Õnneks on õues suurem tuul vaibunud ja pole enam tunnet, et tuul tahab läbi seina sisse murda. Päikegi piilub pilvede vahelt ning temperatuur kõigub 17 ja 23 kraadi vahel, mis on ikkagi lühikese püksi ilm, aga pusa ja soft shell tasub autos kaasas hoida, sest nagu viimased päevad on näidanud, siis võib vihm tulla ootamatult ka siinsest päikeselisest taevast. Öösel sadas ja keerutas tüübilt igal juhul nii palju, et meie maja väiksel kinniste seintega terrassil on kõik läbimäng, padjad maha keerutanud ja potilille pikali. Teedel on suured lombid ning mänguväljakud juba mitmendat päeva järjest nii märjad, et seal laps mängida praegu väga ei saa, aga jõe sängid on endiselt kuivad ning mägedest vesi ojadena alla ei voola. Uudistest käis ka läbi võimaliku mudavihma saabumine, aga see läks nüüd siiski mandrile ja Kanaaridele ei jõua. Lühidalt öeldes, igatsen sooja ja mõnusat suveilma.
Oleme nädalaga pikkade ja intensiivsete päevadega käinud läbi kõik olulisemad kohad ning nüüd nuputame kuhu veel minna. Üks koht, kus me läinud polnud, on Ajuy (j hääldatakse hispaania keeles h) musta liivaga rand ja koopad. Need asuvad läänerannikul saare keskpaigas, nii et lõunast saab sinna üle mägede. Nii sõitsime taas mööda Sicasumbre mäe vaateplatvormist, kus eelmine kord tuul meid mäe tipust tahtis ära viia. Kuna väike M siis magas ja M jäi temaga autosse, tegime seal täna peatuse ning M sai ka mäe tipus ära käia. Puhus küll korralikult, aga siiski vähem kui eelmine kord. Fuerteventural on asfalt teed korralikud ning mägedest üle sõitmine pole võrreldav ühegi teise saarega, sest mäed on siin madalad ja tee pigem kulgeb laugjate mägede vahel orus, mõningate eranditega piki mäe külge või üle mäe, kuid ühtki ekstreemsust siin sõites, erinevalt Gran Canariast, ei koge.
Ajuy on väike ja armas kaluriküla otse ookeani kaldal. Sisuliselt ongi külas üks väike tänav mille ääres mõned restoranid, lisaks mõned üksikud valge-sinisega majad nagu oleks mõnele Kreeka saarele ära eksinud. Mõistan hästi, miks see koht on turistide hulgas populaarne - helesinine, vahutav ookean keerab suuri laineid laisalt kaldale otse mustale sädelevale liivale. Kuigi tormist olid lained tõesti suured ja kõrged, silma järgi võis seal 7 meetrit kõrgust olla küll, ent rand jäi kaljunuki taha tuule varju, võis mõnusasti mustal liival mängida ja istet võtta, päikesepaistet nautida ja vaadata lõputult randa mühisevad laineid. Seal samas rannas on kaks Kanaari köögi restorani, kust avaneb miljoni vaade otse ookeanile. Ja see on ainus koht seni selle reisi jooksul, kus ma olen saanud kohalikku kala, mis oli tõesti hõrk, mahlane ja mille loomulikud maitsed rikastasid seda, mitte ei närinud kuiva maitsetut tallanahka nagu seni kogenud oleme. Olgugi, et need restoranid on puhtalt turistikad, on toit oskuslik ja maitse ehe, portsud mõistliku suuruse ja hinnaga ning teenindus nii kiire ja tähelepanelik, et seesugust oleme kohanud seni vaid üksikutes kohtades. Kohalikud oskavad turistilt raha auga ära võtta ja teevad seda tõesti väga oskuslikult oma kiire teenindusega. Ajuy rannarestorani julgen kindlalt soovitada.
Kuna Fuerteventura kaljud on lamedad, siis kulgeb nii mõneski kohas pinnastee otse piki kaljut või üle selle ja veidi paremate amortide või kõrgema autoga saab ligi ka väga eraldatud kohtadesse ja rindadesse. Fuerteventural on turisti oluliselt vähem kui teistel saartel, ent päris üksi ja ilma inimasustuseta kohti siiski üldiselt pole. Keset mägesid võib kohata üksikuid maju päikesepaneelidega, sest muud elektrit neile ilmselt ei lähe, kohtades, kus puudub igasugune mobiili levi, kuid uuemate telefonidega saab hädaabi kõnet siiski üle satelliitkõne teha. Minu suureks üllatuseks oli ka ühes sellises asustamata ääreala rannas, Playa La Solapas, kuhu viib vaid kivine pinnastee, SOS hädaabi kõnedeks eraldi antenniga post ehk suurema mure korral on abi siiski võimalik kutsuda ka siis, kui mobiili levi kuskil ei ole. Teises, asustatud rannas, Tarajalejos, nägime posti otsas väikest valgusfoori, mis andis märku UV tasemest ja seal samas kõrval automaatselt õhuga täituvate päästevööde posti. Fuerteventural on ohutusele imetlusväärselt palju rõhku pandud.
Ajuy koopad on kohad, mida soovitatakse ja kuhu paistab rannalt viivat üles kalju peale lai, puupostidega ääristatud tee, kuid täna olid seal lindid ette tõmmatud lausa topelt, millest paljud midagi ei arvanud ja sealt vahelt läbi pugesid koopaid vaatama. Üks asi, mida ma Kanaaride kohta olen õppinud, on see, et asjata siin linte ette ei tõmmata ja teid kinni ei panda. Turistina ei oska me kõiki ohte ise hinnata ja seega tasub usaldada kohalikke instantse. Mõned kuud tagasi, kui Kanaari saari tabasid suured tuuled koos võimsate lainetega, levisid meedias hoiatused - kui ranna servale on lint ette tõmmatud, siis ei tasu sellest üle ronida teisele poole, sest ühel hetkel võib tulla laine, mis ootamatult muulile või rannateele paiskub ja seal oleva uudistava turisti endaga fataalsete tagajärgedega kaasa tõmbab, mida on Kanaaridel mitmetel kordadel paraku juhtunud. Kohalikud teavad neid ohte ja oskavad hinnata, turistid aga paraku mitte, sest paljude elukeskkond on teistsugune. Seega, kui lint on ees, siis ei lähe ja nii meist Ajuy koopad uudistamata jäidki, sest meil turistidena on raske hinnata, kas seal võib olla mõni tuulest ja veest tingitud varisemisoht või muu teema.
Kanaaridel ringi sõites näeb mitmeid kuivi jõgesid ja ojasid, kus selgelt mingil hetkel vesi suuremas koguses voolanud on, nii et korralikud silladki neist üle ehitatud on. Mida ma aga kunagi varem näinud pole, on auto tee jõesängi põhjas koos keelumärgiga seal sõita vihma korral, aga muul ajal on see lubatud. Tee ise on muidugi pinnastee ja viib otse randa, kuid sõita mööda kuiva jõepõhja oli ikkagi väga veider tunne.
M tegi päevasest sõitmisest video ka: https://youtu.be/xEZ3sJ5ze9s?feature=shared
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar