See aasta läheb kiiremini kui ükski varasem. Aimasin seda ette juba varem, kuid nüüd, augusti alguses, saanud kinnitust, et tõepoolest aeg lippab. Tänaseks olen töötanud praeguses asutuses juba paar nädalat enam kui aasta, ent mäletan selgelt nii töövestlust kui esimesi tööpäevi. Kuhu see aeg on küll läinud?
On olnud hetki, kus ma tunnen, et enam ei jaksa või ei taha, aga need hetked lähevad mööda ja asenduvad uue energialaengu ja särasilmaga. On olnud tüütuid hetki, mida kroonib käsilaiutama panevalt nõutu olek. Pikk ettevalmistusprotsess, mille reele olen hüpanud poolelt teelt, on tekitanud vahel tunde, et ettevalmistus kestabki igavesti ja seda hetke, mil kõik lahti läheb, päriselt ei tulegi. Aeg on petlik oma näilisuses.
Jaanuaris vahetult enne puhkust alustatud dokument sai lõpuks ometi täna, vahetult enne puhkust, kinnituse. Milline kergendus! Jaanuaris planeerisin riigihanget märtsi ja see aeg tundus jube kaugel olevat, tänaseks on teada nii hanke tulemused kui uued suunad ja elumuutvalt suured otsused, mille tulemusena on tööle asunud 3 inimese asemel 28, et saavutada veelgi paremaid ja võimsamaid tulemusi. Sisuliselt kahe kuuga sai tehtud töö, mida võinuks planeerida kuid kui mitte aastaid.
Väsimus. Jalatallad on pidevast sebimisest ümmarguseks muutunud, hommikul ei saanud kuidagi maast lahti. Aga see emotsioon ja tunne, mille tekitas ühe ajalooliselt suure projekti avalöök sissejuhatavate koolituspäevadega, on täiesti asendamatu ja võrreldamatu millegi muuga.
Need on minu (uued) inimesed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar