Klassikaline Itaalia turist võtaks oma nimekirja eelkõige kolm kõige-kõigemat vaatamisväärsust: Rooma Colosseumi, Pisa torni ja Firenze Duomo. Need kõik kolm käisime ka läbi ja vaatasime üle.
Kui Lonely Planet toob välja võrdluse Siena ja Firenze vahel, mis pidid omavahel rivaalitsema ja üldjuhul meeldib inimesele kas üks või teine, harva mõlemad, siis tõepoolest, mina olen pigem Siena-inimene ehk Firenzes ei leidnud ma midagi väga erilist. Kas asi oli reisi selgroo murdmises ja kerges reisiväsimuses (kuigi ööbimine oli väga ok ning hommikul und jätkus pigem kauemaks) või tõepoolest ei olegi Firenzes midagi erilist, võrreldes teiste Itaalia linnadega.
Algselt oli mul ettekujutus Roomast kui pigem varemetes linnast, kus pole eriti midagi vaadata ja Firenzest kui romantilisest paigast, siis tegelikkuses on Rooma tõepoolest selline, nagu lause tema kohta käib: läheb terve elu, et Roomat täielikult näha. Firenze on ilmselt rohkem kultuuriinimesele, kuigi Michelangelo David, mille identne koopia seisab kõigile vaatamiseks keset Firenzet, on siiski elamus omaette. Muide, seni ei ole ma ka tundnud, et ükski Itaalia linn haiseks, kuid Firenze seda täna hommikul just tegi.
Kuigi meie järgmine peatuspaik oli Bologna, kuhu viib Firenzest otse tee, otsustasime siiski teha korraliku haagi suhteliselt ranniku lähedale: Pisasse. Minu ettekujutuses oli Pisa torn kuskil linna servas, keset rohelust, sest enamus fotodel ümbritsevad seda muruväljakud. Tegelikkuses asub Pisa torn täpselt keset Pisa linna Piazza dei Miracoli väljakul koos katedraali ja battisteroga (eestikeelse sõna jään siinkohal võlgu - tegemist on eraldi hoonega, mis mõeldud eelkõige ristimiseks). Pisa imede väljakul on üks peamine viga: see on ümbritsetud seintega, mistõttu erilist tuult sinna ei jõua ja päike kütab nagu jaksab, mis omakorda teeb seal viibimise keskpäeval üsna piinarikkaks. Ka on raamatus öeldud, et Pisa torni lastakse korraga 40 inimest ning üldiselt on mõistlik pilet Internetist vähemalt 15 päeva ette osta, sest vastasel juhul ei pruugi torni pääseda. Meil pileteid polnud ja arvestades seal kohatud turistide hulka, ei paistnud olevat ka mõistlikku võimalust torni lähiajal pääseda, mistõttu otsustasime edasi põrutada Bologna poole.
Tegime väikese peatuse Lucca linnakeses, mille peamiseks vaatamisväärsuseks on kogu keskust ümbritsev 12-meetrine hästi säilinud linnamüür. Väidetavalt pidi seal linnakeses olema ka üsna kena San Martino kirik, mida meil üles leida ei õnnestunud. Küll aga võtsime kohalikust jäätisekohvikust endale jahutuseks väikese kohaliku jäätise, mis seni Itaalias proovitust, oli absoluutselt parim - šokolaadipall tõeliselt tumepruun ja ülišokolaadise maitsega, maasikapall väikeste maasikatükkidega (mitte sorbett, vaid kreemine) ja kolmas ehtsate pähklitega.
Poolel teel Bolognasse on Barberino outletcity, kus asuvad suuremate ja tuntumate (võibolla mite just meie jaoks kõik) tootjate firmapoed soodushindadega toodetega. Outletis on tooted alati odavamad kuni 70% võrreldes sama toote hinnaga antud firma esinduspoes. Pean tunnistama, et tänases Outletcitys olin parajalt pettunud - seal oli küll uhkeid kaubamärke, mida seni pole saanud päriselt käes hoidagi, kuid päriselt hammas neile hindadele peale ei hakanud. Ja kui ka oleks hakanud, siis kaubavalik oli pigem kellegi teise maitsele - ei olnud palju tooteid, mis oleks ennast isegi proovima kutsunud. Loodan järgmisest shoppamislinnast veidi enamat.
Et kiiremini Bolognasse kohale jõuda, kasutasime kohalike külateede asemel seekord tasulist kiirteed. Süsteem on tõeliselt mugav: sõidad tõkkepuu taha, võtad pileti ja hakkad aga sõitma; kui omas peatuses maha tahad keerata, sisestad pileti taas automaati, paned pangakaardi või sularaha (olenevalt valitud kassast) järele ja jätkad oma reisi. Hoiab kokku tunde võrreldes külateedega, kuid silmale midagi teel vaadata ei ole: sillad vahelduvad tunnelitega pidevalt. Pikim tunnel, mida täna läbisime, oli 2,2 km otse läbi mäe. Itaallastele kohe meeldib tunnelite ehitamine lisaks ringteedele, mis on ka nende rahvuslikuks hobiks.
Bolognasse ööbimist otsides, jäi meile lõplikult sõelale kaks hotelli, mille vahel ma kuidagi valida ei suutnud ja M-le meeldisid ka mõlemad. Nii otsustasime esimese öö veeta Hilton Garden Innis (4*) ja teise Suite Hotel Elites (4*). Hitlon on ületanud seni kõiki mu ootusi: meie tuba on suhteliselt ruumikas, king-size (vägagi suure) voodiga, mille kummagi poole madratsi kõvadus on eraldi reguleeritav. Samuti on olemas kõiksugused mugavused: business center, kus võimalik nii kasutada arvutit kui printimisvõimalusi, fitness center enese vormis hoidmiseks kui toas leviv wi-fi Internet. Vannitoa osa on umbes sama suur kui meie kogu vannituba kodus. Mugavused on igati tagatud ja tunne pigem selline, et meeleldi jääks siia lausa pikemaks ajaks. Tänase päeva tipphetk on päris kindlasti meie tänane ööbimine. Puhkusele tasub tulla juba üksnes hotellis olemise pärast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar