Toskaana päikese all

Ma ei teagi, kumb jätab sügavama mulje, kas Perugia viimased 400 aastat puutumata kesklinn või Toskaana mägede vahel looklevad mitmevärvilised põllud, kui need omavahel üldse võrreldavad ongi.

Meie hommik algas täna veidi varem, kui olime algselt plaaninud. Uni läks lihtsalt pealt ära. Tuli see öösel end pidevalt välja lülitavast konditsioneerist, mille tulemusel toas ärgates 27 kraadi oli või oleme saanud osaliselt lihtsalt kohalikku temposse, kus hommik algab 8 ajal, 12-15 on siesta ja seejärel kella 19ni on enamus kohti avatud.

Nii olime oma võileivamaterjalist kerge hommikuieine valmistanud, mille eelmisel õhtul supermarketist muretsesime ja sealt hommikusööki otsides tuli meil võtta, mis seal oli, sest valida ei olnud enam midagi. Saialetis oli täpselt 2 poolpikka saia ja needki täiesti kõvad. Ka paljud teised letid olid poe sulgemiseks sisuliselt ilma kaubata. Üldiselt on Itaalias toidupoed üsna hästi ära peidetud elamurajoonide vahele või suurematest teedest eemale. Tõenäoliselt turistid neid just tihti ei külasta.

Jõudsime Perugiasse enne hommikust tipp-tundi, kui linn oli inimestest veel üsna tühi ja kohvikute laudu alles tassiti tänavale. Raamat hoiatas juba eelnevalt, et Perugia kesklinnas autoga sõitmine ei ole sisuliselt võimalik ja linnamüürist sissepoole ei lasta. Parkisime oma auto otse bussijaama all olevasse parklasse, kuhu sildid meid viisakalt suunasid. Sealt näitas nool eskalaatori suunas, mis esimesel pilgul ti tundunud sugugi ebatavaline.

Ent peale esimest üsna kitsast, kuid järsku eskalaatorit tuli veel teinegi ning mõnedki veel, viies meid parklast otse keskaegsesse kaljusisesesse linna, kuskohtusid ühel hetkel nii tänapäev kui koht, kus aeg seiskus ligi 400 aastat tagasi ning kogu ehitise sisemus oli praktiliselt muutumatu. Sealt välja astudes jõudsime samasugusesse linna, kus olid küll kaasaegsed kohvikud ja poed, ent ehitiste mõttes oli aeg ammu seiskunud. See on Perugia au ja uhkus – üks Itaalia parimatest säilinud mäelinnadest.

Perugiaga lõppes meie jaoks Umbria maakond ja suundusime edasi Toskaana poole, kus meie esimeseks peatuspunktiks sai Siena. Ka Siena kesklinnas on autodega sõitmine rangelt reglementeeritud ja linna keskmesse võib siseneda üksnes siis, kui selleks on tõeline vajadus, näiteks turistidel võimalik oma pagas hotellini viia ja koheselt kesklinnast autoga lahkuda, kuid eelnevalt peab olema hotellile auto number teatatud, vastasel juhul võib oodata hiljem kopsakas rahatrahv kaamerate alusel sissesõidu tuvastamise eest.

Sienasse jõudsime just lõunapaiku, kui hulgem turiste oli linna keskmesse lahti lastud ehk linnamüüri ümbruses ette nähtud parkimiskohad suures osas hõivatud. Seal paiknevas parkimismajas ilutses suur kiri vabade kohtade puudumise osas, kuid otsustasime proovida ning kiri oli selles mõttes täiesti ekslik – mitme korruse peale oli päris mitu parkimiskohta vaba. Alati ei tasu Itaalias kõiki silte uskuda.

Sienas oleks kohvritega liikumine ilmselt üsna tüütu, kuna linna keskus asub kõrgel mäe tipus, kuhu tuleb hoolega ülesmäge rühkida üsna terava nurga all. Kui tulla aga autoga, auto ära parkida parkimismajja ja kõndida lauslõõskavas päikeses (varjus 35 kraadi) ca 150 m ülesmäge, jõuab taaskord eskalaatoriteni, mis otse üles keskaegse hõnguga kivilinna viivad. Kaks korda aastas (2. juulil ja 16. augustil) toimub justkui keskajast tagasitulek linna ehk siis hulk inimesi riietub end keskaegsetesse kostüümidesse ja linna peaväljakule teevad agressiiselt kappavatel hobustel tiiru peale ka ratsanikud. Show pidi omaette elamus olema, ent suurest rahvamassist tulenevalt soovitatakse endale kohad sisse võtta juba vähemalt 4 tundi enne etenduse algust. Meie jaoks tähendas see eelkõige seda, et show oli ära eile ning täna võisime vaid näha keskväljakut ümbritsevat tugevast liivasest kivist kabjajäljelist areeni, mille peenike peenike tolm sooja õhku kattis.

Siena on suhteliselt väike linnake, kõigest mõnekümne tuhande elanikuga, ent keskaegne kivilinna osa on kindlasti vaatamisväärsus omaette. Kui Perugiasse on autoga lihtsam siseneda, ent kivilinna osas esimene effekt ja mulje väga võimas, siis Sienas tuleb autoga enne hoolikalt tiirutada, enne kui leida õige parkimisplats, ka on veidi tüütu tugeva kalde all teed mööda üles rühkimine, kuid Siena ise on kompaktsem. Kogu vanalinna osa mahub 8 väravaga linnamüüri sisse. Tänavad on kaetud tihedalt siledate kividega, majad külg-külje kõrval seismas umbes nii, nagu nad aastasadu tagasi ehitati. Keskväljakut ümbritsevad tänavad kulgevad kõik pigem kõveralt ja omasoodu, kuid viies ikkagi tagasi just keskväljakule. Kõrged majad tekitasid tänavatele varjulisi alasid, mis sellises soojuses olid heaks vahepalaks. Kurb on vaid see, et Siena on kujunenud väga turistikaks kohaks, mistõttu sisuliselt kõikidesse vaatamisväärsustesse palutakse pilet osta. Ja turiste on seal üsna hordidena. Peale tunnist jalutuskäiku tundsime end üsna väsinuna lõõskavast kuumusest ja suundusime tagasi konditsioneeritud auto juurde.

Meie viimane veinipiirkonna külaskäik oli Austraalias Hunter Valleysse, mis jättis endast kustumatult positiivse mulje, nii et minu ootused Chianti veinipiirkonnale olid üpris kõrged. Tuleb tunnistada, et vaadete osas ei tulnud mul pettuda. Kitsad teekesed looklevad piki viinamarjapõlde ja oliivisalusid, eemal terendamas ülesküntud põllud vaheldumisi päevalillepõldudega, mille vahele ära eksinud üksikud kivivillad. Just nii maaliline, nagu Itaalia Toskaana piirkonda keegi üldse ette kujutada oskab ja nagu klassikaliselt Itaalia maapiirkondi ette kujutatakse ja ka filmides näidatakse. Tõepoolest, sõit sinna on seda ilu väärt.

Samas tuleb olla Chiantis valmis selleks, et teed kulgevad pidevalt orgu ja mäkke, mäkke ja orgu, nii et meie pisike Eh (kutsume oma Fiat 500 niimoodi just numbrimärgi tähtede pärast) ennast vahepeal üsna vaevatuna tundis ja vaevaliselt 1. käiguga mäest üles ronida püüdis. Üsna ette hoiatamata muutus seal tee ka kruusateeks, mis kohati veel kitsam kui enne seda olnud asfalt, nii et teel mõne teise auto vastutulek vahel üsna keeruline möödumine tundus.

Minu soov oli külastada vähemalt ühte veiniistandust ja osta vähemalt üks pudel veini otse tootjalt. Esmalt võtsimegi suuna väikelinna Radda in Chianti poole, kust abivalmis vabatahtlik turismiinfopunkti töötaja meile kohaliku regiooni kaardikese andis ja paar veiniistandust ära märkis, mis tema meelest paremad olid. Neist üks jäi meile üsna tee peale ja otsustasime sellest läbi minna.

Keset maanteed näitaski silt Castello di Monterinaldi veiniistandusse, kuhu teelt maha keeranuna avastasime, et tee läheb äkki kaheks: üks viib üles mäkke ja teine kuhugi heinamaade vahele. Otsustasime mäest üles ronida, sest künka otsas paistis just kindluse moodi kiviehitis olevat, mis istanduse nimega võiks kenasti kokku sobida. Maja küll nägime, aga ühtki viita või inimest, mis andnuks aimu õiges kohas olemisest, paraku mitte. Keerasime veidi pettununa tagasi maanteele, kus nõutuna veiniistanduse silti vaatasime ja jätkasime oma sõitu Firenze kõrval väikelinnas asuvasse hotelli.

Mõnisada meetrit eemal oli tee ääres taaskord silt, mis viitas veini degusteerimistele tee ääres asuvas majas. Keerasime teelt sinna maha ning avastasime end ootamatult just selle veiniistanduse poekese eest, mida ennist otsinud olime. Kus on siltide ja viitade loogika Itaalias, mine võta kinni.

Sedakorda tabas meid meeldiv üllatus üliasjaliku ja sõbraliku veinimüüja näol, kes andis meile mõnusa ülevaate kohalike veinide näol. Chianti piirkonnas on enamlevinud eelkõige punased veinid, aga mina olen pigem valge sõber. Seal proovitud kaks nooremat punast veini olid aga üllatavalt nii mahedad, et värvi nägemata võinuks maitse poolest selle vabalt valge arvele kirjutada. Ka proovisime seal kohaliku toodanguna oliivõli (mille saak oli neil sisuliselt läbi müüdud ja uus tuleb alles novembris – olgu siinkohal öeldud, et ühest oliivipuust saab keskeltläbi vaid 1,5 liitrit õli), mis maitses nii puhtalt, et selle ostmata jätmine oleks olnud gastronoomiline patt.

Meie veiniistanduste külastamised piirdusid sedakorda vaid ühe istandusega – ühest küljest seepärast, et aeg hakkas veidi peale suruma ja õhtu juba kätte jõudma, teisalt seetõttu, et künklikel teedel seigeldes võttis meie pisike Eh oluliselt rohkem lütust, kui tavalisel maanteel kulgedes ning meil polnud võimalik endale enam lubada maanteelt kõrvale kaldumisi, et mitte teepeale jääda. Siinkohal ei tasu väga loota, et pisikestes mägilinnades väga palju tanklaid leidub. Meie õnneks siiski ühe leidsime ja saime oma reisi rahulikult jätkata.

Mõtlesime korraks, et hotelli asjad ära pannud, võiksime ju Firenze linna peale minna või lausa Pisasse, kuid me ei osanud arvestada sellega, et hotelli leidmine võtab meil kordades rohkem aega kui senised varasemad kogemused seda näitasid. Nagu Eestis on olemas Aia ja Pikkvõi Uus tänav sisuliselt igas linnas, nii on ka Itaalias mõned tänavanimed äärmiselt korduvad ja ühel sellistest meie täna öine voodikoht just asuski. Tiirutasime ühte pidi ja teistpidi, kuid leitud tänaval meie numbriga maja kohe kuidagi ei olnud.

Mõtlesime, et olime eksinud linnaga. Sõidsime teise kõrvallinna, ent ka sealt oma hotelli leida ei õnnestunud. Tekkis juba tunne, et sellist hotelli ei olegi olemas, kui ühtäkki märkasime samanimelist majakest meist paremale jäämas. Nüüd, kui olime maja tuvastanud, tuli sinna veel tuvastada autoga juurdepääs, mis sai järgmiseks parajaks pähkliks. Meie majutusasutus asus orus, mille ühes küljes oli väike sild ja teises ringtee ning paistis, justkui maja juurde ei viiks ühtki teed – sillalt otse maha keerata ei saanud ja ka ringteelt ei paistnud väljasõitu olevat. Alles hiljem märkasime, et napilt enne ringteed läks eraldi teeke, mille otsas ka imepisike viit, La Spiga hotellikese (meie mõistes pigem kodumajutus, kus perenaine elab samas majas, kuid see-eest väga korralik koht) juurde. Jah, silte ja viitasid oskavad Itaallased peita tõeliselt hästi.

Muide, Itaalia omapäraks on veel kolm asja, mida oleme palju märganud: pidevad tunnelid teedel – nii linnades kui äkki keset maanteed. Tunnelid, mis on pikad vaid mõni meeter kuni mõnesaja meetrini; linnapildis koerad – nii koertega koos reisivad turistid kui kohalikud, kes nendag kõikjal jalutavad. Rohelust on kordades vähem kui Eestis, ent koeri selle võrra oluliselt rohkem ja kõikjal; tubakapoed ja suitsetavad itaallased – itaallased kõnnivad tänaval, suits käes, istuvad söögikoha terrassil ja suitsetavad, seisavad lennujaama ees kampadena koos, plärud ees, roolivad autot ja tõmbavad tubakat. Ühesõnaga itaallane armastab suitsetada ja ta teeb seda tõeliselt palju. Ja kõikjal.