teisipäev, 16. august 2011

Assisi - kivine rahulinn kaljuserval

Hommiku ärkasime iseenesest tund enne äratuskella ja tundus, et aega on justkui selle võrra priipärast. Ent millega me arvestada ei osanud, oli suhteliselt olematu Interneti kiirus, mis eelmistel päevadel veel hädapäraselt talutav tundus.

Eestis olime teinud autole broneeringu, kuid ühtegi kinnitust meilile selle kohta ei tulnud, kuid lubati vastata 48 tunni jooksul. Tänaseks oli möödunud 4 päeva ja ei ühtki vastust. Ka ei tunnistanud rendifirma koduleht broneeringu numbrit, mille olin üles kirjutanud. Nii asusime otsima uut autoerendi võimalust kohapealt.

Meie sooviks oli võtta endale auto täna nädalaks ajaks, nii et saaksime selle tagastada Bergamo lennujaama hommikul kell 5 enne lennukile minekut. Sellist asja võimaldavad üksnes suuremad ja tuntumad rendifirmad. Eestis olime juba kindlaks teinud, et Avise kontorid on sisuliselt kõik puhkuseks suletud. Hotelli vastuvõtust soovitati meil pöörduda Hertzi. Kuiadministraator lähimasse Hertzi kontorisse helistas, ei võetud ka seal toru. Internetist õnnestus mul niipalju välja pigistada, et ka see kontor oli suveks suletud. Paraku oli aga Internet niivõrd aeglane, et ei õnnestunud kuidagi Internetis autobroneeringut ära teha, tagatipuks andis leht veel itaaliakeelse errori.

Egas midagi, pakkisime oma kohvrid ära ja hakkasime neid enda järel vedades sammuma läbi Villa Borghese pargi, mille täpselt teisel pool otsas asus Hertzi kontor. Kui sinna kohale jõudsime, nägime küll Hertzi reklaami koos aadressiga, kuid ühtegi arusaadavat viita asukohale ei osutanud. Peale mõningat kaardi ja ümbruse uurimist leidsime Villa Borghese ärikeskusekese maa-aluse parklaga. Sealt viis läbija välja mitu käiku treppidega, ent autorendile ühtki mõistlikku viita ikkagi ei osutanud. Üleüldse tundub Itaalias olevat pigem tavapärane osutavate viitade puudumine või antakse kätte üksnes üldsuund, ka ei ole linnadele viitavatel liiklusmärkidel üldjuhul kilomeetrite arvu peal. Ehk siis võtta suund innapoole ja küll sa siis näed, kui kohal oled.

Peale mõningast seletamist Hertzi kontoris, mille olime maa-alusest parklast lõpuks tuvastanud, samas asumas ka Sixti ja Europcari kontorid, millest esimene tundus suletud olevat ja teist me lähemalt uurima ei hakanudki, ulatati meile väikese valge peaaegu uue (11 000 km läbisõiduga, märts 2011 väljalase) Fiat 500 võtmed. Itaalias on igal juhul väikese auto omamine äärmiselt mõistlik tegu, arvestades kitsaid tänavaid ja imepisikesi parkimiskohti. Ka linnapildis on pigem enam-levinud autoks Smardi-laadsed.

Samal ajal, kui Hertzis auterendidokumente ajasime, oli Martini telefoniletekkinud Itaalia numbriga vastamata kõne. Tagasi helistades sattus ta Sixti autorendi ooteliinile. Peagi helistati sealt meile uuesti tagasi, et küsida, kas tahame ikka veel autot rentida. Martin palus neil autorendisoovi tühistada, sest olime endale just mujalt auto rentinud ja nende ühenduse võtmine jäi kahjuks paar päeva hiljaks.

Roomas saime tükk aega tiirutada, enne kui leidsime õige suuna linnast välja. Telefoni GPS on maantee peal küll asjalik, ent selle jõudlusest jäi suurlinnas paraku väheseks. Lülitasime juba eos välja tasulised teed, et saaksime tiirutada väiksematel külavaheteedel ja näha ka kohalikku ümbrust.

Üsna suvalises väikelinnas näitas ühtäkki pisikeselt ristmikult alla must nool kirjaga „Outlet“. Keerasime huviga selle suunas, sest Outlet-cityd on ka üheks meie reisi eesmärgiks – on neist ju võimalik ülimõistliku raha eest väga mitmeid riideesemeid muretseda. Kõigepealt lookles pisike kitsas ja kurviline rada piki mäekülge üsna järgsult üles, jõudes velgi pisemasse mägilinna, sealt näitas järgmine must nool mäe teisele küljele, kust sama kitsas ja järskude kurvidega rada lookles sootuks alla, nii et meie uus reisikaaslane kippus vahepeal üsna vinguvat häält tegema, et end korralikult mäest üles vinnata. Olime vahepeal arvanud juba vähemalt kolm korda, et oleme totaalselt eksinud ja Outlet oli hoopis mõni pisike külapoeke, mida me lihtsalt ei märganud, kui me äkki märkasime eemal laiutavat suurt ostulinnakut asumas üsna mitte kusagil. Tõepoolest, pea paarkümmend kilomeetrit tagasi osutunud must väike nooleke oli juhatanud meid lõpuks õigesse kohta. Ostulinnak tundus olevat rahvast üsna tühi – oli selles siis süüdi kuum päike või alles uus linnak (vähemasti selle mulje koht jättis). Veetsime seal mõnusa tunnikese ja sooritasime ka mõned esimesed ostud.

Edasi otsustasime võtta suuna pigem väiksemate teede asemel maanteele, et jõuda hotelli veel pärastlõunal mõistlikul ajal. Meie hotell oli võetud Assisi külje alla. Kui minu Eesti itaallane M andis soovitusi minna just Perugiasse ja Assisisse, ei osanud ma sellest eriti midagi arvata, peale M sõnade, et Toscana on turistilik, kuid Umbria maakond veel paljuski turistide poolt avastamata, aga kahtlemata sama ilus kui Toscana.

Vaated, mis meile teelt Umbria maakond avanesid, olid hinge matvad. Äraõitsenud päevalillepõllud vaheldumas liivamullaste küntud põllulappide ja kuldkollaste heinapallidega kaetud rohumaadega. Taamal terendamas erinevate kõrgustega kivised mäed, mida paljuskikatmas rohelised puud ja mille jalamil laiumas erinevad Itaalia linnakesed. Mitmeski kohas tekkistahtmine auto lihtsalt peatada, et mõned ilusad pildid teha, kuid kitsastel teedel on see suhteliselt keeruline.

Jõudsime hotelli pärastlõunal, kui siesta oli juba läbi, kuid väljas endiselt lõõskavad 35 kraadi, nii et konditsioneeritud õhuga autost välja astudes, tundus, nagu oleks saanud sooja õhuga otse litaki vastu nägu. Selles suhtes oli minu kõhutunne äärmiselt õige, et vaadata kindlasti konditsioneeriga tubadega hotelle. Ilma nendeta suvekuumuses Itaalias on ilmselt suhteliselt raske.

Assisi linn ise kannab nimetust rahulinn. Lonely Planeti kohaselt on tegu kõige usklikuma linnaga maailmas. Ja neil võib isegi õigus olla. Seda peetakse ka hingeliseks Umbria pealinnaks, mis on seotud eelkõige seal 1182 aastal sündinud püha Francisega. Väidetavalt elab selles pisikeses mäe otsas olevas äärmiselt kivises linnakeses lausa 27 000 inimest (ei ole küll täpsustatud, kas selle arvu hulka kuuluvad ka ümberkaudsed väiksemad külakesed oma elanikkonnaga). Kogu linn on tehtud sõna otseses mõttes kivist – teed on kivist, ääritsetud teist värvi kivist kõnniteede ribadega, millest algavad koheselt kivist majade seinad. Põhimõtteliselt jooksevad kõik tänavad, kas mäest üles või mäest alla ning tasast maad sisuliselt ei ole, mis teeb seal kõndimise teatud määral väsitavaks ja kuumuses ka üsna higiseks tegevuseks. Ma ei ole päris kindel mitu pühakoda Assisis asub, kuid neid on äärmiselt palju. Nii näeb linnakese peal liikumas ka suuremas koguses munke ja nunne.

Assisis asuvad kirikud ei ole seest kullaga üle valatud nagu olid Roomas, kuid ülimalt suured kiviehitised on need siiski ja lausa kohati mitme korrusega. Peamises kirikus, Basilica di San Francesco, asuvad keldrikorrusel ka tema pühaduse säilmed. Loomulikult tuleb niivõrd usklikus linnakeses austada kohalikke kombeid ja see tähendab, et paljaste õlgade ning paljaste põlvedega pühakotta siseneda ei tohi. Kui õlgadele viskasin ise salli peale, siis lühikeste pükstega põlvi ei saanud kuidagi katta. Õnneks on kohalikud ka sellele mõelnud ning uksel ulatati mulle viisakalt koheselt rätik, mille vöö ümber siduda sain, et põlved kaetud oleks ja mille omakorda kirikust väljudes taas tagastasin.

Assisi kivilinn on iseenesest kaunis ja seetõttu ka suurem turistimagnet, misa kasutavad ära kohalikud rajamaks igasse väiksemasse kõrvaltänavasse hotellikest ning restorani – eks turistilt püütakse kätte saada igasugune raha. Nii on ka Assisis sees ja selle ümbruses parkimine eranditult tasuline. Aga eks see ole arusaadav ka – linnast, mis pärineb ise justkui muinasjutust, avaneb ümbruskonnale imeliselt maaliline vaatepilt, mida ei saa kuidagi imetlemata jätta. Et meie hotell asub mäe jalamil, millel paikneb Assisi, avaneb meie toast otse vaade öisele valgustatud kivilinnale. Itaalia on muinasjutuliselt ilus.

Kommentaare ei ole: