Roomat olin seni ette kujutanud teistsugusena kui ta tegelikult on. Minu ettekujutuses oli tegemist kas iidavande varemete koguga (ilmselt tulenevalt ajalootunnist õpituna) või tüüpilise kesk-Euroopa linnaga. Tegelikkuses on Rooma (või vähemasti see väike osa, mida ma siiani näinud olen) vahemerelikult romantiline.
Meie tänane päev on olnud väga pikk ja erinevatest emotsioonidest piisavalt tulvil. Ärkasime öösel kell 3, et jõuda õigeks ajaks lennujaama. Turvakontrolli on tõhustatud ja sestap võib see halva õnne korral võtta aega isegi üle tunni. Lend Tallinnast Riiga startis enne päikesetõusu ja olenemata selle lühidusest, oli pool tunnikest lisauneaega üsnagi hädavajalik. Seejärel oli Riias meil aega järgmise lennuni 5 tundi, millest ca poolteist veetsin taaskord Une Mati meeldivas seltsis Riia lennujaama pingil. Vähemasti on seal enam-vähem mugavad tingimused loodud pikutamiseks – eraldi pinkide vahele asetatavad seljatoeta toolid on just sobilikud jalatugedeks, et end veidi välja sirutada. Peale kerget uinakut aknast välja vaadates, avastasin sealt hulga inimesi lennuki juures sebimas, neist 3 õige kummalise välimusega: üleni hõbedaseks võõbatud nii juuste kui nahatooni ja riietuse poolest, riietus meenutamas siiami kaksikuid, ent ühe peaga, suur võttegrupp ümber sebimas. Üsna põnev oli jälgida ilmselt Air Balticu tarbeks tehtavat pildisessiooni justkui VIP sektsioonist.
Millest Riia lennujaamas aga tõsine puudus on, on elektripistikud, kus oma tehnikaseadeid lendude vahel veidi laadida saaks. Ja need üksikud, mis üldkasutatavates ruumides (üldjuhul keset koridori ja pinkidest eemal) asuvad, on leidlike reisijate poolt enamjaolt juba varakult hõivatud. Riia lennujaam on nagunii nii suhteliselt väike, et seal midagi väga tarka pika vaba ajaga pihta pole hakata, isegi poed on suhteliselt olematud ning kohvikutele mitmekordseks külastuseks rahakott kuidagi peale ei hakka.
Sedakorda oli meil kaasas vaid käsipagas ning seetõttu pääsesime lennujaama turvatsoonist välja kiiresti. Olin jõudnud Lonely Planetist lugeda, et FCO-st saab linna kas rongi (11 €) või paari tunni tagant käiva bussiga (7 €). Kohapeal selgus sootuks teine info: vahepeal olid nii firmad kui hinnad muutunud: rong tõstetud 14 € peale (lennujaamast rongi jaama jõudmine on üsna lihtne ja pileti ostmine automaadist mugav – kui saaks vaid aru, mis rong millal tuleb ja kuhu läheb) ning buss käis nüüd iga 20 minuti tagant ja maksis 8 €. Otsustasime bussi kasuks, muretsesime endale piletid ja hakkasime bussijaama otsima. Itaallastele vist ei ole väga omane turistisõbralikkus: nii näitas lennujaamas bussijaama silt aeg-ajalt erinevates suundades ja õigesti arusaadavaid silte väga väljas polnudki. Peale ca poole tunnist bussi otsimist ja õige platvormi tuvastamist selgus, et on ka teine otsebuss kesklinna, mis maksab 6 €. Et olime aga piletid juba kallimale ära ostnud, siis polnud meil enam valikut. Peaasi, et kesklinna kohale saime.
Termini jaam on Rooma keskjaam, kust lähevad nii rongid, metroo kui bussid ja lennujaamast tulles jõuabki eelkõige just sinna välja. Olime otsustanud kiiremaks hotelli jõudmiseks kasutada ühistransporti. Teadsime ka peatust, kuhu peame välja jõudma, ent mida me tuvastada ei suutnud, oli transpordivahend. Ka ei olnud esimese hooga pileti ostmise süsteem lihtne ja üheselt arusaadav (kas metroos kehtiv pilet on sobilik ka bussisõiduks või mitte – hiljem selgus, et 75 minutit kestev nö tunnipilet katab 1 metroosõidu ja lõpmatus koguses muud ühistransporti, väljaarvatud lennujaama liinid). Nii püüdsime leida Termini jaamas seal asuma pidanud turimsiinfopunkti, ent lootusetult. Jaama enda klienditeeninduse punktis lookles mitmekümne meetri pikkune saba, mis kuidagi lüheneda ei tahtnud. Leidnud raamatupoest infosildi, lootsin sealt saada vähemalt nii palju teada, kust võiksime muretseda endale Rooma kaardi, et veidi paremini nii enda teekonda kui ühistransporti kaardil planeerida, ent ka see lootus oli asjata. Suures raamatupoesasuv infopunkt tähistas üksnes nukralt üksi seisvat arvutit, mis oli kasutamiseks vaid personalile. Nii kõndisingi ma sealt nõutult tühjade kätega taas välja. Õnneks leidsime ühe heatahtliku turvatöötaja, kes meile sõbralikult õige tee vajalikule metrooliinile kätte näitas.
August on Itaalias suur puhkuste kuu ja suurlinnad on sisuliselt inimestest tühjad (Loe: kohalikest, sest turiste on praegu linna peal ikkagi üsna palju). Sellest tulenevalt on mõistlik kõiksugu ehitustöid ka ilmselt augusti planeerida. Nii õnnestus meil metroos kasutada just seda liini, kus praegu ehitustööd on ja itaalia keelt mitterääkivana oli praktiliselt võimatu aru saada, kuidas peaksime jõudma õige metroo peale. Olen mitmes suuremas linnas (London, Pariis, Praha, Peterburg, Melborune jne) metrooga varemgi sõitnud, kuid süsteemid on olnud üsna lihtsad ja loogilised aru saamaks, kuidas õigesse punkti kohale jõuda. Itaalia nendele reeglitele igatahes ei allu.
Küll aga tuleb nentida, et iga piletiautomaadi juures on vähemasti üks ilmselt sisserännanu, kes suures heatahtlikkuses püüab abistada sul kui turistil pileti ostmist, lootes abistava ja heasüdamliku töö eest turistilt heldet tasu mõne euromündi näol. Nende inimeste sissetulek sõltub ka olulisel määral automaatidesse jäetud tagastusmüntide kokku korjamisest.
Peale ehitustöödest tulenevat suuremat treppidest üles-alla käimist leidsime üles õige metrooliini. Sealt edasi tuli meil metroost väljuda ja leida kohalik rongijaam, et veel peatuseke edasi sõita. Ka oleks liigne soov arvata, et metroo- või rongiplaanidel kõik peatused peale on märgitud, ilmselt on märgitud üksnes tähtsamad. Nii et ülioluline on teada, millise sihtpunkti suunas sõita tuleb ja seejärel juba rongis olles sealset kohalikku detailsemat kaarti vaadata, et peatused endale selgeks saada.
Kui hotelle Rooma otsisin, siis lugesin, et just Termini jaama lähistel asuvad mitmed soodsamad hotellid, kuid kant pole just kõige turvalisem. Tõepoolest – päise päeva ajal on tänavad täis teepervel istuvadi tumedanahalisi meesterahvaid. Päeval seal liikumine hirmu just ei tekita, aga et kõiksugused kirjandused hoiatavad Roomas rahvarohketes kohtades taskuvaraste eest, teeb ettevaatlikuks siiski ja pigem on mul hea meel, et meie hotell asub Villa Borghese lähistel rahulikus saatkondade rajoonis, mitte Rooma keskmes Termini jaamas.
Kui oma hotelli olime lõpuks peale väikest ekslemist ja mööda Rooma pidevalt künka suunas kulgevaid tänavaid (nagu Murphy ikka, kõnnid sa kohvriga pigem mäest üles kui alla) kohale jõudnud, oli väljas ligi 30-kraadisest soojusest nahk täiesti leemendamas. Kiire riiete vahetus ning asusime linna poole tagasi tatsama.
Meie esimeseks väikeseks peatuseks sai Villa Borghese park, mis on täis risti-rästi kulgevaid radasid, mis on küll püüdlikult hotellist saadud tasuta linnakaardile märgitud, kuid mida on sellegipoolest veidi keeruline jälgida. Park ise on aga väga ilus, suurel maa-alal ja täis rohelist lopsakust, sisaldades endas nii piknikuplatse, jalutamis- või rattasõidu võimalust, loomaaeda (viimases pole ma päris kindel, aga itaaliakeelsetest siltidest tundus mulle just selline asukoht olevat) kui ka spetsiaalselt koerte jalutamiseks mõeldud pargiosa. Viimane on mulle kui suurele koerasõbrale otseloomulikult südant soojendav.Lisaks olid parki sisse seadnud end trikitavad rulluisutajad, kelle etteasteid olid mitmed inimesed istudes pealt vaatama jäänud. Mul ei olnud absoluutselt aimugi, et tulluiskudega selliseid trikke ja sõite teha üldse võimalik on. Ühesõnaga – Villa Borghese on tõesti selline kant, kus võiks Rooma sattudes kindlasti ringi jalutada.
Kui olime üle vaadanud Hispaania trepid, suundusime pigem kekslinnatänavatele, kus ees sebis juba suurem rahvamass. Et täna ja homme on Itaalias suured riigipühad, on inimestel vabad päevad ning üldjuhul väga tööd ei tehta. Lisaks tavapärasele puhkusteperioodile, on nende kahe päeva puhul suletud ka suurem osa poode ja ka söögikohti. Nii jalutasime mööda pikka tänavat, mõlemal käel ülituntud disainerite hirmkallid poed, millest pooled täna-homme riigipüha tõttu suletud. Kui ülejäänud Rooma ongi sel ajal pigem välja surnud ja ka meie hotelli ümbruses kõik kohad suletud, siis kesklinnas, kus turiste on hordidena, on enamus asju üldjuhul siiski avatud. Lisaks toimumas erinevaid muusikalisi etteasteid tänaval või õhtuks ette valmistatud ilutulestik otse Hispaania treppidel ootamas enda süütamist.
Kesklinnas on ka palju näha just tumedapoolse nahaga meesterahvaid müümas kõiksugu nn firmamärkidega träni, mis on laiali laotatud päikese kätte särama otse tänavale suurtele tekkidele. Ilmselt loodavad nad leida turistide seast oma võltskaubale ostjat (kusagilt on mulle meelde jäänud, justkui oleks Itaalias võltskauba omastamine lausa kriminaalkaristus?). Lisaks sellisele tegevusele, leiavad samade meeste rahvuskaaslased endale toimetamist ka kesklinna mööda ringi patseerides, punaste rooside kimp käes, millest püütakse mõne õie kaupa naisterahvale lilli kätte suruda ning antud lillede maksumus siis naisterahva saatjalt kätte saada. Meie pääsesime seekord ilma pealesurumata lillede eest maksmiseta.
Kesklinnas on raske leida mõnda supermarketit, kust veepudelit joogi tarbeks osta saab. Selle eest on aga mitmel pool tänavatel näha väiksemaid putkasid, mis pakuvad nii võileibu kui ka vett jms joogipoolist. Hinnad on neis jookidele otseloomulikult kallivõitu, kuid soojal suvepäeval veepuuduses keha hinda ei küsi. Kui pudeli letilt kätte haarasin, olin imestunud, kuidas see ilma külmikuta letil seistes nii jahe saab olla, ent peagi avastasin veepudelist jäätüki: ju nad lasevad veel jäässe minna ja seejärel panevad ta letile sulama – hoiab vähemasti sisu kenasti jahedana.
Pean nentima, et Rooma on küll Euroopalik, kuid kaunis linn ja meenutab mulle kohati Viini. Roomas on ilmselgelt rohkem erinevaid sädeleva sisuga kirikuid ja katedraale, kui Viinis, ent mingi ajastu hingus on ikkagi sarnane. Suured kivist ehitatud majad, mida kaunistavad mitmel pool detailideni viimistletud kivinikerdused. Kuldseks ja mustriliseks võõbatud basiilika laed. On, mida vaadata.
Kivi ja marmorit on ilmselt kunagi itaallastele kätte käinud üsna priipärast, sest mitmed vanemad hooned on ehitatud just kõrgetele marmorsammastele. Samuti on linnapildis palju näha erinevaid kivist purskkaeve. Neist üks tuntumaid on Trevi purskkaev. See on tõesti suurejooneliselt mitmetasandiline kiviehitis, mida esmalt nähes pilk selle kõiki detaile korraga hoomata ei jaksagi. See on võimas ja kaunis, kuigi turistide poolt üsna ülerahvastatud.
Olles kõndinud täna maha juba ca 11500 sammu, oli rammestus võimust võtmas ning otsustasime hotelli tagasi pöörduda ühistranspordiga ja kasutada selleks linnaliini bussi, millega meil veel Roomas sõita polnud õnnestunud. Kui muidu müüvad pileteid ajalehekioskid ja tubakapoed, siis tänasel pühapäevasel päeval ja riigipühal olid need kõik suletud. Peale ligi 3 bussipeatuse jagu edasi kõmpimist mööda tänavat, nägime lõpuks metroojaama, kust oma piletid kätte saime. Küll on hea, et nii metroos kui bussis sama pilet kehtib. Teine põnev asi, mis siis linnaliini bussidega on, on see, et need on väga väikesed. Bussidel on üldjuhul ainult 2 ust ning oma pikkuselt Tallinna lühikestest linnaliinibussidest vaid pool. Üsna harjumatu vaadata.
Meie hotellitoal on ka oma rõdu lisaks konditsioneerile. Ka on hotellitoa rõduuks ja aken kaetud väljaspool asuva toa seest allakeritava metallrulooga nagu on kõik aknad kaetud ka Belgias ja Hollandis, et päike tube asjata kuumaks ei kütaks ning ehk on nii veidi turvalisem ka. Meie jaoks on selline õues asuv raudruloo veidi harjumatu.
Õhtu lõpuks olime niivõrd väsinud linnapeal jalutamisest ja oma osa tegi ilmselt ka osaliselt magamata öö. Linnas õhtusel tunnil lõuna asemel haaratud pastaports (ja Itaallased on tõepoolest uskumatult head pastameistrid) täitis veel kõhtu piisavalt, et mitte endale uut portsu õhtusööki muretseda. Nii ostsime endale poest hotellituppa kaasa pudeli valget Itaalia veini, karbi väikeseid datteltomateid, kohalikku mozzarellat ja meie jaoks tundmatu nimega juustu. Mida sa hing oskad veel tahta, kui suvisel sumedal ööl oma hotelli rõdul istuda, veini koos juustude ja tomatiga nautida, taamal terendamas õhtupäikese kumas ühel Rooma küngastest laiuv linnaosa. Meie puhkus on alanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar