Täna oli L, S ja L viimane ühine reisi päev koos meiega ning homme hakkavad nad koju lendama. Reisi viimane päev võiks olla ikka pisut erilisem kui mõni muu päev või teha midagi sellist, mis kõigile meeldib vüi veel tegemata on. Ranna päevi on meil vähe olnud ja hoolimata hommikusest pilvisest taevast, seadsime suuna Sotavento randa, et vaadata taaskord helesinist laguuni - nüüd on täiskuu ja väidetavalt peaks just täna-homme laguuni veetase Rene Egli järgi kõige kõrgem olema, nii et lootsime eest leida helesinise veega laguuni. Veetase oli tõesti kõrgem kui mõni päev tagasi ehk kui mõne päeva eest sisuliselt oli terve laguun veest tühi ja sai kuiva jalga kõndida mööda mere põhja, siis nüüd oli vesi osaliselt laguunis tagasi, nii et igalt poolt päris kuiva jalaga läbi ei saanud, aga vesi üle pahkluu üldiselt ei ulatunud. Eesti randadest teame hästi, et mere ees rannal madalates ranna lohkudes on vesi kõige soojem ja mõnus supp, mistõttu lastele meeldib seal mõnusasti mängida. Tuleb välja, et Kanaaridel see reegel ei kehti - kuigi õues oli 23 kraadi varjus sooja ja tuul oli vaid kerge briis, siis madal vesi laguunis oli karastavalt jahutav. Ujumise ilma siin küll ei olnud.
Jõudsime siiski oodata pilvede taandumise ära ja näha helesinise taeva taustal säravat päikest, mis merevee türkiissiniseks muutis helekollase liivaga ranna taustal nagu piltpostkaartidel. Lõpuks ometi oli rannapuhkus käes ja aeg päikest nautida, siidja peenikese liivaga liivakooke meisterdada ja end liivaga katta ning vaadata taamal kümneid lohesurfi värvilisi lohevarje taeva all hõljumas.
Sotavento laguun on piklik peenike rannariba, mis vastavalt kuu faasidele kas veega täitub või veeta tühi liivane merepõhi on. See on lohesurfarite meelispaik ja nii ilmestab siinset kanti ka surfaritele omane välimus - rannakohvikute asemel on surfilaudade laenutuspunktid ja -koolid, kalipsodes inimesed istuvad tuulevarjus, juuksed soolasest veest tilkumas. Ranna parklas on mikrobussidest ümber ehitatud autoelamud ning üldiselt viib randa pinnastee korraliku asfalti asemel. Ja seal samas ranna kõrval, jalutuskäigu kaugusel, on Costa Calma kuurortlinn, mis kubiseb hotellidest, restoranidest, poodidest ja saksa turistidest. Kus rand on küll liivane, kuid kitsas riba ja märkimisväärselt iseloomutum kui kuskil mujal.
Esmaspäevadel ei ole kuigi paljud söögikohad avatud. Mis loogika seal taga on, jääb mulle endiselt mõistmatuks, kuid väiksemates või rohkem kohalikes kohtades võib juhtuda, et polegi kuskil süüa. Turistidele mõeldud kuurortites on aga siiski üldiselt midagi lahti, kuid lõunasöögi koht võib end avada siin alles näiteks kell kaks päeval ja mitte varem. Rannast tulles leidsime Costa Calmas Beach Club pitsarestorani, mille avamist pidime veel küll mõne minuti ootama, ent teine pitsarestoran oli sootuks suletud ja pastat ning Kanaaride kööki oleme tänaseks söönud juba nii palju kordi, et enam ei jaksa ja tahaks midagi muud. Veider on see teema, et kui pole just mõnes metropolis, siis juhtub ikka nii, et söögikohad pakuvad kõik kohati äravahetamiseni sarnast menüüd ja erinevate köökide osas on valik tihti piiratud vaid mõne erinevaga. Selles osas ei erine ka Kanaarid kuidagi - tüüpilist Kanaari kööki saab sisuliselt igal pool, teine popp valik on pasta ja itaalia köök ning suurt muud siia juurde ei konkureerigi mõne üksiku erandiga. Kui koguaeg väljas süüa, võib nii toitudest üsna kiiresti ring peale saada.
Meie suureks üllatuseks oleme avastanud, et nii mõnigi söögikoht, mida pidasime kohalikuks, on tegelikult kett. Nii on itaalia väga hea restoran Piccolo Italiano, rannabaar ja restoran Waikiki, fusion gastroköök El Pellizco kõik tegelikult ketid ja sama nimelisi restorane võib leida mitmes linnas. Paikse turisti jaoks väga mugav valik, aga kellegi jaoks, kes ringi liigub ja pikemalt saarel puhkab, hakkavad valikud nii kiiresti korduma. Kett tähendab kindlat kvaliteedimärgist, kuid sisuline autentsus ja personaalsus, mida pererestorani kohtad, jääb nii ikkagi puudu. Sellest hoolimata võib just sellistes kohtades saada puhkuse parima toiduelamuse ning olenemata kuurortlinnakesest võib leida siit väga häid söögikohti, nii et õhtusöögiks naasesime Costa Calmasse Costa Beach restorani, mis on selgelt orienteeritud sakslastele, aga millega võis ka selgelt vägagi rahule jääda.
Toitudega on siin veel üks huvitav tähelepanek - olenemata kohast, kuhu minna, on hinnaklass vägagi sarnane. Üldiselt maksavad eelroad umbes 15 eur juurde, praed 20-25 eur vahele ning magustoiduni reeglina keegi ei jõua, sest portsud on nii suured, et vaid tugevamad jaksavad need endale sisse pressida. Esimesed nädal aega oma puhkusest oleme tegelenud tõelise nuumamisega. Nüüd tahaks rohkem panna rõhku kvaliteedile kui kvantiteedile.
Sool on oluline osa söögikultuurist ja soola jagub siin palju - õhk on soolane, meri on soolane, tervet kala küpsetatakse soolas ja meresoola toodetakse siin mereveest. Siin asub ka soola muuseum Salinas del Carmen, kus traditsioonilisel soolaväljade viisil toodetakse aasta ca 70 tonni soola. Soola tootmine toimub enamjaolt märtsist oktoobrini, mil vesi on kõrgem ja päike kuumem, et merest ise vesi kanalitesse pressiks, väljadele jõuaks ja päikese käes soolaks ära kristalliseeruks, mille saavad soolaharijad soolarehadega kokku riisuda, kuhja kuivama panna ja seejärel ära pakendada, lisamata siia ühtki täiendavat ainet, soola pesemata, valgendamata või muud moodi töötlemata. Soolamuuseum on küll pisike, kuid selle eest hariv ja huvitav ning kui erinevad allikad soovitavad juustumuuseumi, siis ma julgen pigem soovitada just soolamuuseumi. See on kindlasti koht, mida tasub külastada.
M võttis päeva videoga kokku: https://youtu.be/UxxdSR_qNUU?feature=shared
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar