Pakkisime oma asjad kokku ning enne viimast väikest tiiru Pulas, et näha ära ka keset linna olev kindlus, otsisin meile välja hommikusöögikoha Istrian Culinaris, mis asus meiega samal tänaval, vaid mõni maja edasi. Jõudsime tavalise väikse elumaja ukseni, mille taga tänaval seisis küll väike silt hommikusöögiga, kuid ühtki muud viidet sealsele söögikohale ei avanenud. Samas kõrval end autosse pakkivad turistid aga kiitsid kohta takka ja soovitasid meil julgelt sisse astuda. Sisehoovist leidsime nunnu ja väikese koduse köögi suurepärase hommikusöögiga. Google Mapsi soovitusi tasub üldiselt uskuda ning parimad ongi just peidetud aarded, mida muidu poleks osanud kuidagi ise leida.
Meid ootas täna ees ca 500 km sõitu tagasi kesk-Horvaatiasse, Splitist veidi allapoole, et homme asuda teele Dubrovnikusse. Mööda kiirteed pidi see võtma kokku umbes 6 tundi, mis omakorda tähendas, et vahepeal oli mõistlik teha mõni jalasirutuspaus, ent olime suuremad tee lähedusse jäänud vaatamist väärt kohad juba teel Pulasse ära vaadanud ega tahtnud neid korrata.
Avastasin Lonely Planetist, et kiirteest vaid kümmekonna kilomeetri kaugusele jääb väidetavalt maailma väikseim linn Hum, kus elab vaid 28 inimest. Hum on sisuliselt keskaegne küla, mis asubki ümber kiriku piirneva linnamüürikese sees oma mõne majaga, kuhu viib kiirteelt kitsas ja üles-alla looklev kurviline külatee. Sisuliselt asubki see külake keset mittemidagit, kuid on turistide seas vägagi populaarne ning on kenasti säilitanud oma autentsuse kooskõlas kaasajaga. Igatahes oli Hum igati nauditav väike kõrvalepõige.
Horvaatia kiirtee on üldises plaanis tasuline maanteemaksu putkast putkani, kuid nagu Waze meile hommikul teatas, siis mööda tasulist teed hoidsime me samasse punkti jõudmiseks kokku 186 minutit. See on üsna märkimisväärne ajavõit. Kuna kiirtee läbib mäeahelikke, siis horvaatidele meeldib ehitada ka korralikke tunneleid. Nii jäi meie teele täna vähemalt kolm enam kui 5 km pikkust tunnelit, lisaks lugematule hulgale lühikestele. Tunnelitega harjub aga kiiresti ning peagi ei panegi neid enam sisuliselt tähele. Horvaatiat läbiva kiirtee üheks eeliseks enamike teiste omasuguste hulgas muudes riikides on kiirteelt avanev vaade - tihti on mõlemal pool kätt kaunid rohelised mäed, valge graniitkivi vahelt välja paistmas või ühel pool mägi ja teisel helesinine vesi. Selliste vaadetega lendavad kilomeetrid kiiresti.
Kui me oma reisi planeerisime, googeldasin korraks, kas Horvaatias ka outlette leidub, kuhu shoppama minna. Zagrebi lähistel pidi olema suur korralik uus outlet, ent Zagrebisse me seekord kuidagi ei jõua, ning midagi väiksemat ka Spliti külje all, mis meile kenasti tee peale jäi, kuigi mul suuri ootusi sellele polnud. Outletti jõudsime napi tunni enne selle sulgemist, ent meie jaoks oli tegemist sisuliselt tavapärase üsna nigela poevalikuga kaubanduskeskusega, nii et 10 minutit hiljem olime tiiru peale teinud ja taas valmis oma teed hotelli poole jätkama.
Tänase ööbimise olime valinud selle järgi, et siit oleks võimalikult lihtne ja kiire homme Dubrovnikusse edasi minna. Meie valikus oli mitu väikelinna, kuid lõpuks otsustasime mereäärse linnakese Tucepi kasuks. Hotellikompleks koosneb väikestest kahekordsetest ridamajakestest, nii et igal toal on oma sissepääs ja mõnusalt suur rõdu, kus istuda. Siin kandis pidid olema Dalmaatsia kõige kenamad rannad, neist enamus muidugi kivised. Tucepi ongi sisuliselt kuurortlinnake, kuhu paljud tulevad oma päikesepuhkust veetma kõik-hinnas paketiga, nii et terve linnamelu toimub ühel mereäärsel tänaval, mida ääristavad mõnusad söögikohtade terrassid ja teispool teed mitmed majutusasutused. Valisime õhtusöögiks ühe restorani otse terrassilt vaatega päikeseloojangule, tellisime nende päevapüügi kala ning nautisime head sööki ning "Peale kella kuut" sobilikke kokteile. Tegime veel väikse edasi-tagasi tiiru mööda peatänavat ja äkkideena otsustasime lasta mulle kohapeal ajutise tätoveeringu teha. Tahtsin seda küll esmalt oma vasakul õlavarrel asuva armi peale, ent tegija keeldus siiski, pidades seda ohtlikuks ja palus teist õlavart. Nii äge, mul pole kunagi varem tätoveeringut olnud.
Kui tagasi hotelli jõudsime, tervitas meid basseinbaaris tuleshow, peale mida pidi algama hotellikülalistele mõeldud bingoõhtu. Ah, täielik puhkus ühes õiges kuurortis. Otsustasime bingost siiski loobuda ja nautida sooja, ent tuulist suveõhtut oma toa terrassil. Eestis ju seda tihti ei saa, et õhukeste riietega võib ka hilisõhtul õues istuda, ilma et külm hakkaks. Tucepi linnake on tõsiselt mõnusa puhkusetundega koht, nii et isegi natuke kahju on siit juba homme lahkuda.
M tegi väikse video ka tänasest päevast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar