500 km ja Dalmaatsia rannik

Täna hommikul koos päikesega tõusid ka K ja D ning sättisid end Veneetsia praamile. Ärkasin korraks, et nad kallistustega teele sättida, lubades nendega taas kohtuda mõne aja pärast Austraalias, ning kerisin peale seda rahulikult magama tagasi.

Pakkisime oma asjad kokku ning enne viimast väikest tiiru Pulas, et näha ära ka keset linna olev kindlus, otsisin meile välja hommikusöögikoha Istrian Culinaris, mis asus meiega samal tänaval, vaid mõni maja edasi. Jõudsime tavalise väikse elumaja ukseni, mille taga tänaval seisis küll väike silt hommikusöögiga, kuid ühtki muud viidet sealsele söögikohale ei avanenud. Samas kõrval end autosse pakkivad turistid aga kiitsid kohta takka ja soovitasid meil julgelt sisse astuda. Sisehoovist leidsime nunnu ja väikese koduse köögi suurepärase hommikusöögiga. Google Mapsi soovitusi tasub üldiselt uskuda ning parimad ongi just peidetud aarded, mida muidu poleks osanud kuidagi ise leida.

Meid ootas täna ees ca 500 km sõitu tagasi kesk-Horvaatiasse, Splitist veidi allapoole, et homme asuda teele Dubrovnikusse. Mööda kiirteed pidi see võtma kokku umbes 6 tundi, mis omakorda tähendas, et vahepeal oli mõistlik teha mõni jalasirutuspaus, ent olime suuremad tee lähedusse jäänud vaatamist väärt kohad juba teel Pulasse ära vaadanud ega tahtnud neid korrata.

Avastasin Lonely Planetist, et kiirteest vaid kümmekonna kilomeetri kaugusele jääb väidetavalt maailma väikseim linn Hum, kus elab vaid 28 inimest. Hum on sisuliselt keskaegne küla, mis asubki ümber kiriku piirneva linnamüürikese sees oma mõne majaga, kuhu viib kiirteelt kitsas ja üles-alla looklev kurviline külatee. Sisuliselt asubki see külake keset mittemidagit, kuid on turistide seas vägagi populaarne ning on kenasti säilitanud oma autentsuse kooskõlas kaasajaga. Igatahes oli Hum igati nauditav väike kõrvalepõige.

Horvaatia kiirtee on üldises plaanis tasuline maanteemaksu putkast putkani, kuid nagu Waze meile hommikul teatas, siis mööda tasulist teed hoidsime me samasse punkti jõudmiseks kokku 186 minutit. See on üsna märkimisväärne ajavõit. Kuna kiirtee läbib mäeahelikke, siis horvaatidele meeldib ehitada ka korralikke tunneleid. Nii jäi meie teele täna vähemalt kolm enam kui 5 km pikkust tunnelit, lisaks lugematule hulgale lühikestele. Tunnelitega harjub aga kiiresti ning peagi ei panegi neid enam sisuliselt tähele. Horvaatiat läbiva kiirtee üheks eeliseks enamike teiste omasuguste hulgas muudes riikides on kiirteelt avanev vaade - tihti on mõlemal pool kätt kaunid rohelised mäed, valge graniitkivi vahelt välja paistmas või ühel pool mägi ja teisel helesinine vesi. Selliste vaadetega lendavad kilomeetrid kiiresti.

Kui me oma reisi planeerisime, googeldasin korraks, kas Horvaatias ka outlette leidub, kuhu shoppama minna. Zagrebi lähistel pidi olema suur korralik uus outlet, ent Zagrebisse me seekord kuidagi ei jõua, ning midagi väiksemat ka Spliti külje all, mis meile kenasti tee peale jäi, kuigi mul suuri ootusi sellele polnud. Outletti jõudsime napi tunni enne selle sulgemist, ent meie jaoks oli tegemist sisuliselt tavapärase üsna nigela poevalikuga kaubanduskeskusega, nii et 10 minutit hiljem olime tiiru peale teinud ja taas valmis oma teed hotelli poole jätkama.

Tänase ööbimise olime valinud selle järgi, et siit oleks võimalikult lihtne ja kiire homme Dubrovnikusse edasi minna. Meie valikus oli mitu väikelinna, kuid lõpuks otsustasime mereäärse linnakese Tucepi kasuks. Hotellikompleks koosneb väikestest kahekordsetest ridamajakestest, nii et igal toal on oma sissepääs ja mõnusalt suur rõdu, kus istuda. Siin kandis pidid olema Dalmaatsia kõige kenamad rannad, neist enamus muidugi kivised. Tucepi ongi sisuliselt kuurortlinnake, kuhu paljud tulevad oma päikesepuhkust veetma kõik-hinnas paketiga, nii et terve linnamelu toimub ühel mereäärsel tänaval, mida ääristavad mõnusad söögikohtade terrassid ja teispool teed mitmed majutusasutused. Valisime õhtusöögiks ühe restorani otse terrassilt vaatega päikeseloojangule, tellisime nende päevapüügi kala ning nautisime head sööki ning "Peale kella kuut" sobilikke kokteile. Tegime veel väikse edasi-tagasi tiiru mööda peatänavat ja äkkideena otsustasime lasta mulle kohapeal ajutise tätoveeringu teha. Tahtsin seda küll esmalt oma vasakul õlavarrel asuva armi peale, ent tegija keeldus siiski, pidades seda ohtlikuks ja palus teist õlavart. Nii äge, mul pole kunagi varem tätoveeringut olnud.

Kui tagasi hotelli jõudsime, tervitas meid basseinbaaris tuleshow, peale mida pidi algama hotellikülalistele mõeldud bingoõhtu. Ah, täielik puhkus ühes õiges kuurortis. Otsustasime bingost siiski loobuda ja nautida sooja, ent tuulist suveõhtut oma toa terrassil. Eestis ju seda tihti ei saa, et õhukeste riietega võib ka hilisõhtul õues istuda, ilma et külm hakkaks. Tucepi linnake on tõsiselt mõnusa puhkusetundega koht, nii et isegi natuke kahju on siit juba homme lahkuda.

M tegi väikse video ka tänasest päevast.

Pula: Rooma amfiteater ja ilutulestik

Meie tänaöine majutus oli peremajutuse moodi kohas, kus hommikusöögilauas avastasime laest ka Eesti lipu koos teiste EU lippudega. Kuidagi mõnusalt kodune tunne tuli.

Kui reeglina saab Horvaatias enamikes kohtades kaardiga maksta, siis täna sooviti meie käest saada sularaha. Kuna teadsime seda ette, siis olime sellega ka arvestanud. See oli üks väheseid kohti, mis võttis vastu eurosid, kuigi hindade võrdlust eurodega kasutatakse avalikult mitmel pool, mis turisti elu üsna mugavaks teeb, nt kiirteel kuvatakse summa nii Horvaatia kunades kui eurodes paralleelselt. Lisaks on peaaegu iga nurga peal ka väiksemates kohtades olemas mõni sularahaautomaat, mis meil eestis on pigem harulduseks muutunud. Kui me reeglina reisile tihti just sularaha kaasa palju ei võta, siis Horvaatias tuli meil automaadist vahepeal siiski oma varusid veidi täiendada. Sularaha maksab siin veel endiselt.

Hommik tervitas meid vaid 13 soojakraadi ja vihmaga. Kuidagi puhkusereisile minnes ei mõtle ma kunagi kehvast ilmast, vaid arvestan alati sellega, et ilm on tegelikult soe ja kena. Käesoleva ilmaga ei osanud ma aga suurt midagi peale hakata. Panin endale kihilise riietuse, pakkisin rihmikud kohvrisse tagasi ning kinnise ninaga jalatsid uuesti välja ja sättisime end teele.

Meie tee viis läbi ja üle mägede, nii et vihmase ilma, jaheda ja sooja õhu omavahelisest kohtumisest oli mägede kohale tekkinud valge pilvekiht, mis mäed mõnusasti endasse mähkis. See vaade oli kaunim kui vihmase ilmaga pildi peale saada õnnestus, aga sõidu tegi see siiski maaliliseks. Horvaatia kiirteedel ei ole me seni meeletut liiklust, mille eest meid hoiatati, veel kohanud, ka suuri teetöid mitte. Küll aga paari sellist omapära, mida mujal pole näinud: tee äärde oli sätitud käega vehkiv teetöölise riietuses mannekeen, mis selgelt tõmbas eelnevalt tähelepanu, et kohe hakkavad teetööd. Lisaks oli üks suurem foor oma tsükliga kuidagi sassi läinud ning kohalikud olid lahendanud selle kõige kiiremal viisi - ristmiku serva oli paigutatud telk-katusealune, kus neiu liiklust ja kella jälgides kohusetruult käsitsi foorituld vahetas. Täiesti jabur töö, aga lahenduse leidmise eest võib julgelt kohalikke saluteerida.

Horvaatia külad on värvilised, hoolitsetud, näevad välja puhtad ja üsna kenad. Seevasu on linnad üsna eriilmelised. Sinj väikelinna jõudsime siiski kerge vihmasaju ajal ning palju seal ringi ei jalutanud, kuid mäe otsas oleva kindluse külastuse tegime siiski ära, kui olime mööda väga kitsast kahesuunalist tänavat, kus meie autogi napilt seinast seinani ära mahtus, üles kindlusesse roomanud ja pärast sama tänavat mööda alla - küll oli hea, et meile keegi parajasti vastu ei tulnud. Horvaadid on üsna nooblid raha tegema, kuid kaup tundub siin alati aus. Nii olid nad kindlusesse sisse rajanud restorani ning teistel korrustel oli võimalik ruume erinevateks üritusteks välja rentida. Nupukas lahendus, hoidmaks kindlust kasutusel jooksvalt lisaks millelegi muule kui üksnes muuseumiks olekule.

Lõuna plaanisime teha Rijekas. Kirjelduste järgi pidi olema Rijeka Horvaatia suuruselt kolmas linn, millel pidi olema oma võlu. See võlu ja šarm jäi meie jaoks leidmata - nägime vaid trööstitu välimusega tööstuslinna, mis jättis endast pigem katkise mulje. Ja vaid aasta pärast, 2020 on Rijeka järgmine Euroopa Kultuuripealinn.

Otse Rijeka külje all asub väike Volosko nimeline kaluriküla, kus pidid olema oivalised toidud. Auto GPS seda üles ei leidnud, Waze navigeeris küll kohale, aga mitte melu keskmesse. Lõpuks ei saanudki me aru, mis selles kohas nii erilist oli, see jättis meid täiesti külmaks. Ehk oli asi hallis ilmas ja tibutavas vihmas, mis sadama vee pigem tumedaks kui türkiissiniseks tegi ning seetõttu jäi koha vaib meile tajumata.

Pula, mis on Istria poolsaare üks lõunapoolsemaid tippe ja kus asub maailma suuruselt 6. endiselt hästi säilinud Rooma amfiteater, ootas meid sooja päikesega. Kuigi Pula on mereäärne linn, ei ole siin kunagi olnud randa ja viimased ligi 200 aastat pole kohalikud otse ka mere äärde saanud, sest mereserv oli ümbritsetud kõrge müüriga, mille taga peitis end tööstussadam ning vastas asuvatel saartel on alati olnud sõjaväeosad, kuid lähiaastatel pidi see muutuma ning veepiir avatama ka korralikult kohalikele.

Meie rendikorteri rõdult avanes vaade otse amfiteatrile. Kuna korteriomanik ei saanud kohe kokkulepitud ajal meile võtmeid tulla üle andma, oli meil jõudehetk, et amfiteatri servas olevasse kohvikusse maha istuda ja veidi ümberkaudset vaadet nautida - selge oli, et seal hakkab täna mingi suuremat sorti üritus toimuma, sest isegi televisioonibussid olid kohal. Üsna peagi avastasime, et tänasest algas meie PÖFFile sarnase kontseptsiooniga nädal kestev 66. Pula filmifestival, mida peetakse filmide vaatamisega just amfiteatri vabaõhuekraanidel. Täna oli roosa vaibaga korralik musta ülikonna avaüritus, mis suuremale muule publikule oli suletud. Väidetavalt on tegemist ühe maailma vanima ja suurima filmifestivaliga, nii et päris uhke sündmus toimus otse meie nina all. Lisaks filmifestivalile oli siin ka 2. tänavatoidufestival, mis tõi suures hulgas kohalikke pakutavat uudistama.

Lugesin kuskilt netist, et igal õhtul kell 21 toimub jahisadama juures valgusshow, ent meie õhtusöögiga läks kauem aega ja kui tagasi rendikorteri poole jalutama hakkasime ning tänavatoidu festivalist korraks huvi pärast läbi hüppasime, siis märkaisme, et rahvas kogunes ja muudkui ootas midagi. Kell oli peagi saamas 22, nii et igaõhtune valgusshow see olla ei saanud. M läks kohalikelt uurima, mida siin oodatakse ja asi vastuseks ilutulestiku. Peale mõningast ootamist rullus lahti otse meie silme all kaunis, suurejooneline ja korralik ligi 7 minutit kestev ilutulestikushow. Ah, see oli nii kaunis punkt meie K&D-ga koos veedetud ajale - täna oli meie viimane ühine reisi päev, homme varahommikul lähevad nemad Itaaliasse viivale praamile ning meie jätkame oma Horvaatia reisi kahekesi, võttes taas suuna lõunasse, et välja jõuda Dubrovnikusse. Üsna tore on olnud koos reisida, ühiseid muljeid jagada ja ühiseid mälestusi tekitada. Ilmselt järgmine kord kohtume nendega uuesti alles Austraalias ja mulle tundub, et see aeg tuleb kiiremini, kui praegu arvata oskame. Igal juhul, koos aega veeta oli tore ning K&D-ga läheks reisile koos teinekordki. Rõõmuderohket reisi meile kõigile ka nüüd edasiseks.

M tegi ka tänasest väikese videokokkuvõtte.

Plitvice rahvuspark - tuhande kose maa

Tänane hommik algas meie jaoks vara - K oli Plitvice rahvusparki ostnud piletid sisenemisega 8:30-10:00 ning meil oli sinna veel Zadarist vähemalt poolteist tundi sõitu. Startisime hommikul koos esimeste kirikukelladega. Kui meie saime autos vahepeal silma looja lasta, siis M pidi roolis olles koguaeg ärkvel olema. Õnneks talle uni liigselt peale ei tikkunud ja saime kenasti kohale, läbi kerge vihmasaju. Kui muidu on meid tervitanud soe suveilm, nii kuni 25 kraadiga, mis meie jaoks on äärmiselt mõnus, siis poolel teel Plitvicesse avastasin äkki, et auto termomeeter näitab vaid 17 kraadi ning teeäärsed sildid üksnes 15 kraadi. Sellise jahedusega ei olnud ma arvestanud, nii et kohale jõudes vahetasin kiirelt parklas riided ja saimegi end asutada Horvaatia kaunist loodust nautima.

Krka rahvuspark oli läbipaistva helerohelise veega paari väikse kosega kaunis koht, kuid Plitvice andis sellele tugevalt silmad ette. Kui Horvaatias olles on aega vaid ühe rahvuspargi külastamiseks, peaks see kindlasti olema Plitvice. Seal on lugematul arvul veekoskesid, üks võimsam kui teine ja teine kõrgem kui kolmas. Isegi väikesed kosekesed, mis teel läbi pargi järvedesse voolavad, on imetlusväärselt kaunid. Vesi on täielikult läbipaistev ja tulenevalt päikesepaiste hulgast omandab türkiisrohelise värvuse, ent veider on vaadata, kuidas sisuliselt veepinnast alates on võimalik näha mitmeteise meetri sügavusele põhja - vesi on lihtsalt niivõrd läbipaistev, nii et tahaks käe välja sirutada ja justkui pinna peal ujuvaid kalu haarata, ent ilmselt on see illusioon petlik. Lisaks on Plitvice kantud Unesco pärandi nimekirja ning seetõttu on järvistus ka ujumine ja igasugune inimtegevus keelatud.

Plitvice rahvuspark on läbimiseks kõigile sobiliku raskusastmega. Kõige kiirem ja lihtsam viis on tulla sissepääs nr 2 juurde ning sealt võtta paat, kõndida lühidalt suure kose juurde ja tulla bussiga tagasi, nii et maik on suus ning ajaliselt võtab see kokku ehk tund-poolteist. Meie aga otsustasime teha kõige populaarsema raja - sissepääsust nr 2 võtta vagunbussi, mis mööda käänulist teed viib mäe otsa ja sealt piki tahutud lattidega vee ja maa peal looklevat rada mööda jõuda läbi koskede ja metsasalu paadini, mis üle järve viib järgmisesse peatusesse, kust saabki suure kose juurde ning sealt on võimalik juba bussiga tagasi tulla, ent meie otsustasime kõndida. Nii tegime kokku umbes 11,5 km pikkuse ringi vähem kui nelja tunniga, lisaks vahepealne söögipaus kohalikus bistroos. Ka siin tõdesime sama, mida Horvaatias mujal oleme tundnud - teenindajatel ei ole kiiret mitte kuhugi ja nii võivad ooteajad vahel enam kui ebamõistlikult pikaks kujuneda, aga noh, ega minna pole ka väga kuhugi mujale ning nii istudki rahulikult ja ootad, sest lõpuks jõuab ikkagi kord ka sinu kätte.

Meie tänane ööbimine oli planeeritud väiksesse külakesse Plitvice rahvuspargi lähedal kodumajutusena. GPS viis meid küll enam-vähem õigesse kohta kohale, kuid suure tee pealt puudus kõrvalteele pööre kohas, kus kaardil tee pidanuks olema. Proovisime ka teist kaardirakendust, ent ikkagi ei saanud päriselt aru kuhu me sõitma peame. Lõpuks võttis K oma kotist välja prinditud kaarditõmmise mille järgi saime aru, et oleme enam-vähem õiges kohas ja kaardirakendusi kasutades navigeerisime lõpuks väikese ringiga kohale. Vahel lihtlast juhtub niimoodi, et peaks nagu kaardi järgi tee olema, kuid päris elus seda enam või veel mingil põhjusel ei eksisteeri. Igatahes, kohale me saime.

Meie majutus oli mitmest majast koosnevas majutusasutuseks ehitatud kellegi kodus, kus ilmselgelt pidas äritegevust üks perekond ning koos elasid vähemalt kolm põlve. Samas oli koht äärmiselt korralik, nii et kui ühes majas oli majutuse vastuvõtt ja toad, siis teise maja ees mõnusalt pergolana ehitatud lebola koos suure värskes õhus oleva mullivanniga. Käisime kohalikus Google Mapsi järgi kiidetud suure maantee äärses restoranis söömas, kus toidud olid tõeliselt head ja suured ning proovitud pljeskavica kajmeniga (tummine vesielihapihv serveerituna Serbiapärase soolaka kreemjuustuga) ning cevapcici (hakklihavorstikesed peekonisse mähituna) tekitasid tunde, et võiks kunagi ka päriselt Serbiasse reisile minna. Peale seda sättisime end pisikesest külapoest läbi ja tagasi majutuskohta, et liguneda koos tundide kaupa kuumas vees vabaõhu mullivannis veini ja õlut nautides. See oli kohe äärmiselt mõnus nauding.

Hiljem istusime veel natuke õues kuupaistel. Üsna veider oli tunda, et kuigi dressipluusi võtsin peale, siis paljad varbad ei hakanudki õues külmetama. Selline kliima on tõeliselt nauditav oma soojusega. Taamal kuulsime ka tiirutava kopteri heli. Poisid olid kohalikelt järele uurinud, et kuna Bosnia piir asub meist vaid mõne kilomeetri kaugusel, siis pidi politsei kopter pidevalt tiirutama siinkandis, et tabada illegaalseid piiriületajaid. Siin on kuidagi nii mõnusalt rahulik ja meeldiv, et mitte ühegi kohaga ei taju, et riigipiir meile nii lähedal on. Ometi, siit samast Plitvice rahvuspargist algas 1990-date alguses Bosnia-Horvaatia sõda, millest mitte kuskil mitte ühtegi jälge enam tänaseks järel ei ole. Täna on see kõik korralik turismipiirkond, mis elatub peamiselt välisturistist ja tahab pakkuda turistile ka meeldivat kogemust. Ma arvan, et nii mugavalt mõnusat majutust koos hea külarestorani korraliku sööiga pole ma ma ammu kuskil kohanud, olgugi et oleme Horvaatia suurimast turismiatraktsioonist vaid napilt veerand tunni tee kaugusel. Turist olla on tegelikult täiesti okei ning seda nautida igal sammul reisil olles omaette väärtus. Ah, reisimine on ikka niivõrd mõnus!

M püüdis purki ka mõned videod: eilsest Krka rahvuspark ja Zadar ning tänasest Plvice rahvuspark.