulikest, kuid veidi argades iguaanidest, mida on võimalik kohata igal pool igas suuruses ja igas värvis.
- päike on endiselt ere, nii et snorgeldades vee all võtab päike eriti hästi ja esimese päikesepõletuse saime siiski kätte.
- Cozumeleil on ka mitmeid väiksemate templite varemeid, kuid enamike juurde pääsemiseks on vaja lunastada pilet ning mitmete juurde korralikku teed ei vii, nii et neid me külastada ei jõudnud.
- Linnas on mitmed tuntud brändide kallid poed lisaks suveniiripoodidele, mis kruiisilaevade turiste püüavad, nii et kaupade hinnad on kohati veidi krõbedad, kuigi suveniiride hinnad on enam-vähem kõikjal üsna ühesed.
- Tänavatel pakutakse paljudes kohtades võimalust lasta endale peenikesed punupatsid pähe punuda. Olime seda mitu päeva vaadanud ja mõelnud ning otsustasime mulle peatäie patse teha lasta. Tulemuse oli kiire ning vahva. Alates sellest hetkest olen ma patsidega.
- Tagasiteel Playa del Carmeni oli tõusnud tuul peaaegu tormiks, mistõttu paat kõikus lainetel meeletult, nii et suuremad lained isegi vastu katamaraani aknaid peksid. Meeskond jagas laiali suurema hulga oksekotte. Kolmveerand tundi loksumist tundus pikk, ent Cairnsis kogetud lained olid siiski hullemad.
- Aloe geel aitab hästi päiksepõletuse vastu. Kui endal seda kaasas pole, siis pakuvad mitmed turistipoed aga ka kohalikud supermarketid mitut valikut mõistliku raha eest.
kolmapäev, 16. veebruar 2011
5 Mehhiko minutit
Hommikul 6:30 ajal ärgates oli päike just taevas kõrgele tõusmas ning väljas minemas nii eredaks, et silmi kissitamata aknast õue enam vaadata ei saanud. Basseinipoiss tegi oma igahommikust rituaali ning rõske õhuniiskus oli tuppa tungimas, nii et niisked riided kuidagi kuivaks saada ei taha.
Ostetud päevatripp pidi algama meie enda hotellist, kui tuleb mikrobuss ja meid peale võtab. Kui esialgne kokkulepe oli transfeeri ajaks 7:30, siis lnnast hotelli tagasi jalutades, hüppas oma putakst välja meile reisi müünud väike jäme mehhiklane ja täpsustas, et buss jõuab meie juurde siiski 7:50 paiku (siinkohal ei saa ma mainimata jätta mehhiklaste üsna head mälu, et tänaval suvaliste turistide hulgast äkki ära tunda just neid, kes sinu kliendid on). Kella 8:10ks ei olnud buss veel saabunud. Ma muutusin rahutuks. Palusin hotelli administraatoril helistada tsekil olevale numbrile, kas buss meid ikka peale võtab. Samal hetkel astus uksest sisse vormis roheliste pikkade pükstega kõhetu napilt inglise keelt purssiv noormees, kes meid bussi juhatas.
Et Chichen Itza (üks uuest 7 maailmaimest) asub rannikult veidi üle 200 km sisemaale, oli ees üsna pikk bussisõit väikeses ja kitsas 12-kohalises mikrobussis, kuhu napilt ära mahtusime. Mehhikos liigub üldse äärmiselt palju ringi mikrobusse: kohalikke transporditakse nendega tööle, mitmed taksod on väikebussid, eratransfeerid samuti (väidetavalt ei tohi Mehhikos eratransfeeri pakkuda tavalise süiduautoga turistile, et oleks turvalisem), nii et hotelli akende alt vuriseb mikrobusse mööda minutis peaaegu kümmekond.
Esimene peatus tehti peale umbes pooletunnist sõitu suure ristmiku ääres, kuhu kogunesid kõik antud firma väikebussid turistidega, lastes neil tualetipeatuse teha, suveniire osta ning vajadusel muretseda midagi kiirelt hamba alla. Öeldud, et peatuse pikkuseks on 10 minutit, ei julgenud me bussist väga kaugele minna, kuigi olime rinda saanud firma logo ja juhi nimega kleepekad ning ilmselt maha meid jäetud ei oleks. Möödus pool tundi ootamist ning alles siis oli näha kerget liikumist inimeste hulgas busside poole. See oli esimene kord, kui saime aru, et Mehhikos on kõigil aega küll.
Just umbes siis, kui kannikad hakkasid busiistmest krampi minema, tuli sõidu teine peatus suure katusealuse ees, kus müüdi hulgaliselt suveniire. Seal ei peatunud mitte üksnes meie väiksed bussid, vaid ka teispool katusealust ja õmblukeste seinadega maja suured turismibussid. Ilmselt maksab see koht reisifirmadele hästi, et turiste just sinna tuuakse. Samas on kohe kohapeal näha, kuidas mitmeid asju ise valmistatakse. Kui midagi kas turstipoest või restornist osta, pannakse koheselt eraldi raamatusse kirja selle teenindaja nimi, kes kliendi tõi. Ilmselt nii teenivad nad seal oma palga tegelikult välja. See on ka põhjus, miks asjadel ei ole küljes hinnasilte (annab võimaluse hinna määrata inimese järgi, kuigi laias laastus hinnaklass on ikkagi ühel asjal sama), et sul oleks põhjust teenindaja poole pöörduda. Samas ei ole võimalik mööda tänavaid käia, nii et keegi sind oma poekesse sisse kutsuda ei püüaks. Kui sa seisma jäädki, hakatakse kohe midagi pähe määrima või hullem, kui julged küsida mõne asja maksumust, aga seda mitte ostma ei kipu, siis on kohalikud üsna virilate nägudega.
Chichen Itzasse kohale jõudes jagati meid inglise keelse,s hispaania keelseks ja itaalia keelseks grupiks, igas umbes paarkümmend inimest ja anti giidi hoole alla. Julgen kindlalt soovitada käina selliste vaatamisväärsuste juures just giidiga, sest on palju asju, mida ise sealt kusagilt lugeda võimalik pole, sest iluustreerivad voldikud on kõikjal samas ja need koosnevad peamiselt vaid piltidest ning kohapeal erilisi silte kusagil väljas ei ole.
Chichen Itza on justkui suur püramiid, ent pealt lame, mistõttu teda püramiidiks tegelikult kutsuda ei saa ega tohi. Kogu kompleks koosneb mitmest erineva suuruse ja kujuga templist, mida on aastakümnete jooksul püütud omajagu restaureerida, võttes templid lahti kivi-kivi haaval, need ära nummerdades arheoloogide poolt ning uuesti omale kohale kokku pannes. Kui suurima templi, Kukulkani esimene külg on laotud kenasti siledalt, siis tagumine on ikka veel ära vajunud kividega, mis näitab omakorda, kui raske ja aeganõudev töö on sellise koha restaureerimine. Lisaks on paik veel siiani arheoloogidele paljuski mõistatuseks, mida ei suudeta kuidagi lahti murda.
Templid on olnud maiadele aastatuhandeid pühaks paigaks, kus on käidud palvetamas ja rituaale läbi viimas. Eelkõige on seal ohverdatud palju lapsi ja süütuid naisi, kes jumalatele eriti meeldima pidid. Kusjuures ohvriks saamine on olnud suur au asi. Sestap on ka Chichen Itzas üks suurimaid puusapalli väljakuid (näeb välja nagu jalgpalli plats, ent mitte pikemas otsas pole väravad, vaid laiemas kummalgi pool üpris kõrgel justkui teistpidi keeratud korvpalli rõmgad, kuhu tuli siis puusaga lüües pall sisse saada. Puusaga muidugi nii kõrgele palli lüüa ei õnnestunud, mistõttu kasutati selleks abivahendeid ja nagu seinamaalingutelt näha, võisid nendeks olla ilmselt maod), mida täna enam ei kasutata, kuid näidisshow pidi olema täiesti olemas Xcaretis, kuhu plaanime ka veel reisi jooksul jõuda. Mängu võitja (tugevam ja tublim!) ohverdati jumalatele. Miks just tugevam ja mitte nõrgem, ei tea tänaseni keegi, ka ei ole päris selged mängu reeglid.
Maiad oli tark rahvas (ja siiani on, sest maiade kultuur ei ole hävinud, keelt siiani räägitakse ning paljudes külades on ära tuntavad ka vanemad inimesed, kes riietuvad pigem kohalikest teisiti, aga et me pole maiade küla külastanud, siis pole me päris rahvuslikke maiasid veel näinud, kuigi kui tänavatel ringi vaadata, siis kohtab palju äärmiselt lühikesi naisi, meile nii umbes veidi kõrgemale kui vööni, kes pakuvad käsitööd müüa - nemad ongi nö puhastverd maiad), kes tundis hästi nii astroloogiat, matemaatikat kui kirjakunsti, ent kahjuks on mitmed nahast kirjablokid hävitatud, sest kunagised maadeavastajad pidasid neid kuradi keeleks. Üksikuid säilinud blokke aga tänapäevased maiad lahti seletada ei mõista.
Maiad tundsid hästi planeete ning nende ehituskunst oli paras müsteerium. Ratast nad tundsid, ent ei kasutanud, mistõttu on kõik ehitised neljakandilised, aga leidub ka sambaid. Nii on leitud suure Kukulkani püramiidi seest teine samasugune, aga väiksem. Ka on kõik templid olnud kunagi värvilised, kuid tugev päike sööb aastatega värvi ning olgugi, et turistide horde käib päevas meeletult (kuni 10 000 külastajat päevas!), siis kohalikud ei viitsi värve säilitada ega panna juurde infotahvleid. Meie grupis olnud vanem Kalifornia paar rääkis, et on umbes 15 aastat tagasi templit külastanud - siis lasti veel templi otsa ronida ja kõik oli suuresti korda tegemata, aga ei käinud ka nii palju turiste kui nüüd. Muide, umbes 2 korda aastas langeb päike templile niimoodi, et mööda astmeid jookseb ülevalt alla justkui madu.
Kui meie siin põhjamaades arvame, et saun on suuresti meie leiutis, siis tegelikkuses ei pruugi see mitte nii olla. Ka maiadel on olemas saun ning seda kasutatakse osaliselt tänapäevani. Nemad nimetavad seda rohkem soojaks kojaks, mis köetakse umbes 60-90 kraadi (C) vahele. Enamasti asusid sellised saunakojad cenotede (looduslikud nö põhjatud allikaveest vms tiigikesed, mis on tekkinud tuhandete aastatke jooksul eelkõige maa alla, ent kui pealmine maa kiht sisse langeb, muutuvad avatud cenotedeks) kaldal, kuhu uputati ohverdamiseks taaskord inimesi. Kõigepealt saadeti inimene sauna puhtaks kasima ja siis visati ta ilmselt kinni seotuna kõrgelt kaljunukilt otse cenotesse. Cenoted on äärmiselt pühad paigad, kuigi paljud neist on tänapäeval avatud turistidele ujumiseks. Kuna jõgesid Mehhikos maiade piirkonnas ei leidu, siis oli vihm äärmiselt oluline ning jumalatele cenotedesse ohverdamisega soovitigi eelkõige kutsuda välja vihma.
Kogu Chichen Itza kubiseb kaupmeestest, kes püüavad turistidele suveniire müüa. Ka giidi tuuri on suveniirid sujuvalt põimitud, kui ta mõnest müügiletist mööda astudes mõne asja kätte haarab ja selgitab materjali või tehnikat, milles see tehtud on. Peamiselt on müüjad mehed, nagu ka kõikjal teenindjad, välja arvatud supermarketis ja massöörid, kelle käed käivad pidevalt. Kui klienti just ostmas pole, tahuvad nad laua taga teha uut puust maski, punuvad võrkkiike või näpivad oma mobiiltelefoni, ent käed käivad koguaeg.
Peale tuuri templite juures viidi meid kohalikku restorani sööma tüüpilist mehhiko toitu, kus on praktiliselt alati esindatud nachod (kolmnurksed maisist krõpsud) terava sibula-tomati salatiga, chilaquiled (saad nachod hautatult koos rohelise terava kastmega) ning purustatud pruunid oad. Keset lõunat tegi meile perekond tantsijaid kohalikes riietes (naistel valged sirgelõikelised kott-kleidid, ääristatud tikanditega, mida kõikjal müüakse) väikese etteaste, tantsides nii õllepudel kui kandiks koos klaasidega pea peal. Loomulikult peale etteastet jäid nad seisma saalinurka sildiga "Tips for dancers". Nagu ikka, elavad kõik tipist.
Seejärel viidi meid ujuma cenotesse ehk siis suure põhjatu (50 meetrit sügavust) ca 20 m diameetriga ümmargusse avatud cenotesse, kus võis julgelt vettehüppeid teha, kartmata pead või jalgu kuhugi ära lüüa, kui just kellelegi otsa ei hüppa. Vee temperatuur pidi olema seal veidi jahedam, kui meres, nii 23 kraadi kanti. Et ma eriline ujuja pole, siis põhjatutesse kohtadesse ma väga ronima ei kipu. Küll aga proovis M ühe vettehüppe ära. See oli värskendav ja uus kogemus.
Tagasiteel külastasime lühikeseks hetkeks Valladolide linnakest, kus on äärmiselt tuntud kirik. Seal oli meil aega pool tunnikest veidi ringi jalutada kuni bussi tangiti ja päike looja minema hakkas.
Seejärel alustasime tagasiteed hotelli, mis kestis umbes 2 tundi. Kuna maanteed kubisevad kõrgetest "lamavatest politseinikest", siis pidurdatakse ja kiirendatakse pidevalt, lisaks panevad need kogu bussi pidevalt hüppama. Kuna pimedaks läheb ka üsna vara, nii kella 6-7 vahel, siis pole bussis tagasiteel muud teha, kui tukkuda, ent kogu keha koos peaga hüpleb iga veikese hetke tagant üles-alla tänu tee kvaliteedile ja metallist mühkudele keset teed. Lõpuks saabusime õnnelikult hotelli, üsna puruväsinutena.
Mõned tähelepanekud veel:
- termin "Mexican ... minutes", mis tähistab seda, et kui öeldakse 10 minutit, siis on tegemist poole tunniga.
- kohalike põhiliseks transpordivahendiks on 3-rattaline jalgratas, mis on eespoolt kahe rattaga, mile peale on asetatud kast või raam millegi transportimiseks.
- päike on ere ja kuum, ent 15-se kaitsefaktoriga kreemist on enam kui küll. Seda peale määrinuna jääb nahk endiselt valgeks nagu poleks päikest näinudki, kuigi on kohapeal müügil ka päiksekreeme faktoriga 80+.
- olgugi, et sööme hotellis korraliku hommikusöögi ja päeva peale veel ehk ühe söögikorra, ei kipu kõht tegelikult tühjaks minema.
- jaguar on maiadel üks loom, keda kõikjal kujutatakse, ka suveniiridel. Nii on välja mõeldud vile, mida puhudes tekib justkui jaguari karje, mis esimese hooga üsna ehmatab. Seda on kõik kohad täis Chichen Itzas. Omamoodi põnev on ka käte plaksutamise templite juures, kus heli kajab vastu justkui eksootilise linnu hüüe.
- euroopa otsikuga ülemineku adapterit leida tundus üsna keeruline, ent lõpuks saime sellega hakkama.
- esimesel päeval saadud poe kliendikaart ei olnudki kliendikaart, vaid virtuaalne raha - müüjal polnud meile piisavalt tagasi anda ja siis kanti ülejääk kaardile, millega hiljem maksta saime.
Ostetud päevatripp pidi algama meie enda hotellist, kui tuleb mikrobuss ja meid peale võtab. Kui esialgne kokkulepe oli transfeeri ajaks 7:30, siis lnnast hotelli tagasi jalutades, hüppas oma putakst välja meile reisi müünud väike jäme mehhiklane ja täpsustas, et buss jõuab meie juurde siiski 7:50 paiku (siinkohal ei saa ma mainimata jätta mehhiklaste üsna head mälu, et tänaval suvaliste turistide hulgast äkki ära tunda just neid, kes sinu kliendid on). Kella 8:10ks ei olnud buss veel saabunud. Ma muutusin rahutuks. Palusin hotelli administraatoril helistada tsekil olevale numbrile, kas buss meid ikka peale võtab. Samal hetkel astus uksest sisse vormis roheliste pikkade pükstega kõhetu napilt inglise keelt purssiv noormees, kes meid bussi juhatas.
Et Chichen Itza (üks uuest 7 maailmaimest) asub rannikult veidi üle 200 km sisemaale, oli ees üsna pikk bussisõit väikeses ja kitsas 12-kohalises mikrobussis, kuhu napilt ära mahtusime. Mehhikos liigub üldse äärmiselt palju ringi mikrobusse: kohalikke transporditakse nendega tööle, mitmed taksod on väikebussid, eratransfeerid samuti (väidetavalt ei tohi Mehhikos eratransfeeri pakkuda tavalise süiduautoga turistile, et oleks turvalisem), nii et hotelli akende alt vuriseb mikrobusse mööda minutis peaaegu kümmekond.
Esimene peatus tehti peale umbes pooletunnist sõitu suure ristmiku ääres, kuhu kogunesid kõik antud firma väikebussid turistidega, lastes neil tualetipeatuse teha, suveniire osta ning vajadusel muretseda midagi kiirelt hamba alla. Öeldud, et peatuse pikkuseks on 10 minutit, ei julgenud me bussist väga kaugele minna, kuigi olime rinda saanud firma logo ja juhi nimega kleepekad ning ilmselt maha meid jäetud ei oleks. Möödus pool tundi ootamist ning alles siis oli näha kerget liikumist inimeste hulgas busside poole. See oli esimene kord, kui saime aru, et Mehhikos on kõigil aega küll.
Just umbes siis, kui kannikad hakkasid busiistmest krampi minema, tuli sõidu teine peatus suure katusealuse ees, kus müüdi hulgaliselt suveniire. Seal ei peatunud mitte üksnes meie väiksed bussid, vaid ka teispool katusealust ja õmblukeste seinadega maja suured turismibussid. Ilmselt maksab see koht reisifirmadele hästi, et turiste just sinna tuuakse. Samas on kohe kohapeal näha, kuidas mitmeid asju ise valmistatakse. Kui midagi kas turstipoest või restornist osta, pannakse koheselt eraldi raamatusse kirja selle teenindaja nimi, kes kliendi tõi. Ilmselt nii teenivad nad seal oma palga tegelikult välja. See on ka põhjus, miks asjadel ei ole küljes hinnasilte (annab võimaluse hinna määrata inimese järgi, kuigi laias laastus hinnaklass on ikkagi ühel asjal sama), et sul oleks põhjust teenindaja poole pöörduda. Samas ei ole võimalik mööda tänavaid käia, nii et keegi sind oma poekesse sisse kutsuda ei püüaks. Kui sa seisma jäädki, hakatakse kohe midagi pähe määrima või hullem, kui julged küsida mõne asja maksumust, aga seda mitte ostma ei kipu, siis on kohalikud üsna virilate nägudega.
Chichen Itzasse kohale jõudes jagati meid inglise keelse,s hispaania keelseks ja itaalia keelseks grupiks, igas umbes paarkümmend inimest ja anti giidi hoole alla. Julgen kindlalt soovitada käina selliste vaatamisväärsuste juures just giidiga, sest on palju asju, mida ise sealt kusagilt lugeda võimalik pole, sest iluustreerivad voldikud on kõikjal samas ja need koosnevad peamiselt vaid piltidest ning kohapeal erilisi silte kusagil väljas ei ole.
Chichen Itza on justkui suur püramiid, ent pealt lame, mistõttu teda püramiidiks tegelikult kutsuda ei saa ega tohi. Kogu kompleks koosneb mitmest erineva suuruse ja kujuga templist, mida on aastakümnete jooksul püütud omajagu restaureerida, võttes templid lahti kivi-kivi haaval, need ära nummerdades arheoloogide poolt ning uuesti omale kohale kokku pannes. Kui suurima templi, Kukulkani esimene külg on laotud kenasti siledalt, siis tagumine on ikka veel ära vajunud kividega, mis näitab omakorda, kui raske ja aeganõudev töö on sellise koha restaureerimine. Lisaks on paik veel siiani arheoloogidele paljuski mõistatuseks, mida ei suudeta kuidagi lahti murda.
Templid on olnud maiadele aastatuhandeid pühaks paigaks, kus on käidud palvetamas ja rituaale läbi viimas. Eelkõige on seal ohverdatud palju lapsi ja süütuid naisi, kes jumalatele eriti meeldima pidid. Kusjuures ohvriks saamine on olnud suur au asi. Sestap on ka Chichen Itzas üks suurimaid puusapalli väljakuid (näeb välja nagu jalgpalli plats, ent mitte pikemas otsas pole väravad, vaid laiemas kummalgi pool üpris kõrgel justkui teistpidi keeratud korvpalli rõmgad, kuhu tuli siis puusaga lüües pall sisse saada. Puusaga muidugi nii kõrgele palli lüüa ei õnnestunud, mistõttu kasutati selleks abivahendeid ja nagu seinamaalingutelt näha, võisid nendeks olla ilmselt maod), mida täna enam ei kasutata, kuid näidisshow pidi olema täiesti olemas Xcaretis, kuhu plaanime ka veel reisi jooksul jõuda. Mängu võitja (tugevam ja tublim!) ohverdati jumalatele. Miks just tugevam ja mitte nõrgem, ei tea tänaseni keegi, ka ei ole päris selged mängu reeglid.
Maiad oli tark rahvas (ja siiani on, sest maiade kultuur ei ole hävinud, keelt siiani räägitakse ning paljudes külades on ära tuntavad ka vanemad inimesed, kes riietuvad pigem kohalikest teisiti, aga et me pole maiade küla külastanud, siis pole me päris rahvuslikke maiasid veel näinud, kuigi kui tänavatel ringi vaadata, siis kohtab palju äärmiselt lühikesi naisi, meile nii umbes veidi kõrgemale kui vööni, kes pakuvad käsitööd müüa - nemad ongi nö puhastverd maiad), kes tundis hästi nii astroloogiat, matemaatikat kui kirjakunsti, ent kahjuks on mitmed nahast kirjablokid hävitatud, sest kunagised maadeavastajad pidasid neid kuradi keeleks. Üksikuid säilinud blokke aga tänapäevased maiad lahti seletada ei mõista.
Maiad tundsid hästi planeete ning nende ehituskunst oli paras müsteerium. Ratast nad tundsid, ent ei kasutanud, mistõttu on kõik ehitised neljakandilised, aga leidub ka sambaid. Nii on leitud suure Kukulkani püramiidi seest teine samasugune, aga väiksem. Ka on kõik templid olnud kunagi värvilised, kuid tugev päike sööb aastatega värvi ning olgugi, et turistide horde käib päevas meeletult (kuni 10 000 külastajat päevas!), siis kohalikud ei viitsi värve säilitada ega panna juurde infotahvleid. Meie grupis olnud vanem Kalifornia paar rääkis, et on umbes 15 aastat tagasi templit külastanud - siis lasti veel templi otsa ronida ja kõik oli suuresti korda tegemata, aga ei käinud ka nii palju turiste kui nüüd. Muide, umbes 2 korda aastas langeb päike templile niimoodi, et mööda astmeid jookseb ülevalt alla justkui madu.
Kui meie siin põhjamaades arvame, et saun on suuresti meie leiutis, siis tegelikkuses ei pruugi see mitte nii olla. Ka maiadel on olemas saun ning seda kasutatakse osaliselt tänapäevani. Nemad nimetavad seda rohkem soojaks kojaks, mis köetakse umbes 60-90 kraadi (C) vahele. Enamasti asusid sellised saunakojad cenotede (looduslikud nö põhjatud allikaveest vms tiigikesed, mis on tekkinud tuhandete aastatke jooksul eelkõige maa alla, ent kui pealmine maa kiht sisse langeb, muutuvad avatud cenotedeks) kaldal, kuhu uputati ohverdamiseks taaskord inimesi. Kõigepealt saadeti inimene sauna puhtaks kasima ja siis visati ta ilmselt kinni seotuna kõrgelt kaljunukilt otse cenotesse. Cenoted on äärmiselt pühad paigad, kuigi paljud neist on tänapäeval avatud turistidele ujumiseks. Kuna jõgesid Mehhikos maiade piirkonnas ei leidu, siis oli vihm äärmiselt oluline ning jumalatele cenotedesse ohverdamisega soovitigi eelkõige kutsuda välja vihma.
Kogu Chichen Itza kubiseb kaupmeestest, kes püüavad turistidele suveniire müüa. Ka giidi tuuri on suveniirid sujuvalt põimitud, kui ta mõnest müügiletist mööda astudes mõne asja kätte haarab ja selgitab materjali või tehnikat, milles see tehtud on. Peamiselt on müüjad mehed, nagu ka kõikjal teenindjad, välja arvatud supermarketis ja massöörid, kelle käed käivad pidevalt. Kui klienti just ostmas pole, tahuvad nad laua taga teha uut puust maski, punuvad võrkkiike või näpivad oma mobiiltelefoni, ent käed käivad koguaeg.
Peale tuuri templite juures viidi meid kohalikku restorani sööma tüüpilist mehhiko toitu, kus on praktiliselt alati esindatud nachod (kolmnurksed maisist krõpsud) terava sibula-tomati salatiga, chilaquiled (saad nachod hautatult koos rohelise terava kastmega) ning purustatud pruunid oad. Keset lõunat tegi meile perekond tantsijaid kohalikes riietes (naistel valged sirgelõikelised kott-kleidid, ääristatud tikanditega, mida kõikjal müüakse) väikese etteaste, tantsides nii õllepudel kui kandiks koos klaasidega pea peal. Loomulikult peale etteastet jäid nad seisma saalinurka sildiga "Tips for dancers". Nagu ikka, elavad kõik tipist.
Seejärel viidi meid ujuma cenotesse ehk siis suure põhjatu (50 meetrit sügavust) ca 20 m diameetriga ümmargusse avatud cenotesse, kus võis julgelt vettehüppeid teha, kartmata pead või jalgu kuhugi ära lüüa, kui just kellelegi otsa ei hüppa. Vee temperatuur pidi olema seal veidi jahedam, kui meres, nii 23 kraadi kanti. Et ma eriline ujuja pole, siis põhjatutesse kohtadesse ma väga ronima ei kipu. Küll aga proovis M ühe vettehüppe ära. See oli värskendav ja uus kogemus.
Tagasiteel külastasime lühikeseks hetkeks Valladolide linnakest, kus on äärmiselt tuntud kirik. Seal oli meil aega pool tunnikest veidi ringi jalutada kuni bussi tangiti ja päike looja minema hakkas.
Seejärel alustasime tagasiteed hotelli, mis kestis umbes 2 tundi. Kuna maanteed kubisevad kõrgetest "lamavatest politseinikest", siis pidurdatakse ja kiirendatakse pidevalt, lisaks panevad need kogu bussi pidevalt hüppama. Kuna pimedaks läheb ka üsna vara, nii kella 6-7 vahel, siis pole bussis tagasiteel muud teha, kui tukkuda, ent kogu keha koos peaga hüpleb iga veikese hetke tagant üles-alla tänu tee kvaliteedile ja metallist mühkudele keset teed. Lõpuks saabusime õnnelikult hotelli, üsna puruväsinutena.
Mõned tähelepanekud veel:
- termin "Mexican ... minutes", mis tähistab seda, et kui öeldakse 10 minutit, siis on tegemist poole tunniga.
- kohalike põhiliseks transpordivahendiks on 3-rattaline jalgratas, mis on eespoolt kahe rattaga, mile peale on asetatud kast või raam millegi transportimiseks.
- päike on ere ja kuum, ent 15-se kaitsefaktoriga kreemist on enam kui küll. Seda peale määrinuna jääb nahk endiselt valgeks nagu poleks päikest näinudki, kuigi on kohapeal müügil ka päiksekreeme faktoriga 80+.
- olgugi, et sööme hotellis korraliku hommikusöögi ja päeva peale veel ehk ühe söögikorra, ei kipu kõht tegelikult tühjaks minema.
- jaguar on maiadel üks loom, keda kõikjal kujutatakse, ka suveniiridel. Nii on välja mõeldud vile, mida puhudes tekib justkui jaguari karje, mis esimese hooga üsna ehmatab. Seda on kõik kohad täis Chichen Itzas. Omamoodi põnev on ka käte plaksutamise templite juures, kus heli kajab vastu justkui eksootilise linnu hüüe.
- euroopa otsikuga ülemineku adapterit leida tundus üsna keeruline, ent lõpuks saime sellega hakkama.
- esimesel päeval saadud poe kliendikaart ei olnudki kliendikaart, vaid virtuaalne raha - müüjal polnud meile piisavalt tagasi anda ja siis kanti ülejääk kaardile, millega hiljem maksta saime.
teisipäev, 15. veebruar 2011
M nagu mesinädalad Mehhikos
Enne pulmi mõtlesin omajagu asjatoimetustest blogida, ent jätsin selle siiski katki erinevatel põhjustel ja kui kunagi jõuan ja viistin, siis teen seda tagant järele. Pulmareisi kohta otsustasin juba varem, et päris igapäevaselt reisipäevikut pidama ei hakka, ent siiski ei saa panna vastu kiusatusele mõningaid märksõnu kirja panna.
Üldjuhul olen reisile minnes end alati ette valmistanud ning uurinud sihtkoha, kultuuriväärtuste jms olulise info välja. Sedakorda on tegemist tõesti puhta turismireisiga, millele ma eeltööd teha ei jõudnud. Kuigi M-lt laenatud Mehhiko raamat on kotis kaasas, pole tegelikkuses sellesse väga süveneda jõudnud. Õnneks on abivalmis reisikonsultant Wrisist pannud mulle meilile mõned kõige olulisemad kohad, mida tuleks kindlasti külastada ja tarkuseteri jagasid oma kogemusest nii R kui M ka. Eks ma püüan sedakorda nendest juhinduda.
Lend Eestist Mehhikosse on omajagu pikk: Tallinn-Helsinki pool tundi, Helsinki-New York peaaegu 9 tundi, misjärel tuleb NY-s riiki siseneda ka siis, kui on tegemist transiidiga ja kohe edasi lendamisega, võtta välja oma pagas, läbida toll, pagas uuesti ära anda, läbida uuesti turvakontroll ning asuda uuele lennule. Finnairi lennuk oli küll mugav ning pardateenindus üsna hea, mistõttu üle Atlandi lend läks sujuvalt ja kiiresti. Et tegemist oli päevase lennuga, püüdsin lennukis mitte tukkuma jääda, kuid vandusin siiski lõpuks alla ja magasin tunnikese.
Kui nüüd võrrelda Finnairi lennukit Etihadi omadega, millega Aussis käisime, siis pean ikkagi tunnistama, et Finnair jääb Etihadile veidi alla oma mugavuselt (seda siis eriti entertainment systemi poolest, mis ei jäta meelde mida ja kui palju vaadanud oled ning pead sama asja pooleli jäädes seda otsast alustama kui ka istmete osas: Finnairil liigub economy klassis üksnes seljatugi üles-alla, Etihadil seljatuge langetades ka istme osa, mis teeb lebotamise veidi kergemaks).
Viimane lend NY-Cancun, mis kestis 4 ja pool tundi, möödus täielikult magades. American Airlinesi lennuk oli suhteliselt vana, keskel laes rippusid telekad nagu vanasti bussireisidel ja selleks, et heli kuulda, pidid sul olema isiklikud kõrvaklapid või said ühekordsed teenindajalt osta. Lisaks näidati sama filmi, mille ma just Finnairiga üle Atlandi lennul olin ära vaadanud. Mind panid imestama ka suhteliselt pohhuistliku suhtumisega stjuuardessid: veidi vanemapoolsed laiade lõigadega nätsu närivad prouad, kes pigem omavahel kõva häälega jutustades istusid, kui reisijatele tähelepanu pöörasid. Filmidest olen näinud, et nö madalama prioriteediga lendudele panevad lennufirmad nö kehvema astmega teenindajad, aga ma poleks oodanud, et see vahe nii märgatav on.
Kohale Mehhikosse jõudsime õhtul poole kümne paiku. Tollist saime kenasti läbi ja pagasi lindilt kätte. Juba NY-s kohvrit uuesti ära andes märkasime, et käepide on purunenud, ent meile öeldi, et võtaksime sellekohase tõendi alles Cancunis. Ja Mehhikos on siesta ja manjaana nagu mehhiko seepides: pagasi teeninduses istus küll kaks meesterahvast, ent kumbki inglise keelt ei rääkinud. Seejärel peale mõningast ootamist laekus üks naisterahvas, kes teatas koheselt, et nemad käepidemete purunemise eest ei vastuta ja see on kliendi oma teema. Kui püüdsime seletada, et meil on kindlustuse jaoks ikkagi tõendit vaja, et pagas on purunenud, ohkas ta korraks ja hakkas pabereid täitma.
Kui pagas korralikult käes, tuleb läbida toll. Paned kõik oma kodinad lindi peale, mis läbi valgustatakse (erinevalt teistest lennujaamadest ei tule siin midagi kotist välja tõsta), siis jõuad üksnes hispaania keelt kõneleva tolliametniku juurde, kes sinult deklaratsiooni võtab ja palub hispaania keeles oma käega punast nuppu vajutada, mille peale hakkab tablool põlema kas punane (astu sabast kõrvale ja ava kohver kontrollimiseks) või roheline (kõik koras) tuli. Meile õnneks avanes roheline.
Reisikonsultant oli soovitanud meil eratransfeeri juba Eestist ette broneerida ja tasuda. Kui alguses veidi kahtlesime selles ja ehmatas ka hind, siis tänaseks oleme äärmisrlt rahul, et seda tegime. Pulmareis ei ole see koht, kus oleks mõtet hakata väga ise rabelema, vaid ikkagi ootad, et asjad sujuvad. Kui tollist olime läbi saanud, sattusime suure esikuga ruumi, kus kahes rivis seisis kümmekond vormis inimest, kellest igaüks mõne reisijaga suhtlema asus - turismiinfo konsultandid, kes pärisid, milline firma meid üles korjad ja soovitasid võtta tasuta kohaliku kaardi. Kui transport organiseeritud poleks olnud või hotell puudu, oleksid nad ka sellega aidanud. Neist möödunud ja klaasustest läbi astunud, hakkas pihta tõeline Mehhiko: ukseesine oli täis sibivaid ja karjuvaid lühikesi tõmmusid mehi, kes kõik üritasid endale klienti saada, kellele üksteisevõidu hotelli transporti pakkuda. Ja siis seisis nende keskel Jose (loe: Hose) sildiga, millel M nimi, täpselt nagu filmis.
Jose juhatas meid parkimisplatsi tagumisse serva, kuhu saabus peagi valge mikrobuss. Meile tutvustati eraldi autojuhti ja aidati pagas autosse. Kui olime napilt suuna Playa del Carmeni poole võtnud (Cancunist ca 70 km), hakkas Jose pikalt seletama, kus me hetkel oleme, mis meie lähistel on, milliseid vaatamisväärsusi kindlasti meie piirkonnas näha, enne kui ära lähme jne, aga ka seda, et kohalikud teevad kõiki rahalisi tehinguid nii peesodes kui dollarites ning tippi ei tasu euromüntides jätta, sest kohapeal saab neid vahetada poole väiksema kursiga kui paberraha, samas tuleb tippi sisulisrlt iga liigutuse eest eraldi jätta. Jose vastuvõtt oli soe ja sõbralik. Tõeliselt mõnus oli alustada reisi isikliku giidiga, kes meid justkui tunnikeseks oma tiiva alla võttis ning lubas igati abivalmis olla, kui meil miskit peaks vaja minema.
Hotelli jõudes tabas meid veel teinegi positiivne üllatus: kuigi reisikonsultant oli korduvalt kinnitanud, et meil on üksnes tuba ilma söökideta, siis hotelli enda kodulehelt lugesin juba varem välja, et külalistele on hommikusöök kingituseks. Seda sama kinnitas meile ka vastuvõtu administraator. Hotelli põrandad on sisuliselt kaetud kõikjal läikiva marmoriga, seda ka tubades. Samas seinad on kõik äärmiselt heledad. Hotellituba ise puhas ja klassikaline Holiday Inn king size voodiga. Et jõudsime kohaliku aja järgi tuppa alles 11 ajal õhtul, sättisime end kohe tuttu. Tulenevalt aga ajavahedest ning lennukis tukkumisest, ärkasin ma juba kella 4st ning püüdsin silmi vägisi kinni hoides une välja venitada kella 7ni. Ega ometi abielu nii vara mõjuma hakka, et juba tahan hommikul ülivara tõusta?
Esimese päeva otsustasime veeta lihtsalt rahulikult ringi vaadates ja otsides endale päevatuure järgmisteks päevadeks. Peale hommikusööki kutsus concierge meid enda juurde, andis mõnede söögikohtade kupongid, selgitas hotelli rannas asuvat tasuta klubi (so rannaribast koht, kus on lamamistoolid ja päiksevarjud antud hotelli klientidele tasuta), sinna viivat tasuta kord tunnis minevat bussi, kuigi see asub umbes paari km jalutuskäigu kaugusel ning andis ka kohaliku kaardi. Mehhiklased tunduvad äärmiselt sõbralikud.
Kui hotelli uksest välja saime, tabas meid uus üllatus: kõikjal on nii ere valgus, et isegi silmi kissitades ei kannata õues kuidagi ringi vaadata. Meie päikseprillid jäid aga Eestisse autosse, mille külmunud uksi me pühapäeva hommikul jääst lahti kuidagi ei saanud. Nii ei jäänudki muud üle, kui esimese asjana minna kohalikku supermarketisse suvaliste päikseprillide jahile. Kassas seletas müüja meile midagi hispaania keeles ning esitas küsimuse, millest me kumbki midagi aru ei saanud. Seejärel andis tädi meile poe kliendikaardi ning tagasi ainult osa vahetusrahast. Nojah, kui nii, siis nii, mis seal ikka. Et tegemist on nö meie kodupoega, siis ilmselt satume sinna reisi jooksul veel ja kaart võib marjaks ära kuluda.
Playa del Carmen on üsna väike linnake. Või vähemasti esmapilgul. Tehislikult ehitatud ca 10 aastat tagasi ning elatub üksnes turismindusest. Kuulsaim turistitänav on 5th Avenue, mis kubiseb tüüpilistest turistipoodidest, reisipakkujatest ja restoranidest. Sellele üsna lähedal asub pikk lumivalge liivaranna ja helesinise mereveega kariibimerega rand. Päeva esimesel poolel jalutasime läbi 5th Avenue, broneerisime endale homseks ja ülehomseks reisid (Chichen Ita ja Conzumeli saar), jõime ühe kosutava maasika margarita Blue Parrotis (R soovitusel) ning beežitasime plaažil Coco Maya rannaklubis.
Kaks suurimat tähelepanekut tänasest päevast on rannas pakutavad massaažid ning sularahaautomaadid. Massaaži reklaamivaid silte on rannas kõik kohad täis. Ka meie rannaklubis pakuti Maya stiilis tunni ajast massaaži, milleks vajalik telk asus samas koos kahe massaažilauaga. Lisaks pakuti massaaži ka klubi maja teisel korrusel, kus üksnes katuseks on õlgedest (või mis materjal see on?) punutud vari ilma akende ja usteta. Otsustasime massaaži järele proovida ning tuleb tunnistada, et pettuma me ei pidanud. Ma arvan, et see oli üks paremaid massaaže, mida ma senini saanud olen. Väikeste tömpide sõrmedega lühikesed jässakad mehhiklased tajuvad seda kunsti nii imelisel tasemel, et võttis lausa sõnatuks. Ka M oli minuga samal arvamusel. Nii et kel võimalus, soovitan kindlasti proovida!
Teiseks huvitavaks nähtuseks on sularahaautomaadid tänavatel. Trip.ee foorumist lugesin ennist, et suurtes kogustes sularaha kaasa pole mõtet võtta, sest automaate on kõikjal ning kaardimaksed toimivad (kui pin koodi mäletada). Samas on tänaval sularahaautomaadid, mis väljastavad kas US dollareid või nii US dollareid kui Mehhiko peesosid - võta, mida soovid. Ka maksta saab mõlemas.
Siinkohal pean oma kirjatüki kiiresti kokku tõmbama, sest läpaka aku hakkab tühjaks saama, ent nagu selgus, siis kohalikus supermarketis elektri adapterit pole ning seetõttu me täna midagi laadida ei saanud. Eks püüame homme otsida. Külla aga tahaks veel ära mainida toidu: läksime restorani ning kelner soovitas meil võtta nii eelroad kui pearoa, kuna kumbki polevat kuigi suur. Kui eelroogadega ühele poole saime, oli meil mõlemal kõht nii täis, et lasime mõlemad pearoad kaasa pakkida, millest saime ka terve õhtusöögi ja sellestki jäi pool järele homseks. Kuna minibari toas pole, siis loodame, et söök ikka homme veel kõlbab.
Igatahes, kohalike ütluste järgi on praegu ilmad jahedamad, kui tavaliselt sel ajal, sest USAs sajab liiga palju lund, etn tavapärase 28 kraadi asemel 24 on meie jaoks täiesti sobilik. Päikest on vähemasti mõnusasti.
Üldjuhul olen reisile minnes end alati ette valmistanud ning uurinud sihtkoha, kultuuriväärtuste jms olulise info välja. Sedakorda on tegemist tõesti puhta turismireisiga, millele ma eeltööd teha ei jõudnud. Kuigi M-lt laenatud Mehhiko raamat on kotis kaasas, pole tegelikkuses sellesse väga süveneda jõudnud. Õnneks on abivalmis reisikonsultant Wrisist pannud mulle meilile mõned kõige olulisemad kohad, mida tuleks kindlasti külastada ja tarkuseteri jagasid oma kogemusest nii R kui M ka. Eks ma püüan sedakorda nendest juhinduda.
Lend Eestist Mehhikosse on omajagu pikk: Tallinn-Helsinki pool tundi, Helsinki-New York peaaegu 9 tundi, misjärel tuleb NY-s riiki siseneda ka siis, kui on tegemist transiidiga ja kohe edasi lendamisega, võtta välja oma pagas, läbida toll, pagas uuesti ära anda, läbida uuesti turvakontroll ning asuda uuele lennule. Finnairi lennuk oli küll mugav ning pardateenindus üsna hea, mistõttu üle Atlandi lend läks sujuvalt ja kiiresti. Et tegemist oli päevase lennuga, püüdsin lennukis mitte tukkuma jääda, kuid vandusin siiski lõpuks alla ja magasin tunnikese.
Kui nüüd võrrelda Finnairi lennukit Etihadi omadega, millega Aussis käisime, siis pean ikkagi tunnistama, et Finnair jääb Etihadile veidi alla oma mugavuselt (seda siis eriti entertainment systemi poolest, mis ei jäta meelde mida ja kui palju vaadanud oled ning pead sama asja pooleli jäädes seda otsast alustama kui ka istmete osas: Finnairil liigub economy klassis üksnes seljatugi üles-alla, Etihadil seljatuge langetades ka istme osa, mis teeb lebotamise veidi kergemaks).
Viimane lend NY-Cancun, mis kestis 4 ja pool tundi, möödus täielikult magades. American Airlinesi lennuk oli suhteliselt vana, keskel laes rippusid telekad nagu vanasti bussireisidel ja selleks, et heli kuulda, pidid sul olema isiklikud kõrvaklapid või said ühekordsed teenindajalt osta. Lisaks näidati sama filmi, mille ma just Finnairiga üle Atlandi lennul olin ära vaadanud. Mind panid imestama ka suhteliselt pohhuistliku suhtumisega stjuuardessid: veidi vanemapoolsed laiade lõigadega nätsu närivad prouad, kes pigem omavahel kõva häälega jutustades istusid, kui reisijatele tähelepanu pöörasid. Filmidest olen näinud, et nö madalama prioriteediga lendudele panevad lennufirmad nö kehvema astmega teenindajad, aga ma poleks oodanud, et see vahe nii märgatav on.
Kohale Mehhikosse jõudsime õhtul poole kümne paiku. Tollist saime kenasti läbi ja pagasi lindilt kätte. Juba NY-s kohvrit uuesti ära andes märkasime, et käepide on purunenud, ent meile öeldi, et võtaksime sellekohase tõendi alles Cancunis. Ja Mehhikos on siesta ja manjaana nagu mehhiko seepides: pagasi teeninduses istus küll kaks meesterahvast, ent kumbki inglise keelt ei rääkinud. Seejärel peale mõningast ootamist laekus üks naisterahvas, kes teatas koheselt, et nemad käepidemete purunemise eest ei vastuta ja see on kliendi oma teema. Kui püüdsime seletada, et meil on kindlustuse jaoks ikkagi tõendit vaja, et pagas on purunenud, ohkas ta korraks ja hakkas pabereid täitma.
Kui pagas korralikult käes, tuleb läbida toll. Paned kõik oma kodinad lindi peale, mis läbi valgustatakse (erinevalt teistest lennujaamadest ei tule siin midagi kotist välja tõsta), siis jõuad üksnes hispaania keelt kõneleva tolliametniku juurde, kes sinult deklaratsiooni võtab ja palub hispaania keeles oma käega punast nuppu vajutada, mille peale hakkab tablool põlema kas punane (astu sabast kõrvale ja ava kohver kontrollimiseks) või roheline (kõik koras) tuli. Meile õnneks avanes roheline.
Reisikonsultant oli soovitanud meil eratransfeeri juba Eestist ette broneerida ja tasuda. Kui alguses veidi kahtlesime selles ja ehmatas ka hind, siis tänaseks oleme äärmisrlt rahul, et seda tegime. Pulmareis ei ole see koht, kus oleks mõtet hakata väga ise rabelema, vaid ikkagi ootad, et asjad sujuvad. Kui tollist olime läbi saanud, sattusime suure esikuga ruumi, kus kahes rivis seisis kümmekond vormis inimest, kellest igaüks mõne reisijaga suhtlema asus - turismiinfo konsultandid, kes pärisid, milline firma meid üles korjad ja soovitasid võtta tasuta kohaliku kaardi. Kui transport organiseeritud poleks olnud või hotell puudu, oleksid nad ka sellega aidanud. Neist möödunud ja klaasustest läbi astunud, hakkas pihta tõeline Mehhiko: ukseesine oli täis sibivaid ja karjuvaid lühikesi tõmmusid mehi, kes kõik üritasid endale klienti saada, kellele üksteisevõidu hotelli transporti pakkuda. Ja siis seisis nende keskel Jose (loe: Hose) sildiga, millel M nimi, täpselt nagu filmis.
Jose juhatas meid parkimisplatsi tagumisse serva, kuhu saabus peagi valge mikrobuss. Meile tutvustati eraldi autojuhti ja aidati pagas autosse. Kui olime napilt suuna Playa del Carmeni poole võtnud (Cancunist ca 70 km), hakkas Jose pikalt seletama, kus me hetkel oleme, mis meie lähistel on, milliseid vaatamisväärsusi kindlasti meie piirkonnas näha, enne kui ära lähme jne, aga ka seda, et kohalikud teevad kõiki rahalisi tehinguid nii peesodes kui dollarites ning tippi ei tasu euromüntides jätta, sest kohapeal saab neid vahetada poole väiksema kursiga kui paberraha, samas tuleb tippi sisulisrlt iga liigutuse eest eraldi jätta. Jose vastuvõtt oli soe ja sõbralik. Tõeliselt mõnus oli alustada reisi isikliku giidiga, kes meid justkui tunnikeseks oma tiiva alla võttis ning lubas igati abivalmis olla, kui meil miskit peaks vaja minema.
Hotelli jõudes tabas meid veel teinegi positiivne üllatus: kuigi reisikonsultant oli korduvalt kinnitanud, et meil on üksnes tuba ilma söökideta, siis hotelli enda kodulehelt lugesin juba varem välja, et külalistele on hommikusöök kingituseks. Seda sama kinnitas meile ka vastuvõtu administraator. Hotelli põrandad on sisuliselt kaetud kõikjal läikiva marmoriga, seda ka tubades. Samas seinad on kõik äärmiselt heledad. Hotellituba ise puhas ja klassikaline Holiday Inn king size voodiga. Et jõudsime kohaliku aja järgi tuppa alles 11 ajal õhtul, sättisime end kohe tuttu. Tulenevalt aga ajavahedest ning lennukis tukkumisest, ärkasin ma juba kella 4st ning püüdsin silmi vägisi kinni hoides une välja venitada kella 7ni. Ega ometi abielu nii vara mõjuma hakka, et juba tahan hommikul ülivara tõusta?
Esimese päeva otsustasime veeta lihtsalt rahulikult ringi vaadates ja otsides endale päevatuure järgmisteks päevadeks. Peale hommikusööki kutsus concierge meid enda juurde, andis mõnede söögikohtade kupongid, selgitas hotelli rannas asuvat tasuta klubi (so rannaribast koht, kus on lamamistoolid ja päiksevarjud antud hotelli klientidele tasuta), sinna viivat tasuta kord tunnis minevat bussi, kuigi see asub umbes paari km jalutuskäigu kaugusel ning andis ka kohaliku kaardi. Mehhiklased tunduvad äärmiselt sõbralikud.
Kui hotelli uksest välja saime, tabas meid uus üllatus: kõikjal on nii ere valgus, et isegi silmi kissitades ei kannata õues kuidagi ringi vaadata. Meie päikseprillid jäid aga Eestisse autosse, mille külmunud uksi me pühapäeva hommikul jääst lahti kuidagi ei saanud. Nii ei jäänudki muud üle, kui esimese asjana minna kohalikku supermarketisse suvaliste päikseprillide jahile. Kassas seletas müüja meile midagi hispaania keeles ning esitas küsimuse, millest me kumbki midagi aru ei saanud. Seejärel andis tädi meile poe kliendikaardi ning tagasi ainult osa vahetusrahast. Nojah, kui nii, siis nii, mis seal ikka. Et tegemist on nö meie kodupoega, siis ilmselt satume sinna reisi jooksul veel ja kaart võib marjaks ära kuluda.
Playa del Carmen on üsna väike linnake. Või vähemasti esmapilgul. Tehislikult ehitatud ca 10 aastat tagasi ning elatub üksnes turismindusest. Kuulsaim turistitänav on 5th Avenue, mis kubiseb tüüpilistest turistipoodidest, reisipakkujatest ja restoranidest. Sellele üsna lähedal asub pikk lumivalge liivaranna ja helesinise mereveega kariibimerega rand. Päeva esimesel poolel jalutasime läbi 5th Avenue, broneerisime endale homseks ja ülehomseks reisid (Chichen Ita ja Conzumeli saar), jõime ühe kosutava maasika margarita Blue Parrotis (R soovitusel) ning beežitasime plaažil Coco Maya rannaklubis.
Kaks suurimat tähelepanekut tänasest päevast on rannas pakutavad massaažid ning sularahaautomaadid. Massaaži reklaamivaid silte on rannas kõik kohad täis. Ka meie rannaklubis pakuti Maya stiilis tunni ajast massaaži, milleks vajalik telk asus samas koos kahe massaažilauaga. Lisaks pakuti massaaži ka klubi maja teisel korrusel, kus üksnes katuseks on õlgedest (või mis materjal see on?) punutud vari ilma akende ja usteta. Otsustasime massaaži järele proovida ning tuleb tunnistada, et pettuma me ei pidanud. Ma arvan, et see oli üks paremaid massaaže, mida ma senini saanud olen. Väikeste tömpide sõrmedega lühikesed jässakad mehhiklased tajuvad seda kunsti nii imelisel tasemel, et võttis lausa sõnatuks. Ka M oli minuga samal arvamusel. Nii et kel võimalus, soovitan kindlasti proovida!
Teiseks huvitavaks nähtuseks on sularahaautomaadid tänavatel. Trip.ee foorumist lugesin ennist, et suurtes kogustes sularaha kaasa pole mõtet võtta, sest automaate on kõikjal ning kaardimaksed toimivad (kui pin koodi mäletada). Samas on tänaval sularahaautomaadid, mis väljastavad kas US dollareid või nii US dollareid kui Mehhiko peesosid - võta, mida soovid. Ka maksta saab mõlemas.
Siinkohal pean oma kirjatüki kiiresti kokku tõmbama, sest läpaka aku hakkab tühjaks saama, ent nagu selgus, siis kohalikus supermarketis elektri adapterit pole ning seetõttu me täna midagi laadida ei saanud. Eks püüame homme otsida. Külla aga tahaks veel ära mainida toidu: läksime restorani ning kelner soovitas meil võtta nii eelroad kui pearoa, kuna kumbki polevat kuigi suur. Kui eelroogadega ühele poole saime, oli meil mõlemal kõht nii täis, et lasime mõlemad pearoad kaasa pakkida, millest saime ka terve õhtusöögi ja sellestki jäi pool järele homseks. Kuna minibari toas pole, siis loodame, et söök ikka homme veel kõlbab.
Igatahes, kohalike ütluste järgi on praegu ilmad jahedamad, kui tavaliselt sel ajal, sest USAs sajab liiga palju lund, etn tavapärase 28 kraadi asemel 24 on meie jaoks täiesti sobilik. Päikest on vähemasti mõnusasti.
esmaspäev, 7. veebruar 2011
Tüdrukute õhtu
Kui poissmeesteõhtud on juba veidi rohkem levinud, siis tüdruktute õhtu pidamise traditsioon on ennast alles kinnitamas. Sellegipoolest on see hea ettekääne veidi enne tähtsat päeva heade sõbrannadega mõnusasti õhtut veeta ja veidi närvi maandades auru välja lasta. Niikaua on kõik ok kuniks tüdrukute õhtu ei muutu labaseks või järjekordseks rebaste ristimiseks.
Siinkohal on mõningase kirjeldusega ilmselt keeruline edasi anda tervet õhtut ennast, sest sõnad annavad edasi kordades vähem sellest meeleolust, mis kohapeal valitses. Pean tõdema, et õhtu oli stiilselt läbi mõeldud ja välja peetud, ületades igati mu ootusi. Suurepärane detailideni läbi mõeldud töö.
Mõned õhtu erksamad hetked:
- meigist tulles teadsin vaid, et astun uksest õue ja vasakule. Kui kaugele mul minna tuleb ja keda kohtan, oli mulle üllatus. Ent nagu selgus, siis mitte ainult mulle: E, kes pidi mind härrasmehe kombel peale võtma autoga, ei tundnud mind meigiga lihtsalt ära. Parim planeerimata kompliment.
- tüdrukud olid vaeva näinud nii enda kui meeleolu loomisega (uskumatu, et kõik olid kleitides!).
- detailid olid läbi uskumatult mõeldud peensusteni (mu kalli täispikk nimi tuli kokku testi tulemuse lausete algustähtedet, kusjuures jutul ei kadunud kordagi mõte seest!)
- õhtu tulu müüdud shokolaadiste magusate suudluste eest koguni 24,5 €.
- kaotused: salsatunnis vasaku hüppeliigese alla saadud sinikas ja klubis vasaku väikese sõrme küüs, mis valutab ka 2 päeva hiljem.
- üldse salsast rääkides: laupäeva hilisõhtul saada privaattund tervele tüdrukute seltskonnale äärmiselt hästi juhtiva salsa kunni käest, oli uskumatu üllatus. Ja veel milline mees?!? Uhuhuhuu, kui hästi ta tantsu juhtis! Mina, kes ma tantsimist üldiselt ei armasta, meenutan teda siiani hea sõnaga.
- üheks ülesandeks tuli leida joogisponsor, mille aitas täita kursavend O. Mul oli siiralt hea meel teda näha ning temaga osa õhtust veeta. Selline härrasmehelik käitumine, kaitstes mitte üksnes aupaiste ja tiivadega veel vaba inglit, vaid kogu seltskonna naisterahvaid, annab mõnusa turvalise tunde peo tegelikuks nautimiseks. Lisaks suutis O täita joogisponsori ülesande mitte vaid mulle, aga ka mu kallitele tüdrukutele. O, see oli imeline pidu, aitäh!
Ah, kirjutada võiks veel paljugi! Aitäh, tüdrukud (ka teie, kes saite meiega viibida vaid mõtteis), et muutsite mu jaoks viimase vallalise peo positiivselt meeldejäävaks. On, mida meenutada!
Siinkohal on mõningase kirjeldusega ilmselt keeruline edasi anda tervet õhtut ennast, sest sõnad annavad edasi kordades vähem sellest meeleolust, mis kohapeal valitses. Pean tõdema, et õhtu oli stiilselt läbi mõeldud ja välja peetud, ületades igati mu ootusi. Suurepärane detailideni läbi mõeldud töö.
Mõned õhtu erksamad hetked:
- meigist tulles teadsin vaid, et astun uksest õue ja vasakule. Kui kaugele mul minna tuleb ja keda kohtan, oli mulle üllatus. Ent nagu selgus, siis mitte ainult mulle: E, kes pidi mind härrasmehe kombel peale võtma autoga, ei tundnud mind meigiga lihtsalt ära. Parim planeerimata kompliment.
- tüdrukud olid vaeva näinud nii enda kui meeleolu loomisega (uskumatu, et kõik olid kleitides!).
- detailid olid läbi uskumatult mõeldud peensusteni (mu kalli täispikk nimi tuli kokku testi tulemuse lausete algustähtedet, kusjuures jutul ei kadunud kordagi mõte seest!)
- õhtu tulu müüdud shokolaadiste magusate suudluste eest koguni 24,5 €.
- kaotused: salsatunnis vasaku hüppeliigese alla saadud sinikas ja klubis vasaku väikese sõrme küüs, mis valutab ka 2 päeva hiljem.
- üldse salsast rääkides: laupäeva hilisõhtul saada privaattund tervele tüdrukute seltskonnale äärmiselt hästi juhtiva salsa kunni käest, oli uskumatu üllatus. Ja veel milline mees?!? Uhuhuhuu, kui hästi ta tantsu juhtis! Mina, kes ma tantsimist üldiselt ei armasta, meenutan teda siiani hea sõnaga.
- üheks ülesandeks tuli leida joogisponsor, mille aitas täita kursavend O. Mul oli siiralt hea meel teda näha ning temaga osa õhtust veeta. Selline härrasmehelik käitumine, kaitstes mitte üksnes aupaiste ja tiivadega veel vaba inglit, vaid kogu seltskonna naisterahvaid, annab mõnusa turvalise tunde peo tegelikuks nautimiseks. Lisaks suutis O täita joogisponsori ülesande mitte vaid mulle, aga ka mu kallitele tüdrukutele. O, see oli imeline pidu, aitäh!
Ah, kirjutada võiks veel paljugi! Aitäh, tüdrukud (ka teie, kes saite meiega viibida vaid mõtteis), et muutsite mu jaoks viimase vallalise peo positiivselt meeldejäävaks. On, mida meenutada!
Tellimine:
Postitused (Atom)