Krka rahvuspark oli läbipaistva helerohelise veega paari väikse kosega kaunis koht, kuid Plitvice andis sellele tugevalt silmad ette. Kui Horvaatias olles on aega vaid ühe rahvuspargi külastamiseks, peaks see kindlasti olema Plitvice. Seal on lugematul arvul veekoskesid, üks võimsam kui teine ja teine kõrgem kui kolmas. Isegi väikesed kosekesed, mis teel läbi pargi järvedesse voolavad, on imetlusväärselt kaunid. Vesi on täielikult läbipaistev ja tulenevalt päikesepaiste hulgast omandab türkiisrohelise värvuse, ent veider on vaadata, kuidas sisuliselt veepinnast alates on võimalik näha mitmeteise meetri sügavusele põhja - vesi on lihtsalt niivõrd läbipaistev, nii et tahaks käe välja sirutada ja justkui pinna peal ujuvaid kalu haarata, ent ilmselt on see illusioon petlik. Lisaks on Plitvice kantud Unesco pärandi nimekirja ning seetõttu on järvistus ka ujumine ja igasugune inimtegevus keelatud.
Plitvice rahvuspark on läbimiseks kõigile sobiliku raskusastmega. Kõige kiirem ja lihtsam viis on tulla sissepääs nr 2 juurde ning sealt võtta paat, kõndida lühidalt suure kose juurde ja tulla bussiga tagasi, nii et maik on suus ning ajaliselt võtab see kokku ehk tund-poolteist. Meie aga otsustasime teha kõige populaarsema raja - sissepääsust nr 2 võtta vagunbussi, mis mööda käänulist teed viib mäe otsa ja sealt piki tahutud lattidega vee ja maa peal looklevat rada mööda jõuda läbi koskede ja metsasalu paadini, mis üle järve viib järgmisesse peatusesse, kust saabki suure kose juurde ning sealt on võimalik juba bussiga tagasi tulla, ent meie otsustasime kõndida. Nii tegime kokku umbes 11,5 km pikkuse ringi vähem kui nelja tunniga, lisaks vahepealne söögipaus kohalikus bistroos. Ka siin tõdesime sama, mida Horvaatias mujal oleme tundnud - teenindajatel ei ole kiiret mitte kuhugi ja nii võivad ooteajad vahel enam kui ebamõistlikult pikaks kujuneda, aga noh, ega minna pole ka väga kuhugi mujale ning nii istudki rahulikult ja ootad, sest lõpuks jõuab ikkagi kord ka sinu kätte.
Meie tänane ööbimine oli planeeritud väiksesse külakesse Plitvice rahvuspargi lähedal kodumajutusena. GPS viis meid küll enam-vähem õigesse kohta kohale, kuid suure tee pealt puudus kõrvalteele pööre kohas, kus kaardil tee pidanuks olema. Proovisime ka teist kaardirakendust, ent ikkagi ei saanud päriselt aru kuhu me sõitma peame. Lõpuks võttis K oma kotist välja prinditud kaarditõmmise mille järgi saime aru, et oleme enam-vähem õiges kohas ja kaardirakendusi kasutades navigeerisime lõpuks väikese ringiga kohale. Vahel lihtlast juhtub niimoodi, et peaks nagu kaardi järgi tee olema, kuid päris elus seda enam või veel mingil põhjusel ei eksisteeri. Igatahes, kohale me saime.
Meie majutus oli mitmest majast koosnevas majutusasutuseks ehitatud kellegi kodus, kus ilmselgelt pidas äritegevust üks perekond ning koos elasid vähemalt kolm põlve. Samas oli koht äärmiselt korralik, nii et kui ühes majas oli majutuse vastuvõtt ja toad, siis teise maja ees mõnusalt pergolana ehitatud lebola koos suure värskes õhus oleva mullivanniga. Käisime kohalikus Google Mapsi järgi kiidetud suure maantee äärses restoranis söömas, kus toidud olid tõeliselt head ja suured ning proovitud pljeskavica kajmeniga (tummine vesielihapihv serveerituna Serbiapärase soolaka kreemjuustuga) ning cevapcici (hakklihavorstikesed peekonisse mähituna) tekitasid tunde, et võiks kunagi ka päriselt Serbiasse reisile minna. Peale seda sättisime end pisikesest külapoest läbi ja tagasi majutuskohta, et liguneda koos tundide kaupa kuumas vees vabaõhu mullivannis veini ja õlut nautides. See oli kohe äärmiselt mõnus nauding.
Hiljem istusime veel natuke õues kuupaistel. Üsna veider oli tunda, et kuigi dressipluusi võtsin peale, siis paljad varbad ei hakanudki õues külmetama. Selline kliima on tõeliselt nauditav oma soojusega. Taamal kuulsime ka tiirutava kopteri heli. Poisid olid kohalikelt järele uurinud, et kuna Bosnia piir asub meist vaid mõne kilomeetri kaugusel, siis pidi politsei kopter pidevalt tiirutama siinkandis, et tabada illegaalseid piiriületajaid. Siin on kuidagi nii mõnusalt rahulik ja meeldiv, et mitte ühegi kohaga ei taju, et riigipiir meile nii lähedal on. Ometi, siit samast Plitvice rahvuspargist algas 1990-date alguses Bosnia-Horvaatia sõda, millest mitte kuskil mitte ühtegi jälge enam tänaseks järel ei ole. Täna on see kõik korralik turismipiirkond, mis elatub peamiselt välisturistist ja tahab pakkuda turistile ka meeldivat kogemust. Ma arvan, et nii mugavalt mõnusat majutust koos hea külarestorani korraliku sööiga pole ma ma ammu kuskil kohanud, olgugi et oleme Horvaatia suurimast turismiatraktsioonist vaid napilt veerand tunni tee kaugusel. Turist olla on tegelikult täiesti okei ning seda nautida igal sammul reisil olles omaette väärtus. Ah, reisimine on ikka niivõrd mõnus!
M püüdis purki ka mõned videod: eilsest Krka rahvuspark ja Zadar ning tänasest Plvice rahvuspark.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar