Hommikul ärgates oli taevas ühtlaselt hall japilves ning tundus, et täna on hea päev autosõiduks. L polnud kunagi käinud musta liivaga rannas ja ma tahtsin Mo-le ja L-le näidata lähemalt ka Fuerteventura lamedate tippudega kuppelmägesid.
Mirador de Sicasumbre mäe tipus umbes 500m kõrgusel olime nüüd reisi jooksul kolmandat korda. Kui seal reisi alguses käisime, puhus nii jõhkralt tugev tuul, et see kärbeskaalus inimesed oleks tahtnud mäe pealt lihtsalt ära viia. Teisel korral oli tuul ka tugev, aga mitte pooltki seda, mis esimesel korral. Täna oli mäkke üles minnes küll tuul, aga võrreldes sellega, mida oleme siin varem kogenud, polnud see tuul isegi märkimist väärt. Ka mäe tipus oli tuul ainult ühes nurgas ja sai isegi rahulikult istuda pingil, ringi vaadata ja vaadet tõeliselt nautida. Tuleb välja, et kuigi selle mäe tipus alati puhub, on tuulel ja tuulel väga suur vahe.
Mo ja L tõid endaga kaasa päikese ja sooja ning tuul on hakanud märkimisväärselt vaibuma. Päikest on nüüd olnud iga päev ning soojakraadid jäävad pigem 22-27 vahele, mis teeb siin oleku väga mõnusaks. Ka majas sees on põrandad soojaks läinud ning jalad enam ei külmeta, ka pole olnud vaja enam õhksoojuspumba soojenduse peale panna, aga mitte veel ka jahutama. Reisi lõpuks on ka õiged ilmad päriselt kohale jõudnud.
Ajuy kalurikülas oli täna rohkem inimesi kui eelmisel korral, nii et avatud kolme restorani olid ootejärjekorrad. Saime laua samasse rannarestorani kuhu eelmine kord ja kuigi ma reisil püüan valida igaks korraks midagi uut, sest võimalusi on nii palju, aga söögi kordi oluliselt vähem, et kõike ära proovida, siis kuna eelmine kord oli kogemus positiivne, proovisime sama kohta uuesti. Teenindajad jooksid seekord samuti jalad rakku, aga kõrvalt vaadates on selge, et neil pole süsteemi ja tegelikult jõuaks nad palju paremini ja rohkem. Kuigi laua saime, läks peaaegu pool tundi, enne kui saime joogid tellida ning söökide tellimiseks pidime seda paluma kolmelt teenindajalt nagu ka arvet. Kui ainuüksi tellimuse sisse andmiseks läheb peaaegu tund ära, tõmbab see näljasel inimesel emotsiooni oluliselt maha ja võibolla ka seetõttu ei maitsenud toidud seekord nii hästi. Küll aga märkasin menüüs midagi, mida me polnud veel proovinud - gofio escaldado. Gofio on jahude segu, umbes nagu meie kama, millele on lisatud terake soola ja millest valmistatakse klassikalises Kanaari köögis laia valikut erinevaid soolaseid ja magusaid sööke. Gofio escalado on gofio jahust tehtud soolane soe püree, mida serveeritakse punase sibula suurte tükkidega, mida saab kasutada lusika asemel. Kanaaride idapoolsetel saartel lisatakse gofio püreesse ka kala puljongit, nii et igal saarel maitseb see veidi erinevalt. Huvitav, kui kama peenelt ära jahvatada, lisada sellele mugulsibulat ja küüslauku ning võibolla veidi kala puljongit, kas maitse võiks olla võrreldav?
Loodus on siin ikka imeline. Ookeani müha ja võimsate lainete mustale liivarannale laksumine muidu üsna rahulikult merelt paneb hindama ja austama looduse tugevust. Kui Fuerteventura on ainus Kanaari saar millel on looduslikud liivarannad ja enamus randu on siin kollase või heleda peene liivaga, siis must vulkaaniline liiv on nii mõneski rannas esindatud. Sega huvitavam on märgata, kuidas Ajuy rannas must liiv nagu noaga lõigatakse ja asendatakse looduse poolt hoopis punase liivaga, mis läheb üle liivakiviseks kaljuks, mida mööda looklseb kivitee Ajuy koobaste poole. Kui eelmine kord siin käisime, siis olid kaljule viival teel lindid ees, sest õues oli tuuline ja tormine. Nüüd linte enam polnud, ent kalju serval kulgev rada on läbitav omal vastutusel. Kui mööda üsna hästi ette valmistatud kalju külgteed, kuhu pääseb isegi vankriga, üles servale saime, oli seal järgmine silt, mis ütles, et mööda kaljuserva edasi minnes läheb umbes 20 minutit, enne kui eemal asuvate koobasteni jõuda. Väikse lapsega ei tahtnud me seda rada ette võtma hakata, kuigi see oleks, laps käekõrval, läbitav. Koobaste suue paistis ka eemalt kenasti kätte. Küll aga oli sealt kaljunukilt väga ilus vaade alla Ajuy mustale rannale ja vahutavatele lainetele.
Meie linnas, Morro Jables, käib endiselt karnevali periood. Täna oli seenioride kuninganna valimine. Varasemalt neid konkursse pole õnnestunud meil näha, nii et põnev oli vaadata, kuidas neli vanaema end lühikestes kostüümides, mis kaunistatud suurte ja võimsate seljatagustega, üks haaval lavale astusid ja oma kostüüme esitlesid. Sarnased võistlused käivad erinevates vanuse kategooriates, alates lastest, noorukitest, karnevali kuninganna ja drag queeni valikuni välja, lisanduvad kostüümi auhinnad ja tantsutrupid, orkestrid, satiirilised laulukoorid, sõidukid ja võibolla veel midagi, olenevalt piirkonnast. Iga valimine on eraldi sündmus ja nii saab karneval kesta paar-kolm nädalat, enne kui finaal paraadil kõik auhinnatud üles reastatakse. Kostüümide ette valmistamine võtab kaua aega, on väga suur käsitöö ja võib maksma minna mitukümmend tuhat eurot, lisaks ka kaaluda mitukümmend kilo, vahel enam kui sada kilo. Ja see on kahtlemata aasta tähtsaim pidu. Ning see melu, mis karnevaliga kaasneb, on märkimisväärne. Olgugi, et täna on pühapäeva õhtu ja homme on tööpäev, jagub rahvast karnevali pidustustele ka õhtusel ajal ning kella 21 ajal lavale sättinud bändi jaoks tõsteti väljakult toolid kokku, et tantsuruumi teha ja esimeste taktidega sättisid kohalikud end juba muusika rütmis tantsima. Kui on pidu, siis ikka korralikult.
M pani päevast kokku video: https://youtu.be/VHZjJdzBHnE?feature=shared
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar