Hommikul ehmatasin end üles äratuskella peale. Konditsioneeritud õhuga öö möödus kiiresti ja mugavalt - nii mõnusa madratsiga voodit pole ammu üheski hotellis kohanud. Meie hotellituba näeb välja küll veidi pisike (Türgi hotelliga võrreldes on meil lausa tantsusaal), kuid selle eest kergelt luksuslik. Igatahes julgen siiralt Best Western Rivolit Roomas soovitada.
Pealehommikusööki otsustasime võtta suuna Vatikani peale. Meie hotell on selle mõttes heas kohas, et umbes poole tunnise jalutuskäigu kaugusel on nii Vatikan kui ka Rooma kesklinn. Vatikani poole jalutades läbisime mitmeid tüüpilisi Rooma tänavaid, mis olid suhteliselt inimtühjad - on august, puhkuste kuu, kus enamus poode ja ärisid väljaspool turistipiirkonda, on kuni kuuks ajaks suletud, ja riigipüha, mida itaallased vägagi tähistavad.
Vatikan on väga võimas. Meeletult suur kiviplats, ümbritsetud kõrgete kivist postamentidega. Mis moel see kunagi küll valmis ehitatud algselt sai, on tegelikult mulle siiani täiesti mõistmata. Vatikani endasse saab siseneda väravatest üsna lihtsalt, kuid Basiilikasse, mis on Vatikani peamiseks vaatamisväärtuseks ja mille rõdult paavast tervitamas käib, on oluliselt keerulisem: piki kiviplatsi lookleb pikk saba lauspäikeses. Väravateni jõudes tuleb läbida metallidetektor ja jälgida, et õlad oleksid kaetud ning vältida lühemat kui põlvedeni pükse või seelikut. Alles seejärel on võimalik soetada 14 € maksev pilet. Pean ausalt tunnistama, et Basiilikas jäi meil sees käimata, sest paaritunnist saba lauspäikeses me tõepoolest seista ei jaksanud ega viitsinud. Samas olen suhteliselt kindel, et väga hea üldmulje Vatikanist saab kätte ka selleta.
Kui Roomas on aega vaid enam-vähem üks päev hommikust õhtuni, tuleb teha teatud valikuid. Näha tahaks justkui kõike ja palju, ent see tähendab, et igal pool sabas seista ja sisse minna ei ole võimalik. Sellisel juhul on mõistlik alustada Vatikanist, seejärel liikuda lõunaks Piazza Navona kanti ja lõpuks Colosseumi ning Rooma Foorumisse.
Piazza Navonasse, kus algselt plaanisin lõunat süüa, jõudsime küll pärastlõunal ent tundega, et süüa veel sugugi ei taha. Piazza tähistab itaalia keeles platsi ja ka seekordne plats oli täidetud massiivse kivikujudega purskkaevuga otse basiilika ehk kiriku ees, platsi ennast ääristamas välikohvikud. Itaalias asuvad välikohvikud on mõnusad ja filmilikult romantilised. Esmakordselt nägin, kuidas veetorukesed olid veetud kohviku päikesevarjude alla, nii et sealt pritsis peenikese udupilvena pidevalt sööjate suunas vett, et neid kuumas ilmas vähegi jahutada.
Võtsime suuna Colosseumi peale ning sattusime endalegi ootamatult ühtäkki suure valgest marmorist treppidega kaetud ehitise ette, millel olid hoiatussildid, et seal istuda, sööke ega jooke tarbida ei ole lubatud. Asusime treppidest üles ronima ning avastasime end peagi imelist vaadet väljendaval terrassil. Kui sildist õigesti aru sain, oli tegemist Kultuuriministeeriumi ja ajaloo muuseumiga. Sisuliselt avaneb katuseterrassilt suurepärane vaade kolme suunda üle Rooma ning veel paremaks vaateks on võimalik lunastada pääse liftiga sõitmiseks veel kõrgemale katiseterrassile 7 € eest. Muide, treppe on kõiksugustes ehitistes Itaalias lausa priipärast.
Kuigi Colosseum terendas muuseumile suhteliselt lähedalt, siis otseteed selleni me kuidagi koheselt ei märganud ning meil õnnestus teha üpris suur ring ümber Rooma Foorumi ja Palatine, mis on sisuliselt antiiksest Roomast säilinud mastaapsed varemed. Ühe ja sama piletiga saab läbida nii Colosseumi, Rooma Foorumi kui Palatine, ent see eeldab kas varasemalt Internetist pileti ette ostmist, mida meie ei teinud, või kohapeal mõnes piletisabas seismist. Samas tuleb nentida, et Rooma Foorumile ja Platinele tegime sõna otseses mõttes ringi peale, nii et vaade avanes neisse antiiksetesse paikadesse iga nurga pealt.
Kui Colosseum on pigem soovituslik läbida pärastlõunal ja umbes sellel ajal me sinna ka sattusime, ent nähes meeletuid piletisabasid ja tundes enda väsimusastet, otsustasime sinna sisse minekust loobuda ja jätta selle pigem teiseks korraks. Siinjuures ongi pigem veider see, kuidas uuem Rooma ja vanem Rooma omavahel kohtuvad, nii et kõik antiiksed paigad asuvad kivinikerdustega majade ja tiheda liiklusega linnatänavate vahel ilma peitmata.
Trastevere on pigem nagu Tallinna Kalamaja - jätab endast parajalt boheemlasliku mulje. Kui peamiste turistiatraktsioonide ümbruses on pigem näha tumedanahalisi tänavakaupmehi ja -kunstnikke, siis Trasteveres ei ole haruldased ka tänavakerjused ja kodutud. Samas on selle kandi aura kuidagi muust kesklinna ümbrusest erinev. Kas tuleb see tänavakohvikutest ja vabamast meeleolust või linnaosas asuvast Basilica di Santa Mariast ehk Roomas asuvast vanimast Neitsi Maarjale pühendatud kirikust - mine võta kinni. Just seal samas, kiriku ees platsil, enne väsinud jalgu puhkavatest turistidest pulbitsevat kirikut, kohtasime ka tänavamuusikutest tšellot mängivat noormeest koos akordionistist emaga, keda eilegi linna teises servas kohtasime. Kui purskkaevu treppidel istudes oma tänavakohvikust kääridega lõigatud pitsat sõime (mille maitse oli imeline), oli lõbusalt elav taustamuusika üksnes sobilik justkui rusikas silmaauku. Tundub, et Roomas tuleb tänavamuusikuks, -kunstnikuks või -müüjaks olemiseks taotelda ka eriline luba, sest otse muusikute kõrvale oli end sisse seadnud üks aerosoolvärve kasutav kunstnik, kelle ametnikud loa puudumise tõttu üsna kiiresti sealt minema peletasid. Ka õnnestus meil ühel teisel tänaval teises linnaosas näha hetke, kus tänavamüüjad oma papist lauad koos kaubaga hetkega kokku korjasid ning minema kontrolli hirmus plagasid, olles umbes kümmekond minutit hiljem kogu kaubaga samas kohas tagasi. Nende kauba kokku kogumise kiirus ja oskus oli absoluutselt võrratu.
Roomas on üsna kummaline ka see, et tüüpilisi supermarketeid linnapildis sisuliselt ei kohta. Ka ei ole kuskil avalikult suuri viitasid väljas, mis suunaksid kuhugi kaubanduskeskusesse a ometigi on mul raske uskuda, et kesklinnas neid üldse ei ole -seal elavad ja töötavad inimesed ju käivad ometigi kusagil toidupoodides, kasvõi väikestes, ent neidki otsisime taga üsna tikutulega. Kui me poleks turistiinfopunkti töötajalt teada saanud, et Oviesse poe keldrikorrusel asub Billa toidupood, poleks me osanud seda mitte kuskilt uneski aimata. Oma veidi enam kui 30 km jalutuskäigu peale oleks me pidanud kuskil ikka mõne poekese otsa komistama, kuid leidsime vaid kogemata ühe, kui olime suutnud teisest linnaosast paar tundi varem oma veevarusid juba täiendada.
Õnneks vett müüakse tänaval üsna tihti asuvates putkades, kuid poehinnaga võrreldes on vahe ca 5-kordne. Teiseks alternatiiviks on kasutada pea iga nurga peal asuvaid avalike vee kraane, kust vesi vahetpidamata jookseb ja mida inimesed nii joogiks kui pudelite täitmiseks usinasti kasutavad, nii et mõne kraani juurde tekib vahel isegi saba. Väljas valitsev kuumus nõuab tihedat joomist, et mitte vedelikupuuduse käes kannatada. Selle võrra on higistamist rohkem ja wc-pause tarvis oluliselt vähem teha, ent päeva lõpuks on keha higist ebameeldivalt kleepuv ja sõrmed-varbad kuumast üles paistetanud.
Tänane pikk jalutuskäik võttis keha üsna korralikult läbi, nii et kosutav uni on üksnes väga teretulnud. Kuidas meie homne päev aga välja näeb, kui peale hommikusööki ennast hotellist välja kirjutame, ei ole veel sugugi teada. Tegime enne Eestist äratulekut küll autobroneeringu, kuid pole sellele siiani mingit kinnitust saanud. Ühest küljest tuleneb see ilmselt sellest, et Itaalia puhkab, teisest aga täna ja eile olnud riigipühadest, kus keegi lillegi ei liiguta. Homme meil tuleb igatahes endale sõiduvahend muretseda, et meie edasine reis plaanipäraselt kulgeks. Aga see on alles homme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar